Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Haveli lahkumine puudutab kogu Euroopat. Lahkunud pole mitte üksnes näitekirjanik, vabadusvõitleja ja president vaid suur eurooplane, kelle roll Euroopa taasühinemises on olnud määratu. Havel oli üks neid endisi väheseid teisitimõtlejaid, kes suutis ka uues olukorras läbi lüüa ning oma põhimõtetele truuks jäädes nii oma maa kui kogu Euroopa käekäiku positiivselt mõjutada. Temaga näib olevat paraku unustusse kadunud presidentide põlvkond, kes olid oma tegemistes ja väljaütlemistes ebakonventsionaalselt vabad ning kes julgesid välja ütelda asju, mida “korralikud” presidendid välja ütelda ei söandanud. Haveli sõnavõttudest ei teadnud kunagi, mis sealt nüüd järgmisena tuleb – see tegi need ka tõeliselt oluliseks. Eestile on ajaloolise tähendusega Haveli sõnavõtt Bratislavas NATO konverentsil, millega ta sillutas Balti riikidele tee NATO täisliikmeks saamisele ning kogu tema sirgeselgne tegevus samas suunas.

Tutvusin Haveliga 1990.aastal, mitte palju tema presidendiks saamise järel. Olin tema pehmelt öeldes mittetavapärasest käitumisest juba kuulnud, kuid see hämmastas ikkagi. Rolling Stone T-särgis ja teksastes väikest kasvu elav mees Presidendipalee luksuses oli pilt, mida on raske unustada. Sellest ajast oleme regulaarselt kas ametlikus poliitikas või siis väljapool seda kokku saanud ning juttu ajanud – ikka sellest, mis Euroopas ja selle ümber toimub. Havel oli üldiselt leebe, kuid vahel üsna lõikav inimene – eriti kui ta milleski pettunud oli. Üheks tema pettumuseks oli kahtlematult Venemaa, millele ta ka oma viimased sõnavõtud pühendas. Meie viimane koostööprojekt oli Kuuba vabanemisele kaasa aitav nõukogu, mille liikmeks Havel mind kutsus. Vabaduse ja demokraatiaga seotud küsimused olid tema tähelepanu keskpunktis viimaste päevadeni välja.

Haveli lahkumisega on Euroopa kaotanud oma mosaiigist mitu olulist värvi – kas suudame neid asendada?

Tänasel rahvusliku vastupanu päeval meenutame kõiki neid, kes raskete võõrvõimu aastate kiuste suutsid jääda iseendaks ning kas ühel või teisel viisil jätkata vastupanu võõrake võimule, jätkasid võitlust Eesti eest. Täna mõtleme neile, kes olid valmis lõpuni täitma oma kohust isegi siis, kui selleks näiliselt mõtet enam polnud ning kui sellest isegi tunnistajaid ei jäänud.

Sellest kõigest on ka konkreetselt tänase päevaga seotud Otto Tiefi valitsus väga heaks näiteks. 22.septembril 1944 lehvis Tallinnas Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp – viimast päeva enne 45 aastat kestnud pimedust. See lipp lehvis seal natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa kiuste, olles ühtlasi selgeks tõendiks, et Eesti ei sõdinud II maailmasõjas ei Hitleri ega Stalini, vaid Eesti eest. Selle demonstreerimises on ka Otto Tiefi valitsuse suurim mõte ja teene. Otto Tiefi valitsus ja selle eest võidelnud mehed täitsid oma kohust ka siis, kui võiduvõimalust enam polnud, täitsid seda isiklikele huvidele või tuleviku tunnustusele mõtlemata, täitsid seda üksinda, pimeduses ja unustatuna. Just see oi minu meelest suurim kangelaslikkus.

Asetasime koos üliõpilastega täna hommikul pärjad Vabadussambale, meenutades Otto Tiefi valitsust ja mälestades kõiki, kes võõrale võimule vastu hakkasid. Täna õhtul kell 20.00 toimub samas suurem akadeemiliste organisatsioonide korraldatud üritus, isamaaliste laulude ja rongkäiguga. Olete kõik oodatud.

11. septembril 2001. aastal istusin parajasti Hispaania peaministri H.M.Aznariga Toompeal Stenbocki majas nõupidamislaua taga, kui uksest astus sisse nõunik Jaan Tross ning pani mu ette paberilehe teatega, et lennuk on ramminud New Yorgis üht Maailma Kaubanduskeskuse torni.

Tõmbusin ilmselt seda lugedes sedavõrd tõsiseks, et Aznar küsis: Mart, kas sul on mingi probleem. Lükkasin üle laua paberielehe tema ette ja ütlesin: Ei, paraku on hoopis meil probleem.

Nii see oligi. Järgneva kümne aasta jooksul on Lääs kulutanud tohutult ressurssi – ning paraku mitte vähe inimelusid – võitlusele terrorismi vastu.

On selge, et maailm pole enam mingil kombel endine. Ning kuigi sõjalises mõttes on võitluses terrorismi vastu saavutatud silmapaistvat edu – terrorismi kandnud maade vaigistamisest Osama bin Ladeni tabamiseni välja, pole terrorism maailmast kuhugi kadunud ega kadumas.

Terroristlikud rünnakud on mõnes mõttes hoopis laienemas, pannes inimesed oma poliitiliste eesmärkide või ideede propageerimiseks terrosristlikke meetodeid kasutama ka maades, kus see veel mõni aeg tagasi kellelegi pähe poleks tulnud.

Võime tänada oma teenistuste tõhusat käitumist ning head õnne, et Eesti ohvritest enda vastu suunatud rünnakus pääses.

Meie jaoks muutis 11/9 igal juhul võrreldamatult väiksemaks. Kaugetes maades toimunud vapustused ja õnnetused olid meid niigi järjest rohkem mõjutama asunud, nõõd jõudis maailm meie kodudesse otse kohale. Esimest korda läksid taasiseseisvunud Eesti sõdurid sõtta, esimest korda on meie kodudesse jõudnud kurvad teated vigastatutest hing hukkunutest.

Iraak või Afganistan pole paljude meie jaoks enam mitte kauged abstraktsed kohanimed, vaid midagi väga konkretset. Teiselt poolt oleme me nende maade kaudu senisest konkreetsemalt seotud ka kõigiga, kes kannavad sama väärtusi mis meie. Seegi on maailma meie jaoks oluliselt väiksemaks muutnud.

Peamine, mida sellest kõigest aga õppida saame, on arusaam, et me ei tohi lasta terrorismil muuta meie väärtussüsteemi ega põhimõtteid. Jah, me peame kurjust mitte käed rüppes pealt vaatama, vaid sellele otsustavalt ja kindlalt vastu astuma.

Meie kohus on oma inimesi sedalaadi rünnakute eest kaitsta. Seejuures ei tohi me aga muutuda kurjaks ning tigedaks või oma senist käitumismudelit muuta. Sest just see on tihti ründajate eesmärgiks.

Aidaku 9/11 ka kõiki hukkunuid meenutades just seda meeles pidada ning iseendaks jääda – just selliseks, nagu me oleme.

22.juunil 1941 kõlasid Eestis esimesed lasud, mis andsid märku üle-eestilise vastuhaku algusest Nõukogude võimu vastu.

Tegemist oli stiihilise väljaastumisega, milleks ei antud ei märku ega käsku. Aasta võõra võimu all oli tekitanud sedavõrd suuri kannatusi, külvanud selle vastu viha ja vastumeelsust, et nõukogude võimu vastu välja astuda tundus rahvusliku kohusena.

Juuniküüditamine 14.juunil 1941 suurendas seda soovi veelgi. Vastuhakuga loodeti võõras võim võimalikult kiiresti maalt välja kihutada ning taastada Eesti iseseisvus.

Rahvale tundus, et juuniküüditamisega oli tema easine eksistents seatud vaekausile, säilimiseks oli ainsaks võimaluseks relvad haarata ning end kaitsta. Eestist laiaulatuslikum väljaastumine leidis aset teistes Nõukogude Liidu poolt okupeeritud maades.

Leedus võib seda nimetada tõeliseks ülestõusuks, mille käigus kuulutati Leedu iseseisvus taastatuks.

Eestis on 1941.aasta sündmusi tavaliselt kutsutud suvesõjaks, mille üheks osaks on rahva vastuhakk.

Mõnel pool kandis see organiseeritumat iseloomu – ülestõusud Kilingi-Nõmmes, Tartus jm. – teisal oli stiihilisema iseloomuga, mis omakorda viis tihti tõsiste kaotusteni.

Nii või teisiti, ei tohi me tollaseid võitlusi unustada. Löödi ju tollaseid lahinguid sini-must-valge lipu all Eesti iseseisvuse taastades.

Neis võidelnud mehed oli samasugused kangelased, nagu Võnnu all saksa paruneid löönud sõdurid.

Rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei suuda seda kunagi saavutada. Rahvas, kes unustab oma vabaduse, võib selle aga kergelt taas kaotada. Saates täna Tallinnast teele võidutule, mälestagem siin Vabadussõja kangelaste kõrval, kes 1941.aastal andsid vabaduse eest kõige kallima – oma elu.

Sellega seoses alustan 1941.aastal toimunud võitluste ja kannatuste kirjeldamist. Tegemist pole kindlasti kõikehõlmava kronoloogiaga, vaid autori subjektiivse valikuga tollastest päevadest.

Nende valimiste üheks positiivseks eripäraks on debattide rohkus, seda nii üle-Eesti kui valimisringkondades. Need aitavad küsimusi selgeks rääkida ning valikuid teha aga mitte ainult valijatel, vaid ka kandidaatidel. Sest nii mitmeski küsimuses on näga erakondade positsioonide täpsustumist või lausa muutumist.

Reformierakond asus näiteks juba mõned nädalad tagasi toetama tasuta kõrgharidust – ju nad arvutasid selle maksumuse öäbi ja said aru, et hirmud selle sammuga on ülepaisutatud. Ja mis veel olulisem – IRL ettepanekuga lähemalt tutvudes saadi aru, et see on õiglane ja mõistlik, aidates kaasa kõrghariduse kvaliteedi tõusule.

Viimastel debattidel on aga näha, et Reformierakond on muutmas oma positsiooni ka haldusreformi küsimuses. IRL on pikki aastaid olnud seisukohal, et see samm on Eestile vajalik. Nüüd on sama hakanud kinnitama ka Reformierakonna esindajad.

See loob head eeldused selleks, et see Eestile möödapääsmatu samm lõpuks ometi ära tehakse. Igal juhul on hea meel näha, et IRL, kes on julgenud kampaanias välja tulla selgete seisukohtade selle kohta, mida me teeme ja mida mitte, on suutnud käimasolevat debatti positiivselt mõjutada. IRL ajab selget juttu – ja usun, et see ongi meie tõusu üks peamiseid põhju, mida toetab kahtlematult see, et seda ajavad IRL ministrid on oma töös olnud head ja usaldusväärsed.

Parimaks tõendiks sellest on kasvõi see, et IRL ministrid on võitnud kõik seni toimunud sisulised debatid Eesti tuleviku üle.