Kõige paremad populistid www.isamaaliit.com

Uuest nädalast uues kuues

admin — Fri, 03 Sep 2010 16:51:49 +0000

Käesolev keskkond muutub uue nädala keskpaigast kaasaegsemaks ja hakkab jälle regulaarselt täituma tekstidega ning fotodega.

Paatsalu spiidikoht järele proovitud

admin — Fri, 03 Sep 2010 14:05:00 +0000

Väga hea oli.

Mõned üldandmed spoti kohta:
Juurdepääs autoga: võimatult keeruline (eramaad, eelkokkulepped jms)
Rigamiskoht: ülikitsas, ümberringi võsa ja roostik
Kama tassimine randa: 100 m üle kadakate, läbi kõrkjate ja kivikuhjade
Vetteminek: kõrkjane, kivine, libe
Vesi: esimene 0,5 km tihedalt ohtlikke kive, kalavõrgud

Edasi on aga kõik väga hea. Oosäär kulgeb kirde-edela suunaliselt ja võtab päris hästi maha N ja NW tuulte laine. Oosääre kõrval ida pool on sügav kanal, juba 30-40 m kaldast on vesi üle pea, kive ei ole, vetikaid ja muud vesiheina kah ei paistnud. Speedi jaoks ideaalne.
Parimad sõidutuuled: NNW 320-335 või siis juba SWW, kui peaks olema võimalik vasaku halsiga kanalis kiirust koguda.

Tuul oli seekord natuke puhanguline, nagu maatuul ikka, aga piisava tugevuse korral väga mõnus. Mul isiklikult murdus 30 kn piir, natuke nagu isikliku kiirusrekordi moodi. Vähemalt neist sõitudest, millest GPS-i salvestatud tõend alles. Põldmarjad olid ka päris head.

Järvejooksude sari selleks aastaks läbi

admin — Thu, 02 Sep 2010 09:59:34 +0000

2010. aasta järvejooksude sarjas tegi kõikidel etappidel kaasa 404 inimest.
Sari koosneb neljast ümber järve jooksust: Viljandi järv, Pühajärv, Harku järv ja Ülemiste järv.

Koondtulemused leiad siit:

Kõik etapid olid minu jaoks üks suur valu ja võitlus iseendaga.

Kui Viljandi oli hooaja alguses suht puhanuna joostud ning isegi kohati nauditav, siis Harku järve ajaks oli juba 4 võistlust seljataga ning valesti valitud taktika näitas korraks oma palet. Kuigi Harku rada oli tehniliselt kõige lihtsam, samas minu jaoks liiga lühike (ehk kiire). Pühajärve jooks oli tehniliselt raske nagu Viljandigi. Lisandus veel südasuvine 30 kraadi ning 6 eelnenud võistlust. Samas nn runners high oli kõige kõrgem just peale Pühajärve jooksu. Seda tunnet, mis valitses peale finišit sooja Pühajärve hüpates, on raske sõnadega edasi anda :D. Ülemiste järve jooksuks oli sel, 2010. aasta võistlusperioodil, all juba 10 võistlust. Kuigi ilm polnud enam nii tapvalt kuum kui südasuvisel Pühajärvel, oli ka Ülemiste jooks üsna raske. Terve tee, eriti teisel poolel, kus tuul vastu, tuli üksi kannatada ning end üleloomulikult sundides eesolevaid tüüpe püüda. Õnneks edukalt.

Nelja jooksu kokkuvõttes siis 17. koht (vanuseklassis 12.). Võib rahule jääda.

Rõõmu teeb ka see, et Viljandis ja Ülemistel sai isiklikud rekordid tehtud. Harkut ja Pühajärve jooksin esmakordselt.

Kahte tüüpi britid

admin — Thu, 02 Sep 2010 06:26:04 +0000

Guardian esitab teravad kahtlused ENPA-s silmapaistva briti poliitiku kohta Enamasti pole küll väga ilus ühe rahva esindajaid teravalt kategoriseerida, aga paar viimastel päevadel saabunud uudist ärgitavad mind seda tegema. Nimelt olen juba ammu hämmastusega mõelnud, et Suurbritannia poliitikud, kellega mul on kokkupuuteid Euroopa Nõukogus, jaotuvad suurtes piirides kahte vastandlikku rühma. Ühed on need, kes brittidele ainuomase kõneosavusega kaitsevad demokraatiat ja inimõigusi. ...

Euroopa ei tohi olla ükskõikne

admin — Wed, 01 Sep 2010 09:24:00 +0000

Juba mõnda aega on pandud proovile Euroopa ja tegelikult kogu läänemaailma väärtushinnangute tegelik sisu. Kui me ei pööra vähimadki tähelepanu sellele, mis toimub inimõiguste ja kodanikuvabadustega meie ühes suurimas naaberriigis - Venemaal, siis kõik katsed ehitada pragmaatilisi, kestvaid ja vastastikku kasutoovaid suhteid on määratud kokkukukkumisele. Rääkimata siis veel julgeolekuohust, mille Venemaa agressioon Georgia vastu ju selgelt esile tõi.

Eilne päev Moskvas ja mitmel pool mujal Venemaal oli järjekordseks kinnituseks, et Venemaa võimud ei austa oma riigi peamist seadust - konstitutsiooni. Olen liikumisest "Strateegia 31" kirjutanud siin varemgi, viimati kuu aega tagasi. Siinkohal oleks ehk vaid paslik korrata dokumentalist Andrei Nekrassovi (muide, ta oli ka eile koos Euroopa Parlamendi liikmetega Moskvas Triumfi väljakul, nagu videost näete) esmaspäeval ETVs öeldud sõnu, et mitte kaugeltki kõik venemaalased pole autoritaarse võimu pooldajad.

Eesti kahasse teiste Euroopa riikidega püüdleb normaalsete suhete rajamise suunas Venemaaga. Sellest võidaks arusaadavalt kõik. Meil on terve rida lepinguid juba ootevalmis, et neid vaid jõustada. Kuid ükski leping ei sünni ju vaid ühe poole soovil. Vastasel juhul oleks tegemist kapitulatsioonidokumentidega.

Teisalt peaks aga igal ratsionaalselt ning kokkuleppeid austaval kodanikul tekkima küsimus: kui riik ei järgi isegi oma põhiseadust, siis milline on kindlus, et sõlmitavad lepped leiavad järgimist. Just nii peaks küsima täna iga lääneriik, kes on valmis lühiajalise kasu nimel kõrvale heitma suhete tegelikku strateegilisust määravad väärtushinnangud.

Seepärast on äärmiselt oluline tugevdada lääneriikide sisemist ühtsust ja poliitika järjekindlust suhetes Venemaaga nii kaubanduse edendamisel kui ka pikaajalist kindlust loovate õigusriikluse põhimõtete rõhutamisel. Peaminister Putini äsjane soovitus anda teisitimõtlejatele "vastu pead" ei kõla küll teisiti kui ehe stalinism. Olgu lisatud, et "Strateegia 31" on alati küsinud kogunemisluba ning on alati saanud vastuseks "ei".

Грани-ТВ: 31 августа на Триумфальной

Tänasest hakkas kehtima uus PGS

admin — Wed, 01 Sep 2010 09:04:00 +0000

Tänasest hakkas kehtima uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS). Seaduse laiem eesmärk on tagada parem üldhariduse kvaliteet ning aidata omavalitsustel korrastada koolivõrku.
PGS defineerib õppekava alusväärtused, loetleb meetmed õpilaste koolikohustuse täitmise parandamiseks, väljalangevuse vähendamiseks, hariduslike erivajadustega õpilaste toetamiseks, vaimse ning füüsilise turvalisuse ja tervise tagamiseks koolis ning palju muudki vajalikku.

Seaduse terviktekst!

Kuigi suur töö on PGS-i vastuvõtmisega ära tehtud, peame hariduse kvaliteedi edasiseks tõstmiseks jätkama tänase haridussüsteemi reformimist.

Nii näiteks tuleb enam rõhku pöörata õpetajakoolitusele ja koolipraktikale, et tagada senisest veelgi parem õpetajate ja õpetamise kvaliteet. Siinkohal ei tohi unustada õpetajaameti enamat väärtustamist ning väärilist tasustamist.

Noorte ettevõtlikkuse, leidlikkuse ja omaalgatuslikkuse arendamiseks on oluline muuta tänased õppekavad veelgi paindlikumateks ning enamat vabadust pakkuvateks. E-kooli arendamine digitaalsest hinnetelehest multifunktsionaalseks e-õppekeskkonnaks, kus on kättesaadavad vajalikud õppematerjalid ja loodud võimalused interaktiivseks õppetööks, peab olema üks prioriteetidest.

Senine seadusandlus, mis käsitleb haridust koolitüüpide või majakarpide kaupa tuleks muuta haridusastmeid sisuliselt käsitlevaks. Uus alus-, põhi-, kesk- ja kõrghariduse seadustik kehtestaks standardid haridusastmete sisule ja jätaks vabaduse koolivormide osas.

Kindlasti on tarvis enam rõhku pöörata ka vähemusrahvustest õpilastele, et nemadki oleksid edukalt lõimitud kvaliteetset haridust andvasse Eesti haridussüsteemi.

Loe lisaks SIIT!

„Vene õppetunnid”: viis remarki

admin — Tue, 31 Aug 2010 05:09:58 +0000

Eesti Televisioonis näidatud Andrei Nekrassovi ja Olga Konskaja (fotol)„Vene õppetunnid” on liiga suur film, et sellest tulenevad mõtted ja elamused telegramm-stiilis kokku võtta. Loomulikult tahaks, et just sellisest linateosest saaks silmiavav kultusfilm – midagi, mille abil muudetakse avalikku arvamust ja maailma. Midagi, mis piirab avaliku vale levikut ja levitamist. Et aga mitte laiali valguda, esitan oma mõttepidemed punk-punktilt. Esiteks. Telemontaaži abil kokkupandud ...

FILMISOOVITUS: täna ETVs "Vene õppetunnid"!

admin — Mon, 30 Aug 2010 13:28:00 +0000

Täna õhtul kell 22.10 on Eesti Televisioonis eetris Andrei Nekrassovi (fotol) dokumentaalfilm Vene-Georgia sõjast "Vene õppetunnid". Mul on väga hea meel, et film, millest kirjutasin siin blogis selle aasta 10. veebruaril on nüüd jõudmas esimest korda sedavõrd laia auditooriumi ette.

Vene-Georgia sõjast on avaldatud väga palju propagandistlikku ning sõna otseses mõttes valeinformatsiooni. Nekrassovi filmi saatus räägib kujukalt sellest, kui valus on tõde ning kui palju silmakirjalikkust meie ümber valitseb. Kui uskuda Aarne Rannamäed, siis täna õhtul näidatakse seda filmi esimest korda kogu maailmas telekanali vahendusel. Kas tõesti on Eesti ainus riik, kes julgeb nendest sündmustest näidata Vene dokumentalisti suurteost?

Igatahes kiitus ETV-le, kes võttis Nekrassovi filmi näidata. Ehk on võimalik kunagi Välisilma filmirubriigis näha ka kahte teist väga tuntud Nekrassovi dokumentaalfilmi Aleksander Litvinenkost ning 1999. aasta kortermajade õhkulaskmisest.

Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium korda!

admin — Mon, 30 Aug 2010 12:47:33 +0000

Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium on viimased aastad õnnetult vananenud. Meie eesmärk on kool korda teha! Kui Haapsalul hästi läheb, ja ma ei näe väga palju põhjusi, miks meil halvasti peaks minema, siis õnnestub Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi hoone riigi abiga renoveerida.
Paraneb õppekeskkond ning ka üldhariduse (sh põhihariduse) kvaliteet linnas tervikuna. Volikogu otsus alustada haridusministeeriumiga läbirääkimisi ning ühiste kavatsuste protokoll on juba allkirjastatud.

Täna veel suhteliselt õnnetus seisus Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium. Kahju, et see siiani prioriteetide küsimuseks oli jäetud. Kodukool peab korda saama! Ja selle eest ma võitlen!

Õpilaste arvu muutus

admin — Sun, 29 Aug 2010 21:00:00 +0000

Kõht ja töö

admin — Sat, 28 Aug 2010 15:29:00 +0000

Eile esimesel Eesti tervisesüsteemi toimivuse analüüsi tutvutusel Sotsiaalministeeriumis oli aruteluringis elevusttekitavaimaks tuntud meestearsti kokkuvõte, et rahva pikkadest tervelt elatud aastatest lahutab meid meestele esitatavad liiga kõrged nõuded tööl ning pere toitjana ja liiga kõrged tasud meestearsti juures käimiseks.

Millele muidugi sekundeerisid naised, et ega günekoloog odavam ole, pealegi teevad naised vähemalt 2 tundi ööpäevas rohkem tööd, seda madalama palga eest ning meeste tervist parandaks hoopiski innukam kodutööde ja lastekasvatamise ettevõtmine. Ehk siis veel pikemad tööpäevad. Sest nagu naiste puhul näha, mõjub see tervisele ja eluea pikkusele vägagi hästi.

Kodutöödega on see häda, et raseduse viimastel nädalatel segab suur kõht suurt osa neist teha. Eks siduge paar patja + hunnik liitriseid mahlapakke kõhule ja proovige siis triikida, põrandaid pesta, ahju kütta või kuuma praeahjuga möllata. Aga mul pole mõtteski hädaldada, sest see oleks ebaõiglane kõikide meie esiemade suhtes, kes on olnud ju märksa krapsakamad ja töiselt aktiivsemad. Hea et puid lõhkuma või reht peksma ei pea. Ühtaegu nii murettekitav kui isegi koomiline tundub selle taustal hoopiski meie seadusandlus, mille taga on püsinud mitte pikaajaline, ent seda kindlam suhtumine, et kodutööd ei ole mingidki tööd. Hoopiski kirjutuslaua taga mõnusate mõtete mõlgutamine või koosolekutel huvitavate inimestega suhtlemine – vaat too töö alles murdvat tervist, näikse olevat ühiskonna suhtumine. Selgitan: suurest “murest” naiste pärast on nood vaat et sunniviisiliselt vähemalt 30 päeva enne sünnitust koduvälistelt töistelt tegemistelt kodutöödele saadetud, põhjenduseks lihtsalt, et toimuvat selline “hoolitsus” kõik naiste endi tervise huvides. Vabandust, aga tegelikkuses oleks füüsiliselt ja vaimselt oluliselt lihtsam, tervislikum ja vähem pingutust nõudev suurt osa ametitöid edasi teha ja oluliselt raskematele kodutöödele näiteks mõni kodupuhastusteenust pakkuv ettevõte appi kutsuda. Vägagi loomulik ja mõistlik tunduks ka lahendus, et naine teeb oma tööd, kui see talle sobib, edasi, mees on aga kodus sünnituseelsel puhkusel ning vehib lapse toas “puhkava” naise asemel või siis omaenda töökoormust mõõdukamates piirides hoides remonti teha. Mõistagi on olemas elukutseid, mis on ka kehaliselt väga koormavad, aga neid on kaasajal siiski vähe alles jäänud. Ja suur osa tõsist füüsilist pingutust nõudvatest ametitest on kahtlaselt sarnased kodustele toimetustele: lasteaiapedagoog, kokk, sanitar, õde, pakkijad-tõstjad, heakorratöötajad, ettekandjad. Kirurg ja kraanajuht sellesse ritta ei sobi, velsker jääb juba kuskile vahepeale, olenevalt paratamatult hoolt nõudvatest pudulojuste arvust.

Loomulikult peab naistele säilima õigus soovi ja omaenda valiku korral kaks kuud enne sünnitust end ametikohustustest priiks võtta ja pesapunumisele pühenduda. Tean paljusid, kes on seda aega kasutanud remonttöödeks, suurpuhastuseks, mööblivalmistamiseks või on kätte võtnud katkise aia lappimise. Nii palju siis puhkusest. Aga selline valik ei peaks olema kohustus. Kui perre sünnib esimene laps ja kõik rasedusega seonduv on uus ja huvitav, siis muudele mõtetele ja tegudele ülemäära palju ruumi ei jää. Hilisemate rasedustega aga tundub küll kummaline see riiklik otsustus, et “põrandapesu kasulik, raamatupidamine kahjulik”. Lisaks on tegemist soolise diskrimineerimisega: sünnituseelset puhkust saavad võtta ainult naised. Sündiva lapse ja ema tervisele oleks aga kahtlemata kasulikum, kui lastetoas värviks ning tapetseeriks raseda rosina asemel mitterase tulevane isa. Las ikka iga pere saab sellist intiimset asja ise otsustada, otsust ning asjaosaliste tervist mõjutavaid faktoreid võib olla väga erinevaid. Takkapihta peab titaga 70 päeva peale sünnitust samuti ainult ema tegelema. Riikides, kus laste tervis parem ja pered õnnelikumad, sellist imelikku ja põhjendamatut piirangut pole. Mida rohkem saavad pered ise otsustada, seda rohkem tervelt elatud eluaastaid – nii lihtne see ongi.

Loo alguse juurde tagasi tulles – võibolla on katse naisi kohustuslikus korras kontoritest-arvutitest eemale hoida hoopiski osa plaanist “veel rohkem kodutöid – veel rohkem eluaastaid”? Ja miskipärast üritatakse hoida seda imevahendit meestest nii kaugel kui võimalik? Või mida teie arvate, kas vastavate seadusemuudatuste algatamine (rasedus- ja sünnituspuhkust võiks vastavalt pere enda valikule välja võtta kas ema või isa või kumbki mingi osa ning selle hüve kasutamine ei tohiks mõjutada hilisemaid valikuvõimalusi, näiteks õigust vanemahüvitist saada) põrkuks ühiskonna niinimetatud mittevalmisoleku tõttu nii ametnike, arstide kui ka avalikkuse kiirele hukkamõistule?

savisaarestiku maja läks lihtsalt ümberkeppimisele

admin — Fri, 27 Aug 2010 23:26:00 +0000

Uskumatu lugu: maja ei lammutatudki, vaid lihtsalt selle konstruktsioonid rekontstjueeriti. Mupo andmetel pole konkreetse maja maani maha lammutamise puhul tegemist maja lammutamisega, vaid rekonstrueerimise käigus välja tulnud amortiseerunud kandekonstruktsioonide eemaldamisega. Vaat mis tähendab, kui oskad vanadest seinadest vajalikud mikrobetoon-elemendid vajalikku kohta hoiule toimetada!

kool varsti läbi! Äkki õpime arvutama kah?

admin — Fri, 27 Aug 2010 20:51:00 +0000

Sellise huvitava reklaami leidsin koolilaatade ja muu kõik-on-uus-spetembfrikuus reklaamide vahel. Kas teie ostaksite koolitarbeid või ka arvuteid kelleltki, kel isegi kalender selgeks õppimata?

Kutsehariduse populaarsus tõusuteel

admin — Thu, 26 Aug 2010 08:10:19 +0000

Tõnis Arvisto kirjutab Innoves: Ametikoolid on muutumas üha populaarsemaks ja see rõõmustab. On hea näha muutumist mõttemaailmas, kus pikka aega on valitsenud väärarusaam, nagu annaks eduka aluse tulevaseks eluks vaid kõrgharidus. Ka kutseharidus on võitjate võimalus. See on tänaseks päris kindlasti selge.
Loe minu arvamust lisaks SIIT!

Noored ummistavad tänavu ametikoole sisseastumisavaldustega, kuid kas põhjus on vaid majanduskriisis? Kindlasti mitte! Huvi ametikoolides õppimise vastu on järk-järgult kasvanud juba mitu aastat, seda näitab Haridus- ja Teadusministeeriumi statistika. Näiteks mullu kasvas vastuvõtt 2008. aastaga võrreldes tervelt 10%. Ei saa eitada, et majanduslangusel on selles kasvus mängida oma, kuid mitte kõige olulisem osa.

Kindlasti moodustavad osa neist, kes praegu ametikoolidesse pabereid viivad, need, kes buumiaastatel edukalt vaid kesk- või pooliku ametiharidusega hakkama said. Tänaseks on paljudel neist selge, et ainult üldharidusdiplomiga pole peagi enam midagi peale hakata. Tööandjad eelistavad erialase ettevalmistusega inimesi.

Olukorras, kus kutseharidusliku ettevalmistusega on vaid umbes kolmandik Eesti tööealisest elanikkonnast ning erialase hariduseta inimeste osakaal ulatub üle 40%, jääme veel kaugele maha Euroopa arenenud riikidest. Suur osa neist peab varem või hiljem hakkama midagi õppima, kuna erinevad uuringud näitavad selgelt: 2020. aastaks langeb veelgi vajadus töötajate järele, kellel on vaid üldharidus ning puudub kutse- ja erialane ettevalmistus.

Õnneks on kutsehariduse olulisusest hakatud üha rohkem rääkima ja osa meie igapäevatööst Innoves on avalikkusele pidevalt meelde tuletada, et prognoositavalt on kümne aasta pärast üle 50% nendest, keda vajab Euroopa tööturg kutseharidusliku ettevalmistusega oskustöölised, teenindajad ning keskastme spetsialistid. Ülikoolidiplomit nõudvaid töökohti on Euroopas kogu tööturust umbes veerandi jagu, kuigi ka nende osakaal kasvab pisut. Kõige õnnetumas olukorras on juba praegu need, kellel taskus vaid üldharidust tõendav paber. Nagu juba öeldud, kahanevad nende võimalused töö leidmiseks tulevikus veelgi.

Usutavasti on kasvatanud huvi ametihariduse vastu ka viimastel aastatel toimunud positiivsed muudatused meie kutsehariduses. Investeeringud kutseharidusse on EL struktuurfondide toel oluliselt kasvanud. Paljud koolid on juba korda tehtud, paljudes käib remont ja mõned ootavad veel oma järge.

Ametikoolid on tänaseks arenenud headeks ja ilusateks õpikeskkondadeks, millel pole enam mingit pistmist 10-15 aasta taguse stereotüübiga lagunenud hoonetest, kus selga sajab krohvi, valvelauas istub kuri moor ja aknaraamide vahelt vihiseb sisse tuuleiil. Seriaalis „Ühikarotid“ näidataval elul pole tegeliku ametikoolieluga mingit pistmist. Ei õppurite elu- ega ka mitte õpitingimuste osas. Ametikoolides ei lööda luuslanki, vaid tegeletakse tõsise õppetööga.

Paranenud pole mitte ainult koolide välisilme, vaid ka sisu – seadmeparke on juba uuendatud miljonite eest ja neisse investeeritakse veelgi. Paljude kutsekoolide tehniline varustatus on juba praegu mõnes osas modernsem kui samas valdkonnas töötavatel ettevõtetel. Ja mitte ainult – tihenenud on koostöö kõrg- ja ametikoolide vahel, kuna ülikoolil ei pruugi olla praktikumide tegemiseks piisavat seadmeparki, mis on samas olemas ametikoolil. Samas võimaldab selline koostöö kaasata ülikoolide õppejõudude kõrget potentsiaali kutsehariduse sisu arendamisele.

Kusjuures see pole ainus viis, kuidas kutse- ja kõrgharidus kokku puutuvad. Iga aastaga kasvab nende õppurite hulk, kes suunduvad ametikoolist kõrgkooli või vastupidi. Mullu jätkasid üle 10% värskelt kutsehariduse omandanud noortest haridusteed kõrgkoolis. Kui palju tänavustest lõpetajatest kõrgkooli suundus, ei ole veel teada. Aga on kindel, et juba ammu enam pole ei õige ega õigustatud stereotüüpne mõtlemine, nagu oleks kutseharidus tupiktee, mis aheldab noored elu lõpuni kord koolis õpitud erialaga.

Pigem on neil, kes soovivad kutsekoolist minna rakenduskõrgharidusse, teatud eeliseid nende noorte ees, kes tulevad keskkoolipingist. Seda eelkõige juba omandatud kutse- ja erialaste baasteadmiste tõttu. Paljud kõrgkoolis haridusteed jätkavad kutseharidusega noored tunnistavad, kuidas nad naudivad kõrgkooliõpinguid tunduvalt enam, kuna saavad end õpingute ajal varemomandatud tööoskustega ülal pidada. Nad pole „vaesed tudengid“, kes ema-isa ja õppelaenu toel virelevad.

Aasta-aastalt kasvab ka ülikooliharidusega kutseõppurite arv. Paljud neist kõrgharitud noortest, kes suunduvad kutsekooli, tunnistavad, et nad soovivad ka reaalselt oma kätega midagi valmis teha. Nad teavad, et oskused ei jäta neid hätta ja varem pealesurutud ülikoolitee ei pruugi nende jaoks olla parim võimalus tööturul edukas olemiseks. Ja nad on üsna üllatunud, kui palju, intensiivselt ja tõsiselt tuleb ametikoolis õppida.

Väärtustades kõrghariduse kõrval ka kutseharidust oleme äratundmisel, et vajame tõelisi oma ala asjatundjaid kõikidel tasanditel. Kindlasti aitab see kaasa Eesti edenemisele järjest karmistuvas konkurentsis.

Blogi või raamat?

admin — Wed, 25 Aug 2010 05:54:00 +0000

Siinse blogi lugejad on kindlasti märganud, et viimastel nädalatel olen uusi postitusi avaldanud mõnevõrra harvem. Selleks on üks kindel põhjus, kuna viimased neli kuud olen pingsalt töötanud oma esimese raamatu kallal. Kuna õige varsti on kirjastuse seatud tähtaeg ning suvine rahulikum aeg saab ka läbi, siis hakkan ka siin blogis aktiivsemalt arvamust avaldama.

Aga valmiva raamatu täpsemat sisu on hetkel veel veidi vara avada. Vaid niipalju, et peaks tulema loodetavasti laiemalt huvipakkuv lugemine rahvusvahelistel teemadel. Muide, juuresolev Tõnu Nooritsa tehtud pilt on väikeseks vihjeks. Kusjuures kinnitan, et erinevalt mõne minu kolleegi tavapärasest artiklikogumikust olen ikka võtnud kirjutada täiesti uue teksti algusest lõpuni. Kui asi niikaugel, et kusagilt hakkab trükilõhna tulema, siis räägin raamatust lähemalt:)

Ka kõrvaltvaatajana piinlik

rahvaliit — Tue, 24 Aug 2010 20:27:00 +0000

Viimased uudised endise kodupartei ehk Rahvaliidu ridadest teevad meele kurvaks. Kuigi ei peaks see enam minu asi targutada olema, on juhtunud täpselt see, millest püüdsime erakonnakaaslastele ennetavalt rääkida. Aga kahjuks on alati parem kuulata ja uskuda magusat umbluud, kui karmi tõde.

Mõtlesin siiani, et ei hakka kunagi lahkunu haual tuututama ja jätan sellekohased mõtted enda teada, kuid see, mis praegu erakonnas, millesse sai 12 aasta jooksul päris suur panus antud, lahti läks, sunnib lihtsalt üht-teist välja ütlema.

Mõnes mõttes toimus Rahvaliidus kevadel kahe erineva mõtteviisi kokkupõrge. Üritati küll jätta muljet põlvkondade konfliktist, kuid pigem oli siiski tegemist tulevikku vaatava ja positiivse mõttemaailma ning nostalgia ning minevikus sobrava maailma põrkumisega, mis päädis siis kongressiga, kus pea pooled osalejad pooldasid ühinemist sotsiaaldemokraatidega, kuid enamus siiski pidas targemaks ise edasi põrutada ning püüdsid endale ja ühiskonnale seletada, et ainus probleem oli vales juhtimises.

Eelmine Rahvaliidu juhtkond soovis Eesti poliitikasse tuua sisulist muutust läbi kahe erineva, kuid samas ka sarnase, erakonna pädevuste ja organisatsioonide ühendamise. Tugevuste ühendamise läbi sisulise arutelu ja avaliku debati. Demokraatlikus ühiskonnas ja erakonnas on see täiesti normaalne, et seisukohti arutatakse ning tihti on tulised debatid just need, mis viivad edasi ja panevad inimesi pingutama.

Juba tollal tegid mitmed selle liitumise vastased ühinemisdebatist justkui oma vabadussõja, kus ühel poolel nn õiged parteilased ja teisel poolel äraandjad. Räägiti nn noorte juhtide isiklikest diilidest ja partei müümisest. Seda kuulutati maakondades ja listides aga tegelikkuses oli sisuline fookus ju hoopis kusagil mujal.

Kui paljude endiste erakonnakaaslastega enne seda ühinemisprotsessi lõppvaatust suheldud sai, võtsid enamus seda positiivselt, sest aduti, et üksi pole jõuline edasiminek reaalne ning kas me seda tahtsime endale tunnistada või mitte - tegelikkuses oligi valikuks kas liikumine Keskerakonna või Sotsiaaldemokraatide suunas.

Paraku said Rahvaliidu vanema põlvkonna liidrid oma ideele viia erakond Keskerakonna rüppe pehmelt öeldes igal rindel vastu näppe ning seejärel jooksis mõni oravate manu ja teised hakkasid üleöö jälle rääkima helesinisest unistusest erakonna iseseisvast võimest edasi minna ja olla midagi muutmata Eesti poliitikas mõjukas kaasarääkija.

Erakonna liikmed sattusid segadusse ja paljud mõistlikud inimesed tõmbusid erakonnast ja kahjuks ka üldse poliitikast kõrvale. Tänaseks ongi aga toonaste suurte „iseseisvuslaste“ tegelikud motiivid taaskord selgelt näha ning sisuliste küsimustega ei tegele keegi ja kaugustes terendab taaskord kesikute sõbralik käsi. Seda ei soovitud tunnistada kevadel ning tundub, et mõned elavad siiani soovitud fantaasiamaailmas edasi.

Unistada ja mitte midagi teha on alati lihtsam ja toredam, kui reaalses olukorras teha karme, kuid edasiviivaid otsuseid. Nii oodatigi viimsepäevani uut ja pauguga paekivist sealiha teha oskavat liidrit, kuid paraku juhtus nii nagu ikka reaalses maailmas õhku riputatud unistustega.

Kui ikka ideid ja sisulist arusaamist ei ole ning kõike vaadati vaid läbi pragmaatiliste teemade ja sinna juurde veel positsioonide jaotus partei ladvikus ja täna päevavalgele ujunud rahade kasutamine, on asi ikka hale ja kuramuse nukker.

Esimese hooga üritasid Rahvaliitu juhtima asunud „tõelised erakonna patrioodid” süüdistada eelmist juhtkonda, mingites hämarates tehingutes, kuid päeva lõpus ei suudetud leida ühtegi reaalset teemat, millest kinni hakata, sest veidi kaine pilguga asju üle vaadates jõuti ka ise tõdemuseni, et kõike oli tehtud siiski tuleviku nimel ning erakonna heaks.

Raamatupidamine ja finantside juhtimine oli korras ning ka võlgnevustega asjad kontrolli all. Juba toona soovitas mõni ka uude juhtkonda kuuluv tegelane mitte tegeleda pasa loopimisega, mis tavaliselt kipub ka viskajat määrima ning tänaseks on suurimad Rahvaliidu eelmiste juhtide sõimajad mattunud sellise ja kahjuks vist tõelise pasalaviini alla ning peale peegli pole neil küll mõtet kuhugi vaadata.

Kirjutasin oma viimases listikirjas rahvaliitlastele, et tegelikkuses on mul heameel ka siis, kui selle ühinemisteema nurjumise korral saab erakond sellest raputusest niipalju indu, et kõik, kes aastaid on arenguid peal vaadanud, võtavad jalad tagumiku alt välja ja hakkavad tööle. Siis oleks võinud tõesti ka Rahvaliidust asja saada ning selle juures pundi noorte idealistide poliitiliste märtritena erakonnast lahkumine poleks selle eest olnud tervikuna suur hind.

Kahjuks ei tulnud kusagilt paljulubatud uut juhti ja uusi tegijaid, kel mingi sisu ja tegu. Paljud endised erakonnakaaslased pettusid taas, kuid lootus siiski kusagil hõõgus ning paraku kustutasid tänased Rahvaliidu tippjuhid ka selle lootuse, kui kõrge kaarega nendele lootusest hõõguvatele sütele peale lasid.

Mul on siiralt kahju ausameelsetest rahvaliitlastest, kes lasid ennast mesisuuga tegelastel ära rääkida ning nüüd peavad taas punastama oma juhtide tegevuse tõttu.

Ise olen täna, koos enam kui saja endise rahvaliitlasega, jätkamas Hooliva Eesti programmis kirja pandud ideede elluviimist. Seda täna järjest laiemat kandepinda omava ja demokraatiat ülioluliseks pidava erakonna liikmena.

Usun siiralt, et üheskoos suudame moodustada Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast sellise poliitilise jõu, kes suudab reaalselt seista regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud Eesti eest pikkade aastate jooksul.

Kõikidele tahtmist täis rahvaliitlastele, kes ei ole kuidagi ära teeninud seda soga, mis neile jälle pähe valati, aga esitan küll selge üleskutse meiega liitumiseks.

Jäädes niisama tähti vaatama ja edasi unistama, on täna enam kui kindel, et teie head ideed ja mõtted jäävad riigi tasandil esindamata ning sellest oleks mul paganama kahju.