Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus on Eesti Vabariigis vastu võetud kahel korral. Esimene  1925. aastal ja teine 1993. aastal. Seaduse mõtteks on vähemusrahvusesse kuuluvate isikute õigus moodustada kultuuriomavalitsusi neile põhiseadusega antud kultuurialaste õiguste teostamiseks. Vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärkideks on: emakeele õppe korraldamine, rahvuslike kultuuriasutuste moodustamine, kultuuriürituste korraldamine, vähemusrahvuse kultuuri ja hariduse edendamiseks fondide, stipendiumide ja preemiate asutamine ning määramine jne.

Esimese vabariigi aja oli Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus ainulaadne maailmas. See aitas kujundada Eesti kui demokraatliku riigi imagot. Nimetatud seaduse alusel võisid moodustada kultuuriomavalitsusi saksa, vene, rootsi ja juudi rahvusest isikud. Seda võimalust kasutasid ära saksa ja juudi kogukonnad. Neil oli sel ajal moodustatud kultuuriomavalitsused, mis likvideeriti 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni poolt.

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal, elas Eestis tunduvalt rohkem vähemusrahvusi kui esimese vabariigi ajal ning nad moodustavad ca 40% vabariigi elanikkonnast.

1993. aastal vastu võetud “Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse” põhjal võivad vähemusrahvuse kultuuriomavalitsusi moodustada saksa, vene, rootsi ja juudi rahvusest isikud ja nendest vähemusrahvustest isikud, kelle arv on üle 3000. Nad peavad olema Eesti vabariigi kodanikud.

Eestis elavad soomlased olid esimesed, kes hakkasid taotlema kultuuriautonoomiat. Kultuuriautonoomia taotlemise aluseks on rahvusnimekiri. 3000 isikuline rahvusnimekiri koostati juba 1998.aastal. Taotlus kultuuriautonoomia saamiseks esitati vabariigi valitsusele 2001.aasta juunis. Enne taotluse esitamist läbis rahvusnimekiri kontrolli Siseministeeriumis. Eelpool nimetatud toiminguteks sai vastavalt seadusele volituse kultuuriministrilt Eesti Ingerisoomlaste Liit. Rahvusnimekirja täiendamine on pidev protsess. Järjest tuleb juurde liikmeid, samas osa lahkub meie hulgast.

Kultuuriomavalitsuse kõrgeimaks organiks on Kultuurinõukogu, mis valitakse otsestel ja   ühetaolistel valimistel. Kui asusime kultuurinõukogu valimiste korraldamisele selgus, et puudub kultuurinõukogu valimise eeskiri, mille oleks pidanud vastu võtma Vabariigi Valitsus. Koostasime valimiste eeskirja eelnõu ning saatsime selle Vabariigi Valitsusele septembris 2001. Meie eelnõu võeti määruse aluseks ning hakkas pikk kooskõlastamine eri ministeeriumide vahel. 6.mail 2003. aastal võttiski Vabariigi Valitsus vastu Vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimise eeskirja. Seega kestis antud protsess poolteist aastat. Vastavalt sellele eeskirjale ja seadusele tuli valida valimiste peakomitee ning see kinnitada Vabariigi Valitsus poolt. Valimiste peakomitee koosseis kinnitati 2004. aasta veebruaris.

Peale valimiste peakomitee koosseisu kinnitamist  moodustati valimisringkonnad ja jaoskonnad ning valimiste kohalikud komisjonid. Määrati valimiste korraldamise aeg. Valimised toimusid 14.-16. mail 2004. aastal. Valimisringkondi oli neli, keskustega Tartu, Tallinn, Rakvere ja Viljandi. Valimisjaoskondi oli kuus. Koostati valijate nimekiri kinnitatud vähemusrahvuse rahvusnimekirja alusel s.t. nendest isikutest, kes on kantud rahvusnimekirja, mis on kinnitatud vastavalt seadusele kultuuriministri poolt.

Registreeriti kandidaadid. Kandidaadi registreerimiseks esitamise õigus on rahvusliku kultuuriühingu pädeval organil, samuti isikul, kes oma valimisringkonnas on kogunud vähemalt 20 vähemusrahvuse nimekirja kantud isiku toetusallkirjad.
Hääletada sai valimisjaoskondades kui ka posti teel. Kõiki valijate nimekirjas olevaid isikuid  teavitati kirjalikult valimiste toimumisest. Valimisaktiivsus oli hea. Valimistel osales 58,5% valijate nimekirja kantud isikutest.

Kultuurinõukogu valiti 25 liikmeline. Kultuurinõukogu pidas oma esimese istungi 12. juunil 2004. aastal. Kinnitati Kultuurinõukogu põhimäärus ja valiti Kultuurinõukogu esimees ja kaks aseesimeest. Esimeheks valiti Toivo Kabanen ja aseesimeesteks Ester Pruul ja Valeri Vaselenko.

Kuid vaatamata sellele, et me tegime läbi kogu vajaliku protseduuri, me ei ole saanud siiani seaduslikult alustada oma tegevust. Soome Kultuuriomavalitsuse käivitamiseks on vaja muuta Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadust. Kehtiv seadus on ajale jalgu jäänud. Määratlemata on Kultuuriomavalitsuse juriidiline staatus. Täpsustamist vajavad sätted, mis reguleerivad suhteid kultuuriomavalitsuse ning riigi- ja kohalike omavalitsuste vahel, kas või finantseerimise küsimustes jne. Ilma juriidilise staatuseta ei ole võimalik kultuuriomavalitsust kusagil registreerida. Enne meie kultuuriautonoomia moodustamist oli Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse muutmise seadust kahel korral, 1989. ja 1999. aastal üritatud  esitatud Riigikokku, kuid teda ei võetud menetlusse.

Kolmas katse toimus käesoleva aasta kevadel. Valmistasime koostöös Tartu Ülikooli juristidega ette Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia Seaduse muutmise seaduse eelnõu ning esitasime selle võimuorganitele.  Peale seda, 2005.aasta kevadel, moodustati ministeeriumidevaheline töörühm, kes asus seaduse eelnõu välja töötama. Nimetatud töörühm töötaski välja oma versiooni eelnõust. Kuid meie esitanud ettepanekud seaduse muutmise eelnõus praktiliselt ei arvestatud. Samas me olime seda meelt, et valmiskirjutatud eelnõu saaks Riigikokku, kus menetluse käigus on Riigikogu liikmetel võimalus täiendada ja muuta esitatud teksti. Antud seaduse eelnõus on kultuuriautonoomia juriidiliseks staatuseks määratud eraõiguslik juriidiline isik, kelle suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seadust. Moodustatakse eraldi kultuuriomavalitsuste register. Meid selline lahendus põhimõtteliselt ei rahulda. Oleme jätkuvalt seiskohal, et Vähemusrahvuse kultuuriomavalitsus peab olema avalik-õiguslik juriidiline isik.

Selle seaduse eelnõu esitamist Riigikogule planeeriti ühe Riigikogu fraktsiooni liikmete poolt. Kahjuks üks koalitsioonipartner keeldus toetamast seaduse muutmist ning seaduse muutmise eelnõud ei võetud Riigikogu menetlusse. Mis saab edasi, ma ei tea. Üks võimalus on see, et valitsuskoalitsioon vaatab oma otsuse üle ja eelnõu suunatakse Riigikokku. Hea tahte korral on võimalik seadus vastu võtta, kuna  Riigikogu praeguse koosseisu volitused lõpevad alles märtsis 2007. Teine võimalus on see, et peale Riigikogu uue koosseisu valimisi, üritame uuesti seaduse muutmise seaduse eelnõuga minna parlamenti, lootes, et  uus koalitsioon võtab seaduse muudatuse menetlusse.

2007. aasta mais möödub kolm aastat Kultuuriautonoomia kõrgeima organi Kultuurinõukogu valimistest ja ühtlasi saavad otsa ka valitud Kultuurinõukogu volitused. Vastavalt kehtivale seadusele valitakse Kultuurinõukogu kolmeks aastaks. Seega valitud kultuurinõukogu ei ole saanudki asuda täitma oma ülesandeid. Kas järgmisel kevadel tuleb korraldada uued valimised olematule kultuuriautonoomiale? Kes maksab selle kinni? Need on küsimused, milledele peame leidma vastused.

Nüüd pisut finantseerimisest. Oleme saanud kultuuriautonoomiale riigieelarvest rahalist toetust kolmel viimasel aastal kokku 1 000 000 krooni. Esimesel aastal oli toetuse summa 200 000 krooni, teisel aastal 300 000 krooni ja käesolevaks aastaks on eraldatud 500 000 krooni. Kuna Kultuuriomavalitsus on registreerimata s.t. ta ei ole juriidiline isik, siis riigieelarvelise toetuse kätte saamiseks on sõlmitud vastav leping Eesti Ingerisoomlaste Liidu ja riigikantselei vahel. See tähendab seda, et EIL kasutab kultuuriautonoomiale määratud toetust. Iseenesest pole meie poolt vaadatuna sel tähtsust, millist teed pidi raha liigub, kuid selles on mitmeid juriidilisi küsitavusi. Teine ja palju olulisem küsimus on riigieelarvelise toetuse suurus.

Pool miljonit aastas tundub esmapilgul suur summa. Tegelikult see tähendab ühe töötaja palka, bürookulusid ja muid kulusid. Seaduses ettenähtud eesmärkide teostamiseks sellest ei piisa. Põhieesmärgid, nagu ma juba eespool mainisin on: 1) emakeelse õppe korraldamine, 2) kultuuri ja hariduse edendamine, 3) kultuuriomavalitsusasutuste moodustamine ja nende tegevuse korraldamine, 4) rahvuslike kultuuriürituste korraldamine. jne. See on nii lai ampluaa, millega on vajalik tegeleda. Praeguse finantseerimise taseme juures on see võimatu. Kui võtta arvesse, et praegusel ajal tegutseb meil 11 kultuuriseltsi, 16 isetegevuskollektiivi, korraldatakse igal aastal 15-20 rühmas keeleõpet, anname välja soome keelset ajalehte jne.

Mis saab edasi? Oleme pidanud läbirääkimisi Vabariigi Valitsusega esindajatega ja esitanud omad taotlused nii 2006. aasta  kui ka 2007. aasta eelarve koostamiseks. Tulemus on see mis ta on. Oleme teinud ettepanekud seaduse muutmiseks. Seega oleme omalt poolt teinud kõik, mis on meie võimuses.

Sageli küsitakse meil, miks te üle üldse tegelete sellise kõrvalt vaadatuna lootusetu asjaga? Vastus on: 1. vähemusrahvustel on põhiseaduslik õigus luua kultuuriomavalitsusi (EV Põhiseadus §50). 2. Eesti vabariigis on ainult üks seadus, Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus, mis reguleerib mingilgi määral vähemusrahvusest kogukonna ja riigi ning omavalitsuste vahelisi suhteid. Samas peame tõdema, et seda seadust on võimalik rakendada ainult suurematele rahvuskogukondadele.  3000 liikmeline rahvusnimekiri seab omad piirid.

Eesti vabariigis on hädavajalik korrastada vähemusrahvuste ning riigi ja omavalitsuste vaheline suhe. Niikaua, kui tegutsetakse mittetulundusühingute seaduse alusel, säilib ka määramatus. Tänaseks päevaks on registreeritud üle 200 rahvuslikku ühingut ja seltsi. Nad kõik üritavad suhelda riigi- ja omavalitsusorganitega, kas või finantseerimise küsimustes. Mida peavad tegema riik ja kohalikud omavalitsused sellise hulga ühingutega? Seega on vaja välja töötada vähemusrahvuste või kogukondade seadus, mis reguleeriks  suhted võimuorganite ja vähemusrahvuste vahel.

Kokkuvõtteks pean nentima, et meie ligi üheksaaastane töö Kultuuriautonoomia juriidiliseks moodustamiseks ei ole siiani kandnud vilja. Nende aastate jooksul on tunda olnud nii poliitilise tahte puudumist kui ka ametnike kõhklevat suhtumist. Mitteametlikes vestlustes kõlab tees, et mõni vähemusrahvus võib peale kultuuriautonoomia saamist, hakata taotlema ka territoriaalset autonoomiat.  Kas selleks, et Soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia saaks hakata tegutsema, kulub veel järgmised üheksa aastat?

Samas kuuleme sageli riigiametnike ja poliitikute esinemistes vähemusrahvuste küsimustes, et Eestis on Soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia moodustatud ja ta tegutseb. Seda argumenti on hea kasutada riigi imago kujundamisel.

Vaatamata kõigele, tahaks hea sõnaga mainida rahvastikuministri bürood, kes on toetanud meid valimiste korraldamisel kui ka riigieelarvelise toetuse taotlemisel.

Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus on Eesti Vabariigis vastu võetud kahel korral. Esimene  1925. aastal ja teine 1993. aastal. Seaduse mõtteks on vähemusrahvusesse kuuluvate isikute õigus moodustada kultuuriomavalitsusi neile põhiseadusega antud kultuurialaste õiguste teostamiseks. Vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärkideks on: emakeele õppe korraldamine, rahvuslike kultuuriasutuste moodustamine, kultuuriürituste korraldamine, vähemusrahvuse kultuuri ja hariduse edendamiseks fondide, stipendiumide ja preemiate asutamine ning määramine jne.

Esimese vabariigi aja oli Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus ainulaadne maailmas. See aitas kujundada Eesti kui demokraatliku riigi imagot. Nimetatud seaduse alusel võisid moodustada kultuuriomavalitsusi saksa, vene, rootsi ja juudi rahvusest isikud. Seda võimalust kasutasid ära saksa ja juudi kogukonnad. Neil oli sel ajal moodustatud kultuuriomavalitsused, mis likvideeriti 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni poolt.

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal, elas Eestis tunduvalt rohkem vähemusrahvusi kui esimese vabariigi ajal ning nad moodustavad ca 40% vabariigi elanikkonnast.

1993. aastal vastu võetud “Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse” põhjal võivad vähemusrahvuse kultuuriomavalitsusi moodustada saksa, vene, rootsi ja juudi rahvusest isikud ja nendest vähemusrahvustest isikud, kelle arv on üle 3000. Nad peavad olema Eesti vabariigi kodanikud.

Eestis elavad soomlased olid esimesed, kes hakkasid taotlema kultuuriautonoomiat. Kultuuriautonoomia taotlemise aluseks on rahvusnimekiri. 3000 isikuline rahvusnimekiri koostati juba 1998.aastal. Taotlus kultuuriautonoomia saamiseks esitati vabariigi valitsusele 2001.aasta juunis. Enne taotluse esitamist läbis rahvusnimekiri kontrolli Siseministeeriumis. Eelpool nimetatud toiminguteks sai vastavalt seadusele volituse kultuuriministrilt Eesti Ingerisoomlaste Liit. Rahvusnimekirja täiendamine on pidev protsess. Järjest tuleb juurde liikmeid, samas osa lahkub meie hulgast.

Kultuuriomavalitsuse kõrgeimaks organiks on Kultuurinõukogu, mis valitakse otsestel ja   ühetaolistel valimistel. Kui asusime kultuurinõukogu valimiste korraldamisele selgus, et puudub kultuurinõukogu valimise eeskiri, mille oleks pidanud vastu võtma Vabariigi Valitsus. Koostasime valimiste eeskirja eelnõu ning saatsime selle Vabariigi Valitsusele septembris 2001. Meie eelnõu võeti määruse aluseks ning hakkas pikk kooskõlastamine eri ministeeriumide vahel. 6.mail 2003. aastal võttiski Vabariigi Valitsus vastu Vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimise eeskirja. Seega kestis antud protsess poolteist aastat. Vastavalt sellele eeskirjale ja seadusele tuli valida valimiste peakomitee ning see kinnitada Vabariigi Valitsus poolt. Valimiste peakomitee koosseis kinnitati 2004. aasta veebruaris.

Peale valimiste peakomitee koosseisu kinnitamist  moodustati valimisringkonnad ja jaoskonnad ning valimiste kohalikud komisjonid. Määrati valimiste korraldamise aeg. Valimised toimusid 14.-16. mail 2004. aastal. Valimisringkondi oli neli, keskustega Tartu, Tallinn, Rakvere ja Viljandi. Valimisjaoskondi oli kuus. Koostati valijate nimekiri kinnitatud vähemusrahvuse rahvusnimekirja alusel s.t. nendest isikutest, kes on kantud rahvusnimekirja, mis on kinnitatud vastavalt seadusele kultuuriministri poolt.

Registreeriti kandidaadid. Kandidaadi registreerimiseks esitamise õigus on rahvusliku kultuuriühingu pädeval organil, samuti isikul, kes oma valimisringkonnas on kogunud vähemalt 20 vähemusrahvuse nimekirja kantud isiku toetusallkirjad.
Hääletada sai valimisjaoskondades kui ka posti teel. Kõiki valijate nimekirjas olevaid isikuid  teavitati kirjalikult valimiste toimumisest. Valimisaktiivsus oli hea. Valimistel osales 58,5% valijate nimekirja kantud isikutest.

Kultuurinõukogu valiti 25 liikmeline. Kultuurinõukogu pidas oma esimese istungi 12. juunil 2004. aastal. Kinnitati Kultuurinõukogu põhimäärus ja valiti Kultuurinõukogu esimees ja kaks aseesimeest. Esimeheks valiti Toivo Kabanen ja aseesimeesteks Ester Pruul ja Valeri Vaselenko.

Kuid vaatamata sellele, et me tegime läbi kogu vajaliku protseduuri, me ei ole saanud siiani seaduslikult alustada oma tegevust. Soome Kultuuriomavalitsuse käivitamiseks on vaja muuta Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadust. Kehtiv seadus on ajale jalgu jäänud. Määratlemata on Kultuuriomavalitsuse juriidiline staatus. Täpsustamist vajavad sätted, mis reguleerivad suhteid kultuuriomavalitsuse ning riigi- ja kohalike omavalitsuste vahel, kas või finantseerimise küsimustes jne. Ilma juriidilise staatuseta ei ole võimalik kultuuriomavalitsust kusagil registreerida. Enne meie kultuuriautonoomia moodustamist oli Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse muutmise seadust kahel korral, 1989. ja 1999. aastal üritatud  esitatud Riigikokku, kuid teda ei võetud menetlusse.

Kolmas katse toimus käesoleva aasta kevadel. Valmistasime koostöös Tartu Ülikooli juristidega ette Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia Seaduse muutmise seaduse eelnõu ning esitasime selle võimuorganitele.  Peale seda, 2005.aasta kevadel, moodustati ministeeriumidevaheline töörühm, kes asus seaduse eelnõu välja töötama. Nimetatud töörühm töötaski välja oma versiooni eelnõust. Kuid meie esitanud ettepanekud seaduse muutmise eelnõus praktiliselt ei arvestatud. Samas me olime seda meelt, et valmiskirjutatud eelnõu saaks Riigikokku, kus menetluse käigus on Riigikogu liikmetel võimalus täiendada ja muuta esitatud teksti. Antud seaduse eelnõus on kultuuriautonoomia juriidiliseks staatuseks määratud eraõiguslik juriidiline isik, kelle suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seadust. Moodustatakse eraldi kultuuriomavalitsuste register. Meid selline lahendus põhimõtteliselt ei rahulda. Oleme jätkuvalt seiskohal, et Vähemusrahvuse kultuuriomavalitsus peab olema avalik-õiguslik juriidiline isik.

Selle seaduse eelnõu esitamist Riigikogule planeeriti ühe Riigikogu fraktsiooni liikmete poolt. Kahjuks üks koalitsioonipartner keeldus toetamast seaduse muutmist ning seaduse muutmise eelnõud ei võetud Riigikogu menetlusse. Mis saab edasi, ma ei tea. Üks võimalus on see, et valitsuskoalitsioon vaatab oma otsuse üle ja eelnõu suunatakse Riigikokku. Hea tahte korral on võimalik seadus vastu võtta, kuna  Riigikogu praeguse koosseisu volitused lõpevad alles märtsis 2007. Teine võimalus on see, et peale Riigikogu uue koosseisu valimisi, üritame uuesti seaduse muutmise seaduse eelnõuga minna parlamenti, lootes, et  uus koalitsioon võtab seaduse muudatuse menetlusse.

2007. aasta mais möödub kolm aastat Kultuuriautonoomia kõrgeima organi Kultuurinõukogu valimistest ja ühtlasi saavad otsa ka valitud Kultuurinõukogu volitused. Vastavalt kehtivale seadusele valitakse Kultuurinõukogu kolmeks aastaks. Seega valitud kultuurinõukogu ei ole saanudki asuda täitma oma ülesandeid. Kas järgmisel kevadel tuleb korraldada uued valimised olematule kultuuriautonoomiale? Kes maksab selle kinni? Need on küsimused, milledele peame leidma vastused.

Nüüd pisut finantseerimisest. Oleme saanud kultuuriautonoomiale riigieelarvest rahalist toetust kolmel viimasel aastal kokku 1 000 000 krooni. Esimesel aastal oli toetuse summa 200 000 krooni, teisel aastal 300 000 krooni ja käesolevaks aastaks on eraldatud 500 000 krooni. Kuna Kultuuriomavalitsus on registreerimata s.t. ta ei ole juriidiline isik, siis riigieelarvelise toetuse kätte saamiseks on sõlmitud vastav leping Eesti Ingerisoomlaste Liidu ja riigikantselei vahel. See tähendab seda, et EIL kasutab kultuuriautonoomiale määratud toetust. Iseenesest pole meie poolt vaadatuna sel tähtsust, millist teed pidi raha liigub, kuid selles on mitmeid juriidilisi küsitavusi. Teine ja palju olulisem küsimus on riigieelarvelise toetuse suurus.

Pool miljonit aastas tundub esmapilgul suur summa. Tegelikult see tähendab ühe töötaja palka, bürookulusid ja muid kulusid. Seaduses ettenähtud eesmärkide teostamiseks sellest ei piisa. Põhieesmärgid, nagu ma juba eespool mainisin on: 1) emakeelse õppe korraldamine, 2) kultuuri ja hariduse edendamine, 3) kultuuriomavalitsusasutuste moodustamine ja nende tegevuse korraldamine, 4) rahvuslike kultuuriürituste korraldamine. jne. See on nii lai ampluaa, millega on vajalik tegeleda. Praeguse finantseerimise taseme juures on see võimatu. Kui võtta arvesse, et praegusel ajal tegutseb meil 11 kultuuriseltsi, 16 isetegevuskollektiivi, korraldatakse igal aastal 15-20 rühmas keeleõpet, anname välja soome keelset ajalehte jne.

Mis saab edasi? Oleme pidanud läbirääkimisi Vabariigi Valitsusega esindajatega ja esitanud omad taotlused nii 2006. aasta  kui ka 2007. aasta eelarve koostamiseks. Tulemus on see mis ta on. Oleme teinud ettepanekud seaduse muutmiseks. Seega oleme omalt poolt teinud kõik, mis on meie võimuses.

Sageli küsitakse meil, miks te üle üldse tegelete sellise kõrvalt vaadatuna lootusetu asjaga? Vastus on: 1. vähemusrahvustel on põhiseaduslik õigus luua kultuuriomavalitsusi (EV Põhiseadus §50). 2. Eesti vabariigis on ainult üks seadus, Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus, mis reguleerib mingilgi määral vähemusrahvusest kogukonna ja riigi ning omavalitsuste vahelisi suhteid. Samas peame tõdema, et seda seadust on võimalik rakendada ainult suurematele rahvuskogukondadele.  3000 liikmeline rahvusnimekiri seab omad piirid.

Eesti vabariigis on hädavajalik korrastada vähemusrahvuste ning riigi ja omavalitsuste vaheline suhe. Niikaua, kui tegutsetakse mittetulundusühingute seaduse alusel, säilib ka määramatus. Tänaseks päevaks on registreeritud üle 200 rahvuslikku ühingut ja seltsi. Nad kõik üritavad suhelda riigi- ja omavalitsusorganitega, kas või finantseerimise küsimustes. Mida peavad tegema riik ja kohalikud omavalitsused sellise hulga ühingutega? Seega on vaja välja töötada vähemusrahvuste või kogukondade seadus, mis reguleeriks  suhted võimuorganite ja vähemusrahvuste vahel.

Kokkuvõtteks pean nentima, et meie ligi üheksaaastane töö Kultuuriautonoomia juriidiliseks moodustamiseks ei ole siiani kandnud vilja. Nende aastate jooksul on tunda olnud nii poliitilise tahte puudumist kui ka ametnike kõhklevat suhtumist. Mitteametlikes vestlustes kõlab tees, et mõni vähemusrahvus võib peale kultuuriautonoomia saamist, hakata taotlema ka territoriaalset autonoomiat.  Kas selleks, et Soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia saaks hakata tegutsema, kulub veel järgmised üheksa aastat?

Samas kuuleme sageli riigiametnike ja poliitikute esinemistes vähemusrahvuste küsimustes, et Eestis on Soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia moodustatud ja ta tegutseb. Seda argumenti on hea kasutada riigi imago kujundamisel.

Vaatamata kõigele, tahaks hea sõnaga mainida rahvastikuministri bürood, kes on toetanud meid valimiste korraldamisel kui ka riigieelarvelise toetuse taotlemisel.

Teatavasti Soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia moodustati peale Kultuuriomavalitsuse kõrgeima organi Kultuurinõukogu valimisi, mis toimusid 14. - 16. mail 2004. aastal. Kultuurinõukogu valiti 25 liikmeline. Kultuurinõukogu pidas oma esimese istungi 12. juunil 2004. aastal. Kinnitati Kultuurinõukogu põhimäärus ja valiti Kultuurinõukogu esimees ja kaks aseesimeest.

Soome Kultuuriomavalitsuse käivitamiseks on vaja muuta Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadust. Kehtivas seaduses on määratlemata   Kultuuriomavalitsuse juriidiline staatus. Seepärast ei ole võimalik kultuuriomavalitsust kusagil registreerida. Lisaks on kehtivas seaduses veel mitmed sätted, mis vajavad muutmist ja on vaja lisada uusi sätteid. Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse muutmise seadus on  kahel korral, 1998. ja 1999. aastal esitatud Riigikokku, kuid teda ei võetud menetlusse.

Kolmas katse toimus käesoleva aasta kevadel. Seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiseks moodustati 2005. aasta kevadel töörühm, kes töötaski välja eelnõu teksti. Ka meie esitanud omad ettepanekud seaduse muutmiseks. Kahjuks meie ettepanekuid põhiliselt ei arvestatud. Kuid me olime selle poolt, et valmiskirjutatud eelnõu saaks Riigikokku, kus menetluse käigus on Riigikogu liikmetel võimalus täiendada ja muuta esitatud teksti.

Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse muutmise seaduse eelnõu on valmis esitamiseks Riigikogule. Selle seaduse esitamist Riigikogule planeeriti ühe Riigikogu fraktsiooni liikmete poolt. Kahjuks üks koalitsioonipartner keeldus toetamast seaduse muutmist ning seaduse muutmise eelnõud ei võetud Riigikogu menetlusse. Mis saab edasi, ma ei tea. 2007. aasta mais möödub kolm aastat Kultuurinõukogu valimistest ja ühtlasi saavad otsa ka valitud Kultuurinõukogu volitused. Vastavalt kehtivale seadusele valitakse Kultuurinõukogu kolmeks aastaks. Seega valitud kultuurinõukogu ei ole saanudki asuda täitma oma ülesandeid. Kas järgmisel kevadel tuleb korraldada uued valimised olematule kultuuriautonoomiale? Kes maksab selle kinni? Need on küsimused, milledele peame leidma vastused. Loodame, et uus 2007. aasta märtsis valitav Riigikogu võtab Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse muutmise seaduse menetlusse.

Nüüd siis finantseerimisest. Oleme saanud kultuuriautonoomiale riigieelarvest rahalist toetust kolmel viimasel aastal kokku 1 000 000 krooni. Esimesel aastal oli toetuse summa 200 000 krooni, teisel aastal 300 000 krooni ja käesolevaks aastaks on eraldatud 500 000 krooni. Kuna Kultuuriomavalitsus on registreerimata s.t. ta ei ole juriidiline isik, siis riigieelarvelise toetuse kätte saamiseks on sõlmitud vastav leping Eesti Ingerisoomlaste Liidu ja riigikantselei vahel. See tähendab seda, et EIL kasutab kultuuriautonoomiale määratud toetust. Iseenesest pole meie poolt vaadatuna sel tähtsust, millist teed pidi raha liigub, kuid selles on mitmeid juriidilisi küsitavusi. Teine ja palju olulisem küsimus on riigieelarvelise toetuse suurus. Pool miljonit aastas tundub esmapilgul suur summa. Tegelikult see tähendab ühe töötaja palka, bürookulusid ja muid kulusid. Seaduses ettenähtud eesmärkide teostamiseks sellest ei piisa. Põhieesmärgid on:
1) emakeelse õppe korraldamine,
2) kultuuri ja hariduse edendamine,
3) kultuuriomavalitsusasutuste moodustamine ja nende tegevuse korraldamine,
4) rahvuslike kultuuriürituste korraldamine.
See on nii lai ampluaa, millega on vajalik tegeleda. Praeguse finantseerimise taseme juures on see võimatu. Kui võtta arvesse, et praegusel ajal tegutseb meil 16 isetegevuskollektiivi, korraldatakse igal aastal 15-20 rühmas keeleõppe jne.

Tulevikunägemus. Kui rääkida kultuuriautonoomia tulevikust, siis see taandub kõigepealt juriidilise staatuse lahendamisele ja finantseerimise suurusele ning skeemile. See kõik on aga valitsevate ringkondade poliitilise tahte küsimus. Meil kulus ligi kuus aastat oma kultuuriautonoomia saavutamiseks. Kas kulub veel teine kuus aastat, et kultuuriomavalitsus saaks asuda tegutsema?

Tegelikult vajab kogu vähemusrahvuste küsimus täiesti uut lähenemist. Kultuuriautonoomia kehtiva seaduse mõistes on võimalik ainult suurematele rahvusgruppidele (soomlased, valgevenelased, ukrainlased ja venelased). Väiksematele rahvusgruppidele see ei sobi. Seega on vaja välja töötada täiesti uus seadus vähemusrahvustele. Vähemusrahvuste kultuuri ja haridusalase tegevuse finantseerimises tuleb rakendada võrdse kohtlemise printsiipi. Praeguses situatsioonis on eelisolukorras venelased, sest nende haridusalast ja kultuurilist tegevust finantseeritakse nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste eelarvetest sadades miljonites kroonides. Teised vähemusrahvused peavad läbi ajama kuidas keegi saab ja oskab.

Teatavasti Soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia moodustati peale Kultuuriomavalitsuse kõrgeima organi Kultuurinõukogu valimisi, mis toimusid 14. - 16. mail 2004. aastal. Kultuurinõukogu valiti 25 liikmeline. Kultuurinõukogu pidas oma esimese istungi 12. juunil 2004. aastal. Kinnitati Kultuurinõukogu põhimäärus ja valiti Kultuurinõukogu esimees ja kaks aseesimeest.

Soome Kultuuriomavalitsuse käivitamiseks on vaja muuta Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadust. Kehtivas seaduses on määratlemata   Kultuuriomavalitsuse juriidiline staatus. Seepärast ei ole võimalik kultuuriomavalitsust kusagil registreerida. Lisaks on kehtivas seaduses veel mitmed sätted, mis vajavad muutmist ja on vaja lisada uusi sätteid. Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse muutmise seadus on  kahel korral, 1998. ja 1999. aastal esitatud Riigikokku, kuid teda ei võetud menetlusse.

Kolmas katse toimus käesoleva aasta kevadel. Seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiseks moodustati 2005. aasta kevadel töörühm, kes töötaski välja eelnõu teksti. Ka meie esitanud omad ettepanekud seaduse muutmiseks. Kahjuks meie ettepanekuid põhiliselt ei arvestatud. Kuid me olime selle poolt, et valmiskirjutatud eelnõu saaks Riigikokku, kus menetluse käigus on Riigikogu liikmetel võimalus täiendada ja muuta esitatud teksti.

Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse muutmise seaduse eelnõu on valmis esitamiseks Riigikogule. Selle seaduse esitamist Riigikogule planeeriti ühe Riigikogu fraktsiooni liikmete poolt. Kahjuks üks koalitsioonipartner keeldus toetamast seaduse muutmist ning seaduse muutmise eelnõud ei võetud Riigikogu menetlusse. Mis saab edasi, ma ei tea. 2007. aasta mais möödub kolm aastat Kultuurinõukogu valimistest ja ühtlasi saavad otsa ka valitud Kultuurinõukogu volitused. Vastavalt kehtivale seadusele valitakse Kultuurinõukogu kolmeks aastaks. Seega valitud kultuurinõukogu ei ole saanudki asuda täitma oma ülesandeid. Kas järgmisel kevadel tuleb korraldada uued valimised olematule kultuuriautonoomiale? Kes maksab selle kinni? Need on küsimused, milledele peame leidma vastused. Loodame, et uus 2007. aasta märtsis valitav Riigikogu võtab Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse muutmise seaduse menetlusse.

Nüüd siis finantseerimisest. Oleme saanud kultuuriautonoomiale riigieelarvest rahalist toetust kolmel viimasel aastal kokku 1 000 000 krooni. Esimesel aastal oli toetuse summa 200 000 krooni, teisel aastal 300 000 krooni ja käesolevaks aastaks on eraldatud 500 000 krooni. Kuna Kultuuriomavalitsus on registreerimata s.t. ta ei ole juriidiline isik, siis riigieelarvelise toetuse kätte saamiseks on sõlmitud vastav leping Eesti Ingerisoomlaste Liidu ja riigikantselei vahel. See tähendab seda, et EIL kasutab kultuuriautonoomiale määratud toetust. Iseenesest pole meie poolt vaadatuna sel tähtsust, millist teed pidi raha liigub, kuid selles on mitmeid juriidilisi küsitavusi. Teine ja palju olulisem küsimus on riigieelarvelise toetuse suurus. Pool miljonit aastas tundub esmapilgul suur summa. Tegelikult see tähendab ühe töötaja palka, bürookulusid ja muid kulusid. Seaduses ettenähtud eesmärkide teostamiseks sellest ei piisa. Põhieesmärgid on:
1) emakeelse õppe korraldamine,
2) kultuuri ja hariduse edendamine,
3) kultuuriomavalitsusasutuste moodustamine ja nende tegevuse korraldamine,
4) rahvuslike kultuuriürituste korraldamine.
See on nii lai ampluaa, millega on vajalik tegeleda. Praeguse finantseerimise taseme juures on see võimatu. Kui võtta arvesse, et praegusel ajal tegutseb meil 16 isetegevuskollektiivi, korraldatakse igal aastal 15-20 rühmas keeleõppe jne.

Tulevikunägemus. Kui rääkida kultuuriautonoomia tulevikust, siis see taandub kõigepealt juriidilise staatuse lahendamisele ja finantseerimise suurusele ning skeemile. See kõik on aga valitsevate ringkondade poliitilise tahte küsimus. Meil kulus ligi kuus aastat oma kultuuriautonoomia saavutamiseks. Kas kulub veel teine kuus aastat, et kultuuriomavalitsus saaks asuda tegutsema?

Tegelikult vajab kogu vähemusrahvuste küsimus täiesti uut lähenemist. Kultuuriautonoomia kehtiva seaduse mõistes on võimalik ainult suurematele rahvusgruppidele (soomlased, valgevenelased, ukrainlased ja venelased). Väiksematele rahvusgruppidele see ei sobi. Seega on vaja välja töötada täiesti uus seadus vähemusrahvustele. Vähemusrahvuste kultuuri ja haridusalase tegevuse finantseerimises tuleb rakendada võrdse kohtlemise printsiipi. Praeguses situatsioonis on eelisolukorras venelased, sest nende haridusalast ja kultuurilist tegevust finantseeritakse nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste eelarvetest sadades miljonites kroonides. Teised vähemusrahvused peavad läbi ajama kuidas keegi saab ja oskab.

Ajalooline Ingerimaa paikneb Narva jõe taga kahel pool Neeva jõge. 17. sajandi alguses järjekordselt puhkenud Venemaa ja Rootsi sõjaline konflikt lõppes Stolbova rahuga (1617). Osapoolte kokkuleppel sai Ingerimaast Rootsi provints (Ingermanland), mille senised põhiasukad olid peamiselt õigeusklikud vadjalased ja isurid. Ida-Soome ja Karjala maakitsuse kihelkondadest (Savo, Äyräpää) tulid sõja tagajärjel hõredaks jäänud Ingeri alale luteriusulised soomlased. Nemad ongi  ingerisoomlaste esivanemad.

17. sajandil kuulusid Ingerimaa ja tema lähinaaber Eesti Rootsi kuningriigi koosseisu. Pärast Põhjasõda jäid need alad Uusikaupunki 1721. aasta rahulepinguga Vene tsaaririigi koosseisu. Varsti pärast seda tehti teoks rahulepingus mainitud süümevabadus. Venemaa lubas luteri kirikule ja selle koolidele samasuguse staatuse, nagu neil oli olnud Rootsi võimu all. Luteri kirik ühendas venelaste keskel elavaid soomekeelseid inimesi, eeskätt Ingerimaa soome rahvastiku. Kiriku mõju hõlmas kogu ühiskonda. Peale usuküsimuste tegeles see agaralt ka hariduse vallas. Mitmesuguseid algkoole oli asutatud juba 18. sajandil, kuid regulaarne hariduse andmine algas 19. sajandi teisel poolel, kui Kolpanas avati õpetajate seminar. Kuigi 19. sajandi lõpul alanud venestamine nõrgestas soome keele positsiooni Ingerimaal, sest suleti soomekeelsed algkoolid, jätkus soome keele õpetus peamiselt kirikute juures. Kirikutest kujunesid välja soome kultuurikeskused. Kirikuõpetajad osalesid rahvusliku meelsuse avaldumisvormiks saanud laulukooride loomises ja nende tegevuses jne.

1917. aastal enne Oktoobrirevolutsiooni elas Ingerimaal 140 370 soomlast. Tegutses 314 soomekeelset kooli ning 32 kogudust. 1918. aastal puhkenud Venemaa kodusõda laastas ka Ingerimaa. Alanud ideoloogiline võitlus jagas ingrisoomlased mitmesse masti. Traditsiooniline maailm mõranes, ühed asusid seda kaitsma, teised ajasid uue maailma asja, kolmandad jäid passiivseteks ning leppisid tekkinud olukorraga, neljandad põgenesid nõukogude võimu eest Soome.

Pärast oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal püüti Soome vabatahtlike toetusel saavutada Ingerimaa iseseisvust, et hiljem Ingeri inkorporeerida osalt Soome, osalt Eesti riigi koosseisu (ingerlaste ülestõus). Kevadest 1918. aastal sügiseni 1919. aastal oli relvastatud kokkupõrkeid. Aastal 1919 Põhja-Ingeris peetud lahingute tõttu põgenes Soome piiri lähedal olevatelt Ingeri aladelt üle 6000 inimese Soome. Aastatel 1919-1920 oli osa maast iseseisvuslaste käes. Põhja-Ingeri Vabariigi ajutine valitsus laskis välja isegi postmarke, mis on filatelistide seas praegu väga hinnas.

Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise Tartu rahulepinguga 1920. aastal läks Ingerimaa äärmine lääneosa Eestile. Seda piirkonda nimetati Lääne-Ingeriks. Sama aasta Tartu rahulepinguga Soome ja NL vahel jäi ülejäänud osa Ingerimaast Venemaale. Lepinguga lubati soomlastele Ingerimaal laialdane autonoomia, mis tegelikkuses jäi ainult paberile.

Kodusõja järel algas Venemaal kollektiviseerimine, mis tõi endaga kaasa  repressioonid. 1929. aastal hakati moodustama kolhoose. Sel ajal elas Ingerimaal 121 500 soomlast. Kollektiviseerimine hajutas lõplikult Ingeri külakogukonna, tõi traditsioonilise maakultuuri kõrvale nn. nõukogude kultuuri ja sundis paljusid maainimesi vahetama oma tegevusala.

Aastail 1929-1931 küüditati tuhanded talupidajad - ingerisoomlased Ida-Karjalasse, Siberisse, Kasahstani ja Kesk-Aasiasse. Löögi all olid eriti jõukamad ja haritumad inimesed. 1935-1936 "puhastati" ingerisoomlastest Põhja- ja Lääne-Ingerimaa Venemaa piirialad. Ca 27 000 ingerisoomlast deporteeriti samadesse piirkondadesse, kuhu eelmisedki. Osa neist aga mõrvati. Soomlasi peeti siin ebausaldusväärseks elemendiks.

300 aasta jooksul loodud soome elu- ja kultuurikeskkond (luteriusu kogudused ja kirikud ning soomekeelsed koolid, kohalikud omavalitsused jne.) hävitati lõplikult 1937. aastal, kui suleti soomekeelsed koolid, ajalehed ja 1938. aastal keelati soome koguduste tegevus ja usuelu.

Teise maailmasõja ajal jäi Ingerimaa sõdijate tallermaaks. 1941. ja 1942. aastal küüditati Leningradist ja Põhja-Ingerist Punaarmee kontrolli all olevast piirkonnast tuhandeid ingerisoomlasi Siberisse. Kesk- ja Lääne- Ingeri alad vallutas Saksa armee. Kokkuleppel Soomega saatsid Saksa võimud sellest alalt alates kevadest 1943. aastal soomlaste perekonnad Eesti kaudu Soome. Ühtekokku viidi Soome ligi 65 000 inimest, kus nad paigutati laiali üle Soome. Nad said tööd tööstuses ja põllumajanduses ning sulandusid kiiresti Soome ühiskonda. Soomes moodustati vabatahtlikest pataljon RP-6 ja sõjavangidest pataljon HP-3, kes võitlesid koos Soome armeega N Liidu vastu teises maailmasõjas.

Pärast Teise maailmasõja lõppu nõudis N Liit, vastavalt rahulepingule, Soomelt   Ingerist   väljaviidud   ingerisoomlased tagasi. Mitu tuhat ingerisoomlast põgenes hirmust nõukogude võimu eest Rootsi. Mõnel tuhandel õnnestus jääda Soome elama. Tegelikult ei  lastud tagasipöördujaid  enam  oma endisesse  kodukohta. Rongid ingerlastega kihutasid peatumata läbi Leningradi Kesk-Venemaa poole! Ingerisoomlased pillutati mööda N Liitu laiali. N Liitu toodi tagasi ca 56 000 ingerisoomlast. Need, kes võitlesid Soome armee ridades, pidid läbi käima N Liidu vangilaagrid. Ülejäänud pidid läbi elama nälja ja viletsuse Venemaa laiadel avarustel. Need, kes siiski jonnakalt läbi Venemaa oma kodukanti tagasi pöördusid, kuulutas nõukogude võim seal soovimatuiks isikuiks ja neil kästi 24 tunni jooksul lahkuda.

Sise-Venemaale küüditatud ingerisoomlased hakkasid tasapisi Eestisse, oma ajaloolisele naabermaale rändama. Pärast Teist maailmasõda sai Eesti tuhandetele ingerisoomlaste uueks kodumaaks. Aastail 1948 - 1950 tabas neid aga siitki väljasaatmine. Asukohamaaks määrati Karjala. Käesoleval ajal elab seal ligi 14000 ingerisoomlast. Sõjajärgne ingerisoomlastest pagulaste Eestisse ränne läks teist korda liikvele pärast Stalini surma. Paljud endised väljasaadetud tulid siia tagasi, sest nende Ingerimaa kodudes elasid uued asukad või oli koduküla sõjas hävinud.

Eestisse tulnud ingerisoomlaste keele ja kultuuri valik sõltus sellest, kuhu neil   õnnestus   tööle  ja   elama   asuda.   Soomlased   liitusid   kas   vene (peamiselt Põhja- ja Kirde-Eesti) või eesti kultuurikeskkonnaga (kogu ülejäänud Eesti piirkonnad).

Liikumapaneva impulsi said Eesti ingerisoomlased eestlaste rahvuslikust ärkamisest nn laulva revolutsioonist ja 1988. aasta septembris Tallinnas kokku tulnud Eestimaa Rahvuste Foorumist. Suure vaimustusega asusid nad oma rahvuslikku organisatsiooni moodustama. Sel ajal elas Eestis 16 800 soomlast. Praegu elab siin viimase rahvaloenduse andmetel ligi 13 000 soomlast. Esimene ingerisoomlaste rahvuskultuuriselts loodi Tartus 22. oktoobril 1988. aastal. Praegu tegutseb Eestis 11 kohalikku ingerisoomlaste seltsi. Seltside katusorganisatsiooniks on  Eesti Ingerisoomlaste Liit (asutatud 25. veebruaril 1989), asukohaga Tartu. Ingerisoome seltsidel on aktiivne kultuurielu. Tähistatakse oma kultuuri tähtpäevi (Ingeri päev, Kalevala päev), jõulusid, emadepäeva jne.

Seltsides tegutsevad laulukoorid, tantsurühmad ja käsitööringid. Kokku on neid antud hetkel kuusteist. Taidluskollektiivid osalevad igal aastal kohalikel ja rahvusvahelistel festivalidel. Sageli esinetakse ka väljaspool Eestit- Soomes, Rootsis. Peaaegu igal seltsil on oma soomekeelne raamatukogu. Korraldatakse soome keele kursuseid jne.

EIL-i aasta tähtsaimaks kultuurisündmuseks on oma laulu- ja tantsupidu. Esimene pidu peeti 1991. aasta suvel Elvas. Ingerisoomlaste laulupidude traditsioon ulatub juba 19. sajandisse. 1899. aastal peeti esimene ingerisoomlaste laulupidu Skuoritsas Ingeri silmapaistvaima muusikamehe Mooses Putro eestvedamisel. M.Putro on ka Ingeri rahvushümni „Nouse Inkeri” autor. Üks ingerisoomlaste identiteedi alustugedest on luteri usk. Tallinnas ja Tartus tegutsevad soome kogudused. Need kogudused kuuluvad Eesti evangeelse luteri kiriku koosseisu. Lisaks tegutsevatele kogudustele peetakse soomekeelseid jumalateenistusi väga mitmetes kohtades: Pärnus, Jõhvis, Rakveres, Viljandis jne. Ingerimaal on alates 1993. aastast Ingeri evangeelne luteri kirik iseseisvana. Sinna kuulub üle kuuekümne koguduse üle kogu Venemaa. On oma piiskop. Restaureeritud on arvukalt vanu kirikuid.

1990. aastal tunnistas Soome Vabariigi president Mauno Koivisto ingerisoomlased välissoomlasteks ja seejärel anti meile võimaluse pöörduda tagasi esivanemate maale Soome. Seda võimalust on paljud ka kasutanud. Eestist ja Venemaalt on Soome ümber asunud tuhanded ingerisoomlased. Eestist ümberasumine on praktiliselt lõppenud. Praegu on Eestis järjekorras mõnisada peret, peamiselt venekeelsed. Venemaal on seevastu soovijaid Soome asuda ligi kakskümmend tuhat. Peale Eesti astumist Euroopa Liitu ning Eesti elatustaseme tõusuga, toimib vastupidine liikumine. Paljud üheksakümnendatel aastatel Soome ümberasunud ingerisoomlased pöörduvad tagasi Eestisse. Lisaks nendele on Eestisse elama ja tööle asunud sajad nö põlissoomlased. Seega täienevad meie read uute soomlastega.

1992. aastal käivitas Soome riik endisel N Liidu alal elavate ingerisoomlaste toetuseks Ingeri projekti. Eestis kerkis selle projekti tulemusel kolm Ingeri keskust, need asuvad Tartus, Viljandis ja Rakveres. Venemaal loodi selle projekti raames seitse sellist keskust. Lisaks eelpool nimetatule keskustele on meil veel oma maja ka Pärnus ja Jõhvis. Ingeri Majadest on kujunenud oma piirkonna soome kultuuri tugipunktid.

1993. aastast ilmub Eesti Ingerisoomlaste Liidul oma soomekeelne ajaleht Inkeri. Ajaleht on tähtis kultuuri ja keele säilitaja.

Tänapäeval elab ingerisoomlasi lisaks Eestile traditsioonilisel Ingerimaal ja St.Peterburgis, Karjalas, teistes Venemaa piirkondades, Rootsis ja Soomes. Ühtekokku on ingerisoomlasi järele jäänud ca 70 000. Ingerisoomlaste kultuur ja keel on hävimas. Üle seitsmekümne aasta kestnud nõukogude võim hävitas selle. Rootsis ja Eestis on ingerisoomlsed  integreerunud asukohamaa ühiskonda. Venemaal võitlevad hõimukaaslased oma eksisteerimise eest. Seal tegutseb kaks katusorganisatsiooni, üks Sankt-Peterburgis ja teine Petroskois Karjalas. Oma kultuuri säilitamise ja arendamise põhiraskust kannavadki Ingerisoomlaste organisatsioonid asukohamaades: Venemaal, Rootsis, Soomes ja Eestis.

Eesti Ingerisoomlaste Liit on oma eksisteerimise algusest peale pidanud kultuuri ja keele säilitamist tähtsaimaks ülesandeks. Arvestades meie kasinaid võimalusi on seda väga raske teostada. Üksnes entusiasmiga seda ei suuda. Koostöös Soome Valitsusega ja eri projektide raames oleme saanud selles valdkonnas koolitust. Kohalikud omavalitsused on meid toetanud laulupidude korraldamisel andes tasuta kasutada laululavasid.

Meie Eestis elavad ingerisoomlased oleme jõudnud arusaamisele, et oma kultuuri ja keele säilitamiseks on vaja teha enamat. Seepärast alustasime juba 1998.aastal    esimese vähemusrahvusena Eestis taotlema kultuuriautonoomiat. Seda võimaldab Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seadus. See seadus on aastast 1925, mis 1993. aastal sai uue redaktsiooni. Kultuuriautonoomia eesmärk on
- emakeelse hariduse korraldamine ja järelvalve selleks ettenähtud vahendite kasutamise üle.
- vähemusrahvuste kultuuriasutuste loomine ja nende tegevuse korraldamine; rahvuslike kultuuriürituste ettevalmistamine ja läbiviimine.
- vähemusrahvuste kultuuri ja hariduse edendamiseks mõeldud fondide, stipendiumide ja auhinnarahastute asutamine.
14.-16. mail 2004. aastal toimusid soome vähemusrahvuse kultuurinõukogu valimised. 12. juunil 2004. aastal toimus kultuurinõukogu esimene istung, kus kinnitati kultuurinõukogu põhimäärus ja valiti kultuurinõukogu esimee ja kaks aseesimeest.

Läbi kultuuriautonoomia loodame vastavalt seadusele kaasata meie kultuuri ja keele säilitamisele ja arendamisele vahendeid Eesti Vabariigilt s. t. riigi- ja kohaliku omavalitsuste eelarvetest. Kahjuks ei ole meie lootused täielikult täitunud. Tänu Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse puudulikkusele, ei ole moodustatud Soome vähemusrahvuse kultuuriomavalitsust võimalik registreerida juriidilise isikuna. Seega meid de jure ei ole. Oleme pidanud läbirääkimisi nii Vabariigi Valitsuse, kui ka Riigikogu esindajatega Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse muutmise üle. On koostatud ka vastav seaduse eelnõu, kuid Parlamendis mõnede poliitilise jõudude tahte puudumine ei ole viinud meid sihile. Meil tuleb oodata ära järgmised parlamendi valimised 2007. aasta märtsis, et siis uuesti alustada võitlust oma eesmärgi saavutamiseks.

Lisaks oma kultuuri ja keele edendamisele osaleme ka 1997. aastal moodustatud Välissoomlaste Parlamendi tegevuses. Välissoomlaste parlament ühendab 430 välissoomlaste organisatsiooni 34 riigist. See on arvestatav organisatsioon nii välissoomlastele kui ka Soomele. Minul on au olla Välissoomlaste parlamendi üks kaheksast aseesimehest.