Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Ennekõike seda, et Keskerakond on peamiselt venekeelse elanikkonna huvide esindaja Eestis. See ei ole iseenesest mingi üllatus või uudis. Nimetatud asjaolu väljendub selgelt ka nende poliitilistes seisukohtades ja taotlustes. Oli/on ju Keskerakond vastu sellele, et Eesti liituks Euroopa Liiduga, et Eesti jätkaks oma NATO liikmelisusest ja kahepoolsest partnerlusest tulenevat aukohust Iraagi stabiilsuse taastamisel ja kindlustamisel ning et rahvustevahelisi pingeid tekitav nn. pronkssõdur saaks vähemnähtavale ja –häirivamale kohale toimetatud. Kui lisada siia veel koostööleping „Putini parteiga” Ühtne Venemaa, siis ongi mosaiik koos.

Mosaiik on koos ka teiselt poolt vaadatuna. Sellist susserdamist, valetamist ja vassimist kui seda on demonstreerinud Keskerakonna tipp-poliitikud ilmselt teiste Eesti erakondade käekirjast ei leia. Meie riigi jaoks pankrotihõnguliseks on läinud ka Keskerakonna valimislubadused. Nii ei olegi imestada, et eesti keelsete ja -meelsete valijate enamus oma vastuhääled just Keskerakonnale andis. Loodan, et selline markantne tulemus kordub ka 04. märtsil, ainult et positiivses peegelpildis toetusena Eesti paremerakondadele.

Tegelikult on äärmiselt kahetsusväärne, et Eestis elav venekeelne elanikkond on nii pimestatud pronkssõduri ümber toimuvast, et neil ei jätku enam aega ja mõistust nende elu palju enam mõjutavate poliitikate ja kavandatavate sammude analüüsiks. Lasnamäel valimiskampaania tegemise raames sealsete vene keelt kõnelevate inimestega suheldes jäi mulle isiklikult küll mulje, et ka nende hulgas on palju selliseid, kes näevad enda ja oma laste tulevikku pigem eesti keelse ja Eesti Vabariigi meelsena ning mitte isoleerituna vene kogukonda ja venekeelsetesse majandusringkondadesse. Seda tõsiasja kinnitas ka üllatavalt suur venepäraste nimedega laste osavõtt Reformierakonna poolt hiljuti organiseeritud joonistusvõistlusest Eesti Vabadussamba visiooni teemal.

Ega nüüd ei olegi meil enam teist teed, kui pärast Riigikogu valimisi ja lume ning pinnase sulamist pronkssõduri küsimus kiiresti, konkreetselt ja lõplikult lahendada. Ja seda mitte sõduri enda pärast vaid ennekõike selleks, et Eestis elavad eestlased ja teisi keeli kõnelevad rahvad saaksid ühisel jõul ja nõul uuesti tagasi pöörduda nende küsimuste juurde, millest tegelikult sõltub meie riigi ja elanikkonna edasine areng, jõukus ning õnn. Seda sõltumata sellest, mis keeles me kõik kodus oma isa, ema ja lastega suhtleme.

Iga kord, kui räägitakse meie rohelisest kullast - ennekõike Eesti metsadest aga ka pargipuudest -, lööb meis välja keskkonnatundlikkus ja ürgne solidaarsus puude kui elusolendite vastu. Armastame kõik oma loodust ja metsi ning käesoleva loo autor ei ole siin erandiks. Samas on patuasi, kui meie metsaomanikud lasevad oma metsal lihtsalt käes vanaks minna ilma seda ressurssi väärtustamata ning asendamata.

Nii nagu inimeste puhul, on ka metsas kasvavatel puudel optimaalne vanus ja suurus, milleni jõudes kujutavad nad endast maksimaalset ressurssi. Samamoodi on ka metsas haigustele vastuvõtlikumad just vanad, ülekasvanud puud. Lastes puidul metsas jala peal "raugastuda" ja rikneda, kaotavad metsaomanikud märkimisväärselt sissetulekus ning loovad keskkonna ohtlike metsahaiguste tekkeks ja levikuks. Vanad, kõrgeks kasvanud ja pehkinud puud on tormide korral suureks ohuks ka meie elektrivarustusele ja liiklusele. Harvendamata metsad võsastuvad ning selle tulemusel väheneb majanduslikku väärtust omavate puuliikide kasvukiirus ning nad jäävad kiduma.

Praegu on ca 60% erametsa kuusikutest saavutanud kasumiküpsuse. Pilt ei ole oluliselt erinev teiste puuliikide osas. 2004. aastal läbi viidud metsade inventuuri kohaselt oli Eestis 129,2 tuh. hektarit selliseid metsi, kus metsa majandamata jätmise tulemusel oli põhjustatud ilmset majanduslikku kahju nii riigile kui ka eraomanikele. Sellistest metsadest 46,1 tuh. hektarit ehk 36% paiknes riigimetsas ning 83,1 tuh. hektarit ehk 64% erametsas. Täna on Eestis umbes 60 tuhat metsaomanikku ning ligikaudu 1/5 eestlastest on vähem või rohkem seotud metsandusega (näiteks on kaasomanikud mingi pärandatud või restitutsioonikorras tagastatud metsamaa osas).

Samas ei saa metsa halva kohtlemise ja kodumaise metsatööstuse toormeta ja tööta jätmise süüd veeretada ainult erametsaomanike kaela. Ja kindlasti ei ole siin tegemist nende laiskuse või rumalusega. Sellise käitumise peamiseks põhjuseks on pigem ebavõrdsust tekitav ja moonutatud maksusüsteem, mille puhul diskrimineeritakse väikemetsaomanikke, kelle jaoks metsa kasvatamine, ülestöötamine ja müümine ei ole majanduslikuks põhitegevuseks.

Praegu kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt on metsamaa esmane müük maksuvaba. Samal ajal kasvava metsa ja puidu müük on maksustatud, kusjuures füüsilisest isikust metsaomanike (kes ei ole FIEd) puhul käsitletakse maksustatava tuluna kogu tehingu käivet. On täiesti arusaadav, et need metsaomanikud, kes elatavad ennast mingist muust tööst, ei soovi ennast ainult mõne hektari metsa ülestöötamiseks FIE-na arvele võtta. Alati ei aita ka FIE-ks olemine. Ka FIE-dest metsaomanikud ei saa tulust maha arvata metsa ülestöötamise kulusid, juhul, kui seda tööd tehakse oma jõududega või kui ülestöötamise kulud ei ole mingil muul põhjusel dokumenteeritavad. Selline maksusüsteem ei motiveeri väikemetsaomanikke oma metsa üles töötama või sunnib neid koguni oma tulusid varjama, mistõttu ka riigil jääb saamata oluline kogus maksutulu.

Eksisteerib ka diskrimineerimine "metsameeste" ja põllumajandusega tegelevate farmerite vahel. Erinevalt esimestest saavad talupidajad igal aastal oma majandustegevuse tuludele maksuvabastuse 45 tuhande käibekrooni osas. Sellist ebavõrdset käsitlemist võimendab asjaolu, et põllumajanduses on tootmis- ja käibetsükkel ühe aasta pikkune samal ajal kui väikemetsaomaniku tulud ja kulud on tsüklilised ning tekivad enamasti aastal, mil mets üles töötatakse ning uus istutatakse. Kuna metsas koristatakse saaki 60 kuni 100 aasta järel, peaks võrdse situatsiooni saavutamiseks olema metsaomanike maksuvaba tulu põllumehe omast mitmeid kordi suurem. Võrdsustavaid ja mõistlikke maksundusprintsiipe järgides oleks ilmselt võimalik suurendada nii deklareeritavaid tulusid kui maksulaekumisi.

Ettevõtja ja metsaomaniku tasemelt kõrgemale vaadates peame me nägema ja tunnistama ka makromajanduslikke- ja riiklikke julgeolekuriske. Täna on Eesti metsandussektoris kokku hõivatud umbes 40 000 inimest ning enamus nendest inimestest töötab ja elab Eesti maapiirkondades. Need töökohad on olulised nii tööhõive kui regionaalpoliitilisest aspektist. Riigi huvidest lähtuvalt on väga tähtis, et meil säiliks hajus asustatus ning maapiirkondade- ja linnarahva elatustasemed pigem võrdsustuksid kui kaugeneksid teineteisest.

Eesti Metsatööstuse Liidu andmetel ootab tänaste metsamajandamise põhimõtete järgimisel veel kahe järgmise aasta jooksul umbes üht neljandikku metsatööstusettevõtetest sulgemine ning tööta võib jääda umbes 10 tuhat inimest, peamiselt maapiirkondades. Rooste lähevad "riistad" ja oskused, toitmata jäävad paljud pered ja riigil ning kohalikel omavalitsustel laekumata suurel hulgal maksutulu.

Metsandussektori hääbumine tekitab uue inimeste tööotsinguist tuleneva rände linnadesse ning neid inimesi on hiljem, sektori olukorra paranedes väga rakse kui mitte võimatu maale tagasi meelitada. Metsandussektori hääbumise tulemusel saab aga löögi juba järgmine osaline puidu väärtusahelas - Eesti mööblitööstus.

Hoopis keeruliseks võib Eestile aga kujuneda olukord julgeolekulisest aspektist. 2006. aastal oli meie siseriiklik puiduvajadus kokku umbes 8,6 miljonit tihumeetrit. 2002.aastal Riigikogus heaks kiidetud Eesti metsanduse arengukava aastani 2010 peab samal ajal Eesti tingimustes aastaseks optimaalseks raiemahuks 12,6 miljonit tihumeetrit. Tegelik 2006. aasta raiemaht oli Eestis aga umbes 5 milj. tihumeetrit. Koguvajaduse ja sisemaise toodangu vahe täidab puidu import Venemaalt. 2006. aastal imporditigi Venemaalt üle 2 miljoni tihumeetri puitu. Täna on Venemaal ümarpuidule kehtestatud eksporditoll 4 eurot tihumeetri kohta. Nii toetasime me 2006. aastal president Putini režiimi otseselt umbes 140 miljoni krooniga. Lisaks sellele tagasime töö Venemaa metsatöölistele ja töötlejatele, kes omakorda Venemaa riigieelarvesse makse maksavad. Käesoleva aasta 1. juulist tõuseb Venemaal ümarpuidu eksporditoll 10 euroni tihumeetrilt, mille tulemusel meie "otsetoetus" Venemaale kahekordistub.

Võttes arvesse Venemaa arenevat majandust ja ilmselt peagi või juba ka neil käivitunud ehitusbuumi, on märgata puidu osas defitsiidi teket ka seal. Kui lisada siia veel Venemaa juhtkonnas viimastel aastatel juurdunud riukalikkus oma naabrite toorme ja kütustega varustamisel, ei olegi midagi imestada, et 2007. aasta alguses võttis Vene Föderatsiooni valitsus vastu kava tõsta 2009. aastaks ümarpuidu eksporditariifi kuni 50 euroni tihumeetrilt ehk võrreldes praegusega enam kui 12 kordseks! Pannes sellele kõrvale praeguse Eesti oma metsatööstuse hääbumise trendi ja mööblitööstuse arengu vajadustest tuleneva imporditavate puidukoguste paratamatu kasvu, ei ole kaugeltki välistatud, et selline Venemaa juhtkonna poliitika tähendaks surmaotsust ka toorme osas hinnatundlikule Eesti metsa- ja mööblitööstusele.

2007. aasta 1. jaanuarist jõustunud uus Metsaseadus lahendas ära nii mõnegi senise probleemi. Samas on paljud kitsaskohad veel lahendamata. Selleks, et luua Eesti metsandust edasi arendav ning metsatööstusele piisavat tooret võimaldav arengumudel, on vajalik kiiremas korras viia ellu järgmised muudatused ja reformid:

• Kiiresti on vaja muuta erametsaomanike maksustamise süsteemi tehes metsa majandamise ja ülestöötamise neile tasuvamaks kui selle lohakile jätmine või metsamaa ülestöötamata kujul mahamüümine. Samuti tuleks hakata samadel alustel kohtlema metsa- ja põllumajandusega tegelevat ettevõtlust.
• Tuleb kiiresti efektiivistada metsade inventariseerimist (sh. tänaseni omanikuta metsamaade omandi kohta otsuste langetamist) ja majanduskavade koostamist ning lihtsustada metsaraiete lubade jagamise ning järelevalve süsteemi. Väga oluline on vähendada vastavat bürokraatiat sest väikemetsaomanikel ei jätku selle läbimiseks ei aega ega rahalisi võimalusi.
• Tuleb tagada erametsaomanike parem nõustamine (sh. majanduslik) riiklike institutsioonide poolt. Senine suhtumine metsaomanikku kui potentsiaalsesse "kirvemehesse", pätti ja maksupetturisse peab muutuma! Selleks on ilmselt vajalik korraldada ümber Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnainspektsiooni töö, asendades seni prioriteetse järelvalve ja karistamise nõustamise ja korraldamisega.
• Vajalik on kiiresti kokku kutsuda "Eesti Metsanduse Arengukava aastani 2010"-s ette nähtud alaliselt tegutsema pidav Metsandusnõukogu, et see saaks tõsiselt analüüsida tänaseks väljakujunenud olukorda ja töötada välja reaalset mõju omavad lahendused. Praegune Keskkonnaministeeriumi monopoolne seisund nii ressursi haldamisel kui sektori majandamisel ei ole suutnud luua Eesti metsanduse jätkusuutlikuks arenguks vajalikke mehhanisme ja reeglistikku.

Samuti tuleks tõsiselt kaaluda metsamajanduse korraldamise funktsiooni eraldamist Keskkonnaministeeriumist ning selle liitmist Põllumajandus- või Majandusministeeriumiga. Sarnast printsiipi on rakendatud näiteks põlevkivi puhul, kus loodusressurssi haldab ja kaevandamislube jagab Keskkonnaministeerium, kuid töötlemist ja kasutamist (näiteks energeetikas) kureerib Majandusministeerium. Kuna metsandus on osa maamajandusest ning paljud põllumehed on ühtlasi ka metsaomanikud, oleks Maamajandusministeerium (tänase nimega Põllumajandusministeerium) ehk isegi loogilisem metsandussektori juhtimiskeskus. Lisaks ülaltoodud sammudele vajame selgeid sihte ka selle osas, kas ja kuidas oleks võimalik täiendavalt kasutada kodumaist kiiresti taastuvat kütust (raiejääke, puidugraanuleid ja laaste) elektri ja soojuse tootmiseks.

Käesoleva aasta märtsis valitav uus Riigikogu koosseis ja ametisse astuv Valitsus peavad kiiresti võtma vastu selged otsused ning vajadusel parandama ka äsjamuudetud seadusi, sest täna me pillume prügikasti oma rohelist kulda, kahjustame riigi kaubandusbilanssi, seame ohtu Eesti regionaal- ja tööhõivepoliitika eesmärkide saavutamise, tekitame liigset sõltuvust välismaisest toorainest ning loome ise endale täiendavaid julgeolekuriske.

 
Artikkel ilmus ajalehes Äripäev 28.02.2007.a. : http://www.aripaev.ee/3510/arv_kolumn_351001.html?e=mc3&leht_id=3510

Iga kord, kui räägitakse meie rohelisest kullast - ennekõike Eesti metsadest aga ka pargipuudest -, lööb meis välja keskkonnatundlikkus ja ürgne solidaarsus puude kui elusolendite vastu. Armastame kõik oma loodust ja metsi ning käesoleva loo autor ei ole siin erandiks. Samas on patuasi, kui meie metsaomanikud lasevad oma metsal lihtsalt käes vanaks minna ilma seda ressurssi väärtustamata ning asendamata.

Nii nagu inimeste puhul, on ka metsas kasvavatel puudel optimaalne vanus ja suurus, milleni jõudes kujutavad nad endast maksimaalset ressurssi. Samamoodi on ka metsas haigustele vastuvõtlikumad just vanad, ülekasvanud puud. Lastes puidul metsas jala peal "raugastuda" ja rikneda, kaotavad metsaomanikud märkimisväärselt sissetulekus ning loovad keskkonna ohtlike metsahaiguste tekkeks ja levikuks. Vanad, kõrgeks kasvanud ja pehkinud puud on tormide korral suureks ohuks ka meie elektrivarustusele ja liiklusele. Harvendamata metsad võsastuvad ning selle tulemusel väheneb majanduslikku väärtust omavate puuliikide kasvukiirus ning nad jäävad kiduma.

Praegu on ca 60% erametsa kuusikutest saavutanud kasumiküpsuse. Pilt ei ole oluliselt erinev teiste puuliikide osas. 2004. aastal läbi viidud metsade inventuuri kohaselt oli Eestis 129,2 tuh. hektarit selliseid metsi, kus metsa majandamata jätmise tulemusel oli põhjustatud ilmset majanduslikku kahju nii riigile kui ka eraomanikele. Sellistest metsadest 46,1 tuh. hektarit ehk 36% paiknes riigimetsas ning 83,1 tuh. hektarit ehk 64% erametsas. Täna on Eestis umbes 60 tuhat metsaomanikku ning ligikaudu 1/5 eestlastest on vähem või rohkem seotud metsandusega (näiteks on kaasomanikud mingi pärandatud või restitutsioonikorras tagastatud metsamaa osas).

Samas ei saa metsa halva kohtlemise ja kodumaise metsatööstuse toormeta ja tööta jätmise süüd veeretada ainult erametsaomanike kaela. Ja kindlasti ei ole siin tegemist nende laiskuse või rumalusega. Sellise käitumise peamiseks põhjuseks on pigem ebavõrdsust tekitav ja moonutatud maksusüsteem, mille puhul diskrimineeritakse väikemetsaomanikke, kelle jaoks metsa kasvatamine, ülestöötamine ja müümine ei ole majanduslikuks põhitegevuseks.

Praegu kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt on metsamaa esmane müük maksuvaba. Samal ajal kasvava metsa ja puidu müük on maksustatud, kusjuures füüsilisest isikust metsaomanike (kes ei ole FIEd) puhul käsitletakse maksustatava tuluna kogu tehingu käivet. On täiesti arusaadav, et need metsaomanikud, kes elatavad ennast mingist muust tööst, ei soovi ennast ainult mõne hektari metsa ülestöötamiseks FIE-na arvele võtta. Alati ei aita ka FIE-ks olemine. Ka FIE-dest metsaomanikud ei saa tulust maha arvata metsa ülestöötamise kulusid, juhul, kui seda tööd tehakse oma jõududega või kui ülestöötamise kulud ei ole mingil muul põhjusel dokumenteeritavad. Selline maksusüsteem ei motiveeri väikemetsaomanikke oma metsa üles töötama või sunnib neid koguni oma tulusid varjama, mistõttu ka riigil jääb saamata oluline kogus maksutulu.

Eksisteerib ka diskrimineerimine "metsameeste" ja põllumajandusega tegelevate farmerite vahel. Erinevalt esimestest saavad talupidajad igal aastal oma majandustegevuse tuludele maksuvabastuse 45 tuhande käibekrooni osas. Sellist ebavõrdset käsitlemist võimendab asjaolu, et põllumajanduses on tootmis- ja käibetsükkel ühe aasta pikkune samal ajal kui väikemetsaomaniku tulud ja kulud on tsüklilised ning tekivad enamasti aastal, mil mets üles töötatakse ning uus istutatakse. Kuna metsas koristatakse saaki 60 kuni 100 aasta järel, peaks võrdse situatsiooni saavutamiseks olema metsaomanike maksuvaba tulu põllumehe omast mitmeid kordi suurem. Võrdsustavaid ja mõistlikke maksundusprintsiipe järgides oleks ilmselt võimalik suurendada nii deklareeritavaid tulusid kui maksulaekumisi.

Ettevõtja ja metsaomaniku tasemelt kõrgemale vaadates peame me nägema ja tunnistama ka makromajanduslikke- ja riiklikke julgeolekuriske. Täna on Eesti metsandussektoris kokku hõivatud umbes 40 000 inimest ning enamus nendest inimestest töötab ja elab Eesti maapiirkondades. Need töökohad on olulised nii tööhõive kui regionaalpoliitilisest aspektist. Riigi huvidest lähtuvalt on väga tähtis, et meil säiliks hajus asustatus ning maapiirkondade- ja linnarahva elatustasemed pigem võrdsustuksid kui kaugeneksid teineteisest.

Eesti Metsatööstuse Liidu andmetel ootab tänaste metsamajandamise põhimõtete järgimisel veel kahe järgmise aasta jooksul umbes üht neljandikku metsatööstusettevõtetest sulgemine ning tööta võib jääda umbes 10 tuhat inimest, peamiselt maapiirkondades. Rooste lähevad "riistad" ja oskused, toitmata jäävad paljud pered ja riigil ning kohalikel omavalitsustel laekumata suurel hulgal maksutulu.

Metsandussektori hääbumine tekitab uue inimeste tööotsinguist tuleneva rände linnadesse ning neid inimesi on hiljem, sektori olukorra paranedes väga rakse kui mitte võimatu maale tagasi meelitada. Metsandussektori hääbumise tulemusel saab aga löögi juba järgmine osaline puidu väärtusahelas - Eesti mööblitööstus.

Hoopis keeruliseks võib Eestile aga kujuneda olukord julgeolekulisest aspektist. 2006. aastal oli meie siseriiklik puiduvajadus kokku umbes 8,6 miljonit tihumeetrit. 2002.aastal Riigikogus heaks kiidetud Eesti metsanduse arengukava aastani 2010 peab samal ajal Eesti tingimustes aastaseks optimaalseks raiemahuks 12,6 miljonit tihumeetrit. Tegelik 2006. aasta raiemaht oli Eestis aga umbes 5 milj. tihumeetrit. Koguvajaduse ja sisemaise toodangu vahe täidab puidu import Venemaalt. 2006. aastal imporditigi Venemaalt üle 2 miljoni tihumeetri puitu. Täna on Venemaal ümarpuidule kehtestatud eksporditoll 4 eurot tihumeetri kohta. Nii toetasime me 2006. aastal president Putini režiimi otseselt umbes 140 miljoni krooniga. Lisaks sellele tagasime töö Venemaa metsatöölistele ja töötlejatele, kes omakorda Venemaa riigieelarvesse makse maksavad. Käesoleva aasta 1. juulist tõuseb Venemaal ümarpuidu eksporditoll 10 euroni tihumeetrilt, mille tulemusel meie "otsetoetus" Venemaale kahekordistub.

Võttes arvesse Venemaa arenevat majandust ja ilmselt peagi või juba ka neil käivitunud ehitusbuumi, on märgata puidu osas defitsiidi teket ka seal. Kui lisada siia veel Venemaa juhtkonnas viimastel aastatel juurdunud riukalikkus oma naabrite toorme ja kütustega varustamisel, ei olegi midagi imestada, et 2007. aasta alguses võttis Vene Föderatsiooni valitsus vastu kava tõsta 2009. aastaks ümarpuidu eksporditariifi kuni 50 euroni tihumeetrilt ehk võrreldes praegusega enam kui 12 kordseks! Pannes sellele kõrvale praeguse Eesti oma metsatööstuse hääbumise trendi ja mööblitööstuse arengu vajadustest tuleneva imporditavate puidukoguste paratamatu kasvu, ei ole kaugeltki välistatud, et selline Venemaa juhtkonna poliitika tähendaks surmaotsust ka toorme osas hinnatundlikule Eesti metsa- ja mööblitööstusele.

2007. aasta 1. jaanuarist jõustunud uus Metsaseadus lahendas ära nii mõnegi senise probleemi. Samas on paljud kitsaskohad veel lahendamata. Selleks, et luua Eesti metsandust edasi arendav ning metsatööstusele piisavat tooret võimaldav arengumudel, on vajalik kiiremas korras viia ellu järgmised muudatused ja reformid:

• Kiiresti on vaja muuta erametsaomanike maksustamise süsteemi tehes metsa majandamise ja ülestöötamise neile tasuvamaks kui selle lohakile jätmine või metsamaa ülestöötamata kujul mahamüümine. Samuti tuleks hakata samadel alustel kohtlema metsa- ja põllumajandusega tegelevat ettevõtlust.
• Tuleb kiiresti efektiivistada metsade inventariseerimist (sh. tänaseni omanikuta metsamaade omandi kohta otsuste langetamist) ja majanduskavade koostamist ning lihtsustada metsaraiete lubade jagamise ning järelevalve süsteemi. Väga oluline on vähendada vastavat bürokraatiat sest väikemetsaomanikel ei jätku selle läbimiseks ei aega ega rahalisi võimalusi.
• Tuleb tagada erametsaomanike parem nõustamine (sh. majanduslik) riiklike institutsioonide poolt. Senine suhtumine metsaomanikku kui potentsiaalsesse "kirvemehesse", pätti ja maksupetturisse peab muutuma! Selleks on ilmselt vajalik korraldada ümber Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnainspektsiooni töö, asendades seni prioriteetse järelvalve ja karistamise nõustamise ja korraldamisega.
• Vajalik on kiiresti kokku kutsuda "Eesti Metsanduse Arengukava aastani 2010"-s ette nähtud alaliselt tegutsema pidav Metsandusnõukogu, et see saaks tõsiselt analüüsida tänaseks väljakujunenud olukorda ja töötada välja reaalset mõju omavad lahendused. Praegune Keskkonnaministeeriumi monopoolne seisund nii ressursi haldamisel kui sektori majandamisel ei ole suutnud luua Eesti metsanduse jätkusuutlikuks arenguks vajalikke mehhanisme ja reeglistikku.

Samuti tuleks tõsiselt kaaluda metsamajanduse korraldamise funktsiooni eraldamist Keskkonnaministeeriumist ning selle liitmist Põllumajandus- või Majandusministeeriumiga. Sarnast printsiipi on rakendatud näiteks põlevkivi puhul, kus loodusressurssi haldab ja kaevandamislube jagab Keskkonnaministeerium, kuid töötlemist ja kasutamist (näiteks energeetikas) kureerib Majandusministeerium. Kuna metsandus on osa maamajandusest ning paljud põllumehed on ühtlasi ka metsaomanikud, oleks Maamajandusministeerium (tänase nimega Põllumajandusministeerium) ehk isegi loogilisem metsandussektori juhtimiskeskus. Lisaks ülaltoodud sammudele vajame selgeid sihte ka selle osas, kas ja kuidas oleks võimalik täiendavalt kasutada kodumaist kiiresti taastuvat kütust (raiejääke, puidugraanuleid ja laaste) elektri ja soojuse tootmiseks.

Käesoleva aasta märtsis valitav uus Riigikogu koosseis ja ametisse astuv Valitsus peavad kiiresti võtma vastu selged otsused ning vajadusel parandama ka äsjamuudetud seadusi, sest täna me pillume prügikasti oma rohelist kulda, kahjustame riigi kaubandusbilanssi, seame ohtu Eesti regionaal- ja tööhõivepoliitika eesmärkide saavutamise, tekitame liigset sõltuvust välismaisest toorainest ning loome ise endale täiendavaid julgeolekuriske.

 
Artikkel ilmus ajalehes Äripäev 28.02.2007.a. : http://www.aripaev.ee/3510/arv_kolumn_351001.html?e=mc3&leht_id=3510

Eesti täidab praegu kõiki eurole üleminekuks vajalikke tingimusi välja arvatud üks – meie inflatsioon on kõrgem kui seda näevad ette nn. Kopenhageni kriteeriumid. Sellel on väga konkreetsed ja loogilised põhjused.

Esiteks võeti Kopenhageni kriteeriumid vastu EL-i liikmesriikide poolt, kes võisid ennast juba pidada arenenud turumajandusega riikideks. Nende riikide aktiivne kasvuaeg (erandiks oli ehk Iirimaa, kellel on vahepeal olnud samuti tõsiseid raskusi inflatsiooni ohjeldamisel) oli juba läbitud ning majandus „rahunenud” nö. normaalsele tasemele (SKP kasv umbes 2-3% aastas). Sellisest majanduse kasvukiirusest lähtuvalt lepiti kokku ka eurotsooni riigile lubatava inflatsioonimäära piirid.

Kopenhageni kriteeriumide paikapanemise ajal ei olnud ette näha EL-i nii ulatuslikku ja kiiret laienemist. Vähemalt ei kujutanud tollal keegi ette, et nii vaesed ja alles demokraatias kätt hajutavad riigid võiksid peagi liituda EL-i - elitaarse Euroopa riikide klubiga. Nii jäi Kopenhageni kriteeriumides arvesse võtmata olukord, kus eurotsooniga soovib liituda kiires majanduskasvu faasis olev ja üleeuroopalisest hindade ühtlustumisest oluliselt mõjutatud liikmesriik. Aga selles faasis täna Eesti koos mitmete teiste EL-i uute liikmesriikidega just ongi.

On elementaarne majandustõde, et kiire majanduskasvuga käib kaasas ka keskmisest suurem inflatsioon. Kiirelt „pöörlev” ja kasvav majandus lihtsalt toodab täiendavat rikkust ja rahamassi, mis otsib teed ka tarbimisse. Oma osa meie inflatsioonitasemes on ka odaval laenurahal, mis inimeste kätte jõudnuna kipub kaupade hindasid ülespoole suruma. See kõik on aga igati normaalne ja positiivne eeldusel, et inimesed ja firmad paigutavad oma raha tarbimise kõrval ka investeeringutesse. Paljude jaoks on selleks olnud kinnisvara, natuke vähemate jaoks oma kodu. Nendesse kodudesse aga sünnivadki meie kauaoodatud lapsed.

Riigid ei liitu eurotsooniga kriisitingimustes ja seda ei tee kindlasti ka Eesti. Majanduskriiside lahendamine (kui neid ei suudeta ära hoida, mis on igal juhul soovituslik) eeldab riigi poolset aktiivset sekkumist majanduse tasakaalu taastamiseks. Majanduse tasakaalutus omakorda tähendab aga vastuolu juba teiste Kopenhageni kriteeriumitega (näiteks riigi välisvõla suurus, riigieelarve defitsiit jt.). Eesti liitub eurotsooniga ikka siis, kui meie majandus on sarnaselt EL-i „vanadele” liikmetele piisavalt maha rahunenud ning meie riik nendele jõukuselt järele või üsna lähedale jõudnud. Selleni jõudmine võib aga võtta veel aastaid aega.

Usun, et Eesti Valitsus on käitunud õigesti mitte tuues euro kasutuselevõtule ohvriks meie riigi majanduskasvu. Meid ei tee õnnelikumaks see, et meie tühjades taskutes krõbiseb mõni üksik europaber vaid ikkagi see, milliseid väärtusi me suudame taskusolevate rahapaberite eest lunastada ja seda sõltumata vääringu nimest. Olgu nendeks väärtusteks siis toit, riided, transport, eluase või ka teadmised, oskused ja meelelahutus. Meile on olulisem ja kasulikum kasvada ja luua uusi väärtusi ning mõõta nende suurust eesti kroonides selmet olla ja jääda pikaks ajaks eurovaeseks. Ka väitel, et välisinvestorid ootavad Eesti kiiret tingimusteta üleminekut eurole ei ole alust. Ettevõtja jaoks on oluline käibe ja kasumi kasv ning kui see on suurem euroga püsivalt seotud eesti kroonides kui eurodes endas, siis on ka neil põhjust rõõmu tunda.

Uskuge -  taskus krõbisev europaber ei tee meid ka oluliselt rohkem eurooplaseks. Ennekõike saame selleks ikkagi oma silmavaatelt, mõttesuunalt ja vaimu suuruselt. Ja kindlasti ei pea me ke „vana” Euroopa ees häbenema seda, et me varsti jõukuselt nendest kui mitte ette siis vähemalt neile järele jõuame. 15 aasta pärast loeme tibud üle!

Eesti täidab praegu kõiki eurole üleminekuks vajalikke tingimusi välja arvatud üks – meie inflatsioon on kõrgem kui seda näevad ette nn. Kopenhageni kriteeriumid. Sellel on väga konkreetsed ja loogilised põhjused.

Esiteks võeti Kopenhageni kriteeriumid vastu EL-i liikmesriikide poolt, kes võisid ennast juba pidada arenenud turumajandusega riikideks. Nende riikide aktiivne kasvuaeg (erandiks oli ehk Iirimaa, kellel on vahepeal olnud samuti tõsiseid raskusi inflatsiooni ohjeldamisel) oli juba läbitud ning majandus „rahunenud” nö. normaalsele tasemele (SKP kasv umbes 2-3% aastas). Sellisest majanduse kasvukiirusest lähtuvalt lepiti kokku ka eurotsooni riigile lubatava inflatsioonimäära piirid.

Kopenhageni kriteeriumide paikapanemise ajal ei olnud ette näha EL-i nii ulatuslikku ja kiiret laienemist. Vähemalt ei kujutanud tollal keegi ette, et nii vaesed ja alles demokraatias kätt hajutavad riigid võiksid peagi liituda EL-i - elitaarse Euroopa riikide klubiga. Nii jäi Kopenhageni kriteeriumides arvesse võtmata olukord, kus eurotsooniga soovib liituda kiires majanduskasvu faasis olev ja üleeuroopalisest hindade ühtlustumisest oluliselt mõjutatud liikmesriik. Aga selles faasis täna Eesti koos mitmete teiste EL-i uute liikmesriikidega just ongi.

On elementaarne majandustõde, et kiire majanduskasvuga käib kaasas ka keskmisest suurem inflatsioon. Kiirelt „pöörlev” ja kasvav majandus lihtsalt toodab täiendavat rikkust ja rahamassi, mis otsib teed ka tarbimisse. Oma osa meie inflatsioonitasemes on ka odaval laenurahal, mis inimeste kätte jõudnuna kipub kaupade hindasid ülespoole suruma. See kõik on aga igati normaalne ja positiivne eeldusel, et inimesed ja firmad paigutavad oma raha tarbimise kõrval ka investeeringutesse. Paljude jaoks on selleks olnud kinnisvara, natuke vähemate jaoks oma kodu. Nendesse kodudesse aga sünnivadki meie kauaoodatud lapsed.

Riigid ei liitu eurotsooniga kriisitingimustes ja seda ei tee kindlasti ka Eesti. Majanduskriiside lahendamine (kui neid ei suudeta ära hoida, mis on igal juhul soovituslik) eeldab riigi poolset aktiivset sekkumist majanduse tasakaalu taastamiseks. Majanduse tasakaalutus omakorda tähendab aga vastuolu juba teiste Kopenhageni kriteeriumitega (näiteks riigi välisvõla suurus, riigieelarve defitsiit jt.). Eesti liitub eurotsooniga ikka siis, kui meie majandus on sarnaselt EL-i „vanadele” liikmetele piisavalt maha rahunenud ning meie riik nendele jõukuselt järele või üsna lähedale jõudnud. Selleni jõudmine võib aga võtta veel aastaid aega.

Usun, et Eesti Valitsus on käitunud õigesti mitte tuues euro kasutuselevõtule ohvriks meie riigi majanduskasvu. Meid ei tee õnnelikumaks see, et meie tühjades taskutes krõbiseb mõni üksik europaber vaid ikkagi see, milliseid väärtusi me suudame taskusolevate rahapaberite eest lunastada ja seda sõltumata vääringu nimest. Olgu nendeks väärtusteks siis toit, riided, transport, eluase või ka teadmised, oskused ja meelelahutus. Meile on olulisem ja kasulikum kasvada ja luua uusi väärtusi ning mõõta nende suurust eesti kroonides selmet olla ja jääda pikaks ajaks eurovaeseks. Ka väitel, et välisinvestorid ootavad Eesti kiiret tingimusteta üleminekut eurole ei ole alust. Ettevõtja jaoks on oluline käibe ja kasumi kasv ning kui see on suurem euroga püsivalt seotud eesti kroonides kui eurodes endas, siis on ka neil põhjust rõõmu tunda.

Uskuge -  taskus krõbisev europaber ei tee meid ka oluliselt rohkem eurooplaseks. Ennekõike saame selleks ikkagi oma silmavaatelt, mõttesuunalt ja vaimu suuruselt. Ja kindlasti ei pea me ke „vana” Euroopa ees häbenema seda, et me varsti jõukuselt nendest kui mitte ette siis vähemalt neile järele jõuame. 15 aasta pärast loeme tibud üle!