Arhiiv ‘Marek Strandberg blogi Eestimaa Rohelised’ Teemas

Avalik kiri Marko Mihkelsonile kreeklaste abistamise asjus

27. september 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Marek Strandberg võrgus
Hea Marko Mihkelson

Teadaolevalt on riigikogu väliskomisjon seda va rahanduskriisi asja arutanud.
Aga julgen paluda, et arutage veel. Aspekt, mida arvan, et pole käsitlemist leidnud, on mõned kriisi võimalikud põhjused.
Arvan, selles on ka pisut isiklikku kogemust ja muid tähelepanekuid, et üheks põhjustest võib olla lonkav raamatupidamise praktika problemaatiliste riikide ettevõtetes ja ka riigi ja kohaliku omavalitsute institutsioonides.
Loomulikult võib seda tõlgendada nii, et raamatupidamise korraldamine on iga riigi enda asi.
Täna see ei ole paraku nii, kui oleme kaalumas raha kulutamist riigi aitamiseks, mille võimalik et sisemise aruandluse korratus ka antava abi ära raiskab.
Mul on siinkohal sulle palve, palve väliskomisjonile, et saada nii kreeka kui teiste potentsiaalsete riikide Eesti saatkondade ja diplomaatide kaudu teavet selle kohta, milline on reaalne olukord sealsete riikide raamatupidamise praktikaga seotult.
Kirjutan seda, kuna taipasin ühtäkki, et rohkem ehk kui rahamiljardid võiks Kreekt ja selletaolisi riike idata ausa raamatupidamise sisseseadmine ettevõtetes.
Need saaksid olla raamatupidamise ja ettevõtluse asjatundjad, kes oleksid ise valmis minema appi juurutama korralikku, ausat ja läbipaistavt raamatupidamistava.
Mul on kahtlusi, et see ilmselt puudub.
Sellise "piirideta raamatupidajate" liikumise käivitamiseks näib olevat õige aeg. See on parem lahendus kui soomlaste kavandatud eritagatised, see oleks ilmselt ka parem lahendus kui pelk rahaandmine teadmatusse.
Võimalik, et mu mõte näib hiljaksjäänuna. Samas pole vist iial liiga hilja olulisi asju teha.
Kaugelt vaadates on ka väga suure eluka toitumissüsteemi algus ja lõpp üsna lähedad.
Kodanikuna soovin kindel olla, et me abi, kui seda anda otsustame, läheks tõepoolest õigesse kohta.
Loodan siiralt, et selline kuulamine väliskomisjonis tehakse nagu ka seda, et saame teada, kuivõrd mu kahtlus tegelikkusele vastab, loodan, et komisjonil on võimalus sest kuulamisest ka avalikult teavitada. Veelgi parem kui see arutelu võiks komisjoni ostusel üldse avalik olla.

Parimate soovidega
Marek Strandberg
endine kolleeg

Eesti riik rajab sadade miljonite eest gaasikambreid

17. august 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Marek Strandberg võrgus

Tõsijutt. Tegemist on nimelt paljuräägitud energiasäästuprogrammiga, mille erinevad riskielemenedid just hiljaaegu minu peas kokku said. Sellest ka kirjutan.
Tõuke andis asjaolu, et nagu välja tuleb, on Eestis puudu ehitustöölistest ja ettevõtjatest, kes maju soojustaksid. Seega liigub sellesse valdkonda üsna palju juhutöölisi ning -ettevõtteid.
Milles siis risk?
Aga vaadake ringi: peamiseks soojustusmaterjaliks on vahtpolüstürool, mis seina kleebitakse ja üle krohvitakse. Juba ehitusplatsid ise on õõvatekitavad: vahtplast on ladustatud hoonete lähendusse, seinad on täiskleebitud krohvikihti ootavat valget plasti, inimesed on kodudes, palavusest aknad lahti. Säde või aknast hedetud sigaretiots on piisavaks sütikuks rääkimata pahatahtlikkusest.
Selles risk ongi sest polüstürooli põlemisel tekkiv stüreen on tugev mürk, mis ka lühiajalisel kokkupuutel hingamisteedega inimese teise ilma saadab.
Vahtpolüstürool on aga odav materjal ja seetõttu langebki valik just sellele.
Ohutust kasutamisest on aga asi kaugel, seda enam, et kasvuhoonegaaside kvoodiraha kasutustähtajad hingavad kuklasse ja sunnivad kiirustama-kiirustama-kiirustama.

Rääkimata siis sellest, et kohalik tulekahi võib stüreeniseguse suitsu kortereisse imeda on ka polüstüreeniga soojsutet maja paras riskiallikas. Aastaid tagasi põles polüstürooliga soojsutatud Viimsi koolimaja otsasein. Põhjuseks oli arvatavalt koolijuhile vahele jäämise ohus sigareti krohviprakku kustutanud õpilased.
Iga kui sellise plastkihi all olev maja on suur ohuallikas seda enam, et reeglina on seina ja soojustuskihi vahel ka mugavusest ja materjalikokkuhoiust tulenev õhuvahe, mis toimib õhutoitena põlengu puhul.

Tuleohutuse mõttes peaksid nii akende ümbrused kui korruste vahedki olema isoleeritud mingi tulekindla materjaliga, et krohvi all põlema süttinud polüstürool ei muudaks maja surmakambriks. Ohutu ehitamisviis peaks aga pastikuplaadid hoidma ehitsplatsist kaugemal ning seinas ei peaks valendama rohkem kui sada ruutmeetrit katmata plastkasukat.

Kus on aga lahendus?
Ühe Eesti korterelamute kvaliteetse soojustusprogrammi loojana oli mul üheks oluliseks kavaks ennekõike tehases valmistatud ja maja fassaadi täpselt jälgivate soojustuselementide kasutamine. Siis on ohutum neid nii luua kui tekitada ka vajalikud tuletõkked. Aasta eest olnuks see lahendus ehk 1/5 võrra kallim olukorrast, kus kellu ja ämbriga tegelased kõõluvad tuleohtliku materjaliga maja ümbritsevatel tellingutel.
See kava jäi paraku katki, sest raha kulutamise võidujooks oli alanud. Surmaga võidu joosta on aga riskantne tegu seda enam, et ametnikud ja ettevõtjad jooksevad ju võidu mitte endi vaid majaelanike surmaga.

Täna on ehitustööd nõudluse tõttu kallinenud juba 1/3 võrra.
Täna on viimane hetk, et päästeamet avaks silmad selel ohuallika suhtes ja lisataks renoveerimisele ka selegmad ohutusnõuded, mis tulenevad polüstüreeni eelkirjeldatud ohtudest.

Vahtpolüstüreen põleb kiiresti ja rohkem kui leegid tapabki põlemisgaas. Kuidas loetud minutitega vahtpolüstüreeni tõttu sajad üle 160 inimese hukka sai võib vaadata loost, mis kirjeldab ühe Permi ööklubi põlengut.

Kredex on aastaid toetanud kortermajade renoveerimist moel, et pole tähelepanu pööratud ventilatsioonile ja hoone sisemisele mirkokliimale. Raske öelda, kui paljud inimesed täna energiasäästu formaalse nime all kannatavad niiskuse ja hallituusseente tekitatud tõbede käes. Sellele pinnapealsusele õnnestus teha lõpp kuid nagu näha oli see vaid osa hädadest.
Oleks kurb kui ülejala tehtvate tööde käigus mõni selline õnnetus juhtuks. Energiasääst on küll oluline, kuid selle nimel ei peaks kodanike elude ja tervisega riskima.
Majanduskasvu nimel suremine ei ole see väärtus, mille nimel elada.


Permi Lonkava Hobuse Kõrtsi juhtumist on lugeda nii siit:

Vene uudisaate väljavõte sama juhtumi kohta on näha siin.

Veel vene uudistesaade lonkavast hobusest.



Roheline president

17. august 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Marek Strandberg võrgus

Kas president on roheline kui ta niidab muru või istutab puid? Omajagu on.
Mis üldse on roheline kaasaja mõttes? Mürkide vastu ja loomade poolt olija, on eilse päeva vastus.
Roheline ilmavaade on palju laiem küsimus. Küsimus inimese juurtest ning võimekusest neis juurtes peituvaid vigu vältida, ennetada ja kohendada. Nojah, küsite teie, kui inimene on niivõrd looduslik ja loomulik, kas meis saab siis vigu olla. Ikka saab. Ja palju.

Kust me küll aga teame, et tegemist on vigadega? Ja milliste vigadega?

Meie evolutsiooniline minevik on olnud teistlaadne kui tänane elu. Inimkond on olnud oma hällis hõredalt elav ning mõisted aeg ja kultuur on kasvanud meie kaaslasteks pikkamööda.
Inimeste bluffimise ja valetamise loomupärane foon pärineb hõreda asustuse ajast, kui sellel oli ellujäämistähendus. Täna kaalub inimkond koos kodustet loomadega samapalju kui ülejäänud imetajad Maal kokku. Inimkonna võime Maad pahupidi ja teistsuguseks pöörata ja väänata on geoloogiliste jõududega lähedased. Seda teadis juba sajandi eest Valdimir Vernadski. See pole paraku täna veel kõigile üldmõstetav, sest bluff börsidel, rahasüsteemides ja kõikvõimalikus virtuaalsuses vohavas majanduses on üüratu. See üüratu bluff põhjustabki kriise. Inimkond ei saa enam paraku samal moel bluffida nagu meie küttidest eellased savannides.

Selles aga ongi ju kultuuri ja keele ja kogu inimese arendatud märgisüsteemide sisu ja tähendus: korvata meie ebakõla. Ja mitte ainult: ka ümber sõnastada ja sisustada olemismüüdid ja muinasjutud tuues nende aseme rohkem teadmist.
See on tänasel päeval "roheline". Roheline on ka see, et meie asi on aru saada, et igal siin Maal elaval elusolendil on oma tähendus ja roll. Oma märgisüsteem ja oma eetika kui soovite. Iga selline olend õpib ja muudab omi arusaamu aeglaselt aga samas õpetab meid aru saama ja nägema piire, millest üleminek on fataalne ennekõike meile enestele.

Majandus pole mitte asi iseeneses vaid üks Maa elus ettetulevaid ja üsna keerulisi märgisüsteeme. Selles süsteemis on paraku sees kuhjaga ebatäiuslikkust ja alust pöördumatuid tagajärgi tekitavatele bluffidele.
Filosoofid ja bioloogid on seda moel-teisel mõistmas. Arusaam, et elu olemuses mängib märgiline sama suurt rolli kui füüsikaline või keemiline on ilmselt sama suur muutus meie teadmistes kui oli seose tekkimine klassikalise ja kvantfüüsika vahel. Kvantfüüsika ehitas ühiskonnale tuumapommid aga ka mobiiltelefonid ja arvutivõrgud.

Arusaam elu märgilisest ja väärtussüsteeme tekitavast olemusest võiks aga tekitada parema ühiskonna. Mitte religioon, mitte järjekordsed muinasjutud vaid justnimelt teadmine selle kohta, mis on elu.
Selle teadmise raamid on vaikselt ja pisitasa ilmunud nii Darwinist kui tema eakaaslasest von Baerist saati.

Parlamenti ei valita selle alusel, kas saadikul on aimu looduse ja ühiskonna olemusest. Presidenti võiks valida.
Võiks valida selle, kel suurem potentsiaal vaimsete muutuste kujundamiseks. Võiks valida selle, kes on muutmiseks ka inimeste toe saanud.
Seega, Tarandi.
Ma ei arva, et Indrek oleks maailma üksiasjade üle juurdlev loodusteadlane, kuid ta on taiplik, tundlik ja selge toimetamisega ja ettenägev poliitiline loom. Ergas veel, mitte mugandunud. Jätkuvalt, loodan, praeb oma hommikused munad ise. Ja ilmselt jääbki praadima.

Täna on Euroopas ainus poliitiline kogukond, mis minu kirjeldatud muutusi aimab, roheline poliitiline kogukond, kus on aru saadud, et SKT maailma väärtuste ja võimaluste hindamisel on sama piiratud tegevus, kui et osta auto või maja vaid värvi järgi. Või jalgratas …, et anda jutule rohelisemat tooni.


Nagu olete aru saanud on see jutt mu endistele poliitilistele kolleegidele.
See on üleskutse, et näidata, et presidendi roll Eestis pole mitte üksikute või valitud, vaid kõigi põhiseaduse puntide järele valvamine. Ka nende järele, kus me võtame vastustuse oma keskkonna ja tuleviku eest. See on tegelikult üks ja seesama.
Kui tänane president on oma retoorikas jõudnud kodanikuühiskonna olulisuse rõhutamiseni, siis meie probleemide lahendus on paraku inimkonna võimes oma kultuurilisi ja evolutsioonilisi vigu kohendama hakata.

Riigikogu enamus tundub olevat täna istuva presidendiga rahul. Kõik on ju toiminud ja kõik on näivalt veel stabiilne. Riigil on nii nägu kui tegu.
Küsimus on aga selles, kas me soovime stagneeruvat välise rahulolu jätku või heas mõttes adrenaliini ja häid muutusi sisulisse arengusse.
Soovin, et tahaksime just viimast.
Ehk siis praegustest valikutest Tarandit, kes muide on selgelt öelnud, et küsimus sellest, kuidas valida presidenti, võiks olla rahva ehk ühiskonna otsustada. Rahvahääletusel näiteks. Küsimus on tõepoolest põhimõtteline, kas inimesed soovikid otse valida presidenti või mitte.
Need valimised oleksid vähemalt koht, kus arutelu oleks arengust ja ideedest mitte seadustandva võimu lubadustest. Loodetavalt oleks see nii.

Loogilisest umbteest.
Kui me ütleme, et valetaja on see, kes kogu aeg ja aina valetab … aga kui siis ütleb valetaja, et ta valetab…siis tekib ju küsimus, mida ta tegelikult teeb. Eks?
Sama lugu on kirjutajatega. Eriti juhtudel, kui tekstide alla kirjutab oma nime näiteks suhtekorraldaja. Mida ta siis teeb? Kelle suhteid korraldab?
Mina ei ole suhtekorraldaja, ma ei esinda ka kellegi muu kui iseenda seisukohti presidendi valimiste asjus. Oludes, kus ma parema meelega näeks Eesti riiki pigem üldse ilma presidendita.
Valikute puhul aga soovitan, ühiskonna toonuse ja lootuse säilimise huvides, valida muutusi ja uut vaadet. Laineis laeva tuleb juhtida ja olla aktiivne, mitte lasta lainetel teha , mida nood tahavad.
Kui mõnede kriitilise suuvärgi ja sõrmedega inimeste jaoks oleks Indrek presidendina riikliku komöödia kehastuseks siis mõelgem: mis on parem, kas kooma või komöödia?


P.S. Siin ka lühike kommentaar selle loo kohta, mille lähetasin Delfi toimetajale Urmo Soonvaldile vast nii umbes möödunud pühapäeva (14. august) keskpäeva paiku.
Pärisn, kas see neile sobida vüiks...vastus oli jaatav ja delfis ilmus ka lugu , mille lõpus ka julgustav lause:
"Pikemalt saab Marek Strandbergi arvamustest presidendi kohta lugeda juba esmaspäeval Delfist"
Kuna ise sattusin erakorralistel asjaoludel vahepeal haiglasse siis ei tea iial, mida kelligi teisega juhtuda võib. Lugu on aga siiani Delfis ilmumata. Loodtevalt on hr. Soonvald hea tervise juures.

Rauga jonn ja energiajulgeolek

30. juuli 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Marek Strandberg võrgus

Mõelge veidi, kas elektrit oskab toota vaid Eesti Energia? Õige vastus on, et kindlasti mitte.

Eesti Energia võtab viimast, sest tegemist pole mitte innovaatilise vaid pigem innovatsiooni immiteeriva ettevõttega.

Reklaam, võimalik, et pehme ja võimalik, et vahel ka ägedam poliitline korruptsioon on saanud liigagi nähtavaks selle ettevõtte tegevuses. Täitev ning ka seadusandlik võim arvestavad liialt selle ettevõtte huvidega, unustades vajaduse toetada ettevõtlust ja konkurentsi laiemalt. Vaatamata suhteliselt nooremapoolsele juhtkonnale on Eesti Energia ettevõttena jõudnud raugaikka.

Eesti Energia, nagu iga vanemasse ikka jõudnud organism, on nähtavalt hääbumas. Samas aga täis vanainimeslikke krutskeid ja kiusu, mida korporatiivse identiteedina müüakse võimule.

Jonnivale raugale kiputakse paraku ikka vastu tulema, seda enam, et ettevõtluse vanadekodu ju olemas pole.

Formaalsed tegevussähvatused energiasäästu ja taastuvenergia vallas on pigem nagu naftamagnaadi püüd rohelisena näida, kui ta oma aknalaual mõnd lille ja maitsetaimi kasvatab.

Paraku on ettevõtete elu ja organismide elu loomult lähedased … need sünnivad ja elades läbi oma arenguetapid, hääbuvad suutmatuses kontrollida ja tagada oma olemasolu. Nii on senini läinud kõigi ettevõtetega. Tuleb leppida, et samal moel läheb ka Eesti Energiaga.

Elektrita ei kujuta me aga oma elu ette. mitte ainult ei kujuta vaid ega see ka otstarbekas poleks trotsist raugastunud ettevõtte suhtes pimedas ja suhtluseta kükitada.

Lahenduseks on ise elektritoomisele mõelda. See kunst on teada juba pikka aega ning selleks vajalikke masinaid on tegelikult üsna suur hulk.

Enamgi: mitte arenevate ettevõtete hukk ja nende väärtuse kadu on sama kindel nagu elektrivoolu vajadus järgmise 100 aasta jooksul. Seega: mis mõtet on paigutada oma säästetud raha erinevatesse fondidesse kui sama hästi võib oma säästud koondada ühistutesse, mis elektrit toodaksid?

Millest elektrit teha?

Kõigest, millest võimalik: biomassist nii seda gaasistades kui põletades, päikesest, tuulest, mõnes üksikus Eesti paigas ehk ka veest.

See läheb kalliks, … teab ja ütleb teile Eesti Energia. Eks ta lähe jah. Väsimatult kordan aga siinkohalgi kõigile maksumaksjatele tõsiasja, et põlevkivist elektri tootmise ülalpidamine läheb ka täna maksumaksjatele maksma mitusada miljonit eurot aastas. Seda raha põlevkivi hinna sisse ei arvata kuid see kulub tervisesse, keskkonnakaitsesse ja teeehitusse-hooldusse. Ida Virumaal kulub seda raha just põlevkvikasutuse tõttu rohkem. mitmesaja miljoni euro võrra aastas.

Toetades sama raha eest energiaühistute loomist, oleks inimeste raha hästi paigutatud ning kujuneksid 50, 100, 500 ja 5000 kW ning enamgi võimsusega väikesed energiatootjad üle Eesti. Ühistulised jõujaamad.

600-700 tonni jagu puidujäätmeid tähendaks 200 või veidi enama kW võimsusega jõujaama. Hajali paiknev ja inimeste käes olev energiasüsteem toimiks muuhulgas ka inimeste rõõmuks.

Kui ettevõtetel on kalduvus tekkida, kasvada ja seejärel hääbuda või muunduda, siis linnadel ja kogukondadel on kalduvus alles jääda, uueneda. Eriti kui on mingit kestvalt huvipakkuvat tegevust. Energiatootmist näiteks.

Rohkem kui elektriautode soetamist vajanuks Eesti inimesed hoopis ühistulist energiatootmise toetamist. 18 000 eurot (mis täna makstakse elektriauto soetamisel) toetusena on enam kui küll, et üks pere suudaks energeetiliselt sõltumatuks muutuda.

Mitte, et elektriauto nüüd paha oleks, aga mulle näib, et tuhatkond raugastuva ja sureva energiafirma jonnist vaba peret oleksid Eesti jaoks suurem väärtus kui sama hulk hääletult ringi vuravaid autosid.

Mälestus

6. juuli 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Marek Strandberg võrgus

Üks paadis, teine vees.
On näha et veesolija on tõmmanud kopsudesse õhku, et on juba alajahtumas. Hääl tuleb küll suust, aga on juba hääbumas.
Veesolija hääl. Paras torm. Tihe vihm ja üsna tummine laine.

Uppuja: Apppi, appi, te olete siin lähedal juba ringi aerutanud mõnd aega. Äkki aitate paati ah?

Paadimees: Teate, ma olen selle peale isegi mõlenud, nagu arvata võite. Mul on aga ses osas mõningaid kõhklusi.

Uppuja: Mis kõhklusi. Siin on külm, mu jõud raugeb, ma upun….

Paadmees: Jaaa…nii paistab see teile.

Uppuja: Kurat, mis mõttes…"paistab mulle". See on ilmne tõsiasi, aidake välja.

Paadimees: Ot ot, ära nii torm ole.

Uppuja: No olen ikka…on ka põhjust..ma võtan ise siit paadiservast kinni ja upitan end paati.

Paadimees äsab kopsikuga, millega paadist vett välja kühveldatakse, uppuja näppe pihta…

Uppuja: Ai, mis see siis oli…

Paadimees: …ma ei jõudnud lõpetatadagi aga teie muudkui oma asja ajama…

Uppuja: Kuradi hull…aiata välja…

Paadimees: …vaadake, kui ma teid siit välja aitan…

Uppuja: Mis mõttes KUI?

Paadimees: KUI…ma teid siit välja aitan, siis te olete ju väga õnnelik.

Uppuja: Nooh oleks ilmselt jah.

Paadimees: Vaadake, see pikk ja tülpinud, "nooh" annab juba kinnitust mu oletustele, et täna oleksite õnnelik, hommegi ehk aga aasta pärast kipuksite mind unustama….

Uppuja: Mis kuradi aasta pärast. Fakkk. Ma upun. Aidake.

Paadimees: Oodake, oodake. Aasta pärast te ilmset ei mäletaks mind ja paari-kolme pärast arvaksite, et ise pääsesite…vaevalt, et te mulle siis tänaval tere ütleksite…

Uppuja: Mis "tere"…aita välja, raisk, kuradi hull…kuradi diogenes, mis sa targutad….

Paadimees: …läheksin veidi edasi, aga kujutage, ette kui ma teile näiteks aeruga äsaks, niimoodi mõõdukalt, ja minema sõidaks…

Uppuja: Kuulge aidake, mul on raske…aidake, kurat, ära targuta…aaappiii...

Paadimees: …et siis aeruga, siis jääkisn teile elu lõpuni meelde…ma siiralt loodan, et te sellest supist siiki pääsete…te räägiksite must oma lastele ja lasteleastele…

Upppuja: Aaaaaaaaaaaaaaaaa, aiata, hull, raisk, aita!

Paadimees: See ongi see aitamise dilemma…loodan, et teil hästi läheb ja te mõistate mind. See valik on mulle väga raske….

Äsab aeruga.