Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Värske inimõiguste artiklite kogumik “Inimõiguste Aastaraamat 2011” sisaldab ka minu analüüsi koosolekuvabaduse tagamisest Eestis 2011 aastal (vt lk 75-84). Inimõiguste Keskuse trükis hõlmab endas viiteteist artiklit Euroopa inimõiguste konventsiooniga tunnustatud inimõigustest. Arvatavasti juhuslikult ilmus selle avaldamise nädalal nii palju teisi inimõigusi puudutavaid olulisi artikleid  Eesti lehtedes.

Esmaspäevases Postimehe juhtkiri oli väga hea, lisaks Berk Vaheri ja minu debatt ning Jüri Saare kommentaar surmanuhtluse teemal:

Juhtkiri: mineviku hoiatav kogemus
Berk Vaher: «riiklik tapmine» on riigi kohustus oma kodanike ees
Silver Meikar: «riikliku tapmisega» teeme kuklalasu väärtustele, mille nimel tasub üldse elada
Jüri Saar: surmanuhtluse üle ei tasu arutledagi

Teisipäeval ilmus Postimehes jälitustegevuse regulatsiooni õigustatult kritiseeriv artikkel Leon Glikmanilt ning Päevalehes Eesti advokatuuri esimehe Toomas Vaheri arvamus, miks tuleks seadusi (algatuseks 10-15 kõige pakilisemat) tõlkida vene keelde:

Leon Glikman: häbistamine kogu Euroopa ees
Toomas Vaher: seadused tuleb tõlkida vene keelde

Kolmapäeval rääkis Masso hoolimatusest ning Kristina Kallas kirjutas pagulaste õigustest (õigemini nende puudumisest):
Iivi Anna Masso: takistav hoolimatus
Kristina Kallas: riik on pagulased unarusse jätnud

Tänaseid lehti jõuan lugeda ja analüüsidaehk öösel ning ka KAPO aastaraamat on läbi lugemata. Sellest hoolimata tundub, et see nädal on avalikku arutellu toonud meeldivalt palju inimõigusi puudutavaid teemasid. Oleks iga nädal selline....

Surmanuhtluse taaskehtestamise nõudmine ei puuduta kurjategijaid, vaid räägib ühiskonna ning selle iga liikme väärtushinnangutest. Külmaverelise ja ettekavatsetud riikliku tapmisega teeme kuklalasu kõigile nendele väärtustele, mille nimel tasub üldse elada.

Mõnes mõttes on riik käinud oma kodanikest ees. Selleks et kuuluda Euroopa klubidesse, oleme pidanud üle võtma sealsed käitumisreeglid, ilma et meil oleks võimalik nende üle ühiskonnas arutada, rääkimata nende ümberkirjutamisest. Raudne eesriie võttis meilt võimaluse osaleda vabas arutelus surmanuhtluse kaotamise üle ning nomenklatuur lubas ka selles küsimuses uskuda vaid nende tõde ja põhjendusi riigivaenlaste hukkamise põhjendatusest.

Võiks ju küsida, mille üle meil üldse väidelda on – Eesti on liitunud kõikvõimalike surmanuhtlust keelustavate konventsioonidega ning ka nulltolerantsi ja karmi käe loosungite all võimule tõusnud ei suudaks rahvusvahelisi lepinguid tagasi pöörata isegi siis, kui rahvas seda referendumil nõuaks.

Paradoksaalselt nõuab just ­Euroopa väärtusruum seda, et me sellesse sobimatu surmanuhtluse kohta oma arvamuse kujundaksime. Nii nagu iga seadus, muutub ka riikliku mõrva keelustamine demokraatlikus riigis tõeliselt legitiimseks alles siis, kui ühiskond seda mõistab ja toetab. Vastasel korral kannatab usaldus ja austus riigikorra vastu.

Surmanuhtluse pooldajate ja vastaste põhiargumendid ei ole aastakümnetega muutunud. Eelmisel sajandil riikliku mõrvamise kaotamist nõudnud arvamusavaldustest võiksin minna veelgi kaugemale ja laduda oma seisukoha müüri Prantsuse revolutsiooni ühe juhi Maximilien François Marie Isidore Robespierre’i 1791. aasta 22. juunil põhiseadusassambleel peetud kõne «Surmanuhtlusest» tellistest.

«Kuulake õiguse ja mõistuse häält,» palus Robespierre kaasvõitlejatelt. «See ütleb, et inimlikud otsused ei ole iialgi nii vettpidavad, et see annaks õigustuse inimühiskonnale, kellel on kalduvus teha teise inimese surmasaatmisel vigu. Isegi kui suudaksime ette kujutada täiuslikku õiguslikku korda, isegi kui leitaks kõige ausamad ja valgustatumad kohtunikud, peaks ikkagi leiduma ruumi nii vigadele kui ettevaatusele.»

DNA ja teiste uute meetodite kasutuselevõtmine ning tegelike mõrvarite ülestunnistused on Ameerika Ühendriikides sundinud muutma üle saja surmanuhtluse määramise, kümmekonnal juhul liiga hilja. «Kui puid raiutakse, siis laastud lendavad,» arvas selle kohta väitluspartner pärast eelmisel nädalal toimunud teledebatti. Pigem olgu kümme kurjategijat vabaduses kui ühe süütu surm, arvan mina.

Ebademokraatlikelt režiimidelt ei tasu õiglast kohtupidamist nõuda, kuid ka läänemaailmas ei ole me täiesti kaitstud kafkalikust kohtuprotsessist. Süütult trellide taga istutud aastaid rahaga tagasi ei osta, kuid hukatule ega tema omastele pole võimalik midagi kompenseerida.

Just raha, ja mitte piibli kümme käsku, muutub tarbimis­ühiskonna sotsiaalvõrgustike debattides oluliseks argumendiks ka selle teema puhul. «Surmanuhtlus õhendab riiki – vähem valvureid ja kaplaneid, seega on hukkamine hea,» kirjutas Sven Kivisildnik näoraamatus Marek Strandbergi seinale. «Mõelge majandusliselt,» kutsub Jüri Pino üles Aimar Altosaare seinal, «on Breivik, on probleem ja kulud, ei ole Breivikut... puhas sääst ja saab Kreeka valitsust välja osta!»

Õigusriik ja demokraatia ning inimõiguste kaitsmine ongi kallis, seda selle sõna mõlemas mõttes. Selline riigikord peaks olema meile nii kallis, et me poleks nõus sellele hinnalipikut juurde kleepima. Nii nagu me peame üleval oma sotsiaalsüsteemi, poliitikuid, ametnikke, teatreid, peame me maksma ka pättide ja mõrtsukate eest.

Need on ikkagi meie mõrtsukad, kes ei ole sündinud ja üles kasvanud kuu peal, kuhu võiks neid siis sobival hetkel tagasi saata. Pole olemas mõrtsuka geeni, seega kurjategijaks ei sünnita, vaid kasvatakse. Vastutus nende eest on laiemalt kogu ühiskonnal.

Paljud pedofiilid on ise lapsena olnud ohvrid, mõrtsukad saanud koolis ja kodus peksa. Ei, mõrvari ega pilastaja kuriteod ei vääri mingit õigustust, kuid riik/rahvas peaks küsima, kuidas selliselt värdjalikult moondunud rootsud ilusate lillede vahel kasvavad ning kuidas neid juba eos õigele teele suunata.

Teaduslikult pole suudetud tõestada, et surmanuhtlus aitab kaasa kuritegevuse vähendamisele. Ka faktid räägivad teist keelt. USA osariikides, kus surmanuhtlus on siiani lubatud, toimub rohkem mõrvasid kui neis, kus see on keelatud. «Mõte mõrvast ei olegi enam nii hirmus, kui seadus ise annab eeskuju ja teeb selle avalikkusele nähtavaks,» ütles Robespierre prohvetlikult. «Kuritegu ei olegi enam nii õudne, kui seda karistatakse teise kuriteoga.»

See on hea vastulause ka neile, kes otsivad inimelu väärtust. Nad väidavad, et elul ja inimsusel on väärtus vaid siis, kui kuskil on piir, mille ületades inimene kaotab neile õiguse. Mina väidan, et suudame olla mõrtsukatest inimlikumad vaid siis, kui ei lange nende tasemele. Kuidas me suudaksimegi väärtustada inimelu kõrgelt, kui võim saab selle üle otsustada?

Väärtusi õpetavad meile pere(-) ja ühiskond. Selle käsi, kes kodus peksa saab, tõuseb kaasõpilase vastu kergemini.

Ka täna õhtul, siinsamas Eestis nüpeldavad alkohoolikutest vanemad üksteist ja oma lapsi; perverdist isa kustutab lastetoas tule ja sulgeb ukse seestpoolt enda järel; kunagi ihast, aga nüüd juba harjumusest topib pätipoiss põue üllatusmuna ja limpsi. Kümne-kahekümne aasta pärast needsamad lapsed tapavad, vägistavad ja varastavad.

Statistika näitab, et suur osa vanglamüüride vahele jõudnutest leiab pärast vabanemist tee sinna tagasi. Seega on ainus võimalus kuritegevust vähendada teha kõik selleks, et kuritegelikku teed üldse ei valitaks. Praegu investeeritud summad laste huvitegevusele, sotsiaalse heaolu tagamisele, täiendusõppele ja tugiperedele hoiavad tulevikus kokku nii meie turvalisuse tagamise kui ka vanglakulude pealt.

Surmanuhtluse kehtestamise asemel nõuan mina riigilt rohkem raha sotsiaalsfääri ning iseendalt ja kaaskodanikelt rohkem julgust sekkuda, kui näeme lähikonnas või kodukohas tulevaste kurjategijate kasvulava.
Võikad kuriteod tekitavad viha ja hirmu, lihtsat lahendust otsitakse karmimates karistustes. Mõrtsuka hukkamine ei too ohvrit tagasi, seega ei loo see õiglust, vaid rahuldatakse kättemaksuiha. Põhimõttega «elu elu vastu» justkui võrdsustatakse mõrvar ja süütu ohver. Ainus võimalus olla parem inimene on mitte laskuda mõrvari tasemele ning mitte nõuda hukkamist ka oma riigilt.

Kaasvõitlejad ei kuulanud ­õiguse ja mõistuse häält ning paljud neist said paari aasta pärast giljotineeritud Robespierre’i enda käsul. 1794. aastal lahutati Prantsuse revolutsiooni ühe juhi pea tema kehast. Kindlasti kahetses ta seda, et tema seisukohti surmanuhtluse keelustamise osas ei olnud teised ega ka ta ise praktikas kuulda võtnud.
_________________________________

Artikkel ilmus 9. aprillil ajalehes Postimees: Silver Meikar: «riikliku tapmisega» teeme kuklalasu väärtustele, mille nimel tasub üldse elada

Robespierre kõne ingliskeelse tõlke leidsin siit, kaks minu jaoks olulist lõiku tõlkis ilusasse eesti keelde Krista Mits:

ING: Listen to the voice of justice and reason. It cries out to you that human judgements are never certain enough to justify a society of men subject to error dealing death to another man. Even if you could imagine the most perfect judicial order, even if you had found the most upright and enlightened judges, there would still remain some room for error or caution.
EST: Kuulake õiguse ja mõistuse häält. See ütleb, et inimlikud otsused ei ole iialgi nii õiged (vettpidavad), et see annaks õigustuse inimühiskonnale, kellel on kalduvus teha teise inimese surmasaatmisel vigu. Isegi kui suudaksime ette kujutada täiuslikku õiguslikku korda, isegi kui leitaks kõige ausamad ja valgustatumad kohtunikud, peaks ikkagi leiduma ruumi nii vigadele kui ettevaatusele.

ING: Man is no longer for man so sacred an object: we have a less grand idea of his dignity when public authority puts his life at risk. The idea of murder inspires less fear when the law itself gives the example and the spectacle. The horror of crime is diminished when it is punished by another crime. Do not confuse the effectiveness of a penalty with the excess of severity: the one is absolutely opposed to the other. Everything seconds moderate laws; everything conspires against cruel laws.
EST: Inimene ei ole enam teisele inimesele püha: me ei hinda inimese väärikust nii kõrgelt, kui avalik võim saab tema elu üle otsustada. Mõte mõrvast ei olegi enam nii hirmus, kui seadus ise annab eeskuju ja teeb selle avalikkusele nähtavaks. Kuritegu ei olegi enam nii õudne, kui seda karistatakse teise kuriteoga. Ärge ajage segi tõhusat karistust ja üleliia karmi karistust: esimene on teise täielik vastand. Kõik on selle poolt, et seadused oleksid möödukad ja kõik töötab sellele vastu, et seadused oleksid julmad.

Täna käisin Vikerraadios rääkimas Arp Mülleri ja Lauri Varikuga olukorrast Birmas. Link saatele siin: Vikerraadio (arutelu Birmast ajavahemikus 30:20- 43:04. minutil).

Mõned märkmed ja lingid:

“See on riigi uue ajastu algus,” teatas Birma opositsiooni eestkõneleja ja Nobeli preemia laureaat Aung San Suu Kyi , kui tema erakond National League for Democracy (NLD) sai pühapäeval toimunud järelvalimistel selge võidu. Uus ajastu ei tähenda mitte demokraatiat ja vabadust, vaid esimesi samme õiges suunas.

Jõhker sõjaväeline hunta on oma reformidega suutnud üllatada ka suurimaid kriitikuid – sadu poliitvange on vabastatud, NLD-l lubati vahevalimistel kandideerida ja ka võita. Samas ei tohi ära unustada jätkuvalt massilisi inimõiguste rikkumisi, veel vabastamata süümevange ning sõjategevust vähemusgruppide vastu.

40 kohta esinduskodades (35 kohta alamkojas Pyithu Hluttaw, kolm kohta ülemkojas Amyotha Hluttaw ja kaks regioonidele määratud kohta) tagab NLD-ile vaid 5% saadikutest, 80% on jätkuvalt sõjaväeliste ja nende nukupartei käes ning ülejäänud rahvusgruppide esindajatel. Kui ja järgmistel üleriigilistel valimistel, mis toimuvad juba 2015 aastal, peaks NLD võitma enamuse, on parlamendil ikkagi vaid väga piiratud võim ning vajadusel saaks hunta neid vangistada ja tappa nagu 1990 aastal.

Aung San Suu Kyi valimisvõidust veelgi suurem võit oli hirmu vähenemine Birma ühiskonnas. Aastakümneid on hunta valitsenud rahvast julmalt ja veriselt, ega lubanud mingit teisitimõtlemist. Mäletan seda oma enda reisilt, kus inimesed ei julgenud välismaalasega isegi rääkida, pidevalt olid nuhid sabas.

President Thein Sein ei ole kindlasti hakanud armastama demokraatiat, inimõigusi ja -vabadusi. Refomide alustamine on kindlasti pragmaatiline valik ning pragmaatiliselt peaksime ka meie jätkama piitsa-ja-prääniku poliitikat...

Loe ka:
http://www.irrawaddy.org/archives/category/all/burma
http://www.guardian.co.uk/commentisfree/2012/mar/28/burma-aung-san-suu-kyi-elections
http://www.bbc.co.uk/news/business-17586344
http://www.fas.org/sgp/crs/row/R42363.pdf
http://www.aappb.org/Monthly%20Chronology%202012/Monthly_Chronology_of_Burma_Political_Prisoners_for_February_2012.pdf

Võiks ju rõõmustada, et pea iga nädal tuuakse rambivalgusesse mõni uus šokeeriv ja haarav teema. Paraku tähendab see sageli, et eelmine, veel lahendamata küsimus jääb tagaplaanile ning kaob ka mingi sisulise muutuse võimalus. Tülikate teemade tapmine on üks poliitilise kommunikatsiooni peaeesmärke ning erakonnad on muutunud selles üha professionaalsemaks.

Elame propagandaajastul, kus võim, raha ja huvigrupid püüavad veenda inimesi mõtlema ja käituma neile sobival viisil. Sellisel ajastul on «…ainus võimalik tegutsemisviis õppida propagandat identifitseerima sellena, mis see on: pelgalt igapäevaelu osaks oleva veenmisprotsessina», kirjutab Philip M. Taylor hiljuti eesti keelde tõlgitud raamatus «Mõtterelv».

Ajakirjandus ja kodanikud peaksid tunduvalt rohkem pingutama, et mitte astuda üles seatud propagandalõksudesse.

Avaliku arvamusega manipuleerimine ei ole muidugi ainult poliitikute eesmärk. Head mainet ihaldavad kütusefirmad võitlevad selle nimel, kes teeb esimesena pressiteate kütuse hinna alandamisest sendi võrra. Iganädalase ja kolm korda suurema hinnatõusu asjus hoitakse aga suu lukus ning lastakse halb uudis kodanikel tanklas ise avastada. Poliitiline sfäär aga on veelgi küünilisem – eesmärk on, et negatiivset uudist ei pandaks üldse tähele või peetaks süüdlaseks kedagi teist. Kui see ei õnnestu, siis tuleb teema tappa.

Võib ju tunduda, et viimasel poolel aastal on lahvatanud rohkem poliitilisi skandaale kui kunagi varem: elamislubadega kauplemine, sidesaladuse rikkumine, parteide rahastamine, telefoniõiguse kasutamine jne. Kuid õigupoolest me ei mäleta seda, mis toimus pool aastat tagasi. Veelgi enam, me ei mäleta, mis toimus nädala eest.

Info ei liigu vabalt avalikus inforuumis, vaid kitsas suletud infotorus justkui gaas. Diktatuuri puhul omab võim nii info­gaasi kui ka toru, mille teises otsas köetakse vaikides istuvate kodanike ajusid. Demokraatias on toru küll ideaalis sõltumatu, kuid selle sees voolava üle püüab raha ja poliitika otsustada sama palju.

Infoühiskonnas on peale peatoru (eelkõige televisioon, trükimeedia ja raadio) tekkinud palju pisikesi (eelkõige internetis tegutsevaid) kõrvalkanaleid, kus info liigub mitmes suunas ning mille sisu on palju raskem kontrollida.

«Tänapäeva propagandistide ja tsensorite proovikiviks ongi seetõttu saavutada kontroll informatsiooni üle esmaallikas,» kirjutab Taylor. Kui see ei õnnestu, oleks parim, kui sihtgrupp oleks propaganda abil omandanud nii kaljukindlad arvamused, et informatsioon põrkaks pallina kiviseinalt tagasi.

Ükskõik millised korruptsiooniskandaalid peavoolumeedias kajastust leiavad, ei mõjuta see mitte kuidagi olulist osa Keskerakonna valijatest. Neid on suudetud edukalt veenda, et mitte ainult Eesti meedia ja riigi, vaid kogu maailma sepitsetud salaplaan armastatud partei vastu on tegelikult ka nende vastu ning vaid tuim eitamine tagab ellujäämise. Spartalaste kombel koondutakse loosungi «No pasaran!» alla.

Kontrolli saavutamine esmaallika üle tagab aga, et teemat üldse ei tekigi. Ei tasu arvata, et avalikkusesse on jõudnud kõige jultunumad ja võikamad poliitilise korruptsiooni, silmakirjalikkuse ja ebaeetilise käitumise juhtumid. Ei – ikka vaid need, mille puhul uuriv ajakirjandus on haisu ninna saanud ja mõni teadja ei ole suutnud enam vait olla.

Võimalike keelekandjate vaigistamiseks on mitu vahendit, millest kõige levinum on raha. Vanad tarkused «Ära sae oksa, millel istud» või «Ära hammusta kätt, mis sind toidab» omandavad poliitikas erilise tähtsuse. Parteid pakuvad mugavat töökohta, head palka ja kiiret karjäärivõimalust ning vastu küsivad vaid jäägitut lojaalsust.

On ekslik arvata, et selline ostetud lojaalsus toimib peamiselt noorte ambitsioonikate tõusikute puhul. Jah, neil võib olla küll soov üle oma varju hüpata, kuid piisav mõistus tagab neile ka muid karjäärivalikuid tulevikus. Kõige sõltuvamad on vähe haritud ja üle keskea inimesed, kellel on tõesti vaid kaks valikut: kas partei või vaesus.

Parteifunktsionääride, poliitiliste ametikohtade ja esindusorganisatsioonide liikmete suhteliselt kõrge palk peaks ära hoidma korruptsiooniohu. Kuid see on kahe teraga mõõk. Kui näiteks riigikogus olev saadik teab, et mitte ilmaski ei ole tal võimalik saavutada sama suurt heaolu ning tema tulevik sõltub peamiselt kohast parteinimekirjas, ei ole ta valmis korruptsiooni nähes mitte ainult silma kinni pigistama, vaid lojaalsuse tõestamiseks ka ambrasuurile viskuma. Isegi kui ta sõelapõhjaks tulistatakse, loodab ta parteilisele autasule.

«Sellele noormehele ilmselt lubati jälle kokku pudrumägesid ja poliitilist karjääri,» ütles Ain Seppik ETV saates «Kahekõne» ühest Hannes Rummu erakirjade skandaali asjaosalisest Ivor Onksionist rääkides. Kas Onksion jääb pudrumägesid ootama või on valmis rääkima, näitab uurimine, kuid ka aus ülestunnistus ei kõla enam tema suust eriti veenvalt.

Pole mugavamat kuritegude paljastajat kui teine kurjategija. Nii nagu Võru skandaalse ärimehe Jüri Luige süüdistus Toobali aadressil, ei kõla just usutavalt varastamise eest süüdi mõistetud ja vanglakaristusest kõrvale hoidva Anna-Maria Galojani säutsud pagulusest Londonist.

Mõelge, kui näiteks mõni ausa mainega Reformierakonna fraktsiooni liige oleks sotsiaalvõrgustikku saatnud sõnumi: «Kui te ainult teaksite, mida Michal Reformi musta kassa hoidjana tegi ja varjas. Palun veidi kannatust, varsti tuleb see välja!»

Selline hüüatus annab erakonna propagandameeskonnale hea võimaluse sildistada igaüht, kes kunagi peaks samal teemal infot avaldama, «uueks Galojanikeseks» ning niiviisi sõnumitooja usaldusväärsust kahtluse alla seades tappa ka teema. Kompromiteeriva info kogumine ja vaikne levitamine võimalike «halbade sõnumite toojate» usaldusväärsuse hävitamiseks on pidev ja organiseeritud protsess.

Inimesed on patused ja me kõik oleme oma elus vigu teinud – ennast liiga täis joonud, kiirust ületanud või niisama kohatult käitunud. Just selliseid patte otsides, avaldades ja võimendades ning arvatavasti ka tapmisähvardusi saates püüdis tubakafirma Brown & Williamson vaigistada oma endist tipptöötajat Jeffrey Wigandit, kes 1996. aastal paljastas CBS uudistesaates «60 minutit», et sigaretitootjate eesmärk ongi nikotiin abil sõltuvust tekitada.

Ka 37 aastat FBId juhtinud J. Edgar Hoover kogus informatsiooni presidentide ja nende lähedaste kohta ning tagas šantaaži abil endale võimaluse juhtida bürood elu lõpuni. Talle endale esitatud süüdistused suutis ta sageli summutada, seades salaja kogutud komprat lekitades kahtluse alla vastaspoole usaldusväärsuse.

Ma ei tea, kui paljud mõistlikud inimesed Delfi kommentaare loevad, kuid need annavad päris hea pildi sellest, milliseid silte soovitakse isikutele külge kleepida. Aga kui ka sõnumitooja tapmine ei aita, tuleb sobimatu teema lämmatada teiste teemade all.

Suhtekorraldaja Allar Tankler küsis 1. märtsil Twitteris, millelt soovib Reformierakond valimis­ea langetamisest rääkides tähelepanu kõrvale juhtida. «Kriitika põhjuseks ilmselt ongi see, et klassikaline teema, mida aeg-ajalt lehvitada, vrd lapsevanemale topelthääleõigus,» põhjendas ta oma küsimust. Nüüd võiks seda küsida ka IRLi kohta, sest uudistevaesel laupäeval käis nende uus esimees selle vana teema – lisahääle andmise lapse eest – uuesti letti.

Klassikalisteks tähelepanu kõrvalejuhtimise teemadeks sobivad ka ausambad, Vene oht, ajalooline tõde, valimisseaduse muutmine ja seksuaalvähemused. Võib-olla oli see tõesti juhuslik, et elamislubade skandaali haripunktis tuli IRLi ministri poolt avalikkuse ette soov tunnistada Teise maailmasõja ajal Nõukogude vägede vastu võidelnud mehed Eesti vabadusvõitlejateks. Igal juhul aitas see vene ärimeestele Eesti elamislubade parseldamise eest häbipleki külge saanud parteil taas kord ennast isamaaliselt (see tähendab Vene-vaenulikult) näidata.

Ma tõesti ei tea, kas valimisea langetamisega sooviti midagi muud varjata. Tegemist ju vana teemaga, mille ma ise 2003. aastal algatasin ning mida hiljem noorsotsid ja -oravad edasi arendasid. Kõik need algatused lõppesid teadmisega, et valimisiga on põhiseaduses sätestatud ning selle teema juurde võiks tagasi tulla siis, kui põhiseaduse suurem remont kunagi päevakorda tõuseb. See peaks kindlasti teada olema ka justiitsministril.

Teema tapmise kuldmedali võiks aga anda Keskerakonnale, kes hõivas eelmisel nädalal suure osa infotorust. Aukohtu arutelu Kalle Laaneti ja Rainer Vakra parteilise tuleviku üle aitas saavutada mitu eesmärki. Esiteks suunati fookus eemale Rummu kirjade varastamiselt, teiseks puhastati erakonna ridu, kolmandaks suudeti tõestada, kelle käes on parteis võim, neljandaks saadi meediaruumis rääkida erakonna üllastest eesmärkidest, viiendaks….

Aukohtud ja muud «tõekomisjonid» on muutunud üheks parteide edukaks teemade lämmatamise instrumendiks. Selle õigeksmõistev otsus justkui puhastas Ken-Marti Vaheri võimalikust süüst elamislubade skandaalis, Marko Pomerantsi telefoniõiguse kasutamisest ja Edgar Savisaare Venemaalt raha küsimisest.

Tuleb mõista, et aukohtud ei otsi mitte ausat, vaid parteile kasulikku lahendust. Samuti seda, et iga uus ja haarav uudis võib kanda eesmärki lämmatada hoopis olulisem. Ning et võimalike lekitajate vastu suunatud rünnakute peamine eesmärk on nende usaldusväärsust hävitades summutada parteile ebasobiv teema. Lihtsustatult on propagandaajastul kaks võimalust: kas mõista manipulatsiooni või olla selle ori.

(Artikkel ilmus 29. märtsil ajalehes Postimees: Silver Meikar: Nii nad tapsidki teema. (Inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et elame propagandaajastul, kus võim, raha ja huvigrupid püüavad veenda inimesi mõtlema ja käituma neile sobival viisil. Ning meil on vaid kaks võimalust: kas mõista manipulatsiooni või olla selle ori.))

Tänases Delfis ilmus minu arvamusartikkel surmanuhtluse teemal (Silver Meikar: Surmanuhtluse taaskehtestamine ei vähendaks kuritegevust), mis on saanud juba tulist kriitikat kommentaariumis. Tooksin siinkohal ära surmanuhtluse kaotamist nõudvad mõned rahvusvahelised lepingud.

Euroopa Nõukogu “Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni” protokoll nr6, mis võeti vastu 1983. aastal artikkel 1 ütleb: “Surmanuhtlus tuleb kaotada. Kedagi ei või sellega karistada ega surmamõistva kohtuotsuse alusel hukata”. See konventsioon jätab alles seadusega surmanuhtluse rakendamise võimaluse ettenähtud juhtudel  sõja ajal või vahetu sõjaohu korral. 2007. aastal Lissabonis vastu võetud Euroopa Liidu Põhiõiguste harta nõuab surmanuhtluse kaotamist täielikult. Selle artikkel 2, lõige 2 ütleb: “Kedagi ei tohi surma mõista ega hukata”.

1989. aastal vastu võetud ÜRO Kodanike- ja Poliitiliste õiguste pakti teise protokolli ratifitseerinud riigid peavad surmanuhtluse kaotama. Selle kogu maailmale suunatud lepinguga on  liitunud vaid 73 riiki -- lisaks enamikele Euroopa riikidele ka mitmed Lõuna-Ameerika ja Lõuna-Aafrika riigid, üksikud Aasia riigid ning Kanada, Mehhiko, Austraalia ja Uus-Meremaal. 2012 aastal kirjutas protokollile alla Mongoolia ning loodetavasti nende parlament (Suur Hural) selle peagi ka ratifitseerib.

Amnesty Internationaly raport ja väga mõjus video link: THE DEATH PENALTY IN 2011.  Ülevaade riikidest siin: Use of capital punishment by country. Eeltoodud lingilt saadud maakaardi värvide legend:
Sinine -- Abolished for all crimes
Roheline -- Abolished for all crimes except under exceptional/special circumstances (such as crimes committed in wartime)
Oranž -- Abolished in practice i.e. haven't used capital punishment or the death penalty in at least 10 years
Punane - - Retainers of capital punishment or the death penalty