Arhiiv ‘Mart Meesak blogi IRL’ Teemas

« Vanemad postitused «

Eesti regionaalpoliitika teeb jätkuvalt vähikäiku

19. märts 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Märt Meesak
Tasakaalustamaks linnastumist on kohalikud omavalitsused ja riik maaelanikud üksi jätnud. Omavalitsused on liiga nõrgad, piiratud või väikeste rahalise võimalustega ning riik tõmbab ennast maapiirkonnas osutavate teenustega aina enam koomale ja aitab linnastumisele tugevalt kaasa. See loob aga olukorra, kus varsti kaotame oma eripära, kultuuri ja maaläheduse ning enda maasaadustest elatamise kogemuse. Muutume tavaliseks euroopa linnarahvaks, kes pole lehma näinud, ei tea kust kanamuna tuleb ning meil pole õrna aimugi, miks üldse põlde haritakse ja maal elama peaks.

Tänaste Eesti omavalitsuste olukord on nukker. Maaomavalitsuste tulubaas rahvastiku vananemise ja vähenemise tõttu kahaneb, omavalitsusjuhid ei suuda haldusreformis kokku leppida ning niigi pisike tulubaas läheb suuremalt osalt valitsemiskulude katteks. Juba aastaid on rahvas maalt linna liikunud. Seda ikka põhjusel, et maaomavalitsus ei suuda tagada teenuseid sellises kvaliteedis ning koguses, mida tänasel päeval üks perekond vajaks.

Riik on asunud omaenda kohustusi aina enam vabatahtlikkuse sildi all kodaniku kohustuseks suruma, mis tekitab küsimuse: milleks siis meile riik? Olukord on nii Eestis kui Euroopas päris keeruline, majandusolukord pole kiita ning nii on riik lakanud aina enam olemast partner oma kodanikule. Partner, kellele kodanik maksumaksjana tahaks makse maksta ja inimesena riigist hoolida ning saada ka midagi vastu. Riigiks saab nimetada nii omavalitsust kui ka riigivalitsuse tasandit. Tegelikult ju vahet pole, kuna maksumaksja raha läheb jagamisele mõlema vahel.

Samuti ei huvita kodanikku kahe tasandi omavahelised nääklemised, kes mis ülesande eest vastutab. Kui selline olukord on tekkinud, tuleb see ka ära lahendada. Ei saa jääda kestma olukord, kus reformierakondliku valitsuse ajal on eestlaste maksukoormus üpris kõrgeks aetud, kuid teenused selle eest aina vähenevad. Samuti ei jaksa kaks kodaniku maksudest laekuva rahaga üleval peetavat tasandit ülesandeid nii ära jagada, et mõeldaks kodaniku, mitte enda tasandi parema lahendatuse peale. Kord tahab valitsus halvema korraldamise omavalitsusele suunata ja kord leiab omavalitsus, et tegemata on asjad riigivalitsuse süül.

Omavalitsustes on hulganisti ametnikke, kes töötasu tahavad, kuid tulemused on keskpärased, hullemal juhul kesised. Mille järgi tulemust hinnata, võib tekkida küsimus. Eks ikka selle järgi, kas omavalitsuse tasand leiab lahendused kodaniku huvides, või enda mugavuse huvides. Veelgi hullemad on olukorrad, kus preemia päevakorda tuleb. Kas mitte ka seda ei peaks millegagi saama mõõta? Töötasus on ju kokku lepitud ja selle eest tuleb ka head tööd teha. Tegemist on maksumaksja rahaga.

Veelgi kurvemad lood on omavalitsustes tänasel rahaliselt raskel ajal ametnike lahkumise ja vahetumisega kaasnevate kulude puhul. On täiesti kummaline, et niigi vaestel omavalitsustel saab näiteks vallavanema vahetumisel viimane lahkumishüvitist mitme kuu palga jagu. Seda ka olukorras, kus valijad on valimispäeval hinnanud omavalitsusjuhi tööd nõrgaks ja ta ei ole pääsenud enam oma ametipostile tagasi, kuna volikogu on eelistanud kedagi teist. Kas me ikka oleme nii rikkad, olukorras kus maaelu niigi kiratseb.

Valitsus on aga võtnud seisukoha, et ega elu peabki suuremate kohtade ümber koonduma. Juttu ei ole siin ühe valla või linnavalitsuse hoone asukohast. Tänasel päeval ei ole see enam määrav, sest asjaajamine on kõik juba kaugelt tehtav. Olgu siis vallamaja kümne, kahekümne või kasvõi kolmekümne kilomeetri kaugusel. Tegemist on eluks vajalike teenustega. Kurvem olukord on tekkinud päästekomandodega. Vabatahtlikkus on ju iseenesest kena ettevõtmine, kuid seda ei saa sunniviisiliselt tekitada. Eriti veel sellises valdkonnas, kus päästetakse inimeste elusid. Vabatahtlik töötaja teenib ju päevasel ajal mingi teise tööga leiba lauale, kes siis pääste teenust osutab? Politsei meil juba on osaliselt vabatahtliku osaluseni viidud. Loodetavalt pole plaanis varsti ka kohtud viia vabatahtlikuseni, ehk omakohtuni.

Politsei- ja Piirivalveameti kokkupanekul unustati viimane sõnaühend ehk piir peaaegu et ära. Ka see on osaliselt regionaalpoliitika osa, et piirivalvur oleks Eesti ääres olemas ning silmaga näha. Sellest pole kasu, kui ta peab politsei ülesandeid täitma ning elukutsena omandatud piirivalvamine jääb tahaplaanile. Kordonid on kindlasti väga oluline äärealade osa, kus riik peab kohal olema ja elu sellega antud piirkonnas alal hoidma. Veelgi enam, ajateenistuse taastamine piirivalves annaks pealekasvu ja tihendaks konkurentsi. See kogemus ajateenijana looks aga noorele uue võimaluse omandada elukutse väljaspool ärimaailma ja linna ning miks mitte anda ka tõuke perega maale kolimiseks.

Gümnaasiumivõrgu korrastamine on ehk teine teema. Oleme juba pea kümme aastat olnud olukorras, kus koolitame endale kõrgelt haritud töötuid. Samal ajal aga on Eestis ja põhjamaalastest lähinaabrite juures spetsialistidest puudus. Oleme loonud kena keskharidusvõrgu, kuid unustanud ära, et see ei anna noorele tööjõuturul mingit eelist. Kutsekoolid vaevlevad õppurite puuduse käes, kuna gümnaasiumid on õppurid kõik endale tõmmanud. Seda tiheda konkurentsi ja ellujäämise eesmärgil. Nii on keskhariduse astmes gümnaasiumis ka need, kes tegelikult seda üldse ei vaja ning ka riigile lisaväärtust tulevikus ei loo.

Samas on riik varasemalt sulgenud just kutsekoole kergekäeliselt. See ongi aga kõik noored veelgi enam gümnaasiumitesse suunanud. Kutsekooli olemasolu ja erialase hariduse kodulähedane kättesaamine on maaelanikule oluline. Viimasteks valedeks valikuteks kutsekoolide sulgemisel on Helme ja nüüd planeeritav Vana-Antsla. Taaskord tõmbab riik end maalt välja ja eemale kodanikust. Koole, komandosid, postiasutusi liidetakse ja kaotatakse, omavalitsusi aga Reformierakond liita ei taha. Kumb on maarahvale olulisem, kas kodukohas olev haridusasutus, päästevõimekus või vallaametnik? Tegelik kokkuhoid maal jääb kasutamata ja selle tõttu suletakse eluks vajalikke asutusi.

Riiklikud ettevõtted nagu Eesti Post tõmbavad ennast maapiirkonnas koomale, sest nende olemasolu maapiirkonnas mõjub halvasti nende majandusnäitajale. Selle asemel, et ehitada igasse suuremasse asulasse või külasse sidejaoskonna ja postkontori ümber riiklikke teenuseid pakkuv keskus, ajab riigiettevõte taga kasumit, et see siis riigieelarvesse maksta. Ainult toetustest maapoele mõne uue teenuse loomiseks ei piisa. Mis kasu on maapoel uue teenuse loomisest, kui sellel pole turgu, ostujõud maal väheneb ja varsti pole ka poel endal seal piirkonnas midagi teha. Rahvas vananeb ning kolib riigi sunnil ikka linna.

Töökoht on maal elamiseks alati määrava tähtsusega. Samas on tähtsad ka keskkond, võimalused, kommunikatsioonid ja teenused ning nende kvaliteet. Sellega peaks riik oma teenustega aga maal kohal olema. Kõike ei saa arvestada kasumiks, kuna riigi ülalpidamine pole nagunii kasumlik tegevus. Ega me armasta oma Eestimaad ja rahvast kasumi nimel. See on pärand, see on meie maa ning me peame seda hoidma, toitma ning tulevastele põlvedele pärandama.

Riigi ülesanne ongi luua kogu Eesti maalapil olukord, kus kõikjal on elamisväärne elukeskkond. See ei saa olla ainult vallamaja olemasolu kuskil külavahel, kellel pole vahendeid, et midagi korda saata. Teises külas on teine vallamaja ja kumbi ei suuda midagi korda saata, kuna tulubaas on kahe kõrvuti asetseval vallamajal napp. Vallamajad jäävad, muu tegelikuks eluks vajalik aga kaob. Maaelanikule meeldiks pigem vallamaja kaugemal ja muud eluks vajalikud asutused lähemal.

Ega maale ei mindagi elama selleks, et tunda ennast linnas. Linnast tullakse maale elama ikka selleks, et tunda ennast maal. Aga selleks, et maal ennast hästi tunda, on vaja inimväärset ja  elamiseks sobilikku keskkonda. Selle keskkonna peab looma riik – läbi omavalitsuse või riigivalitsuse. See ju ongi kogu valitsemise mõte ehk ülesanne. Leida lahendused, kus luuakse elamisväärne elu kogu valitsemisalas, ei aeta taga kasumit ning ei piirata kodanike võimalusi nende elukohast lähtuvalt.

Kirjutatud teemas: Mart Meesak blogi IRL | Kommentaarid välja lülitatud

Kas aatelised valijad suudavad selle alla neelata?

11. detsember 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Märt Meesak
Nüüd juba mitu nädalat väldanud skandaal IRL-is on saanud erakonna volikogult otsuse. Kumbki minister tagasi ei pea astuma ning kaks skandaali keskmes olnud liiget astuvad erakonnast välja. Kas see rahuldab erakonna toetajaid ning kuidas selleni jõuti- ehk kas sellist IRL-i me tahtsimegi?

Kui Isamaaliit ja ResPublica viis aastat tagasi ühinemisest teatasid, olid paljud valijad segaduses. Seda nii mõlema erakonna poolelt. Isamaaliit on olnud läbi ajaloo erakond, kes on rõhutanud aatelisust, moraalsust, ausust ja läbipaistvust oma tegevustes poliitilistel ametikohtadel. ResPublica seevastu oli konservatiivset maailmavaadet esindav erakond, nagu Isamaaliit, kuid juba varasemalt mingil määral populismi kalduvustega. Samas oli mõlemas erakonnas väga tugevaid ja riigimehelikke mehi- naisi ja seda on õnneks ka praeguses IRL-is. Eesti parteimaastiku keskmist arvestades kõige enam. Seda näitab juba ka antud skandaali valguses osade liikmete avalik hukkamõist elamislubade äriga tegelenud poliitikute üle.

Uus konservatiivne jõud- IRL tegi 2007 aasta valimistel hea tulemuse ning erakonna populaarsus liikus vaikselt aga järjekindlalt ülesmäge. Enne erakondade liitumist oli Demokraadid- Eesti Demokraatlik Partei kongress kiitnud heaks ühinemise Isamaaliiduga. Oodata jäi veel Isamaa poolne otsus ja tegevuste edasine käik. Nimelt ei soovinud EDP ja Isamaa kõiki EDP liikmeid sunniviisiliselt nimekirjana üle kanda, vaid see pidi toimuma vabatahtlikult. Kuna aga Isamaaliit asus suuremat tükki alla neelama kui EDP, jäigi antud liitumine soiku. Nii aga sattusin ka mina juba uue IRL-i liikmeks, kuna EDP oli otsuse teinud ja enam ei olnud ka Isamaaliitu, vaid IRL. Seda tegid ka paljud teised EDP akiivsemad liikmed. Seega ei ole ma kummagi poole „kampsunid“ ega „äraostmatud“ esindaja, vaid IRL-i liige.

Kui skandaal ilmsiks tuli, oli loomulikult reaktsioon hulga erakonna liikmete poolt loomulik. Pöörduti avalikult erakonna juhtide poole, et sellega näidata oma meelsust. On ju erakonda kuulumise üks õigusi ka arvamust avaldada. Sellest tulenevalt valmis ka eetlisse kriisi sattunud poliitikute taandumist nõudev kiri. Olin ka üks neist, kes alla kirjutas ja hea meel on tõdeda, et Elva regioonist oli neid liikmeid veelgi.

Antud pöördumine aga leidis väga tugeva vastuseisu erakonna juhtkonnas, mis pani nii liikmed kui ka avalikkuse korraks ja sügavalt mõtlema. Kui IRL on rõhutanud alati demokraatiat, avatust, eetikat, moraali ja kõike muud sellist oma kodanikelt ja teistelt erakondadelt, siis mis nüüd enda erakonnas sellega valesti on? See ei olnud väga enam see IRL, mida mina teadsin ja toetasin ning kuhu arvasin kuuluvat.

Kui antud pöördumine ei saavutanud seda lõppeesmärki, et ka ministrid vastutuse võtaksid, siis saavutas see ehk hoopis rohkemgi. Ministrite vastutus oleks olnud muidugi IRL-i aatelise kuvandi hoidmiseks väga oluline, nagu Juhan Kivirähk ütles: „Oletagem, et siseminister tõepoolest ei teadnud oma erakonnakaaslaste äridest mitte midagi. Kuid seda äri aeti ikkagi tema valitsemisalas. Kui selline seik ei nõua poliitilise vastutuse võtmist, siis mis asi see poliitiline vastutus üldse on?“ Jätta veel ka antud teemaga seotud uurimine sama ministri kanda, meenutab küll juba Keskerakonna tõekomisjoni vormi. Samas on kõikide kodanike kriitliselt jälgiv pilk IRL-il ning uus vääratus selle tõttu loodetavalt välistatud. See ehk ongi vajalikum, kui teadmine, et ega kedagi suurt huvita.

Algselt ei tahtnud Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach vastutuse võtmisest vist kuuldagi. Pigem õigustati enda tegevust ja leiti see Eesti riigi huvides olevat. Hea seegi, et juba antud kirja mõjul tuli ka muid survemeetodeid ning härrased muutsid oma meelt. Nad astusid tagasi valitavatelt kohtadelt ning lisaks ka veel muudelt riiki esindavatelt kohtadelt. Ministrid tunnetasid seda, et erakonnas sees on moraal veel alles ja iga nende käiku vaadatakse kriitilise pilguga tulevikus veelgi enam. Lõpuks saavutati ka see, et kaks nüüd juba endist poliitikut ka erakonnast lahkuvad. Jääb vaid üle loota, et ametisse jäävad ministrid ka kogu tõe avalikkuse ette toovad, mitte seda vaikselt nurgas pusima ei hakka.

Poliitilise vastutuse võtmine on aga kindlasti Eesti poliitikas taas segasemaks aetud ja IRL on sellega valet suunda näidanud. Mäletame kõik Signe Kivi tagasiastumist, kuigi kindlasti ei teadnud ta Avo Viioli hasardist kasiinodes käia või ega IRL isegi on oma minitreid kergemate teemade tõttu tagasi kutsunud. Mäletame veel endise portfellita ministri Vallo Reimaa tagasikutsumist. Kusjuures viimasega ei kaasnenudki avalikku survet ega tema tegevusalas olevat skandaali. Veelgi ilmekam on kogu selle tagasiastumise juures see, et kui esimees viitab nagu ainuotsus saab olla Vaheri enda käes, siis Vaher lükkab vastutuse erakonnale. Ta nagu ise ei oskakski olukorda hinnata ja otsuseid teha. See pole ju tal ka esimene kord.

Erakond tegi mis tema juhid heaks arvasid, kõrgema moraali ja eetikatunnetusega liikmed samuti. Kas IRL valija suudab antud olukorraga mis välja kujunes ja otsustega mis eestseisus ja volikogu vastu võtsid ning millist suhtumist avalikkusele välja näitasid ka edaspidi alla neelata, seda näitavad valimistulemused. Tahaks loota, et IRL ei kaotaks oma ainulaadset nägu Eesti poliitmaastikul ja tema aatelised valijad oleks ikka erakonna toetajaskonnas. Populismiga on nii nagu on, täna on hääled, homme on hääled teistel. Isamaalise valija hääled on püsivad, kui ainult nende ootusi osatakse täita. Oleks rumal vahetada isamaalised hääled populistlike hääle vastu. Lühinägelik käik!

Ei tahaks, et IRL loob Eesti poliitikas olukorra kus veelgi enam valijaid ei tea kelle poolt valida ning erakondade ja poliitika vastu tuntakse veelgi vähem huvi ja usaldust. Kas IRL suudab olla sisemiselt demokraatlik ning jätkuvalt pakkuda valijatele seda ainust aatelist ja moraalse vastutusega erakonda, on tulevikus näha. Et see nii oleks, peavad kõik erakonna liikmed veel palju tööd tegema. Peame hakkama oskama näha ka rohkem, kui enda või sõpruskonna poliitiline huvi. Erakond on suur ja pink ju tegelikult väga pikk. Alla anda ja käega lüüa on see kõige kergem!

Kirjutatud teemas: Mart Meesak blogi IRL | Kommentaarid välja lülitatud

Eestlase hävitab oskamatus alkoholiga ümber käia

12. november 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Märt Meesak
Pikemat aega on Eestis olnud üheks suuremaks mureks alkohol. Õigemini alkoholi tarbimine, selle kättesaadavus ning kogu alkoholi ümber käiv melu. Nimelt on viimase kümnendiga kujunenud välja olukord, kus alkoholi peetakse „tegijate“ joogiks. Alkohol peab käima kaasas kõikidel üritustel ja jääb mulje, et selle tarbimine muudab ka edutud edukaks. Eestlane ise on loonud endale müüdi, mis võib kogu meie ühiskonna hävitada.

Alkoholi tarvitamine, eriti noorte seas, on ületanud igasugused piirid. Alkoholi saab kätte kõikjalt ja seda müüakse suurtes kauplustes kõrvuti leiva, saia ja mahlaga. Pole siis ime, et noortel on arusaam alkoholist kui täiesti tavalisest kaubast poe riiulil. Kogu arvamus kujundatakse juba maast madalast. Hiljem on seda arvamust raskem muuta.

Oleme oma liberaalse alkoholipoliitikaga nii kaugele jõudnud, et see on hävitanud ühe meie põlvkonna ja võib hävitada terve Eesti rahvuse. On tekkinud olukord, kus Eesti meeste tervis on tänu alkoholile viidud katastroofilisele tasemele. Niigi räsib meeste tervist pinge - sisimas looduse poolt ette antud kohustus pere toitmise ees. Kuna elu on raske ja pingeline, kalduvad just mehed enim alkoholismile. See aga omakorda viib olukorrani, kus meeste seas on võimust võtnud väheharitud joodikmeeste lumpen (Eesti Haridusstrateegia 2020).

Selline jätkuv tendents viib langusesse esmalt eestlaste arengu ja mõttetegevuse võimekuse ning teiseks sureb kogu Eesti ühiskond välja. Samuti toob see kaasa kuritegevuse ja perevägivalla kasvu ning suured sotsiaalkulud riigile.

Mida teha, et eestimaalast päästa!

Olukord algab juba noortest. Ühiskonnas ja meie riigi eliidi eeskujul mööduvad kõik üritused alkoholiga. Tervitusteks vahuvein või šampanja, toitude kõrvale vein ja kohvi kõrvale pits brändit või konjakit. Enamjaolt on see kõik vastuvõetav ja tegelikult ei olegi normaalsetes kogustes alkoholi pruukimine midagi ebanormaalset, kuid kas seda just ka meedias propageerima peaks. See on koht, kust noor saab taaskord arvamuse, et alkohol on tavaline jook ja eeskujud kõrgematel positsioonidel olevatest inimestest on tal ees olemas. Kindlasti võiks ja peaks iga Eesti avaliku elu tegelane ennast kõrvalt jälgima ja vaatama, et kus ja kuidas ta avalikel üritustel alkoholi tarbib. Veelgi hullem on see kui avaliku elu tegelane istub alkoholijoobes autoroolis.
Samuti peetakse normaalseks klubi- ja pubiõhtuid, kus nii noored kui vanad ennast vabalt võivad tunda. Kuidagi on vaja ka nädala pingeid maandada ja kõigil tõesti pole vajalikku sporditegemise soont. Tänapäevane ühiskond on juba kord selline ja seda muuta oleks Eestis üksinda väga raske. Samas aga saame me kujundada arvamusi noortes juba varakult. Oluline oleks siin tähelepanu pöörata sellele, et mitte keeldude ja käskudega hulluks minna ja kohe kõike karmilt ära keelata, vaid luua ühiskond, kus eestlane mõistab alkoholi mõju, oskab piiri pidada ega pea oma kaasmaalase pärast häbi tundma.

Lisaks eeskujudele on oluline alkoholi levitamise korraldamine. Kindlasti ei tohiks jätkuda olukord, kus liitrised viinad on kõrvuti leivaga ning alaealised saavad ikka veel kauplustest väikese vaevaga alkoholi kätte. Selleks tuleb Eesti alkoholipoliitikas teha korrektuure. Alkoholi tarbimiseks väljaspool kodu ja peale kella 22:00 õhtul tuleks jätta toitlustus- ja meelelahutusettevõtted. See on üks suur osa nende teenistusest ja seal saab alkoholi müüki nii alaealistele kui ka juba üle joonud inimestele piirata. Mujal maailmas on levinud praktika näiteks ühe müügikorra alkoholi sentiliitrite piiramine. Antud juhul jätaks see ära olukorra, kus ühest joogist saab baarileti taga end maani täis juua.

Riiklikult peaks olema ka eraldi koolitus kõigile lahtist alkoholi müüvatele teenindajatele. Õpe peaks sisaldama vastutusrikast alkoholi serveerimist ja see looks olukorra, kus ka teenindajal lasub vastutus alkoholi liigtarbinud kliendile serveerimise ja alaealistele müügi ees. Selle reegli rikkumisel oleks karistuseks müügiõiguste kaotamine. Lisaks tõstaks see ka meie klienditeeninduse taset.

Alkoholi müügiga tegelevad kauplused tuleb eraldada tavalisest toidupoest. Kindlasti ei pea alkoholipood asuma teises linna otsas, vaid selleks oleks olemasolevas toidupoes eraldi ruum või osakond. Selles osakonnas on ka oma lett ja sinna ei saa tasuda muude kaupade eest. See looks olukorra, kus alkoholi tuleb osta muudest kaupadest eraldi, teisest kaupluse nurgast. Siinkohal saab juba oma noored kasvandikud koos juba ostetud kaupadega kas autosse saata või kaupluse pingile ootama jätta. Kaoks ära leiva ja saiaga ühes letis olev alkohol ja noore inimese arusaam, et alkohol on tavaline kaup. Samuti sunnib see tegema lisapingutusi ehk antud olukorras peab minema ekstra alkoholi ostma. Seal kassas on ka tõhusam kontroll alaealistele.

Iga idee ei ole alati lahenduseni viiv idee

Alkoholireklaami piiramisega ei paranda tänases olukorras enam midagi. Pigem jääb saamata oluline reklaamitulu sellega tegelevatel ettevõtjatel ja nende kaudu ka maksud riigil. Suurem osa läheks veelgi alkoholi tootja kasumiks või odavamaks väljamüügi hinnaks. Seda nimelt reklaamilt kokku hoitu arvelt. Samuti võib see kaasa tuua hinnasõja, mis mõjuks veelgi laastavamalt.

Samuti ei oleks mõistlik hakata alkoholile mingeid miinimumhindu kehtestama. See võib viia olukorrani, kus salaviin ja muu sarnane saavad endale suuremad võimalused taaskord levima hakata. Kokkuvõttes viib aga see alkoholi tootva ettevõtluse pankrotini ja see omakorda töötuseni, mis ringiga taaskord alkoholismini viib.

Väga tõsiselt tuleks aga suhtuda alkoholijoobes autojuhtimisse. Tänapäeval ei hooli kahjuks rahalisest trahvist enam keegi, eriti veel olukorras, kus nagunii trahviks raha maksta ei ole. See tekitab karistamatuse tunde ja viibki paljud alkoholi tarbinud noored ja vanad autorooli. Karistustena tuleks kaaluda karmimat lähenemist, kas juhilubade täielikku äravõtmist ja pideva eksimuse korral mitte üldsegi enam tagastamist. Kindlasti on mõjunud avaliku häbiposti panek, ehk nimede avaldamine.

Samuti võiks ehk kaaluda nii mõnegi muu riigipoolse hüve kaotamist, mis hakkaks alkoholijoobes rooli istunud inimese elukorraldust segama. Või rakendada igal korral kohest ühiskondlikku kasulikku tööd, ilma eranditeta. Kusjuures see töö oleks just avalikes kohtades ja eristavate tunnustega. Miks mitte ka muude hüvede ja võimaluste piiramine, olgu selleks siis riigiametnikuna töötamise keeld mingil ajaperioodil, õppelaenuga seotud soodustused või midagi sellesarnast, mis paneks inimest enne oma tegu korralikult järele mõtlema.

Aktsiisiga ei tohiks ka väga üle pingutada, mis võib taaskord levima panna salaalkoholi, see laastaks meie ühiskonda veelgi hullemalt. Kõigil on meeles Pärnu tragöödia, kümme aasta tagasi. Olukorra parendamise märksõnad on siiski alkoholi kättesaadavuse piiramine kauplustes, võimalike alaealiste suurem kontroll, vastutusrikas alkoholi serveerimine, joobes juhtimise karistuste karmistamine ja eeskujud. Olukord ei muutu nendest sammudest paremaks ei päeva ega nädalaga, kuid võib muutuda tunduvalt aastatega.

Kirjutatud teemas: Mart Meesak blogi IRL | Kommentaarid välja lülitatud

Päästke elu maal – tehkem haldusreform ükskord ära

23. oktoober 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Märt Meesak
Haldusreformi teema on taaskord laiemat kõlapinda leidnud. Seekord siis tänu viimasele Geomedia uuringule. Antud teema kerkib päevakajaliseks ikka ja jälle üle mõne kuu ja eriti just peale valimisi. Enne valimisi ei taha antud teemat aga eriti ükski poliitiline jõud puudutada. IRL on end küll selgelt haldusreformi toetajaks nimetanud samal ajal kui teised erakonnad pigem väldivad seda teemat. Kuigi ka IRL-is on see teema siiski vaid üksikute nimede poolt julget toetust leidnud. Seda siis nii erakonna esimehe enda kui ka regionaalministri suu läbi. Viimane neist tundubki olevat juba läbi mitme valitsuse siiski ainus kõrgemal kohal olev poliitik, kes sellest avalikult räägib ja toetust avaldab.

Viimane uuring, mis hiljaaegu avaldati, ei näita kohalike omavalitsuste olukorda roosilisena. See aga ei ole kindlasti mitte kellelegi uudiseks. Ei kõrgematel kohtadel olevatele poliitikutele ega ka omavalitsusjuhtidele endile. Kõik poliitilised jõud teavad, et elu maakohas pole kiita. Väikesed omavalitsused olid nii enne majanduslangust kui on ka praegu, halvas olukorras. Alati ei ole omavalitsuse väiksuse näitajaks siiski mitte selle elanike arv, vaid pigem eelarve võimalused ja maht.

Täna leidub omavalitsusjuhtide seas neid, kes kiruvad sellel teemal riiki. Mitte haldusreformi tegemata jätmise teemal, vaid rahastamise küsimustes. Riik peaks nende meelest maal asuvaid väikeseid omavalitsusi veelgi toetama, kuna kohustuste arv kasvab, rahalised võimalused aga mitte. On leitud, et kui soovitakse omavalitsusele panna lisaülesanne, peaks riik leidma selle ellu viimiseks ka lisaraha.

Ometi ei taha aga need omavalitsusjuhid tunnistada tõsiasja, et väike omavalitsus mida nad juhivad, ei ole haldussuutlik. Väikeste valdade aastane eelarve maht on heal juhul üks miljon eurot või natuke enam. Sellest tuleb üleval pidada kool, lasteaed, kultuurimaja ning suure osa valla rahast võtavad nii suvine kui talvine teehooldus. Palju kulub ka valitsemisele ehk siis ametnikele ja teenistujatele. Eelarverahast ei jää aga investeeringuteks suurt midagi.

Haldusreformile on kohalikul tasandil poogitud külge kolli märk. Omavalitsejad räägivad siin kohalikule kogukonnale jutte, et antud reform viib maalt elu ja identiteedi. Selle tõttu tembeldatakse haldusreformi pooldajad kohe kohaliku kogukonna ja maarahva vaenlasteks. Maal elavad inimesed on aga väga kogukonnatruud ja selle tõttu nad ka seda juttu usuvad ning tõepähe võtavad. Nii on aga kohalik poliitik loonud endale seljataguse, millega on säilitanud peaaegu et igavese leiva oma lauale. Ehk siis pisikese omavalitsuse valitsemine ja sealsete nende vähestegi rahaliste võimaluste ja teenuste juhtimise.

See aga omakorda kindlustab valitseja seljatagust veelgi. Kuna maapiirkonnas on niigi vähe tööd, siis omavalitsusest tellimuste saamine on kohalikule ärimehele väga oluline teenistus. Nii aga tekibki sõpruskond, kes üksteist ikka ja jälle toetab. Samas aga on vald halvasti juhitud. Seda siis nii hinnapoliitika kui ka kogukonnale pakutavate teenuste kättesaadavuse halva kvaliteedi mõttes.

Kui kohalik valitseja mängib kõik teenused ühele ja samale kohalikule ettevõtjale, ei võida sellest mitte keegi muu kui need kaks osapoolt. Võidab valitseja ehk tal on toetajad ja võidab see üks ettevõtja, sest tal on töö ja palk iga hinnaga olemas. Kaotajaks jäävad aga nii teised ettevõtjad piirkonnas, kogu omavalitsuse elanikkond kui ka tegelikult Eesti riik ning omavalitsus ise.

Teised kohalikud ettevõtjad ehk pakuksid veelgi paremat hinda ja teenust, kuid nad ei kuulu sinna nn omade ringkonda. Samuti ei ole neil siseinfot, millega ühtedele ja samadele ärimeestele hanked ja muud teenused kätte mängitakse. Tegelikult ei tohiks aga antud infot kellelgi neist olla. Konkurents peaks olema aus ja läbipaistev.

Kindlasti on kohaliku ettevõtja eelistamine mingis mõttes kogu vallale kasulik. Kui antud ettevõtja annab kohalikele tööd, siis tuleb see raha kogukonnale tagasi. Alati ei saagi vaadata ainult ühte paberil olevat hinda. Muidugi kui tegemist ei ole just hangete läbiviimist juhendavate seaduste vastuoluga. Kindlasti aga peab olema info kõigile asjast huvitatud ettevõtjatele võrdne. Kui piirkonnas saaks kohaliku omavalitsusele teenuseid osutada mitu ettevõtjat, oleks ka ettevõtjaid rohkem. Teadagi on just riigi või kohaliku omavalitsuse raha üks oluline hoob, mis ettevõtjaid rasketel aegadel töös suudab hoida.

Kaotavad pooled nagu riik ja omavalitsus aga jäävad tänu sellele ilma lisamaksudest ja võimalik et ka odavamast pakkumisest. Kui mõni teine ettevõtja piirkonnas pakuks odavamat hinda, säästaks omavalitsus kokkuvõttes sellega aastate jooksul hulga raha. Raha, mida väikestel omavalitsustel niigi napib olema. See rahanappus aga ongi üks põhjus, miks haldusreformi Eestis üldse vaja oleks.

Ühe miljoni eurose eelarvega omavalitsus aga on investeeringute omaosaluste maksmisel võimetu. Antud eelarvest võtab tavaliselt pool või enam haridusasutus. Suuremad osad lähevad veel kultuurimaja ülalpidamiseks ja sotsiaalseteks makseteks. Olgu selleks siis toetused, oma sotsiaalmaja või midagi sellesarnast. Heal juhul suudab antud omavalitsus ka teid hooldada. Viimased talved on aga väga lumerohked olnud ja see on ka kogu omavalitsuste teehoolduse võimekuse rahad ära söönud. Nii on aga paljudes väikestes ja ka suurtes omavalitsustes teehoolduse rahad otsas ja neid ei jätku suvisteks teehooldustöödeks ega muuks vajalikuks nagu näiteks kruusateede tasandamiseks.

Väga tihti räägitakse haldusreformi teemal ka rahalisest kokkuhoiust. See on samas saanud ka palju negatiivset vastukaja. Nimelt on taaskord kohalike valitsejate poolt loodud müüt, et valdu/linnu kokku liites rahaliselt ei võideta ja vallavalitsuse hoone hakkab asuma ei tea kui kaugel. Päris nii see aga siiski pole. Kindlasti ei saa aga vaadata antud reformi ainult rahaliselt ehk siis omavalitsuse ülalpidamise kallidust silmas pidades. Samas on see aga üks väga oluline nüanss, miks seda reformi vaja oleks.

Enamjaolt läheb miljonilise eelarvega omavalitsuse üldvalitsemise kuludeks 20-25%, mis on eelarve mahu väiksust arvestades päris suur osa. Ei tahaks uskuda, et kahe valla kokku liitmisel kaoks automaatselt ühe valla ülalpidamisele kuluvad summad ja jääks ainult varem ühele kulunud osa. Kindlasti see nii ei oleks, kuid kokkuhoid oleks märgatav. Kui varem oli mõlemal omavalitsusel näiteks 7-8 ametnikku ja kokku liites teeks see umbes 15, siis enam neid niipalju vaja poleks. Ei oleks vaja dubleerivat vallajuhti, sotsiaalnõunikku ega majandusnõunikku. Samuti võiks seada kahtluse alla kahe maanõuniku või sekretäri vajalikkuse. Kui juba kasvõi 4-5 ametniku palgaraha kokku hoitakse ja sealt veel osaliselt kompetentsi tõstmiseks alles jäävate ametnike tasusid tõstetakse, oleks võit rahaliselt ikka ligikaudu 100 000 eurot.

Antud summa on aga valdade niigi vähest omafinantseerimise võimekust silmas pidades oluline summa. Selle saaks vahetada Euroopa Liidu mõnes fondis osalemise omafinantseeringuks, mis tooks valda kümme korda enam raha. Tavaliselt nõuavad fondid 10% omafinantseeringut ehk siis sellest summast saaks ühe miljonilise investeeringu. Tuleb ainult osata projekte kirjutada ja hea idee välja käia. Seda viimast väiksemad omavalitsused ehk veel kuidagi täna oskavad, kuid just projektide kirjutamise oskusega on paljudel probleeme.

Oma ala spetsialiste ei jõua väike vald palgata ja nii jääbki asi puhtalt oskamatuse taha. Kui on juhtunud, et kohalikul tasandil on leidunud mõni antud võimekusega inimene ja ta on olnud nõus seda tööd maapiirkonnas ning väiksema tasu eest tegema, on omavalitsusel hästi läinud. Tavaliselt aga antud inimene väikses omavalitsuses puudub või küsib teenistuseks palju raha, mida väiksemal vallal/linnal kusagilt võtta pole. Kui isegi oleks, siis peale sellise kalli ametniku palkamise ei jätku enam omafinantseeringuteks raha ja see ametnik oleks tööta. Veelgi halvema stsenaariumi korral ei ole see võimekas inimene võimul oleva erakonna liige ja seetõttu tema teeneid ei taheta kasutada.

Paraku on Eestis ka selliseid omavalitsusi, kus nii ongi läinud. Üritatakse palgata aina enam ja enam oma ala spetsialiste, kuna olukord justkui nõuab seda. Samas aga pole neil pädevatel ametnikel midagi suurt seal omavalitsuses teha, kuna finantsvõimekuseks ei jätku raha. Halvad ametnikud aga töötavad edasi ja kiruvad kedagi teist ehk siis riiki ning võtavad ikka selle suure palga välja. Natuke edasipüüdlikumad aga kolivad maalt ära. Mõlemal juhul on kaotajaks omavalitsus ja selle kogukond.

Siinkohal tulekski kohalikel hakata kuulama neid väiteid, mis tegelikult ka tõele vastavad. Valdade/linnade väiksus ei ole nende omavalitsuse elanike huvides. Antud omavalitsus ei suuda pakkuda raha vähesuse tõttu kompetentsi, vajalikke teenuseid kõrge kvaliteediga ja omavalitsus on finants- ning haldusvõimetu. Kindlasti ei kao vallavanema töökabinetiga omavalitsusest identiteet teise omavalitsuse territooriumile või üldse ära. Kogukonda hoiavad üleval ikkagi kohalikud elanikud, mitte ametnikkond ühes kivist või puust majas, mille eest valla lipp lehvib. Pealegi, kui tihti üks tavaline kodanik üldse tänases kiires interneti ühiskonnas vallamaja külastab.

Haldusreform on maapiirkonna ja sealse elu jätkusuutlikkuse üks võtmetegureid. Kui ikka ja jälle ei taha poliitikud sellel teemal tõsiselt rääkida ega seda ellu viia, kaob elu maalt kindlasti. Seda aga väikeste omavalitsuste nõrga võimekuse tõttu. Võimekust ei saa alati mõõta ainult riigipoolsete toetussummade, vaid siiski ka kohaliku kompetentsiga. Riik võib raha ikka ja jälle väikesele omavalitsusele suunata. Kui seal sellega midagi, peale ametnike ülalpidamiseks kuluvate summade planeerimise, peale ei osata hakata, või puudub kas tahe või oskus arengu planeerimiseks, sureb maal elu ikkagi välja.

Kõik erakonnad ja poliitilised jõud, kes vassivad või väldivad haldusreformi teemat ja seavad selle vajalikkuse kahtluse alla, aitavad maaelu väljasuretamisele väga jõuliselt kaasa. See aga pole kindlasti mitte riigimehelik käitumine ja ei vääri järgimist. Haldusreform loob aga ka suurema kandepinna kohalikule demokraatiale. Tekib rohkem aktiivseid inimesi, kes uute ideedega välja tulevad ja need ellu viivad. Valijatel on sellega seoses suurem valikuvõimalus ja tänu sellele on valitsemisel ka palju rohkem erinevaid arvamusi, kust õige kesktee leida. Eesti vajab haldusreformi, et elu maal välja ei sureks. Aeg oleks otsus teha ja haldusreform ellu viia!

Ilmunud "Elva Postipoisis" 22.10.2011

Kirjutatud teemas: Mart Meesak blogi IRL | Kommentaarid välja lülitatud

Miks siis ikkagi Konguta Vallavolikogu laiali läks.

23. juuni 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Märt Meesak
Peale sügisel 2009. aasta toimunud kohalike omavalitsuste valimisi oli Konguta volikogus seis uudne. Rahvaliidu baasil moodustatud Hooliv Konguta ei saanud enam üksinda enamust.
Viimane on seda saavutanud erinevate valimisliitude ja Rahvaliidu nimekirjaga Eesti taasiseseisvumisest saadik. Samuti pole olnud ühtegi volikogu koosseisu, kus poleks Agu Kasetalu olnud kas volikogu esimees, aseesimees või vallavanem, ehk siis otseselt võimul.
Nende valimiste järgselt aga moodustasid pikalt opositsioonis olnud valimisliit Kodukoht Konguta ja osaliselt endistest rahvaliitlastest või nende nimekirjas kandideerinutest moodustatud valimisliit Ettevõtlik Konguta koalitsiooni. See oli lõpp ühe meeskonna ainuvõimule ja domineerimisele Kongutas, mis oli kestnud ligi 20 aastat.

Uus volikogu valis endale Ettevõtlik Konguta volinike seast volikogu esimehe ja valimisliit Kodukoht Konguta poolt täiesti uue, väljastpoolt Kongutat tulnud vallavanema. Esimeheks sai Harald Kurg ja vallavanemaks IRL-i kuuluv endine riigikogulane Aivar Õun. Volikogus omas uus koalitsioon nappi enamust, ehk üheksast volinikust viie toetust. Neist kolm olid Kodukoht Konguta liikmed ja kaks Ettevõtlik Konguta liikmed. Vallavanem ja ka volikogu komisjonid, eelkõige eelarve- ja arengukomisjon, hakkasid valimistel lubatud programmi vaikselt aga järjekindlalt ellu viima. Esimesed sammud olidki ametnike vähendamine ja valitsemiskulude kokkuhoid. Järjekindla aastase tegevusega kaotati 2,5 ametikohta ning võideti aastastelt valitsemiskuludelt miljon krooni kokkuhoidu.
Valda tabas, nagu teisigi omavalitsusi Eestis, majanduslangus. Valla omatulud vähenesid ning ka riigipoolne toetus samuti. Summad olid Konguta vallale märkimisväärsed, ulatudes pea kahe miljoni kroonini, võrreldes 2008. aastaga. Uus võim oli teinud valitsemiskulude kokkuhoiuks ainuõiged otsused. Nii hoiti ära valla sattumine raskustesse majanduslanguse järgsel ajal. Kogu eelarve- ja arengukomisjoni meeskond töötas valla arengu nimel, nii nagu valimistel välja lubatud programm ette nägi.
Vallas lõpetati kanaliseerimistööd ning ajalukku mineva tegevusena viidi keskasula peatänav mustkatte alla. Viimane läks vallale maksma pea miljon krooni. Tegusalt asuti valla üldilmet, esmalt keskasula oma, parandama. Võeti tööle heakorratöötaja, soetati uus kena ja suurem bussiootepaviljon. Küladesse paigaldati infotahvlid, pärast remonti taasavati Annikoru saun ning viidi sisse Konguta Koolis käivate laste koolitoetus. Investeeringud tehti tänavavalgustusse Väike-Kongutas ning Annikorus. Lisaks igapäevased tegemised teehoolduse, tormijärgsete kahjude ja sotsiaaltoetustega. Ühtegi antud kuluartiklit ei vähendatud. Jätkati vallatraditsioonide toetamist nagu külapäevad, vallavanema vastuvõtt, lusikapidu, kaevudeprogramm ning taaskäivitati erateede rekonstrueerimistoetus ja MTÜ-de tegevustoetus. Kõik tegevused said toimuda tänu varasemale valitsemiskulude kokkuhoiule ja valda juhiti elamisväärsema väljanägemise ja olemise poole. Suure osa vallaeelarvest võtsid nii Konguta Kool kui ka rahvamaja. Laenu vald võtta ei planeerinud ning kõik tegevused tehti kas oma vahenditest või projektide rahadega. Valla rahaline seis oli konservatiivset eelarvet silmas pidades igati jätkusuutlik. Kätte jõudis 2010. aasta detsember. Detsembri volikogu eelnõude hulgas oli vallavalitsuse poolt koostatud eelnõu eelarves olevate rahade ümbertõstmiseks. Kooskõlastust eelarve- ja arengukomisjoniga eelnõul polnud. Selgituste küsimisel, kus esimehena tundsin huvi kuluartiklite koodide kohta, sain üllatava vastuse. Ei olnud antud selgitust ei seletuskirjas ega kooskõlastust komisjoniga, kuid antud eelnõuga oli planeeritud kõigile 41-le valla eelarvest palga saajale jõulupreemia 3000 krooni + maksud. See oli meie senise varasema nägemuse ja kokkuhoiu poliitika täielik vastand. Antud eelnõuga planeeriti preemiaid 200 000 krooni eest.
Konguta vallale on see väga suur summa, arvestades meie aastast eelarve mahutu, mis on ca 15 miljonit krooni. Vallavanema ja koalitsioonivolinike kompromissina läbi telefonivestluste jõudsime lahenduseni, et maksame 3000 krooni asemel 1000 krooni. Vähemalt nii volikogu esimees kui ka mina, eelarve- ja arengukomisjoni esimehena arvasime. Tegelikkus oli aga volikogus teine. Isegi enne volikogu vallavanema kabinetis eelnõudega tutvudes tuli taas välja, et eelnõud pole muudetud. Palusin vallavanemal antud eelnõu tagasi võtta, kuna sellest võis minu meelest pahandust tulla. Viimane kinnitas aga meie varasemat kokkulepet, et makstakse 1000 krooni ja muresid pole.
Volikogus eelnõu hääletusel aga tuli üllatus. Esmalt selgitusi jagades vallavanem ei rääkinud enam 1000 kroonist, vaid sellest, et see annab maksimaalsed võimalused maksta 3000 krooni. Kuidas volinikud otsustavad! Hääletamisel olime Kodukoht Konguta kolm liiget ja volikogu esimees antud eelnõu vastu, kuid opositsiooni naerval ilmel ja ühe koalitsioonipoliitiku käetõstmise saatel ka antud eelnõu vastu võeti. See oli alles algus. Peale istungit läksime vallavanema jutule ja soovitasime tal oma käskkiri täna veel välja anda, et summaks on 1000 krooni ja ei rohkem. Kokkulepe oli selline, kuigi üks volinik juba sellest kinni ei pidanud. Vallavanem seda aga ei teinud ning läks järgmisest päevast puhkusele. Tema asendaja keskkonnaja arendusnõunik kirjutas käskkirja 1900 kroonile + maksud ja tõi põhjenduseks asjaolu, et see on kuldne kesktee 1000 ja 3000 krooni vahel. Täiesti müstika, ametnik määrab endale ise kuldse keskteena preemiat! See mida seal jagati, oli kõigi Konguta vallas elava 1400 inimese ehk maksumaksja raha, mitte ametnike enda rahakott.
Peale selle uudise teatamist andis volikogu esimees Harald Kurg teada, et ta peab antud olukorras paremaks tagasi astuda. Meie valimisliit muidugi temal mingit süüd ei näinud ja me palusime tal jätkata. Mingil hetkel aga talvekuudel teatas Ettevõtlik Konguta teine volinik (preemiate poolt olnu), et tema valimisliit nõuab Harald Kure tagasiastumist ja volikogust lahkumist. Põhjusteks vallavalitsusega halb läbisaamine ja suhtlemine. Samuti käidi välja idee, et teine nende liige peaks esimeheks saama ja see olevat igati loogiline jätk sellele olukorrale. Ehk siis sama volinik nõudis endale koalitsioonis kokkulepitu vastu hääletamise ja valla raha preemiateks määramise eest kõrgemat kohta. Meie seda ideed kohe kindlasti mitte ei toetanud.
Peale pikka pealekäimist Ettevõtlik Konguta poolt, astus siiski Harald Kurg esimehe kohalt tagasi, kuid mitte voliniku kohalt. Sinna valis ta valija, mitte keegi teine. Selle sammuga lõppes Ettevõtlik Konguta poolt ka koalitsioonileping. Need olid nende liikme Priit Värvi sõnad. Sellega algasid uued läbirääkimised lahenduste leidmiseks.
Peale esimehe kohalt tagasiastumist 08.04.2011, tuli Kurg meie valimisliidu poole üle, kuna meie nägemus vallast ja selle toimimisest olid ühtsed. Opositsiooni poolelt käis tugev kompamine, et meie ühte liiget neljast endameelseks saada. Selles pidid nad pettuma ja millegipärast ei leidnud nad ühist keelt ka Priit Värviga. Ka meie valimisliidu volinikud ja opositsiooni liikmed istusid ühise laua taga. Kokkulepeteni me ei jõudnud, kuna nende soov oli saada nii volikogu esimehe kui vallavanema koht, mis oleks läinud Agu Kasetalule. Samuti ametnike juurde palkamine. Viimased kaks variant meile aga ei oleks sobinud ja tegelikult jäigi asi lahtiseks. Kokkuleppeks jäi see, et nad pidid meiega ise ühendust võtma, kui on omavahel asju arutanud. Ühendust aga ei võetud.
Aseesimehena viisin mina läbi kaks volikogu istungit maikuus. Mõlemal istungil panin esimeseks päevakorra punktiks volikogu esimehe valimise. Kummalgi istungil ühtegi kandidaati ei esitatud. Mõlemal istungil tuletasin volinikele ka meelde, et viimane kuupäev on 8.06.2011. Teisel maikuu istungil ei soovinud keegi volinikest isegi mitte volikogu kaheksandaks juuniks planeerida. Konguta vallavolikogu istungid on kõik lindistatud ja meie valla kodulehel kõigile kättesaadavad.
Kuna KOKS ja Konguta valla põhimäärus ütlevad, et volikogu kokkukutsumise ettepaneku saavad teha ¼ volinikest, siis laekus reedel (kaheksas juuni oli kolmapäev) peale lõunat mail. Kirjaga kaasa pandud failis oli nelja voliniku allkirjadega ettepanek volikogu kaheksas juuni kokku kutsuda, päevakorras esimehe valimine. Veel reede õhtul saatsin ma vastukirja, kus soovisin antud ettepaneku tegijatelt kirjalikku põhjendust, nagu nõudis Konguta valla põhimäärus. Seda mulle aga ei saadetud. Samuti sai kirjas meelde tuletatud, et volinikele peab koosolekust teavitama neli päeva ette ning aja määran kokkukutsujana mina. Valla põhimäärus näeb ette, et volikogu istung on valla kodulehel neli päeva ennem kutsena üleval. Laupäev ja pühapäev on kõigil puhkepäevad ja kuna ma lugesin pöördumist ka alles reede õhtul, oli nelja päeva nõue juba möödas. Laupäeval ma kirju ei lugenud ja lõuna ajal helistas mulle ka vallasekretär. Tema tundis muret oma puhkuse pärast. Nimelt pidi tal esmaspäevast puhkus hakkama. Igati loogiliselt saime järeldusele, et volikogu kolmapäeval ei toimu ja tema puhkus on jõus.
Uuesti lugesin kirju enda postkastist pühapäeval, kus oli tulnud ka voliniku Priit Värvi kiri, toetades volikogu kokkukutsumist. Ka sellel juhul olid juba tärminid kõik möödas ning puudus ka tema allkirjaga ettepanekuga nõustumine. Laekunud polnud ka kirjalikku põhjendust. Huvitaval kombel saatis üks koosolekut nõudev volinik Meelis Külaots meie volikogu maililisti valet informatsiooni täis kirja. Seal ta väitis olevat nõude taga viis volinikku, kuigi neid oli neli. Päevakorra punkte oli juba saanud kaks. Lisaks vallavalitsuse poolt väidetavalt esitatud üks eelnõu. Täiesti arusaamatu, kuidas lihtsalt üks volinik infoga manipuleeris. Vallavalitsus ei esitanud minule kui koosoleku ainukesele võimalikule kokkukutsujale ühtegi eelnõud. Samuti oli väär volikogu toimumise kokkukutsumise aeg ja koht. Antud kutse polnud õiguslik, seda enam, et see kirjutati emotsioonidega. Viimane lause sisaldas järgmist: „Kutsume Teid üles käituma lähtudes südametunnistusest ja tervest mõistusest."
Kiri volinikele oli täis eksitavat infot ja täielikult vastuolus seadustega. Volikogu saab siiski toimida ainult lähtudes seadustest, mitte millestki muust ning iga istung läheb vallale ka hulga raha maksma. Seega saab volikogu toimuda ainult põhjuste olemasolul, mitte lähtudes ainult südametunnistusest ja tervest mõistusest. See poleks volikogu istung vaid sellisel juhul mingi grupi inimeste vaba koosolek. Selliseid koosolekuid võibki pidada, kuid mitte eksitavalt volikogu istungi egiidi all.
Kahe kuu möödumisega kaheksandal juunil lõppes volikogu mandaat. Ühtegi kandidaati, nagu seda väitis Tartu Postimehes härra Kasetalu, volikogule ei esitatud. Samuti ei saa olla juttugi sellest, et vallas oleks olnud riid. Volikogu jagunes antud olukorras lihtsalt kaheks. Meie nägemus valla toimimisest oli vastupidine Hooliva Konguta nägemusega. Volinik Priit Värv ei toetanud kumbagi nägemust. Meie leidisime valla eelarve ja selle vahendid olevat kogu vallarahva omad ja seega nende kasutamisele preemiateks ja ametnike hüvedeks ei näinud me kohta. Meie oponendid arvasid teisiti ja arvavad seda senimaani. Nüüd on uuel volikogu koosseisul aega taas kord kaks kuud selgusele jõuda. Aeg läks käima 16 juuni 2011. Kainet ja selget meelt neile! 
Ilmus "Konguta Valla Teatajas" ja Delfi Eesti Elu rubriigis:  vaata siit!

Kirjutatud teemas: Mart Meesak blogi IRL | Kommentaarid välja lülitatud

« Vanemad postitused «

  • Ütle oma arvamus välja

    Lauri Vahtre palkamine Kaitseministeerium nõunikuks oli:

    View Results

    Loading ... Loading ...
  • * Meie tõstsime käibemaksu 18% -> 20%, millega tõstsime kõiki hindu.
    * Meie tõstsime toasooja käibemaksu 5% -> 20%, millega tõstsime kodukulusid ja teeme eriti haiget koduomanikele. Meenuta IRL-i "Kodukulud alla - sinu kindel võit!" demagoogiat!
    *Meie tõstsime majutusteenuste käibemaksu 5% -> 20%, millega kahjustasime turismi ja teeme haiget turmismi- ja majutusettevõtetele.
    *Meie tõstsime kontsertide, spordiürituste, etenduste, muuseumide ja kinopiletite käibemaksu 5% -> 20%, millega teeme haiget spordi- ja kultuuriettevõtetele ning kultuuritarbijatele.
    * Meie kaotasime matusetoetuse ja tõstsime matuseteenuste käibemaksu 5% -> 9%, millega teeme haiget pensionäridele, töötutele ja madalapalgalistele ühiskonna gruppidele.
    * Meie tõstsime raamatute ja õpikute käibemaksu 5% -> 9%, millega teeme haiget hariduse- ja loomevaldkonna tarbijatele.
    * Meie tõstsime maagaasi aktsiisi 1000m³ 0 kroonilt -> 367 kroonile (0 -> 23.46 euroni), millega tõstsime kõiki hindu.
    * Meie kehtestasime pakendiaktsiisi 10-40 krooni/kg kohta (0,64 - 2,56 eurot/kg kohta), mis teeb haiget ettevõtetele ja tarbijatele.
    * Meie tõstsime elektriaktsiisi 1MWh 0 kroonilt -> 70 kroonile (0 -> 4.47 euroni), millega tõstsime kõiki hindu. Euroopa Liidu poolt on kehtestatud elektrienergia aktsiisi alammääraks 1 euro MWh kohta, siis Eestis on see 4.47 eurot MWh kohta.
    * Alates 1. juunist 2011 tõstsime elektri hinda keskmiselt 0,05 senti/kWh, mis tõstab keskmist elektriarvet 0,4%.
    * Alates 1. augustist 2011 tõstame võrguteenuste hinda keskmiselet 0,39 senti/kWh, mis tõstab elektritarbija igakuise arve kasvu keskmiselt 6%. Alates 1. jaanuaris 2013 avame elektrituru täielikult, mis tõstab elektri hinda kuni 40%. Aastal 2016 tõuseb heitkvoodi hind (süsihappegaasi hind) 12 -> 25-le eurole, mis tõstab 2016 aastaks elektri hinnd kuni 60%. Elektri hinnatõus tõstab kõiki hindu. Meenuta seda IRL-i "Kodukulud alla - sinu kindel võit" ja "Monopolide ohjeldamaise seaduse" demagoogiat!
    * Meie tõstsime kütuseaktsiisi bensiinile. Bensiiniaktsiis on võrreldes 2007 aastaga tõusnud 36%, millega oleme tõstnud kõiki hindu. Üle 50%-i kütuse hinnast moodustavad aktsiis ja käibemaks, mida valitsus kontrollib ja saaks alandada hinnatõusu surve pidurdamiseks.
    * Meie piirame erimärgistatud kütuse maksusoodustusi, millega lõpetatakse erimärgistatud vedelkütuse kasutamine paiksetes mootorites ning kaevandus-, metsandus- ja ehitustöödel alates 2012. aastast. Sellega teeme haiget ehitus, põllumajandus- ja metsandusettevõtetele. Eesti põllumehed maksavad erimärgistatud kütuse aktsiisi juba praegu üle 5,2 korra rohkem kui nõuab seda Euroopa Liidu alammäär.
    * Tuludeklaratsiooni esitamisel ei saa tuludest enam maha arvata õppelaenu intresse, ametiühingu sisseastumis- ja liikmemaksusid ega erakondadele tehtud annetusi. Teeme haiget praegustele ja tulevastele õppelaenu võtjatele. 1. jaanuarist 2012 langetame tulumaksusoodustuse ülempiiri seniselt 50 000 -> 30 000 kroonile (3195,58 -> 1917,35 euroni), kui seni sai tuludeklaratsiooni esitaja deklareerida koolitus ning- eluasemelaenu intresse summas 50 000 kr (3195,58 eurot), siis järgmisest aastast vaid 30 000 krooni (1917,35 eurot) mahus. Teeme haiget õppelaenu ja eluasemelaenu võtnud koduomanikele!
    * Meie tõstsime ametiautode erisoodustusmäära 2000 -> 4000 kroonile (127,82 -> 255,65 eurole). Kui varem maksti sõiduki eest erisoodustust 1672,18 kr (106,87 eurot), siis uue 4000 kroonise alammäära alusel hakati maksma erisoodustust 3260,17 kr (208,36 eurot), millega teeme haiget ettevõtetele.
    * Meie kärpisime oluliselt haigus- ja hooldushüvitisi, millega teeme eriti haiget väikeettevõtetele ja halvendame kõigi töötajate tervisekaitset. Kui varem maksis alates haigestumise teisest päevast kuni 80% palga suurust hüvitist Haigekassa, siis uue korra järgi maksab alates neljandast kuni kaheksanda päevani hüvitist tööandja ning Haigekassa maksab alates üheksandast päevast hüvitist kuni 70% palgast. Vaata haigushüvitiste kärpeid siit!
    * Meie kehtestasime omaosaluse hooldusravis kuni 3000 krooni kuus (191,73 eurot kuus), millega teeme haiget Eesti inimestele ja raskendame arstiabi kättesaadavust.
    * Meie kaotasime hambaravi 300 kroonise (19,17 eurot) hüvitamine 19-62 aastastele, millega teeme haiget ühiskonna vähekindlustatud gruppide tervisele.
    * Meie vähendasime kohalike omavalitsuste tulubaasi 11,93% -> 11,4%-le, mis piirab nende võimalusi avalike teenuste osutamisel ja abivajajate aitamisel. Sellega teeme haiget kohalikele omavalitsuste eelarvetele ja elanikele.
    * Meie kehtestasime põlevkiviaktsiisi 0 -> 0,15 eurot gigadžauli kohta. Põlevkiviaktsiisi tuleb maksta isikutel, kes kasutavad põlevkivi kütteainena (st soojuse tootmiseks). Alates 1.jaanuarist 2013 tõuseb põlevkivi aktsiisimäär 0,15 -> 0,30 euroni gigadžauli kohta. Küttehinna tõus teeb haiget koduomanikele. Kodukulud alla, sinu kindel võit!
    * Alates 1. juulist 2011 tõstame väljaspoolt EL-i saabuvate kaubasaadetiste tollideklaratsioonide vormistamise teenustasusid. Alla 150 eurose väärtusega paki Eestisse lubamine kallineb 6,50 -> 9 euroni. Üle 150 eurose väärtusega saadetis kallineb 11,50 -> 15,00 euroni.
    * Meie vähendasime EL-i välisest riigist saadetud kaubasaadetistele käibemaksuvabastuse piirväärtust 2347 -> 344 kroonini (150 -> 22 euroni). Näiteks kui tellid postiga midagi Ameerikast, siis tuleb üle 22 eurose ostu puhul maksta lisaks ka käibemaks ning tollimaksuga maksustatavate kaupade korral ka tollimaks.
    * Meie võtsime vastu uue Töölepingu seaduse, mis piirab oluliselt töötajate sotsiaalseid tagatisi, kergendab vallandamist ja suurendab ebapropotsionaalselt töötaja vastutust.
    * Meie peatasime pensioni II samba riigi poolsed maksed, millega teeme haiget tulevastele pensionisaajatele.
    * Meie tõstsime pensioniiga, aastaks 2026 tõuseb pensioniiga meestel ja naistel 65. eluaastani. Sellega teeme haiget pensionieelikutele.
    * Meie lõpetasime pensionide tasuta kojukande ja tõstsime pensionide kojukande hinna 58-lt -> 72-le kroonile ehk (3,71 -> 4,6-le eurole), millega teeme haiget maal elavatele eakatele.
    * Meie poliitika on sulgeda kohalikke postkontoreid ning vähendada ühistranspordi liine, millega teeme haiget maainimestele ja suretame välja maaelu.
    * Meie vähendasime üliõpilaste sõidusoodustust 500 -> 440 kroonile (31,96 -> 28.12 eurole), millega teeme haiget üliõpilastele ja raskendame hariduse kättesaadavust ning jõuame lähemale tasulisele kõrgharidusele.
    * Meie vähendasime ülikooli põhitoetuse 1000 -> 875 kroonile (63,91 -> 55,92 erole), millega teeme haiget üliõpilastele ja raskendame hariduse kättesaadavust ning jõuame lähemale tasulisele kõrgharidusele.
    * Meie kaotasime maksusoodustused õppelaenu intressidelt, millega kaotati ära võimalus arvata maksustavatast tulust maha õppelaenu intressid. Sellega teeme haiget õppelaenu võtnutele ja jõuame lähemale tasulisele kõrgharidusele. Meenuta seda IRL-i "Tasuta kõrgharidus - sinu kindel võit!" demagoogiat.
    * Meie kaotasime õppelaenu kustutamise võimaluse avalikus sektoris töötavatele noortele.
    * Meie vähendame riigieelarveliste õppekohtade arvu, mis raskendab hariduse kättesaadavust ja jõuame lähemale tasulisele kõrgharidusele.
    * Meie vähendasime elutööpreemiaid ja kaotasima ära teadusliku avastuse- ja valdkondlikud preemiad, millega teeme haiget haridustöötajatele.
    * Meie tõstsime ja tõstame veelgi alkoholi- ja tubakaaktsiisi, mis soodustab varimajandust ja teeb haiget ausatele ettevõtetele.
    * Meie digitaliseerime 2012 sügiseks kõik kaabel-TV võrgud. Pärast "digitaliseerimist" ei saa enam mitut telekat korraga kasutada, siis tuleb igale telekale oma digiboks ja kuumakse peale. See on tänases Eesti Vabariigis tarbijate huvide eest "võitlemise" parim näide!
    * Meie võtsime vastu Monopolide ohjeldamise (hinnapiirangute kehtestamise) seaduse, mis võttis omavalitsuselt igasuguse võimaluse sekkuda monopolide hinnakujundusse. Kui varem kinnitas N: vee hinna omavalitsuse volikogu, siis nüüd teeb seda Konkurentsiamet.
    * 1. jaanuarist 2012 tõstame harrastuskalapüügi aastatasu 11,50 -> 20 eurole (180 -> 312,9 kroonile). Poole aastane kalastusloa tasu tõstetakse 7,67 -> 13 eurole. Nädalane luba kallineb 1,60 -> 3 eurole.
    * Meie võtsime Eestile kohustuse osaleda Iirimaa, Kreeka ja Portugali päästepakettides. Eesti osalus Euroopa Stabiilsusmehhanismis moodustab 1,995 miljardit eurot (1 995 000 000 eurot), kuigi alles räägiti 1,3 miljardi laest. Kust see raha võetakse, kui seda "garantiid" tuleb maksma hakata? Milliseid aktsiise selleks veel tõstetakse, Milliseid kärpeid tehakse? Eestil on kohustus garanteerida maksmine 1,995 miljardit euro ulatuses

  • Mainekujundaja

    Kuidas IRL-i mainekujundaja Kaur Hanson oma pojaga seksis? Õige, ta pepuseksis. Seega IRL-ikad, õnn ei ole rahas, nagu sõnastas partei valimiste sõnumi selle liige Kaur Hanson (süüdi mõistetud pedofiil). fail kaur_lapsega.jpg serverist respublica.ee novembris 2006.

  • Isamaaliit staarid

    Mart Laar - kaks korda peaministrina valetanud ja selle tõttu tagasi astunud.
    Kristiina Bellanova Raudsepp - Eesti tuntuim pornostaar
    Kalev Andres Rebane - Tõnismäel provokatsioone korraldanud rahvuslane ja skinhead. Visati erakonnast narkomaania pärast välja.
    Margot Truuveer - 2009. kohalike valimiste alasti kandidaat. Kaur Hanson - IRL-i reklaami "Õnn ei ole rahas" autor ja pedofiilias 10 aastaks vangi mõistetud erakonna strateeg

  • IRL porno staar: Bellanova

  • RSS korruptsioon .info