Sõjahaud, mitte etenduste plats
16. märts 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Mati Raidma
Lugu Õhtulehes. Humaansus kõlab suurelt, kuid tähendab lihtsat inimlikkust. Tunnet, millest me kõik Tõnismäel toimuva puhul natuke eemaldunud oleme. Suures debatis oleme unustanud, millega on tegu. See on sõjahaud, mitte etenduste plats.
Humaansus kõlab suurelt, kuid tähendab lihtsat inimlikkust. Tunnet, millest me kõik Tõnismäel toimuva puhul natuke eemaldunud oleme. Suures debatis oleme unustanud, millega on tegu. See on sõjahaud, mitte etenduste plats.
On muidugi kurb, et täpne koht, isegi maetute arv on tänaseni vastuoluline. Nii palju siis neljakümnendate aastate austusest inimeste vastu. Kui soovime, et meie lähedaste kalmud võõrsil oleks rahus, peame ka ise võõraid kalme austama. Ja kui seda selles olukorras pole võimalik tagada, siis peame need väärikalt ümber matma kalmistule.
Paradoksaalsel moel pööravad Tõnismäele Tallinna vabastamisel langenute mälestussamba juurde (kus aastate eest originaalis olid ka tahvlid maetute nimedega) lilli või küünlaid toojad ilmselt selja neile, kelle mälestamiseks kohale tuldud. Ja mis veelgi hullem, võib olla, et jalutavad rahulikult nendel kalmudel, mis omal ajal jäidki propagandatuhinas tähistamata. Kas pole nii tekkinud situatsioon, kus mälestame skulptuuri, mitte langenuid? Enda näitamise huvi on kasvanud üle hukkunute mälestamise soovist?
Mälestus on inimlik. Seda ei väljendata lärmakalt ja kakeldes. Sellist olukorda kalmudel ei saa lubada. Kindlasti ei soovinud sellist austust ja meenutust sõdades langenud mehed ja naised, ükskõik, mis vormi nad kandsid või millises sõjas nende elutee katkes. Näidakem oma inimlikkust ning austust ja andkem neile kalmisturahu.
Eesti riik on näidanud üles austust ja vastu võtnud sõjahaudade kaitse seaduse, mis lähtub otseselt Genfi konventsioonist ja annab võimaluse ümber matta sõjas langenute säilmed nagu ka teisaldada hauamonumendid, juhul kui hauad asuvad ebasobivas kohas või kui säilmete ümbermatmine on muul põhjusel avalikkuse huvides vajalik. Nimetatud seaduse alusel moodustati sõjahaudade komisjon eesmärgiga anda vajadusel hinnang sõjaohvrite säilmete austamisele ja väärikale kohtlemisele. Samuti teha vajadusel ettepanek kaitseministrile kalmistu osas, kuhu oleks väärikas säilmed ümber matta. 9. märtsil 2007 toimunud sõjahaudade komisjoni istungil, kus osalesid kõik liikmed, oli arutelu all ka kaitseministri pöördumine hinnangu saamiseks Tõnismäel asuva sõjahaua osas. Komisjon leidis ühehäälselt, et see matmispaik ei ole sobiv koht sõjahauale ning pole kooskõlas hauarahu põhimõtetega. Samuti tegi komisjon ettepaneku valida ümbermatmise paigaks Tallinna Kaitseväe kalmistu – koht, mis on olnud juba läbi sajandite viimseks puhkepaigaks sõjas langenuile.
Humaansus kõlab suurelt, kuid tähendab lihtsat inimlikkust. Tunnet, millest me kõik Tõnismäel toimuva puhul natuke eemaldunud oleme. Suures debatis oleme unustanud, millega on tegu. See on sõjahaud, mitte etenduste plats.
On muidugi kurb, et täpne koht, isegi maetute arv on tänaseni vastuoluline. Nii palju siis neljakümnendate aastate austusest inimeste vastu. Kui soovime, et meie lähedaste kalmud võõrsil oleks rahus, peame ka ise võõraid kalme austama. Ja kui seda selles olukorras pole võimalik tagada, siis peame need väärikalt ümber matma kalmistule.
Paradoksaalsel moel pööravad Tõnismäele Tallinna vabastamisel langenute mälestussamba juurde (kus aastate eest originaalis olid ka tahvlid maetute nimedega) lilli või küünlaid toojad ilmselt selja neile, kelle mälestamiseks kohale tuldud. Ja mis veelgi hullem, võib olla, et jalutavad rahulikult nendel kalmudel, mis omal ajal jäidki propagandatuhinas tähistamata. Kas pole nii tekkinud situatsioon, kus mälestame skulptuuri, mitte langenuid? Enda näitamise huvi on kasvanud üle hukkunute mälestamise soovist?
Mälestus on inimlik. Seda ei väljendata lärmakalt ja kakeldes. Sellist olukorda kalmudel ei saa lubada. Kindlasti ei soovinud sellist austust ja meenutust sõdades langenud mehed ja naised, ükskõik, mis vormi nad kandsid või millises sõjas nende elutee katkes. Näidakem oma inimlikkust ning austust ja andkem neile kalmisturahu.
Eesti riik on näidanud üles austust ja vastu võtnud sõjahaudade kaitse seaduse, mis lähtub otseselt Genfi konventsioonist ja annab võimaluse ümber matta sõjas langenute säilmed nagu ka teisaldada hauamonumendid, juhul kui hauad asuvad ebasobivas kohas või kui säilmete ümbermatmine on muul põhjusel avalikkuse huvides vajalik. Nimetatud seaduse alusel moodustati sõjahaudade komisjon eesmärgiga anda vajadusel hinnang sõjaohvrite säilmete austamisele ja väärikale kohtlemisele. Samuti teha vajadusel ettepanek kaitseministrile kalmistu osas, kuhu oleks väärikas säilmed ümber matta. 9. märtsil 2007 toimunud sõjahaudade komisjoni istungil, kus osalesid kõik liikmed, oli arutelu all ka kaitseministri pöördumine hinnangu saamiseks Tõnismäel asuva sõjahaua osas. Komisjon leidis ühehäälselt, et see matmispaik ei ole sobiv koht sõjahauale ning pole kooskõlas hauarahu põhimõtetega. Samuti tegi komisjon ettepaneku valida ümbermatmise paigaks Tallinna Kaitseväe kalmistu – koht, mis on olnud juba läbi sajandite viimseks puhkepaigaks sõjas langenuile.
Madrats, millega kõik magavad aga mida keegi ei armasta.
Valides 105, annad hääle majanduslangusele, 60 000 töötule, kriisi viidud majandusele, 
Loading ...
