Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Kõne Riigikogus 21 märtsil 2012
Osaledes majanduskomisjoni istungil sattusin ma suhteliselt erakorralise hääletuse juurde. Nimelt kaks koalitsiooni erakonda hääletasid risti vastupidiselt. Mulle meeldib reformierakond. Aga minu väärtushinnangud on kohati kapitaalselt erinevad reformierakonna liikmete omadest. Ja käesoleva kõnega tahan ma jõuda selleni, et sellisel tasandil vastuolu tagab ideaalse koalitsiooni.

Mulle meeldib, et reformierakond võitleb liberaalsete väärtuste ja vaba ettevõtluse eest. Ma ise usun turumajanduse jõusse rohkem kui keskmine reformierakondlane. Ma usun, vastupidiselt mõnedele idealistidele, et ei ole head riigiettevõtlust. Aga minu vastuolud reformierakonnaga hakkavad sealt, kus asi puudutab kõrgemaid väärtusi. Ärge nüüd, sotsid, arvake, et läheb halamiseks, et eelarve müstifitseerimine on sõitnud üle töötutest jne. Ei, see tunnetus on sügavam ja see vastuolu tuli hästi välja just käesoleva seaduse menetlemisel.

Alustan näidetega kaugemalt.
Reformierakondlik peaminister on rõhutanud korduvalt, kuidas nende juhtpoliitikud ei vaja laste arvuga seotud tulumaksuvabastust, et vastavad vahendid tuleks suunata hoopis otsestele abivahenditele. Mina ka ei vaja. Ma isegi oleksin sellise eelise unustanud, kui peaminister seda mulle meelde ei tuletaks. Aga minu meelest me ei tohi selliselt arutada. Nimelt lastega seotud tulumaksuvabastus on eelkõige märk. Märk, et me hoolime lastest ja peredest. Ja me ei tohi muuta märki peenrahaks. Tõsi me võiksime arutada seda, kas seda märki ei saaks parandada. Toetuse vajajate küsimus on täiesti teine asi ja elementaarne on, et puuduses olevaid peresid tuleb toetada.

Siitsamast kõnepostist ütles reformierakondlasest valitsuse liige, et see on normaalne, et alkoholi reklaami võib televisioonis näidata öösel, kuna siis lapsed magavad. Minu jaoks ei ole küsimus, kas lapsed siidrireklaami näevad. Me peame tunnistama, et alkoholi reklaam on lihtsalt olemuslikult amoraalne, ebaeetiline olenemata sellest, kas lapsed magavad. Ja see kategooria on otsustamisel ühe taseme võrra tähtsam kui arutelu, kas lapsed seda näevad. Ma saan aru, et sellega me piirame ettevõtlust ja inimestel peab olema vabadus otsustada jne. Aga me ei tohi lubada mürkide reklaamimist. Ja see ongi minu jaoks piir, mis jookseb reformierakonna ja IRL vahel. Õhkõrn piir, aga kategooria võrra kõrgemal kui näiteks osade keskerakondlaste, et mitte öelda ninasarviklaste mõte lennata suudab. Miks just keskerakondlaste? Aga sinna kohe jõuame.
 

Nüüd siis analoogilisest arusaamade erinevusest käesoleva menetletava seaduse kontekstis. Rahandusministeerium soovib anda riigile kuuluvale hasartmängufirmale rohkem õigusi enda reklaamimiseks ja argumendiks tuuakse, et see aitab suurendada potentsiaalsete dividendide näol eelarve tulude poolt. Ma küsisin rahandusministeeriumi esindajalt, kas rahandusministeeriumi seisukoht on: „selleks, et suurendada riigi tulusid, ollakse valmis suurendama pahe reklaami? Vastake ei või jah!” Ministeeriumi esindaja ei tahtnud sellele otse vastata, küll aga vastasid minu küsimusele jaatavalt oma häältega järgnenud hääletamisel reformierakonna esindajad. Ma saan neist aru – see ongi reformierakonna poliitika: igal võimalusel suurendada eelarve tasakaalu nimel tulusid. Ma ei ütle, kas see on hea või halb. Mulle nende poliitika üldiselt meeldib ... aga mitte alati. Mulle ei meeldi see siis, kui seda hakatakse tegema vastuolus minu eetiliste tõekspidamistega. Ja just siin on see veelahkme koht. See on põhjus, miks ma olen IRL-s.

Miks ma eelnevalt mainisin keskerakondlasi. Seepärast, et neil puudus ühtne seisukoht ja hääletamisel olid nad erinevatel seisukohtadel, lähtudes tooballuse ja laanetluse ideoloogilistest positsioonidest.

Hasartmäng tekitab sõltuvust, nagu tubakas, alkohol või muud ained, mille kahjulikkuses on ühiskond kokkuleppele jõudnud. Pole vahet, kas pahet kasutab kasumi teenimiseks riik, ettevõtja või kurjategija, see raha tekib suuresti inimese sõltuvuse arvelt. Nimesid nimetamata, hasartmänge mainides meenub enamusele meist mees, kes suure hulga avalik-õiguslikku raha hasartmängufirmade kasumiks viis. Kas käesolevast arutelust lähtudes oleks meie reformierakondlastel või rahandusministril hea meel, kui too mängur - või tema tulevased sõltuvuskaaslased – läbi meie ühise hasartmängufirma osagi pahe küüsi langenud rahast ühiskonnale dividendidena tagasi annaks?

Miks ma sellest räägin? Nimelt, meil on väga hea koalitsioon, kuna siin sees on just selline põhimõtteline vastuolu kahe erakonna vahel. Ühelt poolt totaalne liberaalsus ja teiselt poolt erinevast arusaamisest eetikanormidest lähtuv pidurdusmehhanism. Me oleme ühel meelel eelarve konservatiivsuse osas, aga me vaidleme kategooriates, kuhu opositsiooni erakonnad ei ulatu, või vähemalt osa nende liikmeid ei suuda nii kõrgele lennata.
 

ACTA-ga seotud protsessi suurimaks saavutuseks on, et kodanikuühiskond Eestis on saanud uue hoo ja huvigrupid julgevad ja oskavad oma arvamust kuuldavalt välja öelda.

Suur tänu kõikidele, kes mu Riigikogu e-mailile või ka isiklikule aadressile ACTA teemalisi pöördumisi saatsid. Üldiselt ma ikka vastan mulle tulnud kirjadele, kuid kuna seekord oli arusaadavalt tegemist pigem demonstratsiooni kui sisulise aruteluga - suurem osa kirju olid täpselt samas sõnastuses ning saadetud ka kõigile teistele Riigikogu liikmetele - ei jõudnud ma kõigile vastata. Aga teie e-mailid on mul alles, kui midagi olulist on teatada, siis küllap kirjutan.

Meie fraktsioon (IRL) asus seisukohale, et ACTA tuleb arutamiseks tuua parlamendi ette, selle mõjud tulevikule peab läbi analüüsima ja asjalikud küsimused peavad saama enne ACTA vastu võtmist vastused. Autoriõigused internetis peavad olema tagatud viisil, et digikeskkond areneks ja internetivabadus säiliks.
 

Ma ise tahaks tulevikus kõik mulle vajalikud ja olulised materjalid, info ja teosed interneti kaudu kätte saada ja  kui tegemist ei ole avalikuks ja tasuta kasutamiseks ette nähtud teabega, olen nõus maksma õiglast tasu, loomulikult võimalikult odavat. Kuidas see õiglane tasu peaks kujunema, on pikema artikli teema ja siinkohal paari lausega ütlema ei hakka, et ei tekiks kontekstist välja kistud sõnadest tuletatud pealkirju.

Leisi päästekomando otsustati sulgeda vaatamata paljude, sealhulgas minu vastuseisule.
Otsustajate argument oli murdmiseks liiga tugev - ressurssi jagatakse ümber selliselt, et see jaotuks võimalikult efektiivselt üle Eesti. Seega pole mul ega teistel poliitikutel siin täna kiidelda millegagi, küll aga on võimalik vabandada ja mõelda edasisele.

Probleem on tegelikult ju mujal. Me peame koos näitama, kust saab raha kokku hoida, kust võtta vahendeid, et niisuguseid asju edaspidi ei juhtuks. Ma olen võidelnud rumalate väljaminekute vastu. Nagu 32 milj. € eest mõttetute hiina vedurite ostmine, Koidula luksusliku piirijaama ehitamine, mittevajaliku kai rajamine 25milj. € eest Paldiskis jne.

Kui selliste priiskamiste vastu võidelnuks rohkem erinevate eluvaldkondade inimesi, oleks meil tõenäoliselt vahendeid Leisi päästekomando alles jätmiseks. Nüüd peame vaatama tulevikku. Näitlikult: et 5 aasta pärast ei peaks sulgema Orissaare komandot, peame koos seisma selliste hulluste vastu nagu on 100 miljonit € maksev muuseumikoloss Tartus, 30 miljonit € neelav Eesti Rahvusringhäälingu uus hoone Tallinnas Tondil jne.

Kindlasti on iga selline suurprojekt kellelegi südamelähedane ja mingi kitsam huvigrupp teeb tugevat lobitööd, et seda läbi suruda, kuigi meil tegelikult ühiselt vaadates selleks nagu raha ei jätkuks. See on nagu perekond tuntud lühifilmist Tulnukas - üür maksmata ja lapsed külmas, kuid pereisa võtab noore pere laenu, et luksusautoga ringi rallida.

Kuni meil ei ole ühisest rahakotist rääkides julgust öelda välja ebapopulaarseid, kuid mõistlikke seisukohti, ei saa tulla ka kiitlema, kuidas on "võideldud" ja sõna võetud näiteks päästekomandode säilitamise eest. Eriti olukorras, kus ise on vaikides toetatud meie ühiste vahendite suurt raiskamist.
 

Hea meel näha, et mu uusaastakiri on inimestele kohale jõudnud ning tõmmanud tähelepanu. Ja et mitte ainult mu isikule, vaid ka teemadele, millest kirjutasin. Allpool mu vastus Saarte Hääle ajakirjaniku küsimustele. Kuna ajakirjaniku kirjast leidsin küsimustega vaheldumisi ka tema isiklikke arvamusi ja väiteid, palusin, et juhul kui mu vastust ajalehes kasutatakse, tsiteeritaks terviklikku teksti ning ei tõstetaks üksikuid sõnu kontekstist välja. Suur tänu ajalehe Saarte Hääl toimetusele, nii ka tehti.

- - -

Oma valimispiirkonna inimestele saadetud aastavahetuse kirjas kasutasin täpsete juriidiliste formuleeringute asemel tõesti ehk pisut lihtsustatud sõnastusi, et tekst saaks lühem ja ülevaatlikum. Selline praktika peaks ka ajakirjanikele hästi tuttav olema. Hea meelega täpsustan ja selgitan.

Riikliku poliitika teostamine on meeskonnatöö ning koalitsioonis kokku lepitud riiklikud eesmärgid viiaksegi ellu riigi struktuure kasutades - sealhulgas ministeeriume, ameteid, riigile kuuluvaid ettevõtteid, sihtasutusi, avalik-õiguslikke organisatsioone jne. EAS ega teiste riiklike ametite ega asutuste hindamiskomisjonide otsuseid ei saa keegi kõrvaline isik mõjutada, need lähtuvad sellest, kui täpselt vastab projekt seatud kriteeriumidele, mis omakorda tulenevad riigi vastavast poliitikast. Kuid selle poliitika, nagu juba viitasin, on kujundanud koalitsiooni liikmed oma programmide ja valimisplatvormide alusel, seega kaudselt ka valijad, kes oma esindajad Riigikogusse on valinud.

EAS on Eesti Vabariigi asutatud sihtasutus, mille ülesandeks on ellu viia Eesti arengu jaoks olulisi eesmärke ning jagada - nagu õigesti olete märkinud - tõepoolest lisaks riigi määratud vahenditele ka meile eraldatud EL struktuurifondide raha. Ja nagu kolumnistidele meeldib sageli rõhutada: riik, see ongi kodanikud ehk meie ise. Seega võivad nendesamade sulgedega, kui kasutada teie enda sõnastust, end ehtida ka kõik need, kes on kaasa aidanud mõistlike ja kasulike asjade edendamisele nii Saare- ja Muhumaal kui kogu riigis.

See, et "meie, saarlased, saime rahad peale" ühele või teisele heale projektile, näitab, et asjad liiguvad õiges suunas, et rahastamist on taotletud vajalikele ja mõistlikele tegevustele, mis kindlasti tõstavad saarlaste elu kvaliteeti. Sellised mõistlikud otsused sünnivad paljude erinevate inimeste koostöös ja aruteludes. Paljude strateegiliste otsusteni jõudmine on nõudnud ministeeriumide, ametite, Riigikogu liikmete, kohaliku võimu esindajate, ettevõtjate, vabatahtlike ja teiste huvigruppide pikka koostööd. Oma norivate küsimuste ja vandenõuteooriatega aitavad niisuguste protsesside kulgemisele kaasa isegi läbimüüki suurendavat skandaali või klikke ja kommentaare tootvat konflikti otsivad meediatöötajad.

EAS või PRIA või mitmetest muudest meetmetest raha saamise korral on rahastajate mainimine tõepoolest kohustuslik, sõltuvalt lepingust tuleb üles panna sildid või veel midagi sarnast - kohustus on raha saajal või projekti teostajal. Lepingud nõuavad, et raha saaja peab rahastajat mainima ka oma veebilehel, pressiteadetes ja muus PR-tegevuses. Tavaliselt küll kipuvad ajakirjanikud pressiteadetest ja uudistest selle lõigu maha tõmbama, mis raha-allikaid mainib, aga seegi on ju tavaline ajakirjanduslik praktika.

Rõõmustan täna koos paljude teiste saarlastega väikelaevaehituse kompetentsikeskuse arengu üle ja seda rõõmu ei vähenda asjaolu, et kinnistu kompetentsikeskusele kasutusseandmise alus on hoonestusõiguse andmine, mitte aga omandiõiguse ümber tõstmine sisuliselt riigi ühest taskust teise. Ma ei julge tõesti kinnitada, milliseid ameteid hakkab kompetentsikeskus andma 3,5 või 10 aasta pärast, aga tean kindlasti, et sellise keskuse valmimise üle tunnevad siirast head meelt kõik Saaremaa laevaehitajad - nii need, kes praeguse töötajaskonnaga kuidagi toime tulevad kui ka need, kes tööjõupuuduses vaevlevad või seda tööjõupuudust välismaiste töölistega on leevendanud.

Tallinna tänava ametliku nimetusega eksimise pärast oma kirjas palun vabandust.

Tänan ajalehte Saarte Hääl küsimuste eest ja soovin edu sisukate ning asjalike artiklite
kirjutamisel!
Lugupidamisega,
Tõnis Palts
 

Hea saarlane-muhulane,
soovin Sulle kordaminekuid ja õnne uuel aastal!

Aastavahetus on kokkuvõtete tegemise ja plaanide seadmise aeg, seepärast lubatagu mul paari lausega ülevaade anda, kuidas aasta Toompealt vaadates paistis ja millised on edasised eesmärgid. Valimistel lubasin emapensioni ja tasuta kõrgharidust, mõlemad saavad 2012. aastal seadustesse vormistatud. Aga meie oma maa asjadest.

Toompealt vaadates paistab Saaremaa armsa koduse saarena, kuhu tahaks sagedamini jõuda. Muidugi oleks pika tööpäeva lõpuks mõnus teada, et üle Suure väina pääseb ka pärast sõidugraafiku viimast praami või et pühapäeva õhtul saab iga kell ilma järjekorrata mandrile. Suuremate ja kiiremate laevade liinile tulekuga on olukord kõvasti paranenud, ka saarte elanike sõidusoodustus on mandriühenduse küsimust oluliselt leevendanud, aga eks alati saab paremini. Näen siiski, et sillaehituse jutlustajad täna lihtsalt manipuleerivad saarlasi, see ei ole meie looduslikes, sotsiaalsetes ja majanduslikes oludes reaalne ettevõtmine. Sillast unistamise asemel tuleb tegeleda praamiliikluse edasise korraldusega ja teha sõit saarlastele veelgi soodsamaks ja mugavamaks. Autota reisijad peaks mu meelest tasuta üle saama, pilet võiks kehtida ainult sõidukitele. Saarte elanike soodustused peavad jätkuma, 2012 riigieelarves on selleks ka raha ette nähtud.

Tean, et paljud saarlased käivad Soomes või kaugemalgi tööl ning mu varasemaid arutlusi nende abistamise üle on püütud naljaks pöörata. Kuid niikaua kuni võõrsilt leiva toomine on hädavajadus, peame hoolitsema, et kodusaar meie inimestele kaugeks ja võõraks ei jää. Selleks peab igasugune ühendus saarega olema laitmatu, lennuliiklus peab saama igapäevaseks ja praamidest ma juba kirjutasin. Ka kodus ootavate perede elu peab olema inimväärne, turvaline ja riigi poolt tagatavate teenustega kaetud. Muhu ja Kaali lasteaedadele näiteks saimegi investeeringuraha peale. Eks ma isegi üks neist, kes kodusaarelt võõrsil leiba teenin, seepärast tean neid muresid ja tundeid hästi.

Muidugi tuleb tegeleda ka töökohtade tekitamisega kohapeal ja üht-teist selles suunas ju liigub. Saaremaa suurim ekspordiartikkel on turism ja kuna selles peituvad meie suured eelised teiste maakondade ees, tuleb tegeleda ja eelisarendada just seda. Muide, saarte inimeste soodustusega sõitis 2011. aastal vaid 26% praamireisijatest, see tähendab, et põhiosa saartele sõitjatest on külalised ehk turistid. Seepärast peavad hästi töötama meie spaad, hotellid, jahisadamad, golfiväljakud, matkakeskused ja muud meelelahutusettevõtted. Nende juurde peavad viima hästi hooldatud ja heas korras teed, siis tulevad nii turistid kui töökohad. Sellega oleme Toompeal ka tegelenud, näiteks saab nüüd saare põhjapoolse ringi sõita tervenisti mööda asfalti. Seda suunda tuleb jätkata ja toetada neid tegevusi, milleks kohapeal on parimad eeldused. Saaremaa sadama efektiivsemaks rakendamiseks tuleb teha kohalikul omavalitsusel lihtsalt rohkem ja paremat müügitööd. Kihelkonna Vilsandi laev sai 2011. aastal toetuseks üle 117 000€ ja rannakalurite tegevusse investeeritakse lähiaastail 2,5 miljonit €.

Hästi läheb ka Saaremaa laevameistritel, kes on välismaal kuulsamadki kui meie oma vetel. Uusi töökohti oleks valmis pakkuma mitmedki neist, kui kohapeal leiduks vajaliku ettevalmistusega töömehi. Laevaehitusspetsialistide koolituse toetuseks eraldas riik Väikelaevaehituse Kompetentsikeskusele kinnistu Tallinna maanteel ja 3,1 miljonit € raha, napi 2 aastaga peab sinna kerkima labor ja mudelkatsetuste bassein, kus saab ette valmistada spetsialiste ja ka töötada välja uusi mudeleid.

Mujalt maailmast kostvate ärevate uudiste peale tahaksin soovida saarlastele ja kõigile eestlastele rahulikku meelt ja kainet mõistust. Oleme omadega ikka toime tulnud, tuleme edaspidigi. Kindlad saame olla sellele, mida me ise oskame ja teeme, seepärast tuleb keskenduda meie eelistele, milleks on meie asukoht ja meie tugevustele, milleks on meie inimesed. Endiselt olen alati valmis ära kuulama ja arutama ettepanekuid ja soove selle kohta, mida saarerahvas peab oluliseks Toompeal teha.

Head uut aastat soovides,
Teie
Tõnis Palts
Riigikogu liige Saaremaalt ja Muhumaalt