Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Igal asjal on oma vaatenurk. Pärimisseadust ei tehtud ringi, see võeti vastu nii, nagu justiitsministeerium tahtis. Olid väga tõsised poliitilised vaidlused, kuid lõpuks jäid kõik justiitsministeeriumi argumendid peale. Perekonnaõiguses polnud samuti vaidlused justiitsministeeriumi teksti üle, vaid vaieldi eelkõige põhimõttelise varasuhte üle. Vaieldi poliitiliste valikute üle. Kas perekonnaseadus sai parem või halvem, seda näitab ajalugu.

•• Rosimannus kiirustas oma arvamusavaldusega?

Justiitsministeerium esitas nii-öelda vara juurdekasvu süsteemi, mis kehtib perfektselt Soome Vabariigis. See ei meeldinud paljudele riigikogu saadikutele ja loodi alternatiiv. Tulemuseks on see, et Eestis on perekonnas varasuhte valikul pooltel otsustada kolme variandi üle ja see on maailmas täiesti ainulaadne. Kas see tööle hakkab, seda ei oska mina täna öelda. Ja vaevalt oskavad needki, kes seda hirmsasti parlamendis lobeerisid.

•• Riigikogu menetluses olevad põhimõttelisi valdkondi puudutavaid eelnõusid on kõvasti kritiseeritud. Kas või avaliku teenistuse, erakonnaseaduse või meediaseaduse eelnõu.

Lähme siis seaduste kaupa. Avaliku teenistuse seadust on tehtud neli aastat kõige erinevamates töörühmades. See pole justiitsministeeriumi välja mõeldud, selle kallal on töötanud eri ametkondade spetsialistide grupp.

•• Huvitav, eelnõu seletuskirjas pole neile töögruppidele küll viidatud. Kas nad ei julgenud oma allkirja lõpptulemusele alla panna?

Mina ei hakka seda kommenteerima. Ega seletuskirjas pea alati kajastama seda, mida on eelnõu loomisel tehtud. Sellisel juhul läheksid seletuskirjad sadade lehekülgede pikkuseks.

Valitsus pole mitte ühegi asja üle nii pikalt vaielnud kui avaliku teenistuse seaduse eelnõu üle. Kabinet arutas seda ühtekokku neli korda. Kirglikult ja väga argumenteeritult jõuti lõpptulemuseni. Selle tulemusel jõudsime moodsa ja ka OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon – toim) soovitustele vastava avaliku teenistuse mudelini.

•• Riigikogus on avaliku teenistuse seaduse eelnõule tellitud eksperdihinnang, kus väidetakse, et see tegeleb näilise ametnike arvu vähendamisega.

Ekspert esindab siin ka enda tõekspidamisi ja maailmavaadet. See maailmavaade ütleb, et riigid peavadki tagama avalikus teenistuses töötavatele inimestele motiveerimiseks teatud hüvesid ja soodustusi. On ka eksperte, kes arvavad vastupidist. Valitsuse kontseptsioon lähtub nendest soovitustest, mida näiteks annab meile ka OECD, kelle seisukohad ei ühti mitte grammi võrragi Eesti eksperdi Tiina Randma-Liivi arvamustega.

Julgen väita, et tänane süsteem on halb, ja loodan väga, et parlamendi enamus valib ikkagi valitsuse pakutud variandi. Mis on, jah möönan, radikaalne, aga samal ajal ka aus, sest ta suhtub nii riigi heaks kui ka eraettevõtetes töötavatesse inimestesse võrdselt.

•• Kirjeldasite seda ausa ja radikaalse lahendusena. Kas te olete kindel, et parlament sellist radikaalsust hindab?

No ma kindlasti loodan. Aga meil on selles küsimuses ka eriarvamused koalitsioonierakondade sees. Kas eriarvamused on head või halvad – demokraatias on nad paratamatud. See Eestis levitatav müüt, et siin on mingi partokraatlik kord, kus asjad otsustatakse mingites tagatubades, ei vasta tõele. Kui asjad otsustataks tagatoas, siis oleks parlament ju kummitempel. Vaidlused parlamendis põhimõttelistes küsimustes, nagu pärimisseaduse või perekonnaseaduse või töölepinguseaduse üle näitavadki seda, et mingit tagatubade süsteemi ei eksisteeri.

•• Lugedes paljusid justiitsministeeriumi eelnõusid ja nende seletuskirju, jääbki mulje, et on tehtud palju tagatoatööd, sest mitte kedagi teist peale ametnike pole eelnõu kirjutamise juurde kutsutud.

See on nüüd kummaline seisukoht. Ütlen veel kord, et seletuskiri ei hakka kunagi kajastama seda, et kutsuti kokku just selline töögrupp ja arutati neid ja neid arvamusi.

•• Mõnes seletuskirjas on aga väga põhjalikult seda kajastatud, teistes pole sõnagi.

Eelnõu seletuskiri pole selle seaduse sündimise protsessi üksikasjalik kirjeldus, vaid see on eelnõu regulatsioonide seletus. Kui me räägime avaliku teenistuse ja erakonnaseadusest, siis neid asju on avalikkuse ees arutatud aastaid.

•• Erakonnaseaduse eelnõu seletuskirjast ei tule küll välja, et oleks suheldud parteide või näiteks korruptsiooniküsimustega tegelevate mittetulundusühingutega.

Mis puudutab erakondade rahastamist, siis kõikide parlamendierakondade tasemel on sellest räägitud. Väidan, et eelnõu seletuskiri ei peaks kajastama kogu seda ühiskondlikku debatti.

Küll aga on justiitsministeeriumis valminud – muuseas ka teadlaste osavõtul – selline dokument nagu „Õiguspoliitika põhisuunad”. Valitsuskabinet on seda kolmel korral arutanud, kuid ei ole jõudnud üksmeelele. Justiitsministeerium sooviks näha Eestis sellist mehhanismi, et enne kui hakataks mingit seadust arutama, presenteeritaks valitsusele ka põhjendust, miks ühte või teist seadust on tarvis. Sellele eelneks mõjude analüüs ehk mida tahetakse saavutada ja kuidas see mõjutab ühiskondlikke protsesse.

Aga see tähendaks seda, et justiitsministeerium saaks seadusloomes praegusega võrreldes oluliselt rohkem sõnaõigust. Mis seal salata, paljudele ministritele see ei meeldi. Igaüks hoiab oma vürstiriigist ja vabadusest seadusloomes väga kinni. Mina ei pea seda mõistlikuks. Debatt selle üle, kas probleemi lahendamiseks on vaja ilmtingimata seadust teha või saab selle lahendada ka teistmoodi, kas siis teavitustööga või eelarves raha kirjutamisega õigele reale, tuleks enne seaduse tegemist maha pidada.

•• Võtame meediaseaduse: miks ja kas on seda seadust vaja? Hiljuti esines ajalehtede liidu seminaril Euroopa meediaõiguse professor, kes nimetas seda eelnõu Euroopa inimõiguste kohtu lahendite valguses otsesõnu pommiks ja dünamiidiks.

Selle hinnanguga mina jälle ei ühine.

•• Kus on analüüs? Miks on sellist seadust vaja?

Eestis ei ole praeguseni ei kriminaal-, tsiviil- ega ka halduskohtu menetluses mitte ühtegi viidet sellele, et ajakirjanikku ei võiks panna tunnistama. Teiste elukutsete puhul on erinormid ehk advokaatidele, proviisoritele ja vaimulikele. Ajakirjanike kohta ei ole mitte ühtegi sõna. Et see on seaduseauk, on kõik arvestatavad juristid aastaid möönnud. Et see auk tuleb ühel hetkel kinni panna, on ka olnud ammu teada. Tegelikult võib kohtunik täna tsiviilasjas ajakirjaniku panna tunnistajapinki ja nõuda talt välja andmed ajakirjandusliku allika kohta. Selline imeilus ütlus, et traditsioon ja väljakujunenud tava on töötanud ajakirjanike kasuks, on äärmiselt ilus, aga tavadega kriminaalmenetlust ei reguleerita. Mulle jääb arusaamatuks, miks ajakirjanikud sõdivad selle vastu, et nad saaksid seadusandlikult garantiid.

•• Keegi ei sõdi garantiide saamise vastu, vaid ikka selle vastu, et need tahetakse teha väga napiks.

See ei ole nii. Kui te analüüsite täpselt seda, mis eelnõusse on kirja pandud, siis allikakaitse on täiesti absoluutne nii tsiviil- kui ka haldusmenetluses. Kriminaalmenetluses ei tea mina ühtegi riiki, kus allikakaitse oleks absoluutne – sellist riiki ei eksisteeri.

•• Jah, ka Euroopa inimõiguste kohtu lahendites pole see absoluutne, kuid on väga piiritletud.

Nüüd te jälle eksite. Selles mõttes on valida kaks võimalust: kas me ütleme seaduse mõttes väga täpselt ära, millistel juhtudel see allikakaitse ei kehti, ehk siis loetleme need karistusseadustiku paragrahvid, millistes kuritegudes võib panna ajakirjaniku tunnistama, või jätame selle kohtunike otsustada. Valikuid rohkem ei ole. Ja Belgia professorgi ütles, et selle võib jätta kohtunike otsustada.

•• Ta soovitaski seda.

Jah, kui me parlamendis niimoodi kokku lepime, siis lepime. Aga minu hinnang, kes ma iga päev puutun kokku ka Eesti kohtute praktikaga, väidab seda, et teatud sensitiivsetel juhtudel jääksid Eesti ajakirjanikud tunduvalt kindlamini külma kätte, kui konkreetsete paragrahvide loetlemise korral võimalikus seaduses.

Kui ajakirjanikud ise ütlevad, et nad on nõus, et see jääb kohtunike suvaks, siis teeme niimoodi. Ma ei loe partneriks antud hetkel ajalehtede liitu, kuna ma olen väga selgelt aru saanud, et neid ei ajenda antud hetkel käituma mitte avalik huvi, vaid äriline huvi. Loodan, et me saame siin partneriks ajakirjanike liidu, sest see on ikkagi ajakirjanikke, mitte väljaandeid mõjutav seadus.

•• Avaliku teenistuse seaduse juures märkisite seda, et valitsuse lahendus põhineb suuresti OECD soovitustel. Meediaseaduse juures on võimalik küsida Euroopa Nõukogu arvamust.

Ma ei näe selleks absoluutselt mitte mingisugust vajadust, sest need otsuse kohad on siin niivõrd ahtakesed. Allikakaitse seadusest rääkides ei näe ma üldse debatikohta selles, kas allikakaitse peaks kehtima haldus- või tsiviilkohtu menetluses. Küsimus on ainult selles piiris, mis tõmmatakse kriminaalkohtu menetluses. Ja selleks ei ole meil vaja mitte mingeid ekspertiise. Justiitsministeeriumi ametnikud on piisavalt lugenud Euroopa inimõiguste kohtu lahendeid selles küsimuses ja me oleme valmis neid lahendusvariante parlamendi õiguskomisjonile presenteerima. Oleme tellinud küll ühelt Saksa õigusfondilt arvamuse, see peaks lähemal ajal kättesaadavaks muutuma ja õiguskomisjon saab selle kindlasti.

•• Kui valitsus kiitis suvel heaks avaliku teabe seaduse muutmise, siis oli see isegi tore. Kuid kui see läks riigikokku, olid sinna järsku tekkinud salastamise punktid – ametnike nimede kinnikatmine ja kaitsepoliitilise teabe täiendav peitmine. Kuidas see protsess niimoodi käib, et teie viite valitsusse ühe eelnõu, kuid järsku on seal hoopis mingid täiesti vastupidised punktid sees?

Miks valitsuse menetluse käigus tuli sinna kaitsepoliitilise informatsiooni juurdepääsupiirangute tekitamine? See on nüüd jah selline kummaline nähtus Eestis. Kuidas ma seda nüüd lihtsalt seletan? Avaliku teabe seadus, kui ta kunagi vastu võeti, oli ülimalt selge. Nüüd on erinevad ametkonnad selle rakendamisel sattunud raskustesse, on piiratud eelarved jne. Survet avaliku teabe seaduse muutmiseks tuleb justiitsministeeriumisse iga päev. Öeldakse, et meil on raske rakendamisest kinni pidada, äkki saaks teha mööndusi jne. Reeglina on justiitsministeerium olnud väga jäik ja öelnud, et nende printsiipide vesistamist ei kannatata mitte üks raas.

•• Mis siis seekord juhtus?

No ma arvan, et selle kaitseotstarbelise informatsiooni puhul on ka kaitseministeeriumi argumendid relevantsed.

•• Pole kuulnud ühtegi näidet ega tõestatavat argumenti, mis praeguse korra muutmist nõuaks.

Soovitan minna ja küsida kaitseministri käest.

•• Kaitseminister pole toonud ühtegi konkreetset näidet. Seda on küsitud.

Minge küsige veel, sest meile on ta need argumendid esitanud. Ja me oleme neid hinnanud piisavalt kaalukaks.

Mis puudutab välisministeeriumi pidevat juttu diplomaatilistest memodest, mille avalikuks tulek võiks kahjustada välissuhtlemist ning soovi neile kehtivat juurdepääsupiirangut kogu aeg viie aasta võrra edasi pikendada, siis see pole mulle küll veenev. Dokumendid tuleb üle vaadata. Osa võib kuulutada riigisaladuseks ja muud avalikustada, kui kehtiv kümneaastane periood saab läbi.

Siin ei saa inimeste ja vahendite nappusele viitavale ametkonna survele järele anda. Justiitsministeerium on jäänud siin väga kindlale seisukohale, välisministeerium peab selle töö lõpuks ära tegema.  

•• Kohtute seaduse eelnõu. Kõrged kohtunikud on üsna valju häälega heitnud selle seaduse kokkupanemise protsessile ette kompromissitust ja järjekordselt huvitatud osapoolte arvamusega arvestamata jätmist.

See kriitika on täiesti põhjendamatu. Ühtegi seaduseelnõu ei ole võimalik kokku panna selliselt, et kõigi arvamusi arvestataks. Kohtunikkond ei ole Eestis homogeenne ega ühtne, nad ei mõtle kõik ühtemoodi. Mis on arusaamatu, on see, et need, kes jäid selles protsessis vähemusse, räägivad, et just nende arvamusi oleks pidanud igal juhul arvestama. Nii demokraatlikult, kui seda eelnõu tehti, pole seda tehtud kogu maailmas. Ilmub tekst, sellesse saavad kõik teha oma muudatusi, need vaadatakse läbi ja lõpuks tehakse muudatuste tabel ning terve kohtunikkond koguneb neid läbi hääletama.

Aga et nüüd kasutatakse selliseid argumente, et eelnõus pakutavad lahendused on välistatud – see pole demokraatia seisukohast küll mingi väide. Kohtute seadus on riigikogu liikmete kätes, riigikogu otsustab, mismoodi peab see võim käituma.

Ma ei ole tükk aega näinud nii kvaliteetset asja, kus kõik need valikud, mis on tehtud, on kõik ära seletatud. Sinna on ka lisatud juurde kõik arvamused, mis selle protsessi käigus on esitatud. Riigikogul on võimalik kõik see läbi lugeda.

•• Kas nii ei oleks parem, et iga eelnõu juures saaks lugeda, kes midagi on selle kohta arvanud selle kokkupanemise protsessis?

Kui kaugele me jõuame sellega? Olid ajad, kui seletuskirjad olid kaks lehekülge pikad. Praegu on justiitsministeeriumi seletuskirjad ikkagi väga mahukad. Loomulikult võime veel kaugemale minna, aga lõpuks on see ressursi küsimus. Ma põhimõtteliselt ju nõustun sellega, et seletuskirjad võiksid olla üksikasjalikumad ja paremad, kuid paljuski on see Eesti riigi võimaluste teema. Mina läheks täna ennekõike nende mõjude analüüsi juurde ja siis alles ajaloolise ekskursi juurde.

Intervjuu ilmus Eesti Päevalehes 05.03.10. Intervjueeris Raimo Poom.

Kui Riigikogu 4.detsembril 2008.a. saneerimisseaduse vastu võttis, loodeti, et see päästab paljud ettevõtted hävingust. Kohtutesse tulvas saneerimisavaldusi ka neilt, kelle maksejõuetus ei olnud ajutise iseloomuga ja tegelikku eeldust äri jätkamiseks polnud. Loodeti vaid võita aega. Paraku on sellised ajavõitmised sageli üsna kaheldavad ja tekitavad küsimuse, kas mitte ei üritata enne pankroti väljakuulutamist vara ja õigusi firmast välja kantida.

Juba saneerimisseaduse kirjutamise käigus käis justiitsministeeriumil vaidlus rahandusministeeriumiga selle üle, kas riigi maksunõudeid peaks saama saneerimise käigus vähendada analoogiliselt teiste nõuetega. Kuna rahandusministeerium jäi selles küsimuses jäigalt eitavale seisukohale, jäi lõpuks ka seadusandja selle juurde, et maksuamet ei saa saneerimise korral nõustuda oma nõuete vähendamisega. See jäikus on ilmselt saanud saatuslikuks mitmele firmale, kes seepärast on lõpetanud pankrotiga.

Riigikohus tegi selles olukorras seda, mida ta tegema pidi ja tunnistas sellise nõuete ebavõrdse kohtlemise põhjendamatuks. Ehkki kõrgema kohtu lahendit loevad mõned riigiametnikud jälle „loominguliselt“, tahab justiitsministeerium saneerimisseadust muuta nii, et riik ei saaks olla jäigalt takistuseks ettevõtte tervendamisele.

Saneerimises tuleks aga astuda ka järgmine samm ja võimaldada seda ka füüsilistele isikutele. Täna on üksikisikul ainsaks võimaluseks ülejõu käivate kohustuste ümberkujundamiseks kuulutada välja enda pankrot ja siis viie aasta pärast taotleda enda võlgadest vabastamist. Arvan, et me oleme täna valmis ka üksikisikute kohustuste saneerimiseks. Kohtutel on esialgne kogemus ettevõtete saneerimisega olemas ja turul on arvestatav hulk nõustajaid, kes võiksid raskustesse sattunud inimesi ka aidata.

Tuleks lähtuda loogikast, et loobudes mingist osast oma nõudest ja jättes võlgnikule „hingamisruumi“, on võlausaldajal võimalik saada tagasi rohkem kui pankroti puhul.  Isiku võlgu saaksid ikka korstnasse kirjutada võlausaldajad kokkuleppel ja seda sõltumatu kohtuniku poolt juhitud menetluses. Seadus peab kohtunikele andma ka võimaluse murda ilmselgelt pahatahtliku võlausaldaja poolt mõistliku lahenduse blokeerimise. See toimib täna nii ka ettevõtete saneerimise puhul.

Selline võlgade ümberkujundamine oleks päästerõngaks nendele isikutele ja nende peredele, kes on järsu majanduslanguse juures sattunud ajutistesse raskustesse ja kes soovivad oma kohustusi täita. Seadus ei tohi luua täiendavaid võimalusi neile, kes sooviksid majanduskriisi ettekäändel vabaneda teiste arvel oma kohustustest või veelgi hullem, petuskeemide kaudu rikastumiseks.

Ka eraisikute võlgade puhul tekib küsimus, kas on mingeid kohustusi, mida põhimõtteliselt vähendada ei saa. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et sellisteks kohutusteks on maksuvõlad ja kõikvõimalikud rahalised karistused. Trahvide ja rahaliste karistuste puhul tuleb arvestada, et need määratakse meil reeglina lähtudes konkreetsest isikust ja tema poolt toime pandud teost. Kui teo toimepanemise ajal oli inimese varaline seisund üks ja kahe aasta pärast hoopis teine, peaks riigil  olema ka voli oma nõuet vähendada. Kasvõi sellel eesmärgil, et vältida üksikisiku pankrotti, mille kaudu võib riigi lootus nõude rahuldamisele kahaneda oluliselt.

Mida ei tohiks aga muuta, on hüpoteegiga tagatud nõuded. Kui minna seda teed, et kinnisvarale (või ka muule kinnisomandile) seatud tagatised ei olegi enam kindlad ja lubame vähendada ka  panga ees kinnisomandiga tagatud laenukohustusi, peame olema valmis ka pangaarvete ja –deposiitide „saneerimiseks“. See aga lööks uppi kogu rahanduse usaldusväärsuse.

Üksikisikute võlgade ümberkujundamise võimaluse loomine on olnud Riigikogu õiguskomisjonis jutuks juba tükk aega. Komisjoni esimees moodustas isegi laiapõhjalise töörühma, mis seda temaatikat on süvitsi arutanud. Tänu riigikohtunik Villu Kõve ja prof.Paul Varuli aktiivsele kaasalöömisele on sündinud isegi vastava eelnõu toorik.  Saatan on aga teadupärast peidus detailides. Nüüd tulebki need detailid läbi arutada ja kui suudetakse vältida ametkondlikke vaidlusi, on lootus, et Riigikogu veel sel aastal selle olulise seadusega maha saab.

Rein Lang, justiitsminister

Kui Riigikogu 4.detsembril 2008.a. saneerimisseaduse vastu võttis, loodeti, et see päästab paljud ettevõtted hävingust. Kohtutesse tulvas saneerimisavaldusi ka neilt, kelle maksejõuetus ei olnud ajutise iseloomuga ja tegelikku eeldust äri jätkamiseks polnud. Loodeti vaid võita aega. Paraku on sellised ajavõitmised sageli üsna kaheldavad ja tekitavad küsimuse, kas mitte ei üritata enne pankroti väljakuulutamist vara ja õigusi firmast välja kantida.

Juba saneerimisseaduse kirjutamise käigus käis justiitsministeeriumil vaidlus rahandusministeeriumiga selle üle, kas riigi maksunõudeid peaks saama saneerimise käigus vähendada analoogiliselt teiste nõuetega. Kuna rahandusministeerium jäi selles küsimuses jäigalt eitavale seisukohale, jäi lõpuks ka seadusandja selle juurde, et maksuamet ei saa saneerimise korral nõustuda oma nõuete vähendamisega. See jäikus on ilmselt saanud saatuslikuks mitmele firmale, kes seepärast on lõpetanud pankrotiga.

Riigikohus tegi selles olukorras seda, mida ta tegema pidi ja tunnistas sellise nõuete ebavõrdse kohtlemise põhjendamatuks. Ehkki kõrgema kohtu lahendit loevad mõned riigiametnikud jälle „loominguliselt“, tahab justiitsministeerium saneerimisseadust muuta nii, et riik ei saaks olla jäigalt takistuseks ettevõtte tervendamisele.

Saneerimises tuleks aga astuda ka järgmine samm ja võimaldada seda ka füüsilistele isikutele. Täna on üksikisikul ainsaks võimaluseks ülejõu käivate kohustuste ümberkujundamiseks kuulutada välja enda pankrot ja siis viie aasta pärast taotleda enda võlgadest vabastamist. Arvan, et me oleme täna valmis ka üksikisikute kohustuste saneerimiseks. Kohtutel on esialgne kogemus ettevõtete saneerimisega olemas ja turul on arvestatav hulk nõustajaid, kes võiksid raskustesse sattunud inimesi ka aidata.

Tuleks lähtuda loogikast, et loobudes mingist osast oma nõudest ja jättes võlgnikule „hingamisruumi“, on võlausaldajal võimalik saada tagasi rohkem kui pankroti puhul.  Isiku võlgu saaksid ikka korstnasse kirjutada võlausaldajad kokkuleppel ja seda sõltumatu kohtuniku poolt juhitud menetluses. Seadus peab kohtunikele andma ka võimaluse murda ilmselgelt pahatahtliku võlausaldaja poolt mõistliku lahenduse blokeerimise. See toimib täna nii ka ettevõtete saneerimise puhul.

Selline võlgade ümberkujundamine oleks päästerõngaks nendele isikutele ja nende peredele, kes on järsu majanduslanguse juures sattunud ajutistesse raskustesse ja kes soovivad oma kohustusi täita. Seadus ei tohi luua täiendavaid võimalusi neile, kes sooviksid majanduskriisi ettekäändel vabaneda teiste arvel oma kohustustest või veelgi hullem, petuskeemide kaudu rikastumiseks.

Ka eraisikute võlgade puhul tekib küsimus, kas on mingeid kohustusi, mida põhimõtteliselt vähendada ei saa. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et sellisteks kohutusteks on maksuvõlad ja kõikvõimalikud rahalised karistused. Trahvide ja rahaliste karistuste puhul tuleb arvestada, et need määratakse meil reeglina lähtudes konkreetsest isikust ja tema poolt toime pandud teost. Kui teo toimepanemise ajal oli inimese varaline seisund üks ja kahe aasta pärast hoopis teine, peaks riigil  olema ka voli oma nõuet vähendada. Kasvõi sellel eesmärgil, et vältida üksikisiku pankrotti, mille kaudu võib riigi lootus nõude rahuldamisele kahaneda oluliselt.

Mida ei tohiks aga muuta, on hüpoteegiga tagatud nõuded. Kui minna seda teed, et kinnisvarale (või ka muule kinnisomandile) seatud tagatised ei olegi enam kindlad ja lubame vähendada ka  panga ees kinnisomandiga tagatud laenukohustusi, peame olema valmis ka pangaarvete ja –deposiitide „saneerimiseks“. See aga lööks uppi kogu rahanduse usaldusväärsuse.

Üksikisikute võlgade ümberkujundamise võimaluse loomine on olnud Riigikogu õiguskomisjonis jutuks juba tükk aega. Komisjoni esimees moodustas isegi laiapõhjalise töörühma, mis seda temaatikat on süvitsi arutanud. Tänu riigikohtunik Villu Kõve ja prof.Paul Varuli aktiivsele kaasalöömisele on sündinud isegi vastava eelnõu toorik.  Saatan on aga teadupärast peidus detailides. Nüüd tulebki need detailid läbi arutada ja kui suudetakse vältida ametkondlikke vaidlusi, on lootus, et Riigikogu veel sel aastal selle olulise seadusega maha saab.

Rein Lang, justiitsminister

(ilmus lühendatult ja toimetatult EPL 26.02.2010, blogis antud kujul)

See, et endine justiitsministeeriumi kantsler, praegune notar Priidu Pärna on tulnud poliitikasse on väga hea. Meie erakondadele on paraku juriidiline mõtteviis ja arusaam õigusriigist üsna ähmane.  Paljuski on see põhjustatud heade juristide nappusest erakondades ja sellest tulenevalt ka Riigikogus.

Priidu Pärnal on täiesti õigus kui ta räägib õigusrahu poolt ja kritiseerib käimasolevat seadusloomemasinat. Olgu öeldud, et justiitsministeerium, ühinedes kriitikaga põhimõtetes, on isegi käivitanud kehtiva seadusandluse revisjoni, mille eesmärgiks on läbi vaadata kõik kehtivad regulatsioonid eesmärgiga mittevajalikud aktid kehtetuks tunnistada. Juristid teavad, et kohtutes löövad vastaspoolte advokaadid tihtipeale lauale küll valitsuse, küll ministrite määrusi ja käskkirju, mis on omavahel vastuolus. Võta siis kinni, mis kehtib, mis mitte!

Asjal on aga ka teine pool, mis nõuab selgitamist. Esiteks, on parlamentaarse demokraatia valinud Eesti teadlikult kallutanud võimu Riigikogu suunas. Asjad, mis paljudes vanades demokraatiates on jäetud täitevvõimu otsustada, on meil toodud seaduse tasemele. Põhiseadusliku riigivõimu taastamisejärgsed Riigikogu koosseisud ei kippunud just koalitsioonivalitsusi ülearu usaldama ja tõmbasid regulatsioonide kehtestamise osas tekki kõvasti enda poole. Pidevas muutumises olev maailm tingib aga ka ühiskonna regulatsioonide muutmist detailides ja nii peabki Riigikogu valitsuse ettepanekul üsna sageli tegelema tehniliste, mitte õiguspoliitiliste seadusemuudatustega. See raiskab aega, paberit ja loob väärkujutelma seadusandluse ebastabiilsusest.

Teine oluline seaduste muutmise põhjustaja on Euroopa Liit. Sealt tuleb regulatsioone, mis nõuavad eesti seaduste muutmist, nagu Vändrast saelaudu. Meie õigusruum on rajatud selliselt, et Euroopa Liidu õigus on ülimuslik meie siseriikliku õiguse ees. Kui me ka ei viiks EL õigust enda omaga kooskõlla, tuleb teda ikkagi kohaldada. Õiguskindlus ja õiguskultuur eeldavad aga seda, et need, kes õigust rakendavad ja kellele see on suunatud, leiavad need sätted ikkagi eelkõige siseriiklikust õigusest, Riigi Teatajast.

Kolmandaks ei saa unustada, et õigussüsteemi seisukohalt fundamentaalsed seadused (asjaõigus, võlaõigus, kohtumenetluse seadused jne.) on meil jõustatud enam-vähem samal ajal ja tänaseks on nende rakendamise kaudu välja joonistunud vead, mille parandamine on mõistlik ja vajalik. Mööngem, et seadusekirjutajate ettevalmistus ja kogemused ei olnud üheksakümnendatel tipptasemel ja võrreldavad tänasega. Eriti puudutab see kohtumenetlust puudutavaid seadusi, mille esimesed versioonid ei taganud kohtuasjade mõistlikku menetlemist. Siia ritta paneksin ma ka Kohtute Seaduse, mis 2002.a. jäi poolele teele kohtusüsteemi koha ja korralduse määratlemisel. Tõe huvides olgu mainitud, et riiklike põhiregistrite (äriregister ja kinnistusraamat) kohtute juurest äratoomisest on peale emotsionaalset, kuid lõppastmes asjalikku vaidlust loobutud ja kohtusüsteem on neid registreid valmis pidama ka enesekorralduse tingimustes.

Neljandaks tuleb selgeks vaielda, kas seadusi muudetakse paketina või n.ö probleemipõhiselt. Kolm aastat tagasi tegin ma Riigikogu õiguskomisjonile ettepaneku läbi vaielda küsimus, kas karistusseadustikku tuleks muuta nii, et koondatakse mingi aja jooksul üleskerkinud (kas või tehnoloogia arengust tingitud) probleemid kokku ja esitatakse Riigikogule kord 1-2 aasta jooksul paketina või esitab valitsus iga probleemi kohta eraldi eelnõu nagu see toimib täna ja mille tulemuseks on olukord, kus Riigikogu menetluses võib olla samaaegselt kaks ja rohkem karistuseadustiku muutmise eelnõud. Mõlema variandi puhul on nii poolt kui vastuargumente. Paraku pole seda vaidlust toimunud.

Viiendaks tuleks analoogiliselt krimnaal- või turvalisuspoliitikaga arutada Riigikogus ka õiguspoliitika põhisuundi ja võtta vastu vastav poliitikadokument. Selles peaksid kajastuma õigusloome põhialused, õigusaktide eel- ja järelhindamine, mõjude analüüs ja eelnõudele esitatavad nõuded, mida täna pole. Ma siiralt loodan, et Priidu Pärnal õnnestub veenda oma erakonnakaaslasi lõpetama vastuseisu sellise poliitikadokumendi tekkeks. Analoogiliselt kriminaalpoliitika põhisuundadele peaks just Riigikogu ütlema valitsusele, millistes õigusharudes peaks toimuma õigusloome ja millal. Loomulikult ei saa ette näha kõiki üksikasju, aga laias laastus võiks seadusloome pikaajaline suund olla sõnastatud.

Ma ei pea arukaks olukorda, kus igale probleemile ühiskonnas reageeritakse seaduseelnõuga. Seda nii valitsuse kui Riigikogu tasandil. Kui ajalehes ilmub õõvastav lugu loomapiinamisest või lapsepilastamisest, ei ole kohe vaja endale tähelepanu tõmmata karistusseadustiku muutmise eelnõu menetlusse andmisega. Metsas vedelevat prügi ei korista karistuse karmistamine. Kriminaalmenetlus ei ole riigijuhtimise vahend.

Halvimaks näiteks seadusloomest on käimasolev poliitilise kampaania korras menetletav nn.võlakaitse seadus. See, et meie maksejõuetusõiguses puudub oluline osa, mis reguleeriks üksikisiku võlgade ümberkujundamist, ei saanud olla uudiseks ühelegi arvestatavale juristile. Kõrge õiguskultuuriga riikides ongi üks maksejõuetusseadus, mis reguleerib ettevõtete saneerimist, üksikisikute võlgade ümberkujundamist ja pankrotimenetlust. Pankrotimenetlust ajakohastastasime me alles eelmise aasta lõpus vastu võetud kohtutäituri seadusega. Eelmisel aastal rakendus ka saneerimisseadus, mille toimimist on justiitsministeerium jälginud pidevalt. Meie tänavuses õigusloome plaanis oli ka üksikisikute võlgade ümberkujundamist puudutava osa esitamine Riigikogule. Kõik need kolm osa peavad olema omavahel kooskõlas ja haakuma nagu kivid õigus- ja ettevõtluskeskkonna vundamendis. Parim lahendus oleks kogu problemaatika koondamine ühte seadusse. Selmet, et diskuteerida õiguspoliitiliste valikute üle, tormati Riigikogu õiguskomisjonis valitsust tasalülitades populistlikus vormis eelnõud kirjutama. Sealjuures jagades avalikkusele vasakult ja paremalt eksitavaid sõnumeid.

Tänaseks on välja saadetud signaal, et kohe-kohe kehtestab Eesti parlament seaduse, millega kantakse maha oma kohustusi mittetäitnud inimeste võlad kui nad seda kohtult taotlevad. Rahvusvahelised rahandusorganisatsioonid on juba huvi tundnud, kas Soome lahe lõunakaldal elav metslaste hõim kavatseb eirata Rooma õigusest tulenevat läänekristliku kultuuriruumi üht eraõiguse põhialust – võetud kohustused tuleb täita (lad.k. pacta sunt servanda).

Pangalaenude tagatiste õiguskindluse vesistamist saab võrrelda püksi pissimisega – alguses on soe ja mõnus, aga õige varsti on külm ja märg. Pangad ei emiteeri raha ja nende poolt välja antavad laenud on nende raha, kes on selle sinna hoiustanud. Probleemseid laene on pankadel 5% ringis, 95% laenuvõtjatest on oma võetud kohustused täitnud ja paljudel on see toimunud hambad ristis, talupoja kombel kõhu kõrvalt. Vähendades jõuga kellegi kohustusi panga ees, tuleb vastata ka küsimusele, kelle arvel see toimub. Tegelikkuses saab see toimuda vaid nende 95% kohusetundlike laenuvõtjate arvel. Kui eesmärgiks on laenuintresside lakkelöömine ja kodulaenude kinnikeeramine, siis see oleks tänases Eestis lihtsalt loll poliitika. Kui aga eesmärgiks on eksproprieerimine, on tegu kommunistliku revolutsiooniga. Mõni politikaan võib ju poe taga jutlustada vajadusest rootsi pankurid paika panna, aga kui sõnadelt minnakse üle tegudele, maksab tagajärjed kinni Eesti rahvas.

Üksikisikute võlgade ümberkujundamise seadust on meil kindlasti vaja. Aga selles sisalduvad regulatsioonid peavad sobituma meie üldisesse õigussüsteemi ja vastama Põhiseadusele. Selliseid seaduseelnõusid ei koostata kultuursetes riikides kampaaniakorras üleöö.

Meil on perekonnaseaduse vastuvõtmisega eelmisel aastal viidud lõpule eraõiguse reform. Selle poolest oleme me erandiks kogu Ida-Euroopas. Moodne eraõigus on aga aluseks stabiilsele keskkonnale, kuhu tahetakse investeerida ja millega soovitakse siduda oma elu ja tulevik. Õigussüsteemi seisukohalt on meil täna puudu veel korrakaitseseadus, mis on Riigikogu õiguskomisjoni menetluses juba 3 aastat. Selle vastuvõtmisel tuleb ka otsustada, kes ja millistel tingimustel tohib Eestis politseitöös osaleda.  Minu jaoks on tegu põhimõttelise valikuga – kas me oleme teel kodanike või ametnike riigi suunas.

Loodan, et 2011.aastal valitav Riigikogu saab tõesti tegutseda õigusrahu ja stabiilsuse keskkonnas. See vajab aga arukaid inimesi Riigikogu liikmetena. Ka Sind, Priidu!

Rein Lang

justiitsminister

(ilmus lühendatult ja toimetatult EPL 26.02.2010, blogis antud kujul)

See, et endine justiitsministeeriumi kantsler, praegune notar Priidu Pärna on tulnud poliitikasse on väga hea. Meie erakondadele on paraku juriidiline mõtteviis ja arusaam õigusriigist üsna ähmane.  Paljuski on see põhjustatud heade juristide nappusest erakondades ja sellest tulenevalt ka Riigikogus.

Priidu Pärnal on täiesti õigus kui ta räägib õigusrahu poolt ja kritiseerib käimasolevat seadusloomemasinat. Olgu öeldud, et justiitsministeerium, ühinedes kriitikaga põhimõtetes, on isegi käivitanud kehtiva seadusandluse revisjoni, mille eesmärgiks on läbi vaadata kõik kehtivad regulatsioonid eesmärgiga mittevajalikud aktid kehtetuks tunnistada. Juristid teavad, et kohtutes löövad vastaspoolte advokaadid tihtipeale lauale küll valitsuse, küll ministrite määrusi ja käskkirju, mis on omavahel vastuolus. Võta siis kinni, mis kehtib, mis mitte!

Asjal on aga ka teine pool, mis nõuab selgitamist. Esiteks, on parlamentaarse demokraatia valinud Eesti teadlikult kallutanud võimu Riigikogu suunas. Asjad, mis paljudes vanades demokraatiates on jäetud täitevvõimu otsustada, on meil toodud seaduse tasemele. Põhiseadusliku riigivõimu taastamisejärgsed Riigikogu koosseisud ei kippunud just koalitsioonivalitsusi ülearu usaldama ja tõmbasid regulatsioonide kehtestamise osas tekki kõvasti enda poole. Pidevas muutumises olev maailm tingib aga ka ühiskonna regulatsioonide muutmist detailides ja nii peabki Riigikogu valitsuse ettepanekul üsna sageli tegelema tehniliste, mitte õiguspoliitiliste seadusemuudatustega. See raiskab aega, paberit ja loob väärkujutelma seadusandluse ebastabiilsusest.

Teine oluline seaduste muutmise põhjustaja on Euroopa Liit. Sealt tuleb regulatsioone, mis nõuavad eesti seaduste muutmist, nagu Vändrast saelaudu. Meie õigusruum on rajatud selliselt, et Euroopa Liidu õigus on ülimuslik meie siseriikliku õiguse ees. Kui me ka ei viiks EL õigust enda omaga kooskõlla, tuleb teda ikkagi kohaldada. Õiguskindlus ja õiguskultuur eeldavad aga seda, et need, kes õigust rakendavad ja kellele see on suunatud, leiavad need sätted ikkagi eelkõige siseriiklikust õigusest, Riigi Teatajast.

Kolmandaks ei saa unustada, et õigussüsteemi seisukohalt fundamentaalsed seadused (asjaõigus, võlaõigus, kohtumenetluse seadused jne.) on meil jõustatud enam-vähem samal ajal ja tänaseks on nende rakendamise kaudu välja joonistunud vead, mille parandamine on mõistlik ja vajalik. Mööngem, et seadusekirjutajate ettevalmistus ja kogemused ei olnud üheksakümnendatel tipptasemel ja võrreldavad tänasega. Eriti puudutab see kohtumenetlust puudutavaid seadusi, mille esimesed versioonid ei taganud kohtuasjade mõistlikku menetlemist. Siia ritta paneksin ma ka Kohtute Seaduse, mis 2002.a. jäi poolele teele kohtusüsteemi koha ja korralduse määratlemisel. Tõe huvides olgu mainitud, et riiklike põhiregistrite (äriregister ja kinnistusraamat) kohtute juurest äratoomisest on peale emotsionaalset, kuid lõppastmes asjalikku vaidlust loobutud ja kohtusüsteem on neid registreid valmis pidama ka enesekorralduse tingimustes.

Neljandaks tuleb selgeks vaielda, kas seadusi muudetakse paketina või n.ö probleemipõhiselt. Kolm aastat tagasi tegin ma Riigikogu õiguskomisjonile ettepaneku läbi vaielda küsimus, kas karistusseadustikku tuleks muuta nii, et koondatakse mingi aja jooksul üleskerkinud (kas või tehnoloogia arengust tingitud) probleemid kokku ja esitatakse Riigikogule kord 1-2 aasta jooksul paketina või esitab valitsus iga probleemi kohta eraldi eelnõu nagu see toimib täna ja mille tulemuseks on olukord, kus Riigikogu menetluses võib olla samaaegselt kaks ja rohkem karistuseadustiku muutmise eelnõud. Mõlema variandi puhul on nii poolt kui vastuargumente. Paraku pole seda vaidlust toimunud.

Viiendaks tuleks analoogiliselt krimnaal- või turvalisuspoliitikaga arutada Riigikogus ka õiguspoliitika põhisuundi ja võtta vastu vastav poliitikadokument. Selles peaksid kajastuma õigusloome põhialused, õigusaktide eel- ja järelhindamine, mõjude analüüs ja eelnõudele esitatavad nõuded, mida täna pole. Ma siiralt loodan, et Priidu Pärnal õnnestub veenda oma erakonnakaaslasi lõpetama vastuseisu sellise poliitikadokumendi tekkeks. Analoogiliselt kriminaalpoliitika põhisuundadele peaks just Riigikogu ütlema valitsusele, millistes õigusharudes peaks toimuma õigusloome ja millal. Loomulikult ei saa ette näha kõiki üksikasju, aga laias laastus võiks seadusloome pikaajaline suund olla sõnastatud.

Ma ei pea arukaks olukorda, kus igale probleemile ühiskonnas reageeritakse seaduseelnõuga. Seda nii valitsuse kui Riigikogu tasandil. Kui ajalehes ilmub õõvastav lugu loomapiinamisest või lapsepilastamisest, ei ole kohe vaja endale tähelepanu tõmmata karistusseadustiku muutmise eelnõu menetlusse andmisega. Metsas vedelevat prügi ei korista karistuse karmistamine. Kriminaalmenetlus ei ole riigijuhtimise vahend.

Halvimaks näiteks seadusloomest on käimasolev poliitilise kampaania korras menetletav nn.võlakaitse seadus. See, et meie maksejõuetusõiguses puudub oluline osa, mis reguleeriks üksikisiku võlgade ümberkujundamist, ei saanud olla uudiseks ühelegi arvestatavale juristile. Kõrge õiguskultuuriga riikides ongi üks maksejõuetusseadus, mis reguleerib ettevõtete saneerimist, üksikisikute võlgade ümberkujundamist ja pankrotimenetlust. Pankrotimenetlust ajakohastastasime me alles eelmise aasta lõpus vastu võetud kohtutäituri seadusega. Eelmisel aastal rakendus ka saneerimisseadus, mille toimimist on justiitsministeerium jälginud pidevalt. Meie tänavuses õigusloome plaanis oli ka üksikisikute võlgade ümberkujundamist puudutava osa esitamine Riigikogule. Kõik need kolm osa peavad olema omavahel kooskõlas ja haakuma nagu kivid õigus- ja ettevõtluskeskkonna vundamendis. Parim lahendus oleks kogu problemaatika koondamine ühte seadusse. Selmet, et diskuteerida õiguspoliitiliste valikute üle, tormati Riigikogu õiguskomisjonis valitsust tasalülitades populistlikus vormis eelnõud kirjutama. Sealjuures jagades avalikkusele vasakult ja paremalt eksitavaid sõnumeid.

Tänaseks on välja saadetud signaal, et kohe-kohe kehtestab Eesti parlament seaduse, millega kantakse maha oma kohustusi mittetäitnud inimeste võlad kui nad seda kohtult taotlevad. Rahvusvahelised rahandusorganisatsioonid on juba huvi tundnud, kas Soome lahe lõunakaldal elav metslaste hõim kavatseb eirata Rooma õigusest tulenevat läänekristliku kultuuriruumi üht eraõiguse põhialust – võetud kohustused tuleb täita (lad.k. pacta sunt servanda).

Pangalaenude tagatiste õiguskindluse vesistamist saab võrrelda püksi pissimisega – alguses on soe ja mõnus, aga õige varsti on külm ja märg. Pangad ei emiteeri raha ja nende poolt välja antavad laenud on nende raha, kes on selle sinna hoiustanud. Probleemseid laene on pankadel 5% ringis, 95% laenuvõtjatest on oma võetud kohustused täitnud ja paljudel on see toimunud hambad ristis, talupoja kombel kõhu kõrvalt. Vähendades jõuga kellegi kohustusi panga ees, tuleb vastata ka küsimusele, kelle arvel see toimub. Tegelikkuses saab see toimuda vaid nende 95% kohusetundlike laenuvõtjate arvel. Kui eesmärgiks on laenuintresside lakkelöömine ja kodulaenude kinnikeeramine, siis see oleks tänases Eestis lihtsalt loll poliitika. Kui aga eesmärgiks on eksproprieerimine, on tegu kommunistliku revolutsiooniga. Mõni politikaan võib ju poe taga jutlustada vajadusest rootsi pankurid paika panna, aga kui sõnadelt minnakse üle tegudele, maksab tagajärjed kinni Eesti rahvas.

Üksikisikute võlgade ümberkujundamise seadust on meil kindlasti vaja. Aga selles sisalduvad regulatsioonid peavad sobituma meie üldisesse õigussüsteemi ja vastama Põhiseadusele. Selliseid seaduseelnõusid ei koostata kultuursetes riikides kampaaniakorras üleöö.

Meil on perekonnaseaduse vastuvõtmisega eelmisel aastal viidud lõpule eraõiguse reform. Selle poolest oleme me erandiks kogu Ida-Euroopas. Moodne eraõigus on aga aluseks stabiilsele keskkonnale, kuhu tahetakse investeerida ja millega soovitakse siduda oma elu ja tulevik. Õigussüsteemi seisukohalt on meil täna puudu veel korrakaitseseadus, mis on Riigikogu õiguskomisjoni menetluses juba 3 aastat. Selle vastuvõtmisel tuleb ka otsustada, kes ja millistel tingimustel tohib Eestis politseitöös osaleda.  Minu jaoks on tegu põhimõttelise valikuga – kas me oleme teel kodanike või ametnike riigi suunas.

Loodan, et 2011.aastal valitav Riigikogu saab tõesti tegutseda õigusrahu ja stabiilsuse keskkonnas. See vajab aga arukaid inimesi Riigikogu liikmetena. Ka Sind, Priidu!

Rein Lang

justiitsminister