Arhiiv ‘Liisa-Ly Pakosta blogi IRL’ Teemas

Vastus kõrgharidusreformi teemalisele küsimusele

2. veebruar 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb
Õhtuleht küsis kommentaari Rein Raua murekirjale, siin vastus täies mahus.


Õhtuleht palus kommentaari järgmisele väljavõttele EPL's ilmunud Rein Raua mureloost:
.../Nüüdseks on selge, etilmselt on algusest peale tegemist olnudki jultunud valega. vastuvõetaval kujuleu tähenda kõrgharideusreform mitte tasuta eestikeelset kõrgharidust, vaidtasuta eestikeelset kõrgharidust eelkõige eliitkoolide lõpetajatele nn prioriteetsetelaladel, nominaalaja vältel ja ilma võimaluseta endale elatist teenida.
Teisisõnu, reformi tagajärjel hakkab Eestis saama tasuta eetikeelsetkõrgharidust väiksem hulk üliõpilasi kui seni./...

Ja siin mu vastus:
Selles väites on kaks poolt, alustame viimasest – kuna õpilaste arv kukubkümnetes tuhandetes, siis isegi koos välisriikidest Eestisse õppima meelitatudtudengitega on üliõpilaste arvu vähenemine tõenäoline, ja see toimuks ilmaigasuguse reformita või mistahes reformivariandi korral. Sellele ei saa kuidagivastu vaielda. Aga väikesele rahvale on ülikooliharidusega noored inimesedtohutu väärtus, ja juba täna näeme, et alla 35-aastaste hulgas jäämekõrghariduse omandanute osakaalu poolest alla nii Eesti enda kui ka Euroopaeesmärkidele. Töökohtade vaimset nõudlikkust silmas pidades on meie vajaduskõrgharitute järgi vähemalt 40% peal kõikidest noortest, selle taseme onsaavutanud vanemad põlvkonnad, kes õppisid täisajaga ja seda pole saavutanudnooremad põlvkonnad, kelle hulgas on väga suur osaajaga õppijate ja katkestajateosakaal.
 Samuti näitavad uuringud, et tänase süsteemi juures, kus pooledtudengitest õpivad täies ulatuses oma raha eest ja pooled riigieelarvelistelkohtadel, et see viimane pool ehk tasuta õppekohad pole kättesaadavad vaesemateperede lastele. Üsna tüüpiline on nüüd ja täna see olukord, mida professor Raudkirjeldab tulevikus: statistilise keskmise järgi tuleb vähestest tugevamatestgümnaasiumitest enamus tasuta kohtadel õppijaid, kellel on ühtlasi olemas kapere majanduslik toetus ja kes selle tõttu saavad õppida täiskoormusega ninghästi, saades lisaks veel õppetoetust – ent vajades täiendavat raha võrreldesvaesemate perede lastega vähem. Vaesemate perede lapsed jällegi on sunnitudenamasti pärast kooli lõpetamist kohe tööle minema, et tasulise õppe jaoks rahakoguda, ning neile on täna kättesaadavad enamasti just tasulised kohad, kusõpitakse väga sageli osakoormusega, tehes kõrvalt osakoormusega võitäiskoormusega tööd. Seega on hariduses juba toimunud üsna teravpolariseerumine. Ja selle polariseerumise vastu ongi reform tema lõplikul jamuudetud kujul kavandatud: koos vajaduspõhiste õppetoetustega ning tasutaõppekohtade arvu tõusuga tekitatakse õiglasem ligipääs kõrgharidusele kavaesemate perede lastele, kes on täna selgelt alaesindatud nii ülikooliõppestervikuna, aga eriti tasuta õppekohtadel õppijate hulgas. Kõik õppekohadmuutuvad tasuta õppekohtadeks, kuhu sissesaamine on lävendipõhine (väljaarvatud väga selgelt põhjendatud erandid, näiteks kui arstitudengeidlahkamislaua taha mahub ikka piiratud hulk, siis peab vastuvõtule mingi piiriette panema).
Nüüd mis puudutab ülejäänud aspekte, mida professor Raud teiepoolt tsiteeritud lõigus välja toob, siis siin on ilmselt tegemist eelnõu algsetekstiga – Riigikogus tõsteti kõrgharidusreformi sotsiaalse turvalisuse pooltoluliselt, pakkudes erilist sotsiaalset kaitset seda vajavateleühiskonnarühmadele ning seades ka õppetasu nõudeõiguse (õiguse!, mittekohustuse) ülikooli poolt seosesse võlgnevuste mahuga. Mis puudutab väidet, etedaspidi justkui kaoks võimalus tudengitel endale ise elatist teenida, siis seeei vasta tõele – eelnõu ei piira kuidagi (erinevalt nii mõnestki teisest ELliikmesriigist, kus vastavad piirangud kehtivad) tudengi töötamisvõimalusi.Eurostudent IV värske uuring toob ka välja, et Eestis kulutab see tudeng, kesosaajaga töötab ja õpib, oma ööpäevadest rohkem aega õpingutele kui see tudeng,kes üldse ei tööta – seega mõjub töötamine õpingutele pühendatud tunde silmaspidades igati positiivselt, tegelikkuses on ilmselt tegemist paremaajakasutusoskusega laiemalt. Erialade prioriteetsuse määrab edaspidi suurestiülikool ise, riik sekkub praegusega võrreldes kordades vähem.
Kokkuvõttes pakub kõrgharidusreform noorele inimesele sarnast lahendustgümnaasiumiga – kui gümnaasiumis tuleb samuti õppida täiskoormusega, siisoluliste võlgnevuste tekkimisel visatakse õpilane gümnaasiumist lihtsalt välja.Kõrghariduses eeldame, et olulised võlgnevused tulenevad tudengi täiskoormusegatöötamisest, mis puhul oleks otstarbekam kaaludagi osakoormusega õpet töötamisekõrvalt.

Kõne IRL Suurkogul 28.01.2012

29. jaanuar 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb

Head sõbrad!

Ma tahaksloota, et tänane üldkogu on meie auväärse ajalooga erakonna jaoks ühes mõttesoluline.
Et viimast korda oleks meie kongressil aktuaalne see, millise taustagameist keegi oli. Kes kampsun, kes lipslane. Õigupoolest oli tunda, et jubaeelmisel üldkogul kaks aastat tagasi hakkasid need piirjooned peaaegu hääbuma.Erinevatel põhjustel on nad paraku taas lõkkele löönud ja vaata et tugevamini,kui kunagi varem.

Kahevalitsusvastutust kandnud erakonna liitumine ei saanudki olla kerge, see olialgusest saati teada. Kuid kuus aastat kolisevaid ämbreid, hulgaliseltväärtuslikke meie ridadest lahkunud liikmeid ja poisikeselikku teineteiseleärapanemist, mille peale meie päris konkurendid pihku naeravad - seda peaksolema koolirahaks küllalt.

Seega,minule antud hääl ei pruugi olla Teie jaoks esimene valik, sest vana arm eiroosteta.
Aga ta võiksolla mõistuse hääl lähtuvalt sellest samast unistusest mida just sõnastasin -rabeleda lõpuks lahti vanade ja koltunud konfliktide ahelaist, populismiussist,ümmarguste lubaduste kolinast.

Me pole tänakodust ilmaasjata välja tulnud. Eestil on meid vaja, meid kõiki koos, ühetõsiseltvõetava erakonnana. Vaadake enda kõrvale, kui palju elukogemust siinsaalis on, kui palju on neid inimesi, ilma kelleta poleks Eesti tänast riiki,Eesti taastatud iseseisvust! Ja kui palju on noori inimesi, kes on valmistehtut hoidma, austama, ja edasi kandma! Meil on võimekus oma ideeline rühtsirgeks ajada.

Meie lahendus,mida olen sõnastanud, on: pöörame Isamaa ja Res Publica Liidus uue, värskelehekülje. IRL peab olema erakond, kes kehastab ühtsust, ausust ja eetlilisust.Arutu kisklemine muudab meid nõrgaks ega võimalda meil tõhusalt kaitsta Eestirahvuslikke eesmärke. Meie peame jääma ka tulevikus erakonnaks, kellepoole pöördutakse rahvusliku iseolemise kaitseks ja rahva elujärjeedendamiseks.

Mida meie, mekoos, selleks tegema peame?

Esiteks. Sellekspeame me liitma erakonna, et erakond saaks paremini liita Eesti ühiskonda meie programmi järgi, meie ideaalidejärgi. Meie ideaalid peavad olema suuremad. Alustame juba täna ja iseendist. Ulatagemsiis üksteisele sõbrakäsi.

Teiseks. Sellekspeame me kaitsma Eesti rahvuslikke eesmärke ja tegema seda nii, etmajanduslikkus ei lämmataks rahvuslikkust, ja et rahvuslikkus ei lämmataksmajanduslikkust. Peab leiduma viis olla rahvuslik oma sotsiaalpoliitikas, ollarahvuslik oma majanduspoliitikas, olemata seejuures ksenofoob. IRL peab olemasee, kes tasakaalukat vaba majandusmõtet seob rahvusliku mõtteviisiga. See onmeie eripära ja meie vastutus - ajada rahvuslik-konservatiivset poliitikat jaeristuda sedakaudu ka oma koalitsioonipartnerist.

Kolmandaks. Sellekspeame me muutma IRL kõige populaarsemaks rahvaerakonnaks. Eesti inimestel ei oletäna lihtne, ühiskond on kihistunud, liiga kihistunud, ja keskklass vaesub. Teemeseda, mida inimesed tegelikult tahavad. Selleks on vaja paremat analüüsi kui kaparemat suhtlemist, eeskätt inimeste kuulamist. Kutsume erakonda tagasineed, kes on tundnud ennast kõrvalejäetuna. Arendame välja eetilisedsuhtlusstandardid, et selle erakonnaga tahaksid liituda need, kes tahavadtõesti Eesti ühiskonnas kaasa rääkida, et uutele poliitikahuvilistele olekspakkuda lisaks aadetele ka toredat suhtluskeskkonda. Meil on vaja rohkemvabakonna vaimu. IRL peab tõsiselt käsile võtma kõik konkurentsivõimesuurendamise võimalused. Arvamusküsitlused näitavad seda armutult.

On öeldud, etneid asju, millest ma rääkisin, pole võimalik ellu viia, mõni on veel öelnud,et naise poolt mitte, mõni on arvanud, et ema ei sobi. Vastupidi, ligimesearmastust,emalikkust ja vaimset nõudlikkust on Eesti poliitika laiemast kriisist väljatulemiseksjust nimelt tarvis.

IRL peab olemaerakond, kes kehastab ühtsust, ausust ja eetlilisust. Tehke oma vaba valik!Teie valik on igal juhul õige valik, sest teie, Suurkogu liikmed, olete selleerakonna tõelised juhid.

Ligimesearmastus

25. jaanuar 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb

Ligimesearmastus ning emalikult hoolivsuhtumine on nii sotsiaalpoliitika kui ka paljude teiste poliitikatealusväärtus.

Sotsiaalpoliitika Eestis vajab senisest paljuenam sihiseadmist ja mõtestamist. Sotsiaalpoliitikat on peetud nagu miskikshädapäraseks, mida tehakse peaaegu et ainult selleks, et keegi aia taha mässamaei tuleks. Tegelikult on sotsiaalpoliitika eesmärk, vähemalt konservatiivsestmaailmavaatest lähtuvalt, kõikidele inimestele inimväärsete võimalustetagamine. Reeglina tähendab see võimalusi ja eeldusi jõukohaseks panustamiseksnii iseendaga toimetulekuks kui ka töö tegemiseks. Ligimesearmastus kristlikualusväärtusena on omal kohal ka ilmalikus Eestis, on ju sotsiaalpoliitika mõtepidada teist inimest enda kõrval sama väärtuslikuks.

Angela Merkel on asja lühidalt kokku võtnud:sotsiaalne on kõik, mis töökohti loob.
Eesti sotsiaalpoliitikas on nappe vahendeidarvestades väga palju hästi ja südamega tehtud. Lisan mõned sihiseaded, mis onmaailmavaateliselt olulised.

Esimene tees. Eesti rahva püsimine on meiekõige suurem eesmärk. Lapsi ja inimeste eluiga ei mõjuta sugugi ainult needseadused, mille pealkiri nõnda ütleb. Kõikideleseadustele, mis laste ja lastega perede olukorda või inimeste tervist jaeluiga mõjutavad, tuleb teha ennevastuvõtmist mõjude analüüs. Nii õpib seadusandja laste huvide arvestamineiga otsuse juures samasugusel moel, nagu me täna arvestame keskkonnamõjudega. Lilledeja liblikate kaitse ja neile võimalike tekkivate mõjude analüüs on kahtlemataoluline ja tänuväärne, ent iga elujaatav liik tegeleb ikka oma liigikaaslastekestlikkusega ka.

Teine tees. Eirame erivajadusi positiivsesmõttes! Meie eesmärk on ju ühiskond, kus kõigil on oma koht ja ülesanne, seegatuleks inimesi toetada igati olema oma eripäradele vastavalt toetatud, entikkagi täisväärtuslik ühiskonna liige.Eestis on rekordarv erivajadustega koolilapsi, vähemasti paberite järgi. Eestison näiteks puue alkoholismist tingitud depressioon, mille eest makstaksepuudetoetust. Loomulikult tuleb iga inimese eripäraseid vajadusi arvestada jaerivajadustega inimesi toetada, ent sellega ei tohiks kaasneda liiga jäikaliigitamist, mis lõpuks töötab suurema segregatsiooni suunas. Näiteksühtluskooli mõte on ikkagi erinevate vajadustega lapsi koos õpetada, mitte neideritaolistesse klassidesse jagada, seda veel rahastamismudelitega kõigitisoosides.

Kolmas tees. Süsteemne varajane märkamine onkõige tõhusam. Laste huvides ja hilisemate murede vähendamiseks tuleb Eestiskasutusele võtta süsteemne varajasemärkamise ja selleks laste ülevaatuse kord, mis on seotud ka vanematevastutusega. Sarnase ettepaneku on teinud ka perearstid, lastekaitsjad jaalgklasside õpetajad, samuti lasteaednikud. Ka eakate murede varasem märkamine onoluline. Kõige kiirem viis siin tulemusi saavutada on pakkuda eakatele rohkemvõimalusi vajalik olla, oma nõu anda – meil kipub see põlvkondade järjepidevusikka väga ära kaduma. Kui inimesel on rohkem suhtlusvõimalusi, siis on karohkem võimalusi muresid kiiremini lahendada. On isegi mõned poliitilisedmeetmed, kuidas seda asja väheke paremaks saaks aidata.



Inimõigused ja põhivabadused

24. jaanuar 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb

Konservatiivnemaailmavaade tugineb inimese vabaduste ning vastutustunde austamisel ninginimõiguste kompromissitul kaitsmisel.

Kolme teesi asemel väljendan seekordilmavaatelist muret väga üheselt. Põhiseaduse tasemel on meil selge alusinimõiguste ja põhivabaduste kaitseks olemas, aga tegelik elu on vahel valusaltmidagi muud. Probleemiks nõukogude ajast on aga jäänud inimeste hindamisel jatöölevõtmisel sisukuse, tarkuse ja oskuste asemel hoopis mingite teiste jatäiesti kõrvaliste asjade hindamine.
Meil on liiga palju - ehkki ka üks juhtum onjuba liiga palju - diskrimineerimist soolisel, perekondlikul, vanuselisel,terviseseisundist tuleneval või erakondlikul alusel ning isegi juuksevärvijärgi. Diskrimineerimine on väikeses riigis eriti valus, sest meid on nii vähe.Imelikul kombel sellest poliitilisel tasemel eriti ei räägi keegi, Mart Nutt ja Silver Meikar välja arvatud. Samas kannab just konservatiivne maailmavaadeendas vastutust inimõiguste eest seista.

Jah, valikuliselt teemaga riik siiski tegeleb.Olen igati nõus, et homofoobia on täpselt sama nõme ja vastuvõetamatu nagu feminofoobiavõi dementofoobia või mistahes muu teiste inimgruppide vastane täiestipõhjendamatu kartus. (Igaks juhukstäpsustan siinkohal lugejatele kohe ära, et samasooliste abielu ei ole Euroopavanade ega uuendatud alusdokumentide ega ka mitte ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse deklaratsiooni alusel inimõigus – isegi vastupidi, inimõigus on abielu (ühe) mehe ja (ühe)naise vahel).
Aga samal ajal ei juhtu midagi ametnikuga, kesvastustab mõne töölesoovija sobivuse pelgalt seetõttu, et tollel on lapsed. Võiet too kuulub mõnda erakonda. Või et too ei kuulu mõnda erakonda. Või et äkkihakkavad tollel lapsed olema. Sellist suhtumist peetakse isegi talutavaks!

Üks vägaoluline diskrimineerimise valdkond tuleb veel ära märkida. See on ealinediskrimineerimine. Lisaks pensioniealistele hakkab see kahjuks üha enam puudutamakeskealisi inimesi, kellel on üha raskem saada tööd ka hea haridusekorral. Põlvkondlik tõrjumine on kujunenud tõsiseks probleemiks.Ka puuetega inimeste kaasamiseks on tehtud väga vähe. Neid inimesi, kes tahavadtööd teha, aga suudavad seda teha ainult osalise tööajaga, on igatimõistetavatel põhjustel väga palju, tudengitest titemammadeni, eakatesterivajadustega inimesteni. Samas räägitakse vajadusest tuua riiki võõrtööjõudu.Töö on inimese põhiõigus.

Paremad peaksid olema lood ka inimesteusaldamisega. Usaldamine tähendab õigust ise ja vastutustundlikult toimetada. Inimesevabadus oma asju ise ja ilma riigi liigse sekkumiseta korraldada – see just tähendabinimese usaldamist. Inimese ja sealt edasi kohapealse kogukonna usaldamine onpõhimõttelise tähtsusega. Inimeste usaldamisest on puudu näiteks hariduses jakultuuris. Väljendub see näiteks õpetaja ja kohaliku kooli või ka vabakondlikekultuuritegijate liialt tagasihoidlikus usaldamises.

Uus lehekülg. Uus IRL. Liisa teesid

21. jaanuar 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb
Hea mõttekaaslane!


Ühe tegusa erakonna lugu on nagu avatud raamat. Üle kahe kümnendi kestnud erakond IRL on alustamas selles raamatus uut peatükki. 

Eesti ideaalid on köitnud aastatega ühte paljusid inimesi. IRLi ajalugu on ilma kahtlusteta erakondade ühinemiste ajalugu Eestis. Ja erakonnakaaslastel, kõigil osalistel, on ühiselt põhjust tunda uhkust.

Ajalugu on meile õpetanud, et ideaalset poliitikat ei tarvitse olemas olla, ent kindlasti on olemas poliitika, mis põhineb ideaalidel ja parimatel püüdlustel nendeni. See ei ole sageli olnud lühim tee eesmärkideni, ometi on meie riigi ajalugu tõestanud meile, et see on olnud õige tee.

Meie erakonnas on tänaseks ligi 10.000 inimest. On neid, kes soovivad jätkata loetud peatükkide ülelugemist. Meie tahame keerata koos teiega uue puhta lehekülje ja alustada oma erakonna uue peatükiga. Soovime, et selle uue lehekülje keeraksid kõik, kes peavad IRLi Eesti tuleviku jaoks vajalikuks. Selle peatüki kirjutamist alustame me ühiselt 28. jaanuaril IRL Suurkogul.

Minu programmilised ettepanekud leiad siit ajaveebist peatükkide kaupa, iga päev lisandub uus materjal. Loodetavasti tuleb sisukas arutelu. Palun ava teemad: