Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

...ehk lugu sellest kuidas kasvuhoonegaaside kvootiidele kosilasi otsiti

Täna askeldavad kliimamajanduslike programmide kallal inimesed, kelle jaoks kliimaprobleemid ja keskkonna- ning kliimajulgeolek on varasemalt olnud vaid roheline udu ja sõnakõlks. Kuna ühtäkki on kliimajulgeoleku sõna suhuvõtjatele terendama hakanud ka rahanumbrid, siis püütakse kliimaküsimustega tegeleda nagu rahaga ikka. Paraku on siin möödapääsmatu sisukam ja süvenenum arusaam. Rohemajandus pole vaid törts elektrit istumise all.


Porsche ehitas esimese toimiva elektrisõiduki juba 111 aastat tagasi.
Elektrisõidukid söödi arenguteelt juba üle 100 aasta tagasi. Nafta oli ahvatelv kaup ja sellest on aru saadud kogu aeg. Naftamajandus suudab nii poliitiliselt kui tehnoloogiliselt teha kompetentsest koostööd ja seetõttu see äri püsibki.
Elektromobiilsus nõuaks juurutamiseks samuti koostöövõimet ning tehnoloogilist asjatundlikkust. Selle puudusel kuluvad miljardid vaid mittetoimivate lahenduste loomiseks nign naeruvääristatult võib hääbuda nüüdnegi katse sispõlemismootor unustusse jätta. Istuvale võimule see isegi ju et meeldiks...näete, ei tule välja sest rohelisest majandamisest tuhkagi. Põlevkvist on vaja ju bensiini tootma hakata!

Kõik kellele jääb mulje, et porisen selle va elektriautode programmi pärast seetõttu, et tunnen end põlatud geeniusena, kelle plaanidest ei räägita, on selgel eksiteel.

Probleem on paraku kogu kasvuhoongaasi kvoodimajandusega (AAUde müük) palju sügavam. Nimetaksin seda juhmuse poolt mahamagatud võimaluseks, mida täna eksponeeritakse suure saavutusena.

Mis siis maha magati?
AAUd kui saastemajanduse ühik oli kaubeldav aegu enne kui Eestis sellega valituse tasemel tegelema hakati. Võin kinnitada, et nii mina ise kui paljud mu mõttekaaslasedki püüdsid valtsust veenda 2007 aastast saati, et tegu oleks hea plaaniga, millega meie majandusse uusi võialusi tuua.
Toona olid summad suuremad kuna kvoote hinnati kõrgemalt.
10-13 miljardit krooni võis olla selle kauba väärtus, mille hind 2010 aasta lõpuks oli kõdunud mõne miljardi peale.

Mulle on see otsutamatus varasemast tuttav - juba rublade müügi ajast. Oleks tegutsetud rahareformi järgselt otsustavamalt ja kiiremini oleks ka eesti riigi positsioon olnud parem. Müüdud rublamassist saadust oleks jätkunud rohkemaks kui kuu pooleteise pensioniteks… Aga noh, hea et niigi läks ja rublad Eesti Panga keldris lihtsalt ära ei mädanenud…. Olgu siinkohal ka öeldud, et erinevalt paljudest spekulatsioonidest ei saanud ega tahtnudki ma tollal selle tehingu pealt midagi teenida ja ei teeninudki… Olime noored, aatelised mehed ja enda äri läks piisavalt hästi selleks, et hädas olevat riiki lihtsalt niisama aidata…. "Teenistus" tuli pärast … tolleaegse oma meelest igati aatelise teo eest olen läbinud kõik kohtuinstantsid, õigeks mõistetud, kandnud ise kõik kohtukulud pluss kuulanud aastakümneid avalikke ilkumisi ja kahtlusi .. ka nendesamade pensionäride poolt, kes tänu sellele teole pensioni said … ja õigeksmõistvale otsusele vaatamata….

Samasugune kana takus mökutamine oli omane toona (2007) nii sotside rahandusministrile kui valituselegi. Ilmselt loodeti mingit pöörast majanduskasvu, mille kõrval kümmekond miljardit vana krooni paistnuks tolmuna.
Olud läksid aga teistmoodi kuid usku sellesse, et energiasääst ja tehnoloogiauuendused saavad olla majanduse mootoriks ja seda saab turgutada rahvusvahelise kvoodiäriga ei tulnud ei 2008 aastal ega 2009 aasta algupoolelgi.

2009 aasta kevadel toimusid muutused valitsuses ja roheliste ühe tingimusena tuli letile ka energiasäästuprogramm millest kasvas välja kliima- ja energiaagentuur.
Kust selleks saada raha?
Selgitasime: andke võimalus müüa kvoote ja selle pealt on võimalik käivitada säästumajanduse alused. Muuta hoonete energiatõhusususe toetamine "Potjomkini külast" (mida harrastas Kredex, pakkudes toetusi umbsete hoonte loomiseks) tehnoloogiliselt ja tervise mõttes arukaks tegevuseks jne jne.
Et kas see väide, et tegemist oli asjatundmatu tegevusega, tõele vastab? Eks küsige neilt kes elavad umbsetes ja väidetavalt energiasäästlikes majades. Koos hallitusseentega.

Kvoodiäri hakati ette valmistama ja selle haaras endale riigikantselei ja KIK (keskkonnainvesteeringute keskus).
Sellest sai tabuteema (sisulist juttu riigikogus ja riigiametnika lihtsalt ei ünnetsunud sel teemal pidada) ja üllatuslikult samaaegselt hakkas nii Kredex, mille alluvuses toimis KENA kui kahjuks ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnike sõpruskond nagu ka formaalsed poliitilised poolehoidjad ja vastased tampima kogu KENA tegevust maa sisse.
Tegevust, mis tõi poliitmaastikule ja praktiliste toetusmehanismide hulka sisulise innovatsiooni energiasäästu vallas, mida Kredex õnneks on lõpuks ka kasutama hakanud.

Ma julgen arvata, et kvoodiäri miljardite taga tajuti nii poliitilist kui võimalik, et mingit isiklikkugi kasu. Kvootide, see ju rahva ühisvara, nende kauplemisel ja toimetamisel on läbipaistmatust rohkem kui kohane. Tavapärast küsimust: kui palju siis kauplejad selle pealt ametnikena teenisid, pole siiani esitatud. Seda ei teinud ka Pealtnägija uuriv saade.

Ettevalmistamata energiasäästuprogrammi tõttu tormati kvoodiärisse ülejala ja projektid olid pinnapealsed ning müüjad soovisid kiiret müüki. Arvan, et kohaliku omavalitsuse ja vist muudegi avalike hoonete renoveerimisprogramm tegelikku ja oodatud CO2 vähenemist ei anna. Sellesse aspekti suhtuti ka küllal piinanpealselt kuid see aspekt- kuivõrd suur saab olema CO2 heitmete vähenemine-on just see, millele tuleb panustada. See asjaolu määrab kvoodiäri jätkumise või ajaloo prügikasti mineku. Kui kõigis kvoodimüügiriikides suhtutakse teemase pinnapealsetl ja emissiooni vähenemise tõestust ei teki pole ju ka alust, et see sama tegevus saaks jätkuda. Või selle jätkumist ei tahetagi?

2010 aasta septembris paluti MKMi poolt, ilmselt viimases hädas, et KENA osaleks projektide loomisel, mis on möödapääsmatuks eelduseks, et AAU-sid saaks müüa. Senised läbirääkimised olid ummikus ning mingeid projekte rohkem müüa polnud. Kutsuti ilmselt seetõttu, et KENA oli suvel tutvustanud MKM-le käivitatud teadus-arendustegevusprogramme ning esitanud visiooni elektromobiilsuse teemalise arendustegevuse jõuliseks käivitamiseks läbi KENA. Olime selleks ajaks korraldanud juba avaliku konkursi elektromobiilsuse teemal (http://www.kena.ee/?page_id=612) ning käivitatud oli teinegi avalik konkurss LED valgustite arenduse toetuseks (http://www.kena.ee/?page_id=961). Kõikide tegevuste eesmärgiks oli üks - leida koostööpartnereid ülikoolidest ja ettevõtetest ja käivitada nimetatud suundadel kiire arendustegevus. Anda eesti ettevõtetele toetust ja tellimust, muuta tegelikult ka "meie tänast tänavapilti". Meie ei tahtnud, et talendid läheks koju… me tahtsime et nad tuleks KENA-sse ja leiaksid rakendust. Nii ka KENA tegi. Koondas energiasäästu, mikroenegeetika ja elektritranspordi asjatundjad ja asus tegutsema. Tegutseda sai aeglaselt, sest Kredxi poolt veeretati teele pidevalt uusi administratiivseid takistusi puuduvate vormide, eeskirjade vms, mõnikord arusaadavate kuid vahel ka puhtformaalsete nõudmiste näol… No tegime neidki ja liikusime … aeglasemalt kui oleks tahtnud… aga siiski….

Enne "meie mänguastumist" või "mängu kutsumist" oli AAU-de müügimeeskonna ja MKM-i ametnike Jaapaniga peetavate AAU-de läbirääkimiste peamiseks sisuks olnud idee, et Jaapanist saab suure hulga päikesepaneele kvoodi vastu ja sellest ehitab Eesti Energia endale päikeseelektrijaama. Vägevaima Euroopas vist. Oli see nüüd 10 MW või sinna kanti…. võin numbris eksida.
Seda soovis MKM ikka väga ja ju vist ka Eesti Energiagi … Meid kaasati nii-öelda varuplaanina kuna olime nimetatud plaani (Eesti Energia päikesejaam) suhtes andnud hinnangu, et sellist abi AAU-de skeemiga anda ei saa….
Meie olime selle plaani vastu mitmel põhjusel. See oleks jätnud pika ninaga kõik need eraettevõtjatest arendajad, kes sama valdkonnaga tegelevad ja Eesti Energia oleks trooninud koos oma räpase energia tootmisega ka kui taastuvenergia suurtootja.
Teseks, oleks vilistatud Euroopa Liidu riigiabi reeglitele ja tegeletud eheda rehepaplusega. Mind hämmastas toona, millise järjekindlusega on valmis kõrged riigiametnikud avalikkuse eest varjus olles, võitlema ühe ettevõtte (Eesti Energia) huvide eest ja kulutama aega ja raha selleks, et leida teid kuidas rikkuda seadust.
Kui arvate, et need vastuseisud lollustele põhjustasid ametnike ja selle taga olevate poliitiliste kolleegide erilist armastust, siis loomulikult te eksite. Ma arvan, et just nendes toimingutes, seista nõmeduse vastu, tuleb otsida ka KENA ja kogu energiasäästuteema lõpetamise põhjus Eestis. See millise kergusega meediatöölised võtsid järada neile ette topitud mudeli: rohelised toetasid valitsust ja said 86 milli näitab veelkord meedia pinnapealsust.

Millise programmi me KENA all kvoodikauplejate jaoks lõime ja läbi rääkisime:
- Kodumaja päikeseelektrijaam koos akusalvestiga, kuni 90% toetust maksumusest
- Väiketuulik kodumaja kütteks (vee soojendamiseks) kuni 90% toetust
- päikesekollektorid sooja vee ja osalt kütte saamiseks kuni 75% toetust
- elektriautod kuni 50% toetust + laadimisvõrgustik.
- elektrijalgarataste toetus 600-800 eur ratta kohta
- elektrirollerite toetus 1300 Eur rolleri kohta.
Viimased, ehk siis kergliikluse arendamine ... olid meie hinnangul meie linnade oludes arusaadavalt kõige suuremad kasvuhoonegaaside vähendajad transpordis … tee, mida mööda on liikunud enamus põhjamaid...

Jaapanlastele meeldis see autode värk aga nad ei uskunud, et neid nii palju müüa saab. Meie vastus oli, et seetõttu tulebki programm teha mitmekesine, et saaks müüa kõike, mis CO2 emissioone vähendaks.
Kuna senised autode jagamise ja huviliste skeemid (autod saab Eesti Energia või Eesti Post) ei osutunud veenvaks siis pakkusime omalt poolt välja järgmise lahenduse: need nn "swap tehingu" autod võiks jagada loodavate autode kasutusühistute vahel, millega siis saab lapsi huvringidesse viia või sealt tuua (linnade, kus huviringid ja kus elatakse, vahel reeglina sobilikku bussiühendust pole) või siis huvilisi busside rongide peale, kuna nendegi peatused paljudest kaugel. See võimaldaks luua ka üle-riigilise elektriautode laadimisjaamade võrgustiku, mis oleks tähelepanuväärna ka kogu Euroopa kontekstis... Sellest plaanist püüti kinni sõna "sotsiaal" ja ilma ühegi sisulise aruteluta oli Hanno Pevkuri hommikuse visiidi tulemusena Stenbocki majja saanud sellest plaan jagada sotsiaaltöötajatele elektriautod ja teha sotsiaalministeeriumist 500 autoga autobaas. See otsus sündis üleöö. Ilma igasuguse aruteluta projekti tegijatega. Poliittahe… No arusaadav, kah, valimised olid tulemas ….
Täna on siis selge, et ametnikud saavad autod ja vaid nende jaoks mõeldud laadimispunktid. Rahva asi oleks küsida kui palju selle toimingu tulemsune asis maksukoormust on vähendada kavas kui kvoodist, kui ühisvarast, selline taristu paika pannakse?

Kuna autovaimustus võttis maad ja uued valimised olid kohe ukse ees, ei kaasatud programmi autoreid ühtäkki enam läbirääkimistele. Samuti anti teada, et tuleb osta arutult suur hulk kiirlaadijaid, sest see olevat jaapanalaste soov ning et lisaks tuleb jaapanlastelt osta suures summas konsultatsioone … ka selliseid siis, milline kompetents meil endilgi olemas on …. või õigemini, KENA-s olemas oli … Pärast seda kui programm valmis oli kuulsime ühtäkki, et me ei ole mingitele küsimustele õigeaegselt vastanud ja et seetõttu jätkatakse nüüd läbirääkimisi ilma meieta…
Ma arvan et siin tehti poliitilistes huvides (tulemas olid valimised ja mis on veel parem kui edvistada valijate ees autodega ja suurima müügitehinguga) nõme ja tegelikult võimalusi hülgav otsus, mis rahvale lõppkokkuvõttes ka korda ei lähe. Oli ka selge, et rohelisi selle tehinguga seoses enne valimisi kuidagi mainida ei tohtinud….

Selle programmi raames ei saa me elektriautodele konkurentsivõimelist hinda sest arutu oli välja avalikult öelda, et toetatakse 50% ja kuni 18000 eurot. Nüüd on paigas ka mistahes elektriauto hind Eestis…see on ca 32 000 eurot. Ja loomulikult müüakse selle eest nii vähe autot kui võimalik.

Tänaseks on elektromobiilsuskava riiklikult välja hüõigatud ja kiidetud kuid juhitud ning detailides kavandatud moel kus huvi sõlle vastu on visa ja vaevaline tekkima ning ei täida see ka lõppkokkuvõttes eesmärki: kasvuhoonegaaside vähenemist. Poliitiline ahnus ja edevus on võitu saanud tehnoloogilisest asjatundlikkusest, ehitatakse tüüpilist Potjomkini küla ja tegeletakse mainekujundusega. Seda kõike muidugi maksumaksja rahaga, isegi kui selleks rahaks on CO2 kvoot. Kahjuks jäävad (ja ma olen seda meelt, et poliitilistel põhjustel) realiseerimata kõik need suurepärased ideed ja lahendused, mis oleks kasulikud olnud elanikele ja andud pikaajalist kasvuhoonegaaside vähendamist.

Probleemid millele meie koostet programm üritas lahendusi leida olid järgmised:
- kuidas asendada taastumatutel kütustel (bensiin, diisel) toimivat, müra ja kahjulikke heitgaase tekitavat autotransporti taastuvatel kütustel toimivate, müra ja heitgaaside vabade sõidukitega. Just seetõttu kirjutasime timgimustesse, et koos elektriauto ostuga peab ostja omandama ka rohelise energia sertifkaadi aastase läbisõidu peale kuluva elektri hulga ulatuses.
- kuidas asendada autosid kergemate sõidukitega, mis on samas mugavad ning liikumisel higiseks ei aja (elektrirattad, elektrirollerid)
- kuidas toime tulla autnoomsete energiatootmislahendustega (elekter ja soojus) ja kuivõrd on need abiks energiahinna tõusu vastu
- kuidas edendada ühistulist ettevõtlust energia tootmisel ja tarnspordi korraldamisel.

Tänaseks tundub nii, et elektriautode programmist on saanud valitseva edevuse ja ebakompetentsuse lipulaev.
Kahjuks puuduvad selle programmi realiseerijatel olulised edueeldused nagu teadmised ja kompetents sarnaste arenduste elluviimisel ja sarnase koostöö käivitamisel ja ma ei imesta kui oma ülesannetega ummikusse jõudnult üritatakse näiteks asutada riiklikku või siis "mittetulunduslikku" takso- ja transpordifirmat, kuhu kõik need, oskamatu projektijuhtimise ja puuduliku tehnilise komeptentsi tulemusena müümata jäänud autod või nende toetusraha kanditakse.
Kui aga kasvuhoonegaaside eraldumise vähenemist tõestada ei õnnestu, on see programm ka sisuliselt läbi kukkunud. Ja enamgi veel: on üks argument juures, miks kliimamajandust kritiseerida.
Ja neid läbikukkumisi ootavad needsamad naftatootjad mõnuga. Meile siin tähendab see aga seda, et jääme ilma võimalusest investeerida tervesse tulevikku.
Loomulikult on kombeks sedalaadi tööõnnetuste puhul öelda, et hea, et niigi läks. Küsimus ongi selles, kas maha magatud edu on ikka edu või näitab see teatavat unisust ja visooniuudust?
Pagan võtaks, tõsiasi, et kliimakaubandus täna nähtaval kujul luuakse on selge olnud 1997 aastast saati. Siis allkirjastai Kyoto lepe.

Sirbi keeletoimetaja Aili Künstler arvas, et "sostiaalmeediast" eestikeelsem ja mõistetavam nimetus on "ühismeedia"…nagu on seda sõna ühiskondki.
"Sotsiaalabi" on siis "ühisabi", mida see ka on, kui kõik üheskoos hädasolijat aitavad, võõrsõna ebaselgus ei oleks sel juhul päästerõngaks: las keegi teine teeb. Ka "ühisabi" ja "ühishoolekanne"
"Sotsiaalministeerium" on "ühisasjade ministeerium" koos ühisasjade ministriga: selge, mida ajama peab ja mille eest seisma.
"Sotsiaaldemokraatia" on "ühisrahvavõim" ja "sotsiaaldemokraadid" siis "ühisrahvavõimlejad"…see viimane tundub juba asja päris hästi kirjeldavat.

Eesti keeles mõistete ja tegevuste väljendamine võimaldab tõepoolest kaotada võõrsõnade taha pugemise ilmingu, kus sõna segasus on hea pääsetee vastutusest. Kasvõi näiteks seesama "sostiaalabi". Kui midagi on kehvasti, siis ikka on vaja sotsiaalabi ja see, kes peab andma sotsiaalabi on paha kui seda ei anna. Aga ühisabi andmine ja sellest keeldumine peaks ju mõtlema panema: see vast me ühine asi.

Niipalju siis keelesoovitusi. Kasutage siis rohkem ühismeediat ja püüdke ühisabis kaasa lüüa ja vaadake, mida teevad ühisrahvavõimlejad.

Hea Marko Mihkelson

Teadaolevalt on riigikogu väliskomisjon seda va rahanduskriisi asja arutanud.
Aga julgen paluda, et arutage veel. Aspekt, mida arvan, et pole käsitlemist leidnud, on mõned kriisi võimalikud põhjused.
Arvan, selles on ka pisut isiklikku kogemust ja muid tähelepanekuid, et üheks põhjustest võib olla lonkav raamatupidamise praktika problemaatiliste riikide ettevõtetes ja ka riigi ja kohaliku omavalitsute institutsioonides.
Loomulikult võib seda tõlgendada nii, et raamatupidamise korraldamine on iga riigi enda asi.
Täna see ei ole paraku nii, kui oleme kaalumas raha kulutamist riigi aitamiseks, mille võimalik et sisemise aruandluse korratus ka antava abi ära raiskab.
Mul on siinkohal sulle palve, palve väliskomisjonile, et saada nii kreeka kui teiste potentsiaalsete riikide Eesti saatkondade ja diplomaatide kaudu teavet selle kohta, milline on reaalne olukord sealsete riikide raamatupidamise praktikaga seotult.
Kirjutan seda, kuna taipasin ühtäkki, et rohkem ehk kui rahamiljardid võiks Kreekt ja selletaolisi riike idata ausa raamatupidamise sisseseadmine ettevõtetes.
Need saaksid olla raamatupidamise ja ettevõtluse asjatundjad, kes oleksid ise valmis minema appi juurutama korralikku, ausat ja läbipaistavt raamatupidamistava.
Mul on kahtlusi, et see ilmselt puudub.
Sellise "piirideta raamatupidajate" liikumise käivitamiseks näib olevat õige aeg. See on parem lahendus kui soomlaste kavandatud eritagatised, see oleks ilmselt ka parem lahendus kui pelk rahaandmine teadmatusse.
Võimalik, et mu mõte näib hiljaksjäänuna. Samas pole vist iial liiga hilja olulisi asju teha.
Kaugelt vaadates on ka väga suure eluka toitumissüsteemi algus ja lõpp üsna lähedad.
Kodanikuna soovin kindel olla, et me abi, kui seda anda otsustame, läheks tõepoolest õigesse kohta.
Loodan siiralt, et selline kuulamine väliskomisjonis tehakse nagu ka seda, et saame teada, kuivõrd mu kahtlus tegelikkusele vastab, loodan, et komisjonil on võimalus sest kuulamisest ka avalikult teavitada. Veelgi parem kui see arutelu võiks komisjoni ostusel üldse avalik olla.

Parimate soovidega
Marek Strandberg
endine kolleeg

Tõsijutt. Tegemist on nimelt paljuräägitud energiasäästuprogrammiga, mille erinevad riskielemenedid just hiljaaegu minu peas kokku said. Sellest ka kirjutan.
Tõuke andis asjaolu, et nagu välja tuleb, on Eestis puudu ehitustöölistest ja ettevõtjatest, kes maju soojustaksid. Seega liigub sellesse valdkonda üsna palju juhutöölisi ning -ettevõtteid.
Milles siis risk?
Aga vaadake ringi: peamiseks soojustusmaterjaliks on vahtpolüstürool, mis seina kleebitakse ja üle krohvitakse. Juba ehitusplatsid ise on õõvatekitavad: vahtplast on ladustatud hoonete lähendusse, seinad on täiskleebitud krohvikihti ootavat valget plasti, inimesed on kodudes, palavusest aknad lahti. Säde või aknast hedetud sigaretiots on piisavaks sütikuks rääkimata pahatahtlikkusest.
Selles risk ongi sest polüstürooli põlemisel tekkiv stüreen on tugev mürk, mis ka lühiajalisel kokkupuutel hingamisteedega inimese teise ilma saadab.
Vahtpolüstürool on aga odav materjal ja seetõttu langebki valik just sellele.
Ohutust kasutamisest on aga asi kaugel, seda enam, et kasvuhoonegaaside kvoodiraha kasutustähtajad hingavad kuklasse ja sunnivad kiirustama-kiirustama-kiirustama.

Rääkimata siis sellest, et kohalik tulekahi võib stüreeniseguse suitsu kortereisse imeda on ka polüstüreeniga soojsutet maja paras riskiallikas. Aastaid tagasi põles polüstürooliga soojsutatud Viimsi koolimaja otsasein. Põhjuseks oli arvatavalt koolijuhile vahele jäämise ohus sigareti krohviprakku kustutanud õpilased.
Iga kui sellise plastkihi all olev maja on suur ohuallikas seda enam, et reeglina on seina ja soojustuskihi vahel ka mugavusest ja materjalikokkuhoiust tulenev õhuvahe, mis toimib õhutoitena põlengu puhul.

Tuleohutuse mõttes peaksid nii akende ümbrused kui korruste vahedki olema isoleeritud mingi tulekindla materjaliga, et krohvi all põlema süttinud polüstürool ei muudaks maja surmakambriks. Ohutu ehitamisviis peaks aga pastikuplaadid hoidma ehitsplatsist kaugemal ning seinas ei peaks valendama rohkem kui sada ruutmeetrit katmata plastkasukat.

Kus on aga lahendus?
Ühe Eesti korterelamute kvaliteetse soojustusprogrammi loojana oli mul üheks oluliseks kavaks ennekõike tehases valmistatud ja maja fassaadi täpselt jälgivate soojustuselementide kasutamine. Siis on ohutum neid nii luua kui tekitada ka vajalikud tuletõkked. Aasta eest olnuks see lahendus ehk 1/5 võrra kallim olukorrast, kus kellu ja ämbriga tegelased kõõluvad tuleohtliku materjaliga maja ümbritsevatel tellingutel.
See kava jäi paraku katki, sest raha kulutamise võidujooks oli alanud. Surmaga võidu joosta on aga riskantne tegu seda enam, et ametnikud ja ettevõtjad jooksevad ju võidu mitte endi vaid majaelanike surmaga.

Täna on ehitustööd nõudluse tõttu kallinenud juba 1/3 võrra.
Täna on viimane hetk, et päästeamet avaks silmad selel ohuallika suhtes ja lisataks renoveerimisele ka selegmad ohutusnõuded, mis tulenevad polüstüreeni eelkirjeldatud ohtudest.

Vahtpolüstüreen põleb kiiresti ja rohkem kui leegid tapabki põlemisgaas. Kuidas loetud minutitega vahtpolüstüreeni tõttu sajad üle 160 inimese hukka sai võib vaadata loost, mis kirjeldab ühe Permi ööklubi põlengut.

Kredex on aastaid toetanud kortermajade renoveerimist moel, et pole tähelepanu pööratud ventilatsioonile ja hoone sisemisele mirkokliimale. Raske öelda, kui paljud inimesed täna energiasäästu formaalse nime all kannatavad niiskuse ja hallituusseente tekitatud tõbede käes. Sellele pinnapealsusele õnnestus teha lõpp kuid nagu näha oli see vaid osa hädadest.
Oleks kurb kui ülejala tehtvate tööde käigus mõni selline õnnetus juhtuks. Energiasääst on küll oluline, kuid selle nimel ei peaks kodanike elude ja tervisega riskima.
Majanduskasvu nimel suremine ei ole see väärtus, mille nimel elada.


Permi Lonkava Hobuse Kõrtsi juhtumist on lugeda nii siit:

Vene uudisaate väljavõte sama juhtumi kohta on näha siin.

Veel vene uudistesaade lonkavast hobusest.

Kas president on roheline kui ta niidab muru või istutab puid? Omajagu on.
Mis üldse on roheline kaasaja mõttes? Mürkide vastu ja loomade poolt olija, on eilse päeva vastus.
Roheline ilmavaade on palju laiem küsimus. Küsimus inimese juurtest ning võimekusest neis juurtes peituvaid vigu vältida, ennetada ja kohendada. Nojah, küsite teie, kui inimene on niivõrd looduslik ja loomulik, kas meis saab siis vigu olla. Ikka saab. Ja palju.

Kust me küll aga teame, et tegemist on vigadega? Ja milliste vigadega?

Meie evolutsiooniline minevik on olnud teistlaadne kui tänane elu. Inimkond on olnud oma hällis hõredalt elav ning mõisted aeg ja kultuur on kasvanud meie kaaslasteks pikkamööda.
Inimeste bluffimise ja valetamise loomupärane foon pärineb hõreda asustuse ajast, kui sellel oli ellujäämistähendus. Täna kaalub inimkond koos kodustet loomadega samapalju kui ülejäänud imetajad Maal kokku. Inimkonna võime Maad pahupidi ja teistsuguseks pöörata ja väänata on geoloogiliste jõududega lähedased. Seda teadis juba sajandi eest Valdimir Vernadski. See pole paraku täna veel kõigile üldmõstetav, sest bluff börsidel, rahasüsteemides ja kõikvõimalikus virtuaalsuses vohavas majanduses on üüratu. See üüratu bluff põhjustabki kriise. Inimkond ei saa enam paraku samal moel bluffida nagu meie küttidest eellased savannides.

Selles aga ongi ju kultuuri ja keele ja kogu inimese arendatud märgisüsteemide sisu ja tähendus: korvata meie ebakõla. Ja mitte ainult: ka ümber sõnastada ja sisustada olemismüüdid ja muinasjutud tuues nende aseme rohkem teadmist.
See on tänasel päeval "roheline". Roheline on ka see, et meie asi on aru saada, et igal siin Maal elaval elusolendil on oma tähendus ja roll. Oma märgisüsteem ja oma eetika kui soovite. Iga selline olend õpib ja muudab omi arusaamu aeglaselt aga samas õpetab meid aru saama ja nägema piire, millest üleminek on fataalne ennekõike meile enestele.

Majandus pole mitte asi iseeneses vaid üks Maa elus ettetulevaid ja üsna keerulisi märgisüsteeme. Selles süsteemis on paraku sees kuhjaga ebatäiuslikkust ja alust pöördumatuid tagajärgi tekitavatele bluffidele.
Filosoofid ja bioloogid on seda moel-teisel mõistmas. Arusaam, et elu olemuses mängib märgiline sama suurt rolli kui füüsikaline või keemiline on ilmselt sama suur muutus meie teadmistes kui oli seose tekkimine klassikalise ja kvantfüüsika vahel. Kvantfüüsika ehitas ühiskonnale tuumapommid aga ka mobiiltelefonid ja arvutivõrgud.

Arusaam elu märgilisest ja väärtussüsteeme tekitavast olemusest võiks aga tekitada parema ühiskonna. Mitte religioon, mitte järjekordsed muinasjutud vaid justnimelt teadmine selle kohta, mis on elu.
Selle teadmise raamid on vaikselt ja pisitasa ilmunud nii Darwinist kui tema eakaaslasest von Baerist saati.

Parlamenti ei valita selle alusel, kas saadikul on aimu looduse ja ühiskonna olemusest. Presidenti võiks valida.
Võiks valida selle, kel suurem potentsiaal vaimsete muutuste kujundamiseks. Võiks valida selle, kes on muutmiseks ka inimeste toe saanud.
Seega, Tarandi.
Ma ei arva, et Indrek oleks maailma üksiasjade üle juurdlev loodusteadlane, kuid ta on taiplik, tundlik ja selge toimetamisega ja ettenägev poliitiline loom. Ergas veel, mitte mugandunud. Jätkuvalt, loodan, praeb oma hommikused munad ise. Ja ilmselt jääbki praadima.

Täna on Euroopas ainus poliitiline kogukond, mis minu kirjeldatud muutusi aimab, roheline poliitiline kogukond, kus on aru saadud, et SKT maailma väärtuste ja võimaluste hindamisel on sama piiratud tegevus, kui et osta auto või maja vaid värvi järgi. Või jalgratas …, et anda jutule rohelisemat tooni.


Nagu olete aru saanud on see jutt mu endistele poliitilistele kolleegidele.
See on üleskutse, et näidata, et presidendi roll Eestis pole mitte üksikute või valitud, vaid kõigi põhiseaduse puntide järele valvamine. Ka nende järele, kus me võtame vastustuse oma keskkonna ja tuleviku eest. See on tegelikult üks ja seesama.
Kui tänane president on oma retoorikas jõudnud kodanikuühiskonna olulisuse rõhutamiseni, siis meie probleemide lahendus on paraku inimkonna võimes oma kultuurilisi ja evolutsioonilisi vigu kohendama hakata.

Riigikogu enamus tundub olevat täna istuva presidendiga rahul. Kõik on ju toiminud ja kõik on näivalt veel stabiilne. Riigil on nii nägu kui tegu.
Küsimus on aga selles, kas me soovime stagneeruvat välise rahulolu jätku või heas mõttes adrenaliini ja häid muutusi sisulisse arengusse.
Soovin, et tahaksime just viimast.
Ehk siis praegustest valikutest Tarandit, kes muide on selgelt öelnud, et küsimus sellest, kuidas valida presidenti, võiks olla rahva ehk ühiskonna otsustada. Rahvahääletusel näiteks. Küsimus on tõepoolest põhimõtteline, kas inimesed soovikid otse valida presidenti või mitte.
Need valimised oleksid vähemalt koht, kus arutelu oleks arengust ja ideedest mitte seadustandva võimu lubadustest. Loodetavalt oleks see nii.

Loogilisest umbteest.
Kui me ütleme, et valetaja on see, kes kogu aeg ja aina valetab … aga kui siis ütleb valetaja, et ta valetab…siis tekib ju küsimus, mida ta tegelikult teeb. Eks?
Sama lugu on kirjutajatega. Eriti juhtudel, kui tekstide alla kirjutab oma nime näiteks suhtekorraldaja. Mida ta siis teeb? Kelle suhteid korraldab?
Mina ei ole suhtekorraldaja, ma ei esinda ka kellegi muu kui iseenda seisukohti presidendi valimiste asjus. Oludes, kus ma parema meelega näeks Eesti riiki pigem üldse ilma presidendita.
Valikute puhul aga soovitan, ühiskonna toonuse ja lootuse säilimise huvides, valida muutusi ja uut vaadet. Laineis laeva tuleb juhtida ja olla aktiivne, mitte lasta lainetel teha , mida nood tahavad.
Kui mõnede kriitilise suuvärgi ja sõrmedega inimeste jaoks oleks Indrek presidendina riikliku komöödia kehastuseks siis mõelgem: mis on parem, kas kooma või komöödia?


P.S. Siin ka lühike kommentaar selle loo kohta, mille lähetasin Delfi toimetajale Urmo Soonvaldile vast nii umbes möödunud pühapäeva (14. august) keskpäeva paiku.
Pärisn, kas see neile sobida vüiks...vastus oli jaatav ja delfis ilmus ka lugu , mille lõpus ka julgustav lause:
"Pikemalt saab Marek Strandbergi arvamustest presidendi kohta lugeda juba esmaspäeval Delfist"
Kuna ise sattusin erakorralistel asjaoludel vahepeal haiglasse siis ei tea iial, mida kelligi teisega juhtuda võib. Lugu on aga siiani Delfis ilmumata. Loodtevalt on hr. Soonvald hea tervise juures.