Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

See on suur au ja meeldiv üllatus. Võtan seda tunnustusena kõigile neile, kes on järjepidevalt võidelnud inimõiguste eest, poliitilisekultuuri parandamise nimel ning siiani usuvad demokraatiasse. Suur osa sellest tunnustusest kuulub neile, keda kaitstes või kellega koostööd tehes on mul olnud võimalik inimõiguste valdkonnas tegutseda. Olgu selleks dissidendid Valgevenest Birmani või oma õiguste eest võitlev aktiivne kogukond Otepää vallas.

Kindlasti innustab presidendi tunnustus kõiki inimõiguste ja demokraatia eest seisvaid eestimaalasi jätkama sellel teel, mille oleme endale valinud.

Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et nõrga sisedemokraatiaga ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad kasvatavad uut põlvkonda moraalilagedaid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelmistest veel küünilisemad.

Poliitilise moraali kriisi jäämäe veepealne osa on, et mõned poliitikud ja erakonnad panevad teadlikult toime ühiskonna õiglustunde vastaseid tegusid, mida vahel avastab uurimisorganite või ajakirjanike terav silm. Märksa ohtlikum osa asub sogase vee all, poliitika süsteemis ja seal tegutsejate peas. Isegi paljud patustamisega vahele jäänud ei suuda siiralt mõista, et on millegi vastu eksinud.

Rusikahoop näkku on ühtemoodi valus, olenemata sellest, kas lööja mõistab oma teguviisi kurjust või peab seda normaalseks. Vahe on selles, et teisel juhul normidest ja seadustest ei piisa ning isik jääb alati otsima võimalust end veel kord vägivalla abil kehtestada. Need, kes arvavad, et «poliitika ongi räpane mäng», peavad varjatud annetuste vastuvõtmist, inimestega mittearvestamist, illegaalset luuretegevust ja mõjuvõimuga kauplemist tavapäraseks.

Mitte miski ei seo rohkem kui ühiselt sooritatud kuritegu. Erakonna rahaasjade ja võimule saamisega kaasnevate positsioonide jagamise eest vastutava peasekretäri ametit ei usaldata kunagi isikule, kes võiks parteiladviku eksimusi paljastada. Lojaalsuse ees tagatakse talle täielik toetus ja kaitse, kui ta ise peaks skandaali sattuma.

Isiklikult on mul Priit Toobalist kahju, nagu mul on kahju noortekolooniasse sattunud poisiohtu mehest. Tolle pätitembud on paljuski ju põhjustatud välistest teguritest: kehvast kodusest kasvatusest, halbadest sõpradest ja/või kuritegevust soosivast ümbruskonnast.

Parteis kiiret karjääri ihalev noorsand peab omaks võtma kehtestatud reeglid ning tõestama jäägitut lojaalsust eliidile. Nii toodavad nõrga sisedemokraatia ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad uut põlvkonda moraalituid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelnevatest küünilisemad. Nemad ju ei ole ju kunagi näinud, et saab ka teisiti. Meil jääb üle vaid kurvalt ohata: «Nii noor ja juba korruptant.»

Korruptsioon erakondades on oht riiklikule julgeolekule. Kui ka 600-eurose annetuse peale kahtlaselt ärimehelt võidakse algatada riiklik uurimine, siis mida on valmis tegema riigivõimu juures olev poliitik selleks, et päevavalgele ei tuleks märksa suuremad varjatud annetused? Ebaseadusliku tegevusega seotud poliitikud muutuvad kergesti küsitava moraaliga ärimeeste šantaaži objektideks ja seda enam, mida kõrgemale nad karjääriredelil tõusevad.

Ainuke võimalus poliitilise moraali­kriisi ületamiseks on puhastustuli erakondade sees ja poliitikute peas. Need, kes teavad, peavad avalikult rääkima, ning need, kes on eksinud, peavad poliitikast lahkuma. Selle saavutamiseks pole vaja uut karmimat seadust, vaid tegelikku sisedemokraatiat.

Üheks sisedemokraatia oluliseks instantsiks, mis võimaldab moraaliküsimusi arutada partei sees, on aukohus. Aukohtud ei ole lahenduseks kriminaalse tegevuse puhul, kuid võivad seda olla juhtumitel, kui juhtivatel kohtadel olevad erakonnaliikmed lähevad vastuollu partei või ühiskonna väärtuste ja põhimõtetega. Näiteks nagu reformierakondlik Otepää vallavõim, kelle tegevusele hinnangu andmise võttis erakonna aukohus lõpuks menetlusse.

Selle juhtumi puhul on tõrvatilgaks meepotis asjaolu, et sisedemokraatia masinavärgi lükkas käima vallavõimu kahtlaste tegevuste meediasse jõudmine. Sama tuleb öelda ka teiste erakondade aukohtu tegevuse kohta. Mis «sise-» see on, kui ta sõltub olulisel määral välistest teguritest?

Pole ime, et IRLi uue esimehe kandidaatide esimese väitluse põhiteemaks kujunes erakonna sisedemokraatia kesine olukord. Kindlasti ei tohiks IRLi liikmed pimesi uskuda kandidaadi ilusaid lubadusi ausast, kaasavast ja avatud asjaajamisest. Erakonna suurkogul 28. jaanuaril võiksid valijad enne sedeli kasti laskmist mõelda, kas «äraostmatute» positsiooni kinnistumine erakonna ladvikus on toimunud demokraatia väärtusi järgides.

Mõnes mõttes on parteide sisedemokraatia kindlate piirideta ala, mille suhtes võib eksisteerida sama palju erinevaid arvamusi kui demokraatia suhtes üldiselt. Nende mõlema eesmärk on aga luua süsteem, mis tagab, et keegi ei saaks valitseda üksi ja igavesti. Sellise süsteemi osaks on kokkulepitud normid, institutsioonid ja protsessid. Parteide sisedemokraatia tagamisel on kõige olulisem protsess ehk kuidas asju tehakse.

Pakun välja viis printsiipi, mille alusel võib hinnata demokraatia olemasolu (või selle puudumist) iga erakonna sees. Need on järgmised: info kättesaadavus kõigile liikmetele; mehhanismid, mis välistavad otsustega manipuleerimise; sõnavabadus ja võimalus parteipoliitikat mõjutada; sisuline võimalus saada valituks juhtorganitesse; erakonna rahastamise ausus ja läbipaistvus.

Iga selle printsiibi kohta võiks kirjutada raamatu ning ka siis ei oleks teema ammendunud. Kindlasti on kõikidel erakondadel ruumi sisedemokraatia parandamiseks, kuid kõik ei ole kahtlemata ka üdini halb. Kolmanda printsiibi heaks näiteks Reformierakonnas oli viimaste parlamendivalimiste programm, mis koostati pikkade avatud arutelude tulemusena. Halvaks pean ma Reformierakonna puhul aga sisedebati arendamiseks loodud e-foorumit, mis sõnavabaduse asemel annab võimaluse seda hoopis pärssida. Vähese kasutajaskonnaga e-demokraatiavahendist ideed sageli kaugemale ei jõuagi.

Samas on tegemist võrdlemisi tühise näitega võrreldes juhtumitega, kus mõne erakonna sisedemokraatia on muudetud sisediktatuuriks. Kui erakonnad jagavad mitteparteilisi töökohti vastavalt lojaalsusele, kui saadikutel keelatakse isegi valla lehte kirjutada või tuuakse olulisteks hääletusteks kohale uued, äraostetud parteiliikmed, sarnaneb see rohkem Valgevene režiimi kui põhjamaise demokraatia vahenditega.

Kriitikanoolte lendu laskmisest hoolimata kinnitan, et Eesti parteid on tunduvalt paremad kui enamikus teistes 90ndatel vabanenud riikides. Samuti usun, et parlamentaarne demokraatia on 21. sajandil parim valitsemisviis ning me oleme paarikümne aastaga suutnud üles ehitada üle ­ootuste hea riigi.

Seega ei ole ma mitte niivõrd kriitiline, vaid pigem mures. Mures sellepärast, et näen võimu konsolideerumist ning alternatiivide kadumist. Mures, sest parlamentaarse demokraatia alustalad – erakonnad – ei suuda alati mõista oma vastutusrikast rolli. Mures, sest usalduse kadumine erakondade suhtes tähendab alternatiivi – «valgustatud juhi» – populaarsuse tõusu. Ning kõike seda kultiveerib sisedemokraatia ebapiisavus.

Erakondade sisedemokraatia vähikäik algas Res Publica «uue poliitikaga», mida ehiti avatuma ja ausama asjaajamise lubadusega. Tegelikult pani see aluse suletud, populistlikule ja tehnokraatlikule marketingipoliitikale. Ka mina arvasin ekslikult, et noor «äraostmatu» erakond muutub aja jooksul vanade parteide sarnaseks. Vastupidi, Res Publica edu sundis teisi võtma üle nende populistliku taktika ja turundusvahendid.

Üheks parteide eesmärgiks sai liikmeskonna laiendamine vahendeid valimata. Kaubanduskeskuses pensionifondikampaania stiilis erakonda värvatud uuelt liikmelt ei saagi nõuda, et ta liikmemaksu maksaks või oma maailmavaatelt mingit kindlat klassikalist ideoloogiat toetaks.

Sellest veelgi ohtlikum on parteimaastiku väljakujunemisega kaasnenud parteidistsipliin ning sisulise võimuvahetusvõimaluse kadumine. Jah, parteide esimehed, peasekretärid ja piirkondade juhid vahetuvad, kuid uued jätkavad samade vahenditega ega soovi päevavalgele tuua eelkäijate kahtlaseid otsuseid ja tegusid.

Vastupidise näite leiame Saksamaalt, kus 2003. aastal viisid Saksa liberaalse partei FDP uued juhid skandaali kinnimätsimise asemel ise politseisse dokumendid, mis näitasid nende parlamendisaadiku Jürgen Möllemanni kahtlasi rahatehinguid. Möllemann andis 400 inimesele kokku 3,5 miljonit eurot, et nad kannaksid selle oma nime all annetusena parteikontole. Kohtuprotsess käib siiani ning FDPd ootab trahv, mis on vähemalt illegaalselt annetatud summa suurune. Varjatud annetuse teinud sajad inimesed on saanud kriminaalkaristuse ning Möllemann sooritas 2003. aastal (tõenäoliselt) enesetapu.

Ka Eesti poliitika oleks oluliselt puhtam, kui uued juhtorganitesse valitud poliitikud ei pelgaks tuhnida vanades paberites ja pöörduksid kahtlaste tehingute asjus õiguskaitseorganite poole ning kõik lihtliikmed nõuaksid, et nende erakonna poliitikud käituksid moraalselt. Päevaskandaalide lahendamine võib aidata kriisist üle saada, kuid pikaajaline muutus saab toimuda siis, kui keskenduda süsteemsetele puudustele.

(Artikkel ilmus 24.01.2012 päevalehes Postimees: Silver Meikar, Inimõiguste instituudi nõunik)

Täna õhtul kell 18:00 on mul au osaleda vestlusringis, mis aitab sisse juhatada filmi Anna Politkovskajast. Kes soovib esilinastusest osa võtta, siis kelam.ee kodulehel oli üleval info: "Kohtade broneerimine kino ARTIS telefonil: 6631389"

Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami algatusel linastub kinos Artis 20. jaanuaril film Anna Politkovskajast "Vabaduse mõrkjas maitse".
Filmile eelneb vestlusring kodaniku – ja poliitilistest õigustest Venemaal , kus osalevad mitmeid auhinnatud filme teinud Marianna Kaat, Silver Meikar Inimõiguste Instituudist ja ajakirjanik Jaanus Piirsalu. Vestlusringi juhib Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.

Ajakava:
18:00 Suupisted ja tervitusjook
18:30 vestlusring kodaniku – ja poliitilistest õigustest Venemaal
19:00-20:30 „Vabaduse mõrkjas maitse“

Täna hommikul oli mul au koos ajakirjanik Jaanus Piirasaluga arutleda Kadri Liigi juhitud Kuku raadiosaates Välismääraja Venemaal toimunud ja toimuva üle. Link salvestusele: Välismääraja 2012-01-15

Siinkohal esitan mõned mõtted, mis tekkisid saateks ette valmistudes. Tuleb tunnistada, et päris raske oli saada kohapealsetelt analüütikutelt siseinfot. Kuigi pärast pikki pühasid oli 10. Jaanuar esimene ametlik tööpäev, pikendasid paljud Moskvast eemalolekut veel selle nädalavahetuse lõpuni. Talvepuhkus on kindlasti piisavaks põhjuseks, miks mitte olla pealinnas ja mitte teha tööd.

/// (toimetamata tekst, ehk kindlasti palju sõnastusveidrusi ja typosid)///

Olukord venelaste mõttemaailmas ja protestid
David Satter, kelle sulest ilmunud raamatud „Pimeduse Koidikul“ ja „Meeletu ajastu“ on tõlgitud ka eesti keelde, väidab oma verivärsket raamatut „It Was a Long Time Ago, and It Never Happened Anyway“ kommenteerides, et tänane Venemaa on ikka veel Nõukogudeaja needuse küüsis ja seda nii riiklikul tasandil kui ka inimeste peades. Tõelisteks muutusteks on vaja muutust inimeste peades – venelased peavad loobuma ajaloo taagast ning õppima väärtustama inimesi. Jah, nad võivad küll endast ja oma lähedastest hoolida, kuid väljaspool seda kitsast ringi on inimelu väärtus väike. Nii ei ole nende jaoks probleem, kui pantvangivõetud nende vabastamise operatsioonis surma saavad või noored sõdurid hukkuvad õppustel või patsient sureb arsti ebakompetentsuse tõttu või keegi võõras sooritab enesetapu.

Selline ükskõiksus tekkis juba tsaari ajal, kuid süvenes sovietiaja viljakates tingimustes ning pole kuskile kadunud korruptiivse-kapitalismi ajastul. Kas Venemaale on mõni mälestusmärk kommunismiohvritele? Ei ole. Kuid veelgi hullem, venemaal ei ole ka üleüldist hukkamõistu nomenklatuuri mõrtsukate vastu. See on võimaldanud tänasel režiimil tegeleda kõige muuga, kuid mitte üksikisiku õiguste ja vabaduste tagamisega.

Detsembri lõpus ilmunud Sattersi raamat puht ajalistel põhjustel ei saa vastata küsimusele, kas pärast valimisi toimunud ootamatud protestid Venemaa linnades on märgiks mingi muutuse toimumisele. Ühelt poolt need kontaktid, kes elavad Moskvas, kinnitavad, et tõesti on midagi muutunud. Teisalt on väheusutav, et see muutus on midagi jäävat ja fundamentaalselt. Parimal juhul on loodud võimalus selleks, et tõeline vaimne revolutsioon vähemalt mingi elanikkonna osa peades ja südametes võiks toimuda.

--
Mõni päev tagasi alustas liikumise Solidaarsus Peterburi osakond ühe-inimese meeleavaldusi valimisjaoskondade ees, milles nõutakse, et valimisvõltsimised korda saatnud võetakse vastutusele. Vene seadused nõuavad igasuguste meeleavalduste registreerimist, kus osaleb rohkem kui üks inimene. Seega, kordamööda ühe plakati all seismist ei saa ära keelata, isegi kui see toimub samaaegselt poolesajas Peterburi asukohas.

Seda saab pidada üheks järjekordseks piisaks rahva üleüldise väljaastumise karikasse. Olen ise käinud paaril korral vaatamas nn 31 paragrahvi meeleavaldustel, mis erilise tähelepanuta on toimunud paar aastat. Need igal 31. kuupäeval toimunud sanktsioneeritud väljaastumised viitasid vene põhiseaduse pügalale, mis peaks tagama kogunemisvabaduse (Citizens of the Russian Federation shall have the right to gather peacefully, without weapons, and to hold meetings, rallies, demonstrations, marches and pickets). Tõeliselt on hakanud inimesed kogunema – nii internetis kui ka tänavatel – alles nüüd.

Võib-olla on tõsi, et Venemaal toimuv ei ole midagi enneolematut. Pigem on see reegel, et hetkel, kui keskklass on saavutanud piisava majandusliku jõukuse, tekib neil vajadus poliitiliste vabaduste vastu. Mõnes mõttes kannatab Putin oma end poliitika edukuse pärast – hoolimata massilisest korruptsioonist ja võimu kuritarvitamistest on Venemaal tekkinud täiesti arvestatav ning ka arvestatavalt iseseisev keskklass, kelle põhimureks ei ole enam põhivajaduste rahuldamine ning nad ei tunne ka sõltuvussuhet riigiga.

Olukord vene võimuladvikus
4. detsembri valimistel sai Vene võimupartei (ja koos sellega muidugi peaminister Putin) alandava kaotuse osaliseks. Isegi massilise võltsimise tulemusena ei suutnud nad endale kirjutad üle 50% häältest ning ka see tulemus on 15% väiksem, kui 2007. aasta duuma valimistel.

Analüütikute hinnangul varem usuti Putini režiimi ja oldi valmis ohverdama isikuvabadused elatustaseme tõusu ja stabiilse arengu eest. Koos usu kadumisega Putini poolt garanteeritud majandusolukorra paranemisesse ning kesklassis kuuluvate sooviga saada ka poliitilisi vabadusi, tekkis paljudel soov muutuste järele. Kindlasti mõjus neile külma dušina 24. septembril Ühtse Venemaa Partei kongressil etendatud Putin-Medvedjevi kohavahetuse tsirkus. Teadmine, et suure tõenäosusega jätkab riik vähemalt 6 kui mitte 12 aastat Putini taktikepi juhitud orkestri kakofoonia all ei tundunud publikule enam meeldiv tulevikuperspektiiv.

Surkovi tagandamist Kremli peaideoloogi kohalt mugavale ase-peaministri positsioonile on kindlasti oluline muutus. Juhitud demokraatia mudel on ennast ammendanud, kuid peaideoloogi kohale istuv Volodini poliitika kohta on vastukäivaid hinnanguid. On neid, kes näevad temas pigem demokraatlikuma liini esindajat, kuid ka neid, pigem teavad teda kui kõva käe meetodite pooldajana- Aga keegi ei oska täpselt öelda et mis mees see on. Surkovi minek tähendab poliittehnoloogide minema minekut.

(Üks huvitav analüüs: Лапин, Николай. Социокультурные факторы российской стагнации и модернизации // Социологические исследования. 2011, но. 9, с. 3-18. Artiklis käsitletakse Venemaa stagnatsiooni ja moderniseerimise sotsiokultuurilisi tegureid, aluseks ülevenemaalise longituuduuringu „Venemaa elanikkonna väärtused ja huvid” tulemused. Kõige põhilisemad takistused riigi moderniseerimisel on: (1) innovatsiooni levikut takistavad institutsionaalsed barjäärid; (2) õigusrikkujate pidev taastootmine, õiguskorra üldine nõrkus; (3) regioonide nõrk juhitavus, regionaalsete ühenduste ja kogu ühiskonna omaalgatuslikkuse madal tase. Esitatakse Venemaa elanikkonna põhiväärtuste hierarhia.)

Presidendivalimised
Pole vist kahtlust, et presidendivalimised võidab Putin. Küll pole aga täit kindlust, kas ta võidab esimeses voorus 4. märtsil või saab mandaadi riiki järgmised kuus aastat juhtida teises voorus 18. märtsil. Kui detsembris poleks toimunud massilisi väljaastumisi, siis poleks vist kahtlust olnud. Aga nüüd peab võimul mitte üks hea vaid kaks halba valikut.

1. Võita 4. märtsil tähendab, et tuleb jälle valimisi võltsida. Uuringud näitavad Putini toetuseks 36-48% ning ausate valimiste korral poleks tema võit kaugeltki kindel. Aga võltsimine ei ole enam nii lihtne, nagu arvati enne 4. detsembri parlamendivalimisi. Efektiivse võltsimise koefitsient võrdub tegelikult saadud häälte arv liita elanikkonna taluvuse piir. Parlamendivalimiste võltsimistega ületati seda piiri ning nüüdseks ootab suurem osa elanikkonnast, et nendelt valimisi lihtsalt ära ei varastataks. Kui režiim teeb jälle „nagu alati“, on oodata veelgi suuremaid väljaastumisi .

2. Putin võib ju tahta mängida demokraatiat ja lasta valimistel minna teise vooru. Tõenäoliselt oleks tema vastaskandidaat kommunist Žuganov, kes ei ole demokraatlikumat Venemaad ihkavatele valijatele just tõsiseltvõetav alternatiiv. Putin võidaks teda kindlasti, kuid teise vooru minek tekitab mitmeid teisi määramatusi. Esiteks, Putini mitte võitmine esimeses voorus võib tekitada rahvas tõelise veendumuse, et muutused on võimalikud. Teiseks, periood 4-18 märts võib kujuneda segaduste ja ootamatuste ajajärguks, mille pikaajalisi tulemusi ei suuda Kreml kontrollida. Kolmandaks, kuidas saab Putin pälvida armastatud riigijuhi maine, kui teda isegi pooled valijad ei toeta. Neljandaks, ei ole üldsegi kindel, et teise vooru läheks kommunist ja mitte keegi teine, potentsiaalselt tõesti alternatiivi pakkuv kandidaat.

/Saates tutvustasime ka kandidaate, ei hakka seda infot siia enam lisama/

Eesti Reformierakonna aukohtu statuudis seisab: "Aukohus on erakonna moraali ja südametunnistuse indikaator, kohtumõistja ja lepitaja. Aukohus arutab erakonnasisese solidaarsuse rikkumisi ning annab hinnanguid erakonna maine kahjustamise kohta. Aukohtul on õigus esitada erakonna juhatusele ettepanek arvata erakonna väärtuste ja põhikirjaga vastuollu läinud liige erakonnast välja. Aukohtu liikmed valib erakonna volikogu. Aukohus koguneb nii tihti, kui vajalik, ja nii harva, kui võimalik."

Olen veendumusel, et Otepää piirkonna liikmed on kahjustanud erakonna mainet ning on vastuolus põhikirjas ja programmis sätestatud väärtustega. Just seetõttu pöördusin eelmise aasta detsembris erakonna aukohtu poole ja sain 5. jaanuaril vastuse, et minu avaldust ei kavatse aukohus edasi menetleda ning soovituse pöörduda Otepää piirkonna juhatuse poole. 10. jaanuaril esitasin uue avalduse, et aukohus oma lühikest ja lakoonilist otsust veelkord kaaluks.

Nüüd, kus tänu ajakirjanik Nils Niitra tänasele artiklile Postimehes (Silver Meikar andis erakonna­kaaslased aukohtusse) on asi avalikus saanud ning eesmärgiga ära hoida igasugused spekulatsioonid teemadel, et mida ikka mina kirjutasin ja aukohus vastas, esitan siinkohal ametliku kirjavahetuse.

digiallkiri: 10. jaanuar 2012

Eesti Reformierakonna aukohus

Avaldus

Tulenevalt Eesti Reformierakonna aukohtule 2011. aasta 7. detsembril esitatud avaldusest ja sellele 2012. aasta 5. jaanuaril Eesti Reformierakonna aukohtu poolt allkirjastatud vastusest esitan järgmise taotluse:

Palun Reformierakonna aukohtul veel kord kaaluda Otepää PKO esimehe Aivar Nigoli ja teiste antud piirkonna juhtorganitesse kuuluvate erakonnaliikmete tegevuse vastavust Eesti Reformierakonna väärtuste, põhikirja ja programmiga.

Eesti Reformierakonna aukohtu vastusest lähtub, et aukohus ei võtud minu 7. detsembri avaldust menetlusse ja soovitas pöörduda Otepää PKO juhatuse poole.

Erakonna põhikiri sätestab erakonnast väljaarvamise alused:

15.2 Käesoleva põhikirja punktis 13 ettenähtud kohustusi rikkunud liikme Erakonnast väljaarvamise otsustab piirkondliku juhatuse või Erakonna aukohtu ettepanekul Erakonna juhatus oma koosseisu 2/3 poolthäälte enamusega. Nimetatud otsusest teatatakse väljaarvatud liikmele kirjalikult.

Arvan, et Otepää PKO juhatus ei saa anda objektiivset ja usutavat hinnangut selle liikmeid puudutavale avaldusele. Samuti ei ole juriidiliselt ega tehniliselt võimalik, et Otepää PKO juhatus otsustab iseend erakonnast välja visata, seejärel ka kinnitab sellesisulise otsuse ja edastab endale kirjaliku teate.

Tulenevalt eelnevast palun veel kord võtta arutluse alla 7. detsembril esitatud avaldus. Olen arvamusel, et vaid Eesti Reformierakonna aukohus saab hinnata minu poolt esitatud argumente, kuulata Otepää PKO liikmete selgitusi ja langetada objektiivse otsuse. Kui aukohus nõustub, et nende isikute tegevus on läinud vastuollu erakonna väärtuste ja/või põhikirjaga ja/või kahjustanud erakonna mainet, palun aukohtul teha erakonna juhatusele ettepanek vastuollu läinud liikmed erakonnast välja arvata.

Silver Meikar
Eesti Reformierakonna liige

Aukohtu vastus, mis edastati mulle jaanuari alguses:

Minu 7. detsembri avaldus:

7. detsember 2011

Eesti Reformierakonna aukohus

Avaldus.

Palun Eesti Reformierakonna aukohtul anda hinnang erakonna Otepää piirkonna kohaliku vallavalitsusse ja volikokku kuuluvate isikute tegevusele. Kui aukohus nõustub, et nende isikute tegevus on läinud vastuollu erakonna väärtuste ja/või põhikirjaga ja/või kahjustanud erakonna mainet, palun aukohtul teha erakonna juhatusele ettepanek vastuollu läinud liikmed erakonnast välja arvata.

Silver Meikar
Eesti Reformierakonna liige

Lisa 1

Asjaolud

Üleriigilises meedias on leidnud palju kajastamist Pühajärve põhikooli sulgemise kaasus. Reformierakondlaste poolt juhitud Otepää võimuorganid on otseselt ja üheselt selle taga, et kooli sulgemise otsus tehti ilma sisulisi põhjendusi esitamata, kohalikku kogukonda kaasamata ning nn “teerulli” poliitikat kasutades.

Olen veendunud, et Aivar Nigoli juhitud kohaliku erakonna piirkond on oma tegevusega juba kahjustanud Eesti Reformierakonna mainet ning kui erakond selles osas seisukohta ei võta, seame selgelt kahtluse alla need väärtused ja põhimõtted, mis on kirjas meie põhikirjas ja programmis.

Erakonna pikaaegne peasekretär ja tänane justiitsminister Kristen Michal väljendas 6. detsembri ajalehes Postimees seisukohta: “Ühiskonnas läbi arutamine, konsensuse saavutamine on minu meelest oluline. Reformierakonnas ma küll selles osas probleemi ei näe, /../”. Heast kaasamise tavast rääkiv Sulev Valneri artikkel toob esimese halva näitena aga just Pühajärve põhikooli sulgemise.

Kogukond on esitanud mitme aasta jooksul kirjalikke ettepanekuid ning avaldanud korduvalt soovi valla hariduselus ja -korralduses kaasarääkida ning koostööd teha, kuid seda pole kordagi arvestatud. Aivar Nigoli, Peeter Holtsi ja Aivo Meema juhitud Reformierakonna piirkondlik organisatsioon on demonstreerinud järjekindlalt hoolimatust inimeste arvamuse suhtes.

Reformierakonna Otepää valla volikogu ja valitsuse liikmete tegevuse suhtes on hukkamõistva seisukoha võtnud erinevad inimesed ja ühendused, sh. Eesti Õpilasesinduste Liit. 2007. aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli ja 2011. aastal innovaatiliseks maakooliks nimetatud Pühajärve põhikool pakub kvaliteetset haridust ning on lapsesõbralik tugev kool, mis vastab ka riikliku rahastamise põhimõtetele.

Eesti Reformierakond on selgelt väljendanud seisukohta, et haridusreform üheks eesmärgiks on säilitada tugevad põhikoolid ning lastel peab olema võimalus põhiharidus saada kodulähedasest koolist. Vikerraadios 28. oktoobril esinenud peaminister Andrus Ansip tõi kogukonna poolt toetatud ja tugeva põhikooli näiteks just Pühajärve.

Eeltoodud kokkuvõttes on minu hinnangul Aivar Nigol ja teised erakonna Otepää piirkonna vallavolikogusse ja vallavalitsusse kuuluvad liikmed läinud vastuollu nii erakonna väärtuste, põhikirja kui ka programmiliste seisukohtadega. Erakonna aukohus peab selles osas võtma ühemõttelise seisukoha, sest vastasel korral muutuvad naeruväärseks Eesti Reformierakonna lubadused ehitada liberaalset, avatud ja kodanikke kaasavat riiki.

Õiguslikud asjaolud

Eesti Reformierakonna põhikirja paragrahv 13 sätestab erakonna liikmete kohustused:

13. Erakonna liige on kohustatud:
• kinni pidama põhikirjast ja täitma Erakonna juhtorganite otsuseid;
• maksma liikmemaksu, mille suuruse kehtestab Erakonna volikogu. Piirkondlik juhatus võib teha soodustusi Erakonna majanduslikult vähekindlustatud liikmetele;
• Erakonna juhtorganitesse valituna võtma nende tööst aktiivselt osa;
• aitama oma igapäevase tegevusega kaasa Erakonna maine tõusule;
• mitte osalema mistahes grupi, ühenduse või organisatsiooni töös, mille eesmärgid või tegevus on vastuolus Erakonna programmiliste põhimõtetega.

Paragrahv 5.2 sätestab erakonnast väljaarvamise põhjused ja korra.

15.2 Käesoleva põhikirja punktis 13 ettenähtud kohustusi rikkunud liikme Erakonnast väljaarvamise otsustab piirkondliku juhatuse või Erakonna aukohtu ettepanekul Erakonna juhatus oma koosseisu 2/3 poolthäälte enamusega. Nimetatud otsusest teatatakse väljaarvatud liikmele kirjalikult.

Aukohtu statuut sätestab:

Aukohus on erakonna moraali ja südametunnistuse indikaator, kohtumõistja ja lepitaja. Aukohus arutab erakonnasisese solidaarsuse rikkumisi ning annab hinnanguid erakonna maine kahjustamise kohta. Aukohtul on õigus esitada erakonna juhatusele ettepanek arvata erakonna väärtuste ja põhikirjaga vastuollu läinud liige erakonnast välja.

Valimisprogramm:
Reformierakond peab riigi arengus oluliseks eelkõige kodanikuühiskonna tugevnemist.

Erakonna programm:
Nii kodanikeühendused kui ka riik peavad tegutsema avatult, kõigile arusaadavalt ja põhjendatult ning võimaldama oma tegevuses osaleda neil, kes seda soovivad.

Viited:

http://puhajarve.blogspot.com

http://uudised.err.ee/index.php?06239639

http://www.ohtuleht.ee/452981

http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/kooli-nimel-laheb-kularahvas-kohtusse.d?id=62498532

http://www.postimees.ee/660082/puhajarve-lapsevanemad-annavad-vallavolikogu-kohtusse/

Silver Meikar