Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Arhiiv ‘Liisa-Ly Pakosta blogi IRL’ Teemas

Valitsuse haridusteesid 11 / 12

25. aprill 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb

Valitsus on välja käinud 12 teesi hariduskorralduse kaasajastamiseks. Vaatleme lähemalt, mis on nende teeside sisu. Igas postituses üks tees koos selgitustega. Kõik arvamused, täiendused ja tähelepanekud on väga teretulnud!

Üheteistkümnes tees: Kavandatakse sammud õpilaste õpi- ja õpetajate õpetamiskoormuse vähendamiseks, sh läbi välishindamise suunamise peamiste õpiväljundite saavutamisele.

Kummalisel kombel on neist 12 teesist koolide välishindamine hariduse sisu mõttes kõige olulisem, ehkki kaudsel moel. Sest seni, kuni õpilaste teadmisi – või isegi ülikooli sissesaamist - hinnatakse numbritega, on täiesti loomulik tahe saada võimalikult häid numbreid. Ja sellest tulenevalt täiesti loomulik õpetajate keskendumine sellele, kuidas nende õpilaste numbrid võimalikult head saaksid. Seega on kerge tekkima olukord, kus koolid õpetavad seda, mida eelmistel aastatel on lõpueksamitel küsitud.
Tänase Eesti üldhariduse probleem on endiselt selles, et valikud on liiga väikesed – kuskilt justkui tahetakse, et kõik õpiks täpselt ühtemoodi. Soomes, kes ka tegelikult järgib seda ühtluskooli põhimõtet, mille sedastas teise ilmasõjaeelne Eestigi, on variatiivsus palju suurem. Ehk teisisõnu: probleem pole mitte üldises õppekoormuses, vaid selles, et kõik lapsed õpivad ühtemoodi. Meie õppekavad on ülekoormatud kohustuslike osistega, ent tegelikkuses peaksid koolid panema kokku oma õppekavad, mis võivad mõnel juhul olla mahult suureamdki – ent sobivad just selle kooli õpilastele.
Soomes on riiklik õppekava üsna üldine alates 1994. aasta õppekavareformist, aga detailsema ning “oma” teevad selle põhjal omavalitsused, võttes arvesse kohalikke iseärasusi, kohalike laste vajadusi. Ja lõpuks teeb iga kool oma õppekava, kusjuures kooli õppekava tegemisel osaleb kogu kooli kollektiiv. Ei mingit hirmu midagi “valesti” teha, ei mingit inspektorikartust või testis põrumise pelgu – kõike seda pole. Mida rohkem usaldada õpetajat ja mida vähem koole inspekteerida ning kontrollida, seda paremad on õpilaste tulemused, tõdeb Soome Haridusministeerium tutvustades Soome võidupositsiooni PISA testides. Koolide hindamine eksamite abil toimub ainult väikeses ulatuses ettevaatliku ning nõuandliku tooniga ja pistelise valiku alusel – kusjuures koolid, kes soovivad samuti eksameid teha, aga pole juhuvalimis, peavad eksamiõiguse eest maksma!
Õppimis- ja õpetamiskoormust vähendab kõige paremini õhinapõhine õpe, kui kasutada Hannes Tamjärve definitsiooni. Kui õpilasel lastakse õppida huviga ja võibolla täiesti teises järjekorras, kui on õpikus peatükid, siis õpib ta kiiremini, peaaegu märkamatult, ning väiksema koormusega. Selle eelduseks ongi lahtilaskmine rangest kontrollist ja ühetaolisuse tagaajamisest ning pedagoogi suurem usaldamine.
Kui hakata lihtsalt numbritega opereerima ja näiteks tundide arvu vähendada, siis tooks see kaasa teiste riikidega samal hariduspulgal püsimiseks vajaduse täiendav õpe lapsevanematel kinni maksta – ja seda vajadust me kindlasti ei soovi. Suund välishindamise vähendamisele ning sellest igasuguse bürokraatia eemaldamisele on kindlasti õige tee ja vähendab muuhulgas ka õpetaja koormust. Jääb rohkem aega põhilisele - õpetamisele!

Kirjutatud teemas: Liisa-Ly Pakosta blogi IRL | Kommentaarid välja lülitatud

Valitsuse haridusteesid 1 / 12

24. aprill 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb

Valitsus on välja käinud 12 teesi hariduskorralduse kaasajastamiseks. Vaatleme lähemalt, mis on nende teeside sisu. Igas postituses üks tees koos selgitustega. Kõik arvamused, täiendused ja tähelepanekud on väga teretulnud!

Esimene tees: Vastutus põhi- ja keskhariduse juhtimise, rahastamise ja korraldamise eest tuleb jaotada selgelt kohalike omavalitsuste ja riigi vahel.
Eestil on väga hea Põhiseadus. Haridus torkab meie põhiseaduses silma seeläbi, et vastutus selle eest on pandud kogu ühiskonnale. Tsiteerime seda § 37 järgi: „Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. ---Hariduse andmine on riigi järelevalve all.“ Täiesti loogiline sõnastus Põhiseadusele, kuna just nii on haridus korraldatud enamikes riikides. Põhjused on lihtsad: kaasajal on üldhariduses niivõrd palju õpetamisele lisaks tulnud ka kasvatamist, tervishoidu, sotsiaalsete küsimuste lahendamist ja kõike muud algebrast ja vältevaheldusest palju laiemat, et mõeldamatu on koolide ülalpidamine kas ainult kohaliku omavalitsuse või ainult riigi poolt. Rahvas on andnud Põhiseaduse hääletusel mandaadi kohalikele omavalitsustele ja riigile laste harimist puudutavates küsimustes omavahel tihedalt parimat koostööd teha. Kui palju sellest koostööst peaks olema raamidesse surutud, on alati asjakohane küsimus läbi arutada ja ilmselgelt on tööjaotuses üht-teist, mida paremini paika panna. Igal piiritõmbamisel peab loomulikult analüüsima, et ega laps kasvõi juhtumisi kaotajaks pooleks jääks. Vältida tuleb samas ka olukordi, kus laps jääks kaotajaks liigse korraldamatuse tõttu. Põhiseadus paneb riigile kohustuse teatud „tarbijakaitseks“ ehk järelevalveks, kas igas Eestimaa paigas laps ikka piisavalt head haridust saab.
Üldine hariduspoliitiline kogemus maailmast näitab, et mida suurem on kohapealne otsustusõigus ning mida vähem on formaliseeritud riigipoolne juhtimine, seda parem on hariduse sisuline kvaliteet. Ilmselt vajab haridus pidevat vaba otsimis-, katsetamis- ja arenguruumi. Ainus, mida me tuleviku kohta kindlalt teame on see, et tulevik vajab väga eripalgelisi inimesi. Loogiline on sellest tuletada, et tulevikuinimesed vajavad ka väga eripalgelisi hariduskogemusi. Tsiteerides Tero Autio kirjutisest viimases EestiInimarengu Aruandes Darling-Hammondi ja McKinsey uurimiskokkuvõtet (lk 111): „Haridusreformide vastu tekkinud rahvusvahelise huvi irooniline mõju on selles, et see on toonud esile hariduse ja õppetöö valdkonnas tegelikult kõige edukamad riigid ja süsteemid – paradoksaalselt just need, kus on suurem usaldus õpetajate vastu, kus hinnatakse õppekava avarust ega püüta kõrgemalt poolt kõike rangelt kontrollida“. Sestap tähendab valitsuse esimene tees tõenäoliselt seda, et kohalik otsustustasand laieneb veelgi ning samas tugevneb ka riigi sisuline töö hariduse sisu osas käivas järelevalves.
Vastasel korral ujuksime me vastuvoolu maailma parimate praktikatega, kasvõi sellesamagagi, mis võtta maailma parima hariduskorraldusega riigist – Soomest. Seal on riigi ja kohaliku omavalitsuse vaheline hariduse rahastamine jaotatud Eestiga võrreldes tõesti oluliselt selgemalt: iga nelja aasta järel lepitakse kokku täpne protsent, mille riik maksab hariduskulutustele omavalitsuse enda kulutuste täienduseks juurde. Seega esmalt otsustab kohalik omavalitsus, kui palju ta haridusele kulutab, ja seejärel saab ta tegevust kavandada juba kindla käega, sest tema oma eelarvenumbrile laekub kindel protsent – näiteks 37% - lisaks. Igal aastal vaadatakse protsent üle elukalliduse indeksi alusel, umbes samamoodi, nagu Eestis vaadatakse pensione. Mida rohkem panustab haridusse Soome omavalitsus, seda suurem on riigipoolne tugi. Mida vähem panustab omavalitsus, seda väiksemaks jääb ka riigi poolt eraldatav nominaalne rahasumma, ehkki protsent on ikka üks ja seesama. Kehtib vaid paar erandit, mil riik täiendavat raha eraldab – näiteks eriti hõreda asustusega piirkondadele ja väga raske erivajadusega lastele. Lihtne ja selge!

Kirjutatud teemas: Liisa-Ly Pakosta blogi IRL | Kommentaarid välja lülitatud

Mitu last rühmas on lasteaialapsele hea?

20. aprill 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb

Praegu käib lasteaedades arutelu selle üle, mitu last hakkab käima ühes rühmas uuest, sügiusel algavast õppeaastast.
Osades on uued rühmad juba moodustatudki. Aktiivselt nõutavad suuremaid rühmi mõned lasteaiajuhid ja omavalitsustegelased, ent kaugeltki mitte kõik! Lasteaiale kaasneb iga lapsega "pearaha" ja rohkem lapsi saab reaalselt lasteaiakoha kätte, järjekorrad lühenevad. Teiselt poolt on olemas piir laste mõistlikul arvul täiskasvanu kohta ja kolmandaks on olemas ka vastav seadus ja määrus.
Ühel täiskasvanul on loomupärane võimekuse piir, mitut last ta korraga kasvatada, lohutada, potitada ja harida jõuab. Seetõttu pole imestada, et koolieelse lasteasutuse seaduses on laste arv paragrahvis 7 piiritletud: mitte rohkem kui 14 last sõimerühmas ning kuni 20 aiarühmas, ning nende lastega peaks tegelema lasteaia lahtioleku aegadel kaks õpetajat (kummalgi nädalas 35 tundi tööaega) ja üks abiõpetaja (40 tundi nädalas). Seega kehtivad meil lasteaedades laste ja täiskasvanute osas järgmised kohustuslikud suhtarvud: sõimerühmades peab iga 7 lapse kohta olema vähemalt 1 täiskasvanu (1:7) ja aiarühmades peab iga kümne lapse kohta lastega tegelema samuti vähemalt 1 täiskasvanu (1:10). Enam-vähem vastavad need suhtarvud ka Euroopa Liidu soovitustele.

Kuna aga lasteaedade rühmade suurused, personali koosseis ja ka osaajaga rühma arvatud laste arv võivad olla väga erinevad, siis lisati õigus sama lasteaia juba olemasolevate laste vanematel teha ettepanek rühmade suurendamiseks, selleks lisati paragrahvile seitse jätkulause: (1¹) Lasteasutuse hoolekogu ettepanekul on valla- või linnavalitsusel õigus lapse arenguks vajalike tingimuste olemasolu korral suurendada laste arvu sõimerühmas kuni kahe lapse võrra, lasteaiarühmas kuni nelja lapse võrra ning liitrühmas kuni kahe lapse võrra.

Peamiselt tuli ettepanek rühma suurust võimalusena tõsta sellest, et osad lapsed on küll rühmas kirjas, ent ei käi kogu aeg kohal - näiteks on osa lapsi osaajaga. Rühma suurendamist nähakse seaduses ette erandolukorrana, ja selleks on vaja kahte eeldust: peamiselt lapsevanematest koosnev hoolekogu peab tegema esmalt ise ettepaneku ning lapse arenguks vajalikud tingimused peavad endiselt jääma täidetuks. Arusaadavalt tekitab enam küsimusi see teine pool - kes ja kuidas ja mille alusel määratleb, kas laste arvu suurendamiseks on see vajalik eeldus täidetud või mitte?

Tegelikult pole lapsevanemad ja ka lasteaiaõpetajad sageli kaugeltki rahul tegeliku olukorraga. Olen saanud mitmeid kirju ja osalenud paljudel kohtumistel, kus kurdetakse: voodeidki ei jätku. Neli last magavad välivooditel. Pärast rühma suurendamist ei jõua õpetaja enam nendega tegeleda, lapsi kasvatada ja õpetada, potitada ja riietada. Lapsed jäävad sagedamini haigeks, kuna nüüd on and nii tihedalt koos. Enam ei käi lapsed peale lõunat õues, kuna keegi ei jõua neid riietada - istuvad rühmas ja vahivad telekat. Ja nii edasi.

Huvitaval kombel selgus, et hariduslikud nõuded - mida kontrolliks Haridus- ja Teadusministeerimum vastavalt haldusalalisele kuuluvusele - ja täpsustatud personalinõuded Eestis puuduvad - seda viga annab loomulikult parandada, ka üks IRL'i valimislubadusi on lasteaedades vähendada laste arvu täiskasvanu kohta (sama punkt on ka IRL'i ja Reformierakonna koalitsioonileppes) kui ka kehtestada ühtsed kvaliteedi miinimumnõuded lasteaedadele. Küll aga saab hariduse ja personali osas lähtuda sellest, mida seadus on eesmärkideks pannud, ja suhtarvud kuni 1:7 ning 1:10 on normaalolukorrana seaduses tõesti kirjeldatud.
Olemas on küllaltki täpsed tervisekaitsenõuded, mida kehtestab Sotsiaalministeerium. Kuna ka selle määruse kohta on inimestel palju küsimusi, siis palusin ministeeriumi juriidiliselt teenistuselt selgitusi, ja edastan need lugemiseks täies mahus. Lühikokkuvõte: niiöelda "vanades" lasteaedades tuleb järgida lasteaia ehitusaegseid normatiive, seega enamikel juhtudel ei tohi rühma suurus suuremaks kui 20 kohalviibivat last minna.
Suur tänu Sotsiaalministeeriumile põhjalike selgituste eest ning head lugemist!

Selgitused ja taustamaterjal määruse nr 131 juurde

„Põhikooli- jagümnaasiumiseaduse“ (edaspidi PGS)uue redaktsiooniga, mis jõustus 2010. a 1. septembril, anti VabariigiValitsusele „Rahvatervise seaduses“ volitusnorm kehtestada tervisekaitsenõudedkoolieelsetele lasteasutustele, nende maa-alale, hoonetele, ruumidele,sisustusele ja sisekliimale ning korrashoiule.

Vabariigi Valitsuse06.10.2011. a määrus nr 131 „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutusemaa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“kehtestatakse „Rahvatervise seaduse“ § 7 lõike 2 punkti 11 ja „Ehitusseaduse“ §3 lõike 11 alusel.

„Rahvatervise seaduse“§ 2 punkti 3 kohaselt on „tervisekaitse“ inimese tervisele ohutu elukeskkonnatagamisele ning elukeskkonnaga seonduvate tervisehäirete ja haigustevältimisele suunatud tegevus. Valitsuse määrusega nr 131 nüüdisajastatikoolieelse lasteasutuse maa-alale, ruumidele, sisustusele ja sisekliimale, shsiseõhule ja valgustusele, ning korrashoiule esitatavad tervisekaitsenõuded.

Määruse nr 131 kehtestamiseeesmärk on tagada lasteasutustes laste tervise kaitseks ohutu keskkond javõimetekohaseks arenguks vajalikud tingimused.

Eestis onlasteasutus lapse elukeskkonnaoluline osa, sest koolieelses eas viibib laps lasteasutuses 9–12 tundi päevaserinevalt enamikust EL riikidest, kus laps veedab lasteasutuses ainult 3–4tundi ehk väikse osa ööpäevast. Seetõttu on oluline tagada lastele tervislikkeskkond kooskõlas „Koolieelselasteasutuse seaduse“ § 17 sätestatudlaste õigusega vaimselt ja füüsiliselt tervislikule keskkonnale japäevakavale, eneseusaldust ja vaimset erksust toetavale tegevusele ningpedagoogide igakülgsele abile ja toetusele alushariduse omandamisel.

Koostoimesõiguskorras kehtivate nõuetega tuleb lasteasutustes osutatava teenuse pakkumiselselle teenuse osutajal hinnata ka tema poolt osutatava teenuse ohutust. Kuiõigusaktides sätestatu ei ole ammendav või on tegemist reguleerimatavaldkonnaga, võetakse aluseks „Tarbijakaitseseaduse“ § 9¹ lõikes 1 sätestatu.Seega juhul, kui teenusele ei ole kehtestatud nõudeid õigusaktiga, hinnatakse teenuseohutust, arvestades erinevaid standardeid – Eesti standardeiks üle võetudrahvusvaheliste või Euroopa standardiorganisatsioonide standardeid; algupäraseidEesti standardeid; asjakohase valdkonna teenuse ohutuse tagamise head tava; teaduseja tehnika hetkeseisu; tarbijate põhjendatud ootusi ohutuse suhtes.

Määruse nr 131 ettevalmistamisel on arvestatudEuroopa Liidu uue lähenemisviisi üldpõhimõtet, et kohustuslikud on vaidohutust, tarindite tugevust, terviseohutust ja keskkonnakaitset määratlevadnõuded. Lastele ettenähtud maa-ala ja ruumide pindala suurus tuleb planeeridavastavalt laste arvule loodavas lasteasutuses ja rühmas, kavandamata laste arvuvähenemist haigestumise tõttu.

Määrusega nr 131 eireguleerita nõudeid, mis lähtuvad üldtunnustatud heast ehitustavast jaootustest tervise ja ohutuse tagamisel. Kiiresti muutuvas ühiskonnas jamajandusruumis on raskusi ühise normistiku loomisel, mistõttu on soovitavrakendada rohkem kaalutlus- ja kokkuleppenorme, mis arvestaks ressursse jakaitseks haavatavaid gruppe.

Täna tegutsevadlasteasutused peavad lasteasutuses tervisliku eluviisi kujundamise, lapsetervise hoidmine ja tugevdamine, haigestumise vähendamine ning igale lapselevõimetekohaseks arenguks vajalike tingimuste loomise eesmärgil täitmasotsiaalministri 24. septembri 2010. a määruse nr 61 „Tervisekaitsenõudedkoolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale“ https://www.riigiteataja.ee/akt/13360326ja tegema ettenähtud riskianalüüsi ning koostama tegevuskava vigastusteennetamiseks.

„Koolieelselasteasutuse seaduse“ 4. peatükisreguleeritud asutuse juhtimise japersonaliküsimuste hulgas on § 24 lõike 1 alusel lasteasutuse hoolekogulepandud ülesanne jälgida, et õppe- ja kasvatustegevus vastaks lastearengule ja huvidele ning teha sellesuunalist koostööd lasteasutusepersonaliga.

Määruse nr 131 üldnõuetekohaselt peavad lasteasutustel olema lastele alushariduse ja hoiuvõimaldamiseks sobivad, ohutud ja turvalised (suitable, safe and secure) hooned, rajatised, ruumid, sisustus jamaa-ala, kus on lapsel võimalikult väike risk vigastuste, mürgistuste ja muudetervisehäirete tekkeks.

Sobiv tähendabantud juhul seda, et arvestatakse laste vajadusi – vanust ja arvu, ealisierinevusi, lasteasutuses viibimise aega, magamiskohtade vajadust. Lasteasutusespeavad olema laste võimetekohaseks arenguks vajalikud ohutud tingimused, etennetada vigastusi.

Nii lasteasutuse hooned, rajatised ja ruumid peavad vastama„Ehitusseaduse“ §-des 3, 3¹⁻³ ja 5 ning nende aluselkehtestatud ehitisele esitatavatele nõuetele, samuti kõnealuse määrusega nr 131 kehtestatud tervisekaitsenõuetele. Muuhulgaspeab lasteasutus vastama „Ehitusseaduse“ § 3 lõike 10 alusel kehtestatudmajandus- ja kommunikatsiooniministri 28. novembri 2002. a määrusega nr 14„Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimalustetagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ (edaspidi määrus nr 14) kehtestatud nõuetele. Olemasolevate üldkasutatavateehitiste rekonstrueerimisel ja laiendamisel, samuti ehitamise käigusolemasolevatele ehitistele üldkasutatavate ehitiste funktsioonide andmiseltuleb tagada rekonstrueeritavate või laiendatavate osade vastavus määrusega nr14 kehtestatud nõuetele. Määruse nr 14 rakendussätte järgi peavad kõik pärast2003. aastat rekonstrueeritud lasteasutused vastama liikumispuuetegaisikute vajadustele. „Ehitusseaduse“ § 32 kohaselt peab lasteasutusel olema eesmärgilevastav kasutusluba ehk kohalikuomavalitsuse või riigi nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastabehitusprojektile ja ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutadavastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. „Ehitusseaduse“ § 33 lõike 4kohaselt väljastatakse kasutusluba pärast ehitise ülevaatust ja nõuetelevastavaks tunnistamist. Kasutusloa väljastajal on õigus kaasata ehitiseülevaatuse tegemisse selleks pädevaid isikuid ja institutsioone, kes esitavadoma arvamuse kirjalikult.

Enne EestiVabariigi taasiseseisvumist ja jurisdiktsiooni teket rakendati lasteasutustele NSVL –s kehtinud 1985. a tervisekaitse eeskirju.NSVL normide asemel kehtestati lasteasutuse nõuded sotsiaalministri 14.jaanuari 1996. a määrusega nr 7 „Koolieelse lasteasutuse tervisekaitsenormideja -eeskirjade TKNE 6/1996 kinnitamine“ ja seejärel sotsiaalministri25. septembri 1999. a määrusega nr 64 „Koolieelse lasteasutusetervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded“ (edaspidi määrus nr 64).

Lasteasutusteleerineval ajal kehtinud pindalanormidest annab ülevaate juurdelisatud tabel 3.

Määruse nr 64nõuete täitmisega ei olnud kaheksa aasta jooksul (alates 1999) probleeme, sestlastesõime pindalanõuded lapse kohta olid kooskõlas enne 1985. aastat kehtinudnõuetega. Võrreldes 1985. a normidega suurendati 1996. a lasteaia mänguruumi pindalanõudeidüksnes 0,5 ruutmeetrit lapse kohta (2,0-lt 2,5-le), kusjuures magamisruumipindalanorm oli endiselt 2,0 ruutmeetrit, s.o kokku 4,5 ruutmeetritlapse kohta. Mängu- ja magamisruumi pindalanormi vähendati 1. jaanuaril2010. a jõustunud määruse nr 64 muudatusega endisele 1985. a normile vastavaksehk 4,0 ruutmeetrit, sest lasteasutustes kasutatakse magamisruumi kamängimiseks.

„Koolieelse lasteasutuse seaduse“ kohaselt onvalla- või linnavalitsusel õigus lasteasutuse hoolekogu ettepanekul lapse arenguksvajalike tingimuste olemasolu korral suurendada laste arvu sõimerühmas kunikahe lapse võrra, lasteaiarühmas kuni nelja lapse võrra ning liitrühmas kuni kahelapse võrra.

Mitmedomavalitsused on suurendanud laste arvu lasteaiarühmades aga vastuolus seaduseehk üle seaduses lubatud piiri (sõimerühmas 14+2, liitrühmas 18+2,lasteaiarühmas 20+4), kuigi pindala ja siseõhu kvaliteet seda ei võimalda. Sellegavähendati praktikas lubamatult nii magamis-ja mänguruumide ning teiste ruumide pindala lapse kohta alla määruses nr 64 kehtinudlubatud määra.

Laste arvusuurendamine rühmas on toimunud osaliselt siseõhu kvaliteedi, ruumideülemäärase tihendamise ja laste tervise arvel, mida näitab lasteasutusekülastatavus, mis ulatub 50−60%-ni. Näiteks Terviseameti 2007. a lasteasutustejärelevalve tulemuste kohaselt ületas 133 kontrollitud rühmaruumi siseõhus 49rühmaruumis (34%) süsihappegaasi sisaldus standardiga kindlaksmääratud tasetkohati isegi 3kordselt. Seejuures oli ruumide täituvus veidi üle 50%, kuidmõõtmisi tuleks teha arvestusliku inimeste arvu juures. Lasteasutustekättesaadavus on paranenud, kuid külastatavus vähenenud ja tingimusedrühmaruumides halvenenud pindala vähenemise tõttu lapse kohta. Sellega tekibsiseõhu kvaliteedi taseme languse ja piisknakkustesse haigestumise kasvu oht.Lasteasutusest puudumise tegelikke põhjusi ei ole teadaolevalt tõenduspõhiste uuringutegaselgitatud.

2008. aastast onTerviseamet teinud 50 ettekirjutust ruumide pindala nõuetele mittevastavusekohta, sest rühmadesse registreeritud laste arv ületas seaduses lubatud piiri.Aastal 2010 tugevnes poliitiline jamajanduslik surve muuta üle kümne aasta tagasi laste tervise kaitsekskehtestatud määruse nr 64 nõudeid ning vähendada rühmaruumide pindalanorme.Viimaste aastate jooksul on ehitatud üksikuid uusi lasteaedu, kuid laste arvuolulise kasvu tõttu ei ole need ruumipuuduse probleemi lahendanud ningseadusega ettenähtud ülesannet täideti määruse nr 64 tervisekaitsenõudeid japindalanorme rikkudes. Järelevalvemenetluse käigus on selgunud, et erinevad kohalikudomavalitsused on olnud seisukohal, et määruse nr 64 kehtinud ruumide pindalanõudeid ei rakendataenne 2001. aastat projektikohaselt ehitatud tegutsevate lasteasutuste hooneteleja ruumidele. Enamik Eestis tegutsevaid lasteasutusi on ehitatud tüüpprojektikohaselt enne 1985. aastat.

Ruumidepindalanõuete teema ja tõsisemad probleemid lasteaiakohtade suhtes tekkisid 2006. a, mil lasteaedasid võõrandati või nende kasutusotstarvet muudeti. Juurdelisatud tabelitest1 ja 2 on võimalik lasteasutuste ja kohtade arvu võrdlemisel tuvastada, etVabariigi Valitsuse 06.10.2011. a määruse nr 131 kehtestamise eelsel ajal on lasteasutuste arv võrreldes 1995.a 52 võrra väiksem. Aastatel 2003–2009 on sama lasteasutuste arvu juuressuurendatud lasteasutuse normkohtade arvu 9822 võrra ja laste arvu 10754 võrra.Seejuures ei ole arvestatud määrusega nr 64 kehtestatud pindalanorme.

Sellega seoses täiendatimäärust nr 64 alates 1. juunist 2010 rakendussättega, mille kohaseltlasteasutuste maa-alale ja ruumidele (hoonetele) kehtinud nõudeid ei rakendatud enne 01.01.2010 koolitusluba omavatelelasteasutustele. Erinevate huvigruppide vaheliste pingete maandamiseks ja olukorra stabiliseerimiseks kutsussotsiaalminister 2010. a kokku laiapõhjalise töögrupi määruse nr 64 asemellasteasutusele uute nõuete väljatöötamiseks. 2010 kevadel lepiti kokku, etTerviseameti järelevalveametnikud ei hinda enne 01.01.2010 koolitusloa saanudlasteaedade ruumide vastavust nõutavatele ruutmeetritele, kuna koolitusloasaamisele eelneb tervisekaitsealane kontroll ruumide piisavuse üle.Terviseamet, tulenevalt „Rahvatervise seadusest“ kontrollib eeskätt tervistmõjutavaid tingimusi nagu vee kvaliteet, siseõhu kvaliteet ja teisi tingimusi.Oma hinnangu ruumide kohta annab Haridus- ja Teadusministeerium ennekoolitusloa väljastamist. Kuna tegutsevate lasteasutuste tähtajatudkoolitusload on väljastatud seaduses ettenähtud loamenetluse alusel, siis võikseeldada, et haldusorgan on objektiivselt hinnanud lasteasutused nõuetelevastavaks, sealhulgas ka pindala nõuete osas. Kahjuks puuduvad andmed, kaskoolitusloa andmisest on keeldutud ruumide ebapiisavuse ja seaduses sätestatudlaste piirarvu nõude rikkumise tõttu.

Tulenevalt 2010. akevadel vallandunud avalikkuse pahameele ja sotsiaalse surve tõttu vastu võetudmääruse nr 64 muutmisest ajendatuna on ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 131rakendussätetes peetud vajalikuks 01.01.2010 seisuga koolitusluba omavatelelasteasutuste maa-alale ja ruumidele (hoonetele) anda piisav, ca 20 aastane, üleminekuaeg, et tegutsevadlasteasutused suudaksid pindalanõudedvastavusse viia määruses nr 131 sätestatuga.

„Koolieelselasteasutuse seaduse“ § 19 lõike 3 kohaselt tuleb valla- või linnavalitsuseltagada kõikidele soovijatele võimalus saada lasteasutuses osaajaline koht kuivalla või linna territooriumil on ajutiselt vajadus lasteasutuse koha järelesuurem kui olemasolevate lasteasutuste üldkohtade arv. Seega tuleb seadusealusel valla- või linnavalitsusel luua kõikidele 1,5–7 aasta vanustelelastele vanemate soovil vähemalt osaajaline koht koolieelses lasteasutuses,kuid kehtiv seadus ei defineeri ega sisusta „osaajalise koha“ mõistet. Seega on tegemist seaduse lüngaga.

„Koolieelselasteasutuse seaduse“ alusel rühmades laste arvu suurendamine peab toimuma seadusega kooskõlas (piirarvud) ja laste arengutsoodustaval moel. Lapse arenguks vajalikke tingimusi ei ole seaduses täpseltloetletud, kuid kohalikule omavalitsusele on jäetud kaalutlusruum ja -õigusvastava otsuse tegemisel, arvesse võttes õigusruumis kehtivaid nõudeid,faktilist olukorda ja muid asjaolusid, mida enne otsuse tegemist tuleb kogumishinnata. Ei ole millegagi põhjendatud ega kohane sisustada seaduses kehtestatudpiirarvu nõudeid meelevaldselt kohalkäivate laste arvu kaudu, mitteregistreeritud laste arvu silmas pidades nagu seda sätestab seadus.

Tervisekaitseaspektist mõjutavad lapse arengut kõige enam sellised keskkonnatingimused nagukvaliteedinõuetele mittevastav joogivesi, saastunud välisõhk, halb sisekliimaja siseõhk, ebaturvalised mänguasjad ja mänguväljakud. Mikrobioloogiline jakeemiline õhureostus on peamine keskkonnaga seotud oht laste tervisele, eritisuurtes kollektiivides, ning üks riskifaktor akuutsete ja krooniliste ülemistehingamisteede nakkushaiguste, kuid ka teiste haiguste tekkeks. Siseruumidesaastunud õhk on nii linna- kui maapiirkondades peamine hingamisteedenakkushaigustesse haigestumise põhjus.

Õhu saastus,süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi kõrge tase, niiskus ja radoonisisaldus üle200 Bq/m³ on oht laste tervisele ja riskifaktor kamittenakkuslike haiguste tekkeks, sest lapse immuunsüsteem on välja arenemata.

Nõudeid siseõhu kvaliteedile, sh radoonisisaldusele,sest radioaktiivse gaasi radooni tungimist siseruumidesse on vajalik javõimalik vältida ehituslike võtetega. Pakettakendega ülemajutatud rühmaruumis, kuspuudub energiasäästlik soojustagastusega ventilatsioonisüsteem, on raske, kuimitte võimatu tagada tervisele ohututsisekliimat energiat raiskamata. Ruumi pindala lapse kohta ja õhuvahetusmääravad siseõhu kvaliteedi taseme. Ruumide liigse tihendamisega halvenebsiseõhu kvaliteet, mis teeb võimalikuks mitmesuguste tervist ohustavatesaasteainete kuhjumise ruumi siseõhku ning siseõhus kvaliteedi integraalsenäitaja süsihappegaasi CO₂ kontsentratsiooni tõusu.

Laste arengutpuudutavaid terviseriske ja ohutuid tingimusi ei ole lastasutusel ega hoolekogul võimalik hinnata ilma asjakohase riskianalüüsita.Sotsiaalministri 24.09.2010. a määruse nr 61 „Tervisekaitsenõudedkoolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale“ räägib nii sisehindamisestkui riskianalüüsist. Lasteasutustestuleb sisehindamisel arvestada riskianalüüsi tulemusi. Analoogselt „Tööohutuse ja töötervishoiu seaduse“ § 6 lg 2peab tööandja rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevatterviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele. Samuti on „Töötervishoiu-ja tööohutuse seaduse“ § 12¹ Tööandja ennetustegevus on tööandja kohustuseksmeetmete ja rakendamine terviseriskidevältimiseks ja või vähendamiseks ettevõtte töö kõigis etappides. § 13 lg 1 p 1kohaselt on töökeskkonna sisekontroll ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesseon kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused.

Tegutsevateslasteasutuses jälgitakse terviseriske siseõhu kvaliteedinäitajate jarahvusvaheliste standardite alusel. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. amääruse nr 258 „Energiatõhususe miinimumnõuded“ lisas 3 on kehtestatudehitatavate ja oluliselt rekonstrueeritavate sisekliima tagamisega hoonete, shlasteasutuse mängu- ja magamisruumide pindalaks inimese kohta 2 m².Eesti õiguskorda on üle võetud rahvusvaheline standard EVS-EN 15251„Sisekeskkonna algandmed hoonete energiatõhususe projekteerimiseks jahindamiseks, lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust mugavusest,valgustusest ja akustikast“ ja rahvusvahelise standardi EVS-EN 13779:2009 Eestirahvuslik lisa EVS 906:2010 „Mitteeluhoonete ventilatsioon. Üldnõudedventilatsiooni- ja ruumiõhu konditsioneerimissüsteemidele“, mille nõudeid tulebhea tava kohaselt arvestada ka laste tervise kaitsel ja ohutu keskkonnaloomisel, sest lapsed on eriti tundlikud ning vajavad täiskasvanutest suurematkaitset.

Lasteasutuste ja koolide projekteerimisele eiole spetsiifilisi nõudeid ega eeskirju kehtestatud.

Määruse nr 131 § 6lõikes 6 on kehtestatud, et mänguruumi, samuti magamisruumi põranda pindalapeab olema iga lapse ja täiskasvanu kohta vähemalt 2 m². Vastavruutmeetrite arv on konsensuse alusel kokku lepitud määrust nr 131ettevalmistanud laiapõhjalises töörühmas.Nõue 2 m²lapse kohta kehtib ja vastab Vabariigi Valitsuse 20.detsembri 2007. a määruse nr 258 „Energiatõhususe miinimumnõuded“ lisas 3esitatud arvestuslikule pindalale 2 m². Pindala arvestamiseltuleb arvesse võtta ka ruumis asuvaid täiskasvanuid (õpetaja ja õpetaja abi).Kui rühmal on erinevateks tegevusteks mitu mänguruumi, võetakse arvestuse aluseks nende kogupindala.Mängu- ja magamisruum võib olla ühendatud, kuid lapse kohta peab olema ruumisvähemalt 4 m², sest lastel peabolema ruumi mängimiseks ja liikumiseks.

Antud ruutmeetrite nõue täna kehtib ning kohaldub kõigileuutele ning oluliselt rekonstrueeritud lasteasutustele.

Määruse nõudeidtervikuna rakendatakse samuti kõigile uutele, pärast määruse jõustumist projekteeritud jaoluliselt rekonstrueeritud lasteasutustele.

Enne määruse nr 131jõustumist, 14.10.2011. a, ehitusloa taotlemiseks esitatud ehitusprojekti järgiehitatud lasteasutus loetakse ehitusprojekti järgi ehitatuks ja nõuetelevastavaks juhul, kui lasteasutus vastab ehitusprojekti koostamise hetkellasteasutustele kehtinud nõuetele. Määrusenr 131 § 13 lg 1 eesmärk on võimaldada tegutsevatel lasteaedadel nende senistes hoonetes jaruumides edasi tegutseda. § 13 lõike 1 all tuleks käsitleda kõiki enne 2010koolitusloa alusel tegutsenud lasteasutusi kui ka neid, kes 2010. a esitasid ehitusprojekti kooskõlastamiseks võisaid ehitusloa ning asusid seda 2010. a ehitama, et mitte tekitada õiguslikkuvaakumit ja ebamõistlikke kulutusi. Vastasel korral tulnuks uute nõuetekehtestamise järgselt enamik lasteaedu sulgeda, kuna need ei vastanud eimääruse nr 64 (1999) ega määruse nr 131 (2010) nõuetele, mis oleks tekitanudsotsiaalse katastroofi. Kahjuks ei ole võimalik taasesitada tänaseksõigusaktidega kehtetuks tunnistatud varem kehtinud erinevaid ruutmeetrite nõudeid, sest nende esitamineajaloolises retrospektiivis tänases õigusakti rakendussätete osas ei oleksolnud mõistlik, mistõttu võiks rakendusprobleemide puhul lähtuda Terviseametipoolt antud juhistest ning haldusorgani poolsest selgitamis- janõustamiskohustusest. Tegemist on kompromiss-sättega võimaluste ja vahenditevahel.

Määruse nr 131 § 13 lg 2 rakendussätte kohaselt peavad lasteasutused,kellel on kehtiv koolitusluba seisuga 1.jaanuar 2010, vastama määruse nõuetele, välja arvatud määruse § 3lõikes 5, § 4 lõikes 5, § 6 lõigetes 2, 6–9, § 7 lõikes 2, § 8 lõigetes 5ja 6 ning § 9 lõikes 4 sätestatud nõuded, millele tegutsevad lasteasutusedpeavad olema vastavusse viidud hiljemalt 2030. aasta 1. septembriks. Olemasolevad lasteasutused saavad nende nõuetega arvestada japlaneerida vastavaid tegevusi nõuetega vastavusse viimiseks varem, kui määrusessätestatud tähtaeg. Oluline on märkida, et 20 a üleminekuaega on siiski maksimaalneaeg ja ei välista võimalust kohaldada pindala nõudeid juba oluliselt varem.

Allpool ülevaatetabelid 1–3

Aasta	Lasteasutuste arv	Normkohad	Lastearv lasteasutuses	Laste arv, mis ületab normi
1995	671	48663	58743	10080
sh lasteaed-kool	84	3607	4153	546
1996	667	48274	57020	8746
sh lasteaed-kool	89	3489	4024	535
1997	670	47838	55077	7239
sh lasteaed-kool	87	3488	3783	295
1998	668	47121	52466	5345
sh lasteaed-kool	91	3221	3499	278
1999	663	50854	50362	-492
sh lasteaed-kool	83	3358	3117	-241
2000	646	49991	50247	256
sh lasteaed-kool	79	3281	3044	-237
2001	624	49417	49852	435
sh lasteaed-kool	74	3155	3019	-136
2002	596	48543	49607	1064
sh lasteaed-kool	66	2505	2458	-47
2003	597	50074	51327	1253
sh lasteaed-kool	62	2965	2967	2
2004	600	51263	52894	1631
sh lasteaed-kool	69	3107	3114	7
2005	609	52733	54560	1827
sh lasteaed-kool	80	3189	3151	-38
2006	620	54366	56953	2587
sh lasteaed-kool	88	3261	3209	-52
2007	624	56542	58934	2392
sh lasteaed-kool	89	3327	3181	-146
2008	637	59422	62116	2694
sh lasteaed-kool	99	3740	3707	-33
2009	635	60645	62804	2159
sh lasteaed-kool	100	3714	3690	-24

Tabel1. Statistikaamet. Koolieelsed lasteasutused

Aasta	Lasteasutuste arv	Normkohad lasteasutustes	Laste arv lasteasutustes	Laste arv, mis on üle normi
1995	587	45056	54590	9534
1996	578	44785	52996	8211
1997	583	44350	51294	6944
1998	577	43900	48967	5067
1999	580	47496	47245	-251
2000	567	46710	47203	493
2003	535	47109	48360	1251
2006	532	51105	53744	2639
2008	538	55682	58409	2727
2009	535	56931	59114	2183

Tabel 2. Koolieelsed lasteasutused ( v.a lasteaed-kool)

Vastu võetud	NSVL eeskirjad	NSVL sotsiaal-ministri 20.03.1985. a määrus Eestis kehtis	Sotsiaalministri 14.03.1996. a määrus nr 7	Sotsiaalministri 25.10.1999. a määrus nr 64	Muudatus jõustus 01.01.2010: sotsiaalministri 25.10.1999. a määrus nr 64
Lastesõim
lubatud laste arv	20	20	12	14–16	14–16
mängu- ruum, m²	2,5	2,5	2,5–3,5	2,5–3,5	2,5–3,5
magamis- ruum, m²	2,5 (1–2 rühmaline); 1,8 (4 ja enam rühma)	2,5 (1–2 rühmaline); 1,8 (4 ja enam rühma)	2	2	2
kokku: mängu- ja magamis-ruum, m ²	5–4,3	5–4,3	4,5–5,5	4,5–5,5	4,5–5,5
Lasteaed
lubatud laste arv	25	25	Mudilas-/aiarühmas 18; liitrühmas 16	aiarühm 20–24; liitrühm 18–20	aiarühm 20–24; liitrühm 18–20
mänguruum, m²	2,5	2	2,5–3,5	2,5–3,5	2,5–3,5
magamis-ruum, m²	ei ole	2	2	2	2
kokku			4,5–5,5	4,5–5,5	4,5–5,5; eritingimusel 4*
ehitatud lasteasutused %	55	29	16

Tabel3. Lasteasutuste rühmaruumide pindala ja laste arv rühmas erineval ajal

Kirjutatud teemas: Liisa-Ly Pakosta blogi IRL | Kommentaarid välja lülitatud

Rottweiler ründas last

19. aprill 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb

Täna hommikul ründas meie tavapäraselt jalgsi kooliminevaid lapsi rottweiler. Rünnak toimus kohe kodu lähedal, ründajaks vanemas keskeas naisega siin igapäevaselt rihma otsas jalutanud ja seni vaid aktiivselt iga asja peale haukumisega kuulsust kogunud koer.

Koeraomanik jooksis koos koeraga kohe minema, huvi tundmata, kas midagi tõsisemat ka juhtus. Õnneks laps ise kannatada ei saanud, puru on rebitud vaid lapse mantel.
Kahjuks aga käivad seda linnatänavat pidi peale meie pere laste veel teisedki lapsed, ja järgmine rünnak ei tarvitse enam kaugeltki nii õnnelikult lõppeda. Laste elu ja tervise kaitseks otsustasime politseisse avalduse teha - ammugi mitte koeraomaniku karistamiseks, vaid turvalisuse saavutamiseks. Et koeral edaspidi vähemalt suukorv oleks, kui koera omanik ei suuda oma agressiivselt käituvat koera ohjata. Loodan, et koeraomanik on praeguseks hetkeks suukorvi juba ära ostnus, ent igaks juhuks siiski.

Politseisse saab avaldust teha väga lihtsalt elektroonse keskkonna kaudu. Soovisin täpsustada, et kuidas käib tõendite kogumine - kas näiteks võetakse koera süljejäljenditelt DNA-analüüs või piisab lapse ütlustest jne., ning helistasin politseisse. Kõne algus oli paljulubav ja teenindamine igati kiire ning meeldiv, mind suunati edasi Munitsipaalpolitseisse...
... kust suudeti üllatada hoopis soovitusega, et võtke advokaat ja pöörduge kohtusse, et tegu on tsiviilasjaga, ja niikuinii polevat võimalik koera ega koeraomanikku leida.

Alles minu üleküsimise peale, et kuulge, tegu oli ju sisuliselt vähemalt varavastase rünnakuga, mille käigus tekkis ka oht tervisele, et kas siis tõesti peaks kannatanu hakkama advokaadi ja kohtuga tegelema, möönis ametnik, et politseile võib ka avalduse teha.

Selle ajaveebi loo kirjutasingi seetõttu, et inimesed ei laseks ennast heidutada Munitsipaalpolitsei sellistest soovitustest, vaid söandaksid ikka ise aktiivsemad olla.

Koera selline rünnak inimese vastu (sisuliselt ju koer pures last, hea, et kannatada sai ainult mantel) on seotud Karistusseadustiku § 119 kirjeldatud teoga (raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest). On selge, et koer ise õiguslikult ei vastuta oma teo eest, küll saab vastutada tema omanik ning eelkõige on antud kaasuse puhul tegemist ettevaatamatusega, ehk koera omanik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud.
Infoks veel, et antud süüteokoosseis ei eelda tingimata kehalise puutumatuse rikkumist, ka psüühilise mõjutusega saab tekitada raske tervisekahjustuse, näiteks võib ehmatus põhjustada närvitalitusest tingitud kõnehäire (meil läks õnneks kõik kergemini). Üldiselt tuleb arvestada, et väga tõenäoliselt on koera rünnak lapsele suureks ehmatuseks ning tagajärg võib avalduda lapse tervisele ajapikku.
Seega kuulub koera rünnak inimese vastu politsei menetlusse.

Mis puudutab mantli rikkumist, siis antud tegu saaks vaid hüpoteetiliselt kvalifitseerda Karistusseadustiku § 203 järgi (võõra asja rikkumine või hävitamine, kui sellega on tekitatud oluline kahju). Probleeme tekitab siinjuures seaduses sätestatud olulise kahju puudumine. Oluliseks kahjuks loetakse Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 lg 1 järgi kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus kümnekordselt. Seega siin midagi politseil menetleda ei oleks.

Küll näeb kehtiv Võlaõigusseadus ette loomapidaaja vastustuse tsiviilkorras (§ 1060, loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest). Aga kui võrrelda kahte asjaolu - lapse tervisele ja elule tekitatud oht (politsei menetlus) ja rebestatud mantel (mille pärast peaks kohtusse pöörduma), siis arusaadavalt muretseb lapsevanem selle pärast, et lapsed saaks edaspidigi ohutult jalgsi kooli minna.

Kirjutatud teemas: Liisa-Ly Pakosta blogi IRL | Kommentaarid välja lülitatud

Kodu uurimine – miks ja kuidas?

5. aprill 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb

Miks ja kuidas alustada oma kodu ajaloo uurimisega - vaatame Tallinna ja Kalamaja näitel, lugu ise ilmus ajalehes Kalamajakas nr 4.

Ajalugu majaraamatust. Ühe ja sama maja elanikud 1941. aastal...

... ja 1946, möödunud on vaid paar aastat.
Majaraamatu väljavõtted Tallinna Linnaarhiivist.

Kodu-uurimisega seonduvad enamikele lugejatest tõenäoliselt kooliaegsed ajalooõpetajate poolt juhendatud huviringid, mis käisid lähemalt vaatamas kohalikke monumente ja kirikutorne. Kes on tellinud oma majale ajaloolise õiendi, on tõenäoliselt spetsialisti poolt valmis kirjutatud tööd lugenud suure huviga. Kes teine peaks siis veel maja ajaloo vastu huvi tundma, kui mitte selle maja elanikud?

Tegelikult on kodu-uurimine – sõna otseses mõttes – jõukohane igale inimesele, kellel on veidi vaba aega, näpuotsatäis huvi ning tsipakene allikakriitilist meelt. Olgu majal vanust mõned, mõnikümmend või mõnisada aastat – oma ajalugu on olemas igal hoonel. Olgu tegu suure kortermaja või väikese hoovimajaga – huvitav on ikka. Töö tasuks on majaelanike ja ehk naabritegi jaoks rikkam maja – rikkam ajaloo poolest, rikkam lugude poolest ja edasisi remonte tehes on samuti kogutud materjalidest kasu.

Millest alustada?

Ainuõiget teed kodu-uurimiseks pole olemas, kõik sõltub paljudest asjaoludest. Lihtsama ja süstemaatilisema töö huvides võiks alguses:

Üles kirjutada, millisel kinnistul hoone asub, mis on selle kinnistu ajalugu ja millised on varasemad kinnistu numbrid, suurused, liitumised-jagunemised.
Panna kirja kõik, mis teile juba teada on – näiteks majja kolimise aeg või vanemate (vanavanemate jne) majaehituslugu.
Korjata kokku olemasolevad fotod hoonest, korterist, õuest, remondimelust jms. Tavaliselt pildistatakse inimesi ja hoone või korter jääb pildile vaid juhuslikult. Maja ajaloo tulevastele lehekülgedele sobivad ka pildid näiteks möödunud sajandi kuuekümnendate aastate uuest koerakuudist, mille ees uhkelt poseerimas vaarisa (see, et kuudist paistab vaid nurgake, polegi suurem õnnetus).

Seejärel – ehitusarhiivi!

Kui hoone ajalugu kirjutama hakata, siis kõige esimesena tuleks ametlikest allikatest ära kasutada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti linnaplaneerimise ja ehituse arhiiv. Arhiiv asub Vabaduse väljak 7 keldrikorrusel (sisse minna Vabaduse väljaku poolsest uksest, edasi juhendab infolaua administraator). Osa materjalidest, nagu näiteks värskemad planeeringud, on nähtavad ka veebi kaudu aadressil tpr.tallinn.ee .

Arhiiv on külastajatele avatud esmaspäeval kell 14.00–18.00 ja neljapäeval kell 9.00–12.00. Kaasa tuleb võtta isikut tõendav dokument. Soovitatav on mitte jätta külastust avamisaja viimastele minutitele, sest uuritavat võib olla õnnelikult palju.

Enne arhiivi külastamist tuleks täita soovikohane avaldus ja kas saata see meilitsi või teha seda kohapeal infolauas. Avalduses tuleb märkida, mida näha soovitakse – soovitan vaadata uuritava maja kohta absoluutselt kõike, mis vähegi arhiivis olemas on. Lisaks oma krundile tasub tutvuda ka naaberkinnistute materjalidega, näiteks meie leidsime väärtuslikku uut materjali naaberkinnistu 1987. aasta haljastusplaanist!

Jälgida tuleb sedagi, et vahepeal võib olla muutunud aadress, kinnistu võib olla jagatud või liidetud jms – sellisel juhul võib, ent ei tarvitse, materjal olla ka mitmes erinevas toimikus.

Üldiselt kehtib ehitusarhiiviski sama põhimõte, mis igal pool mujal arhiivideski: töötaja kompetents on kuldaväärt ja igal juhul soovitan oma huvi tutvustada ja arutada, kust võiks veel infot leida.

Sobivatest materjalidest tasub lasta koopiad koju kaasa teha (tasuline teenus). Koopiad saab kätte järgmisel külastuskorral. Kõik vanad majaplaanid, ümberehitusjoonised, krundiplaanid ja nende seletuskirjad – need on hindamatu allikas maja ajaloo uurimisel ja kirjeldamisel.

Allikakriitiline meel kehtib siingi. Kõike nähtut-loetut ei maksa puhta kullana võtta. Näiteks on osadel nõukogudeaegsetel plaanidel puudu arhitekti nimi – sest vahepeal polnud kombeks seda juurde märkidagi. Vanematel projektidel on arhitektiks märgitud näiteks linnaarhitekt (näiteks Knüppfer Kalamajas), aga tegelikkuses viseeris linnaarhitekt lihtsalt kellegi teise projekti, olemata tegelikult ise arhitektiks. Paljudel juhtudel erineb arhiivijoonis tegelikust hoonest – no ehitati lihtsalt veidi teisiti, mis teha!

Kui arhitektuursed projektid on korralikult olemas, siis tasub nimede osa ja ka vajalik taust üle kontrollida näiteks Arhitektuurimuuseumi spetsialistide abiga.

Linnaplaneerimise Ameti arhiivis (Vabaduse väljak 7) säilitatakse järgmisi materjale:

linna plaanid
endiste kinnistute kaardid
linna geoloogilised kaardid
linna põhivõrgu materjalid
geodeetilised uurimistööd
planeeringute lähteülesanded
üld-ja detailplaneeringud
maadokumendid
projekteerimistingimused
ehitiste, rajatiste, tehnovõrkude projektid (ehitusload)
teostusjoonised
kasutusload (vastuvõtu aktid)

Mälestuste kuldsed hetked...

Majaga kursis olevate inimeste mälestusi kutsutakse suulisteks allikateks. Need on väga väärtuslikud, sest erinevalt arhiivist, kus talletatut saab uurida ka mitmekümne aasta pärast, on suulistel allikatel kalduvus ühel hetkel ühel või teisel moel silmapiirilt kaduda. Koostage nimekiri inimestest, kes võiksid osata midagi rääkida, ja küsige nende meenutusi. Võimalusel paluge ka näha vanu fotosid ja võimalust nendest endale koopia teha. Igale fotole märkige juurde – kui vähegi võimalik – pildi tegemise aeg, sellel kujutatud inimeste nimed, sündmuse kirjeldus ja foto autor.

Jutustused kirjutage üles, aga kasutada saab neid mööndusega: tegemist on tõenäoliselt kõige värvikamate infokildudega, samas peab mälestuste osa üle kontrollima muude allikate abil.

Näiteks rääkis meie naaber Jury Samoylov, vene erusõjaväelasest radist ja ohvitser, kuidas hoovimaja keldri seinas asuv auk tehtud sinna ajal, mil Talvesõja ajal seati keldrisse sisse radistijaam, millest juhiti Soome pommitamist. Auk tehtud keldri seina kaablite jaoks. Kuna eruohvitser Jura kolis majja elama tükk aega pärast Talvesõda, siis tugines tema info vanemate vene radistide ütlustele...no mine võta kinni! Huvitav on kindlasti märkida, et selline legend on ringelnud, ja liita see teiste legendide sekka, mis samuti Talvesõjast ja Soome pommitamisest räägivad, ja neid legende pole mitte vähe. Palju toredamad on ühe hobiajaloolase mälestused selle kohta, kuidas Vana-Kalamaja 42 asunud Tallinna esimene sõõrikukohvik, mis oma magusat lõhna varahommikuti üle tänava laotas. Kindlaid tõendeid selle kohta, et see nii ka oli, pole kahjuks tänaseni õnnestunud leida – ent välistatud pole seegi.

Eks sõjaväelasi liikus siin kandis tihedalt, ja räägitakse ka Vana-Kalamaja 46 tänavamaja kohta, et Saksa ajal olnud seal sõjaväelaste staap, Vene ajal Teise maailmasõja päevil jällegi lühemat aega pordumaja.

Eriti põnevad on muidugi Vana-Kalamaja 46 mälestused sõjaeelsest ajast. Nimelt ei olla saanud vene kaupmees Ivan Ivanovitš Lavrjonovi lapsed omavahel kokkuleppele, kuidas surnud isa pärandit jagada, ja müüsid kinnistu hoopiski kurikuulsatele vendadele Kainidele Viinistust. Kainid ei kasutanud hoonet mitte enda elumajana (selleks olid neil hiljem Nõmmel uhked villad), vaid tegid hoone seest puhtaks. Esimesel korrusel olnud suur koosolekute laud, mille taga äriplaane peeti ja teisel korrusel said meremehed ööbida. Äri oli aga ei midagi muud kui salapiirituse vedamine Soome, ning mere- ja sadamalähedane “staap” teenindas tervet väikest laevastikku. Need lood on juba kõik dokumentide ja muude mälestuste abil tõestatavad, et salapiirituse vedajate kants siin tõesti oli, hiljem jätkas laevaühisus ilmselt ka muude vedudega, kuni hooned nõukogude okupatsioonivõimude poolt natsionaliseeriti.

Üksjagu vanemaid mälestusi võib leida ka juba kirja pandud mälestustest, nii mälestusteraamatutest (näiteks kirjeldab elu Suur-Patarei tänaval, aga ka Patarei vanglas Jaan Kross oma “Kallites kaasteelistes”) kui ka Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi varasalvedest (www.kirmus.ee).

Leiukohti leidub

Maja sisemuse või välimuse, siin elanud elanike või toimunud sündmuste kohta leiab infot veel mitmelt poolt. Üldise tausta saab ajaloo- ja koduloolistest raamatutest. Kindlasti tasub külastada Tallinna Linnamuuseumi aadressil Vene tn 17, mis pealegi tähistab tänavu oma 75. juubelisünnipäeva! Linnamuuseumi harumuuseumis, endises Raevanglas (Raekoja tänav 4/6) asuvas Fotomuuseumis on samuti palju vanemaid linnavaateid. Kalamaja on kujutatud näiteks Ajaloomuuseumis asuvatel vanadel linnavaadetel.

On ka traagilisi allikaid. Osade küüditatute või ka vangistatute ja hukatute nimede juures on aadress, kus ohver elas (vaata näiteks www.okupatsioon.ee). Näiteks on kolmandal juulil 1941 aadressil Vana-Kalamaja 46-4 vangistatud ja tribunali otsusega (02.05.1942) Krasnojarski kraisse saadetud Jüri Juhani poeg Hõimsalu, sündinud 1888 Kuusalu vallas. Ka see on täiendus hoone ajaloole.

Meie kaasaeg pakub uusi võimalusi. Proovida võib kõige lihtsamat guugeldamist. Facebook’is on Kalamaja kommuun, kus ilmnes näiteks Andres Lepp’a väga väärtuslik lähiajalooliste fotode kogu. Internet võimaldab leida uusi kontakte ja teha esmaülevaate (kaugeltki mitte täieliku) ka suurtest arhiividest: Tallinna Linnaarhiivist ja Riigiarhiivist (Kogukonnalehes Kalamajakas nr 4 järgnesid põhjalikumad tutvustused ja arhiivi kasutussoovitused mõlema arhiivi ekspertidelt).

Kirjutatud teemas: Liisa-Ly Pakosta blogi IRL | Kommentaarid välja lülitatud

Arhiiv ‘Liisa-Ly Pakosta blogi IRL’ Teemas

Valitsuse haridusteesid 11 / 12

Valitsuse haridusteesid 1 / 12

Mitu last rühmas on lasteaialapsele hea?

Rottweiler ründas last

Kodu uurimine – miks ja kuidas?

Uuemad postitused

Kalender

Postituste arhiiv

Kui Isamaa juhtis Tallinna

Reformierakonna hoiatus

IRL majanduskriis

Hoiatus: maksuvõlglane

Autorite nimekiri

Ütle oma arvamus välja

Mainekujundaja

Isamaaliit staarid

IRL porno staar: Bellanova

korruptsioon .info

mai 2012
E	T	K	N	R	L	P
« apr
	1	2	3	4	5	6
7	8	9	10	11	12	13
14	15	16	17	18	19	20
21	22	23	24	25	26	27
28	29	30	31