Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Monopolide ohjeldamise seaduse esmamõjudeks on veehinna tõusu ärahoidmine Tallinnas ja gaasihinna langus 1. jaanuarist.

1. novembril 2010. a. jõustunud monopolide ohjeldamise seaduse esimesed mõjud on nähtavad. Vee- ja küttemonopolide (kelle huvide eest seisis tulistes vaidlustes nn monopolide-advokaat Kallas) kiuste sündinud seadus annab tugeva aluse tarbijate kaitseks.

Seaduse esimese mõjuna hoiti ära järjekordne tallinlaste veehinna tõus. Tallinna Vesi esitas aasta lõpul taotluse veehinna tõusuks järk-järgult kokku kuni 15% võrra, konkurentsiamet seda aga ei kinnitanud ja veehind jäi muutumatuks. Monopolide ohjeldamise seadus andis veehinna kooskõlastamise Tallinnas linnavalitsuse asemel konkurentsiametile. Ilma selle muudatuseta oleks tallinlased juba täna tasunud kõrgemaid veearveid, nii nagu on juhtunud varasematel aastatel. Ka õiguskantsler järeldas oma 2010. aasta analüüsis, et Tallinna Linnavalitsus pole veeteenuste hindade kehtestamisel käitunud regulaatorile nõuetekohaselt. Iseloomulik on see, et Tallinnas võimul olev Keskerakond ei toetanud monopolide ohjeldamise seaduse vastuvõtmist Riigikogus.

Teise mõjuna on monopolide ohjeldamise tõttu pidanud tarbijale soodsa otsuse tegema Eesti Gaas – 1. jaanuarist 2011 on kodutarbijale gaasi hind langenud 11%. Kuna Eesti gaasituru maht on ligi 3 miljardi krooni, siis tähendab see tarbijatele üle 300 miljoni kroonist võitu. Sellel otsusel on mõju ka kaugkütte hindadele, eriti gaasiküttepiirkondades.

Millised on seaduse järgmised mõjud?

Ekspertide sõnutsi on Tallinnas võimalik monopolide ohjeldamise mõjul alandada järgmise paari aasta jooksul vee hinda kuni 25%. Nii konkurentsiameti kui õiguskantsleri hinnangul on veehind Tallinnas ebaõiglaselt kõrge ja seega seadusevastane, mistõttu tuleb seda alandada. Konkurentsiametile on antud monopolide ohjeldamise seadusega selleks võimalused. See tähendab täieliku kontrolli kehtestamist Tallinna Vee hinnakujunduse üle. Konkurentsiamet on vaidluse vee hinna üle Tallinna Veega tänaseks juba algatanud. Seadusest tulenevalt võib konkurentsiamet kehtestada ka ajutise veeteenuse hinna, kui vee-ettevõtja osutab veeteenust seadusevastase hinnaga ning on jätnud täitmata konkurentsiameti ettekirjutuse.
Teistes omavalitsustes võib eeldada hindade väiksemat langust või säilimist üldiselt tänasel tasemel, sest mitmetes linnades-valdades ei ole hinnad täna kulupõhised.

Soojuse hind võib ekspertide sõnul Tallinnas langeda lähemate aastatega kuni 15%-i. Soojamajanduses eelise andmine kodumaistele kütustele Vene gaasi ees teeb tee lahti mitmetele uutele tootjale, kes tõstavad konkurentsi soojamajanduses. Roheline tuli on antud ka mastaapsele Iru prügipõletusjaama rajamisele. Konkurents tähendab aga tarbija jaoks madalamat hinda.
Mitmetes teistes omavalitsustes (näiteks Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva jt), kus siiani köetakse katlamaju mittetõhusalt gaasiga, peaks see tooma kaasa selliste lepingute ülesütlemise. Konkurentsiametil on nüüdsest õigus nõuda avaliku konkursi korraldamist soojatootmiseks, mis toob kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitab alandada soojuse hinda. Hinnanguliselt on võimalik saavutada hinna langus kuni viiendiku võrra.

Minul oli õnnelik tudengipõli, ma ei pidanud kõrgharidust ostma raha eest. Peale loenguid sai minna koju, sõprade juurde, raamatukokku või kinno, sest tööl käimiseks otsest vajadust polnud. Ent üsna pea peale minu õpingute lõppu aastal 1996 hakkasid tuttavad üliõpilased kaeblema, sest nad käisid samal ajal nii tööl kui ülikoolis. Neil ei olnud tihti valikut, sest lisaks elamiskuludele pidid nad maksma ka oma õpingute eest õppemaksu.

Enamasti kippus taolistel juhtudel võitma tööl käimine ja kaotama ülikool. Mõned jätsid kooli lausa pooleli, teised pingutasid kangelaslikult, et ülikool ära lõpetada. Vaid vähesed neist olid selle käigus õnnelikud.
Miks peavad pooled tudengid lisaks õppimisele ka täiskohaga tööl käima? Miks on ülikoolid jaganud üliõpilased kaheks – need, kes õpivad tasuta ja need, kes selle eest maksavad?

Tasuta kõrgharidus võimaldab tudengitel keskenduda õpingutele kas tööl üldse käimata või töötades koormusega, mis õpinguid ei sega. Osad üliõpilased võivad vajada ka sel juhul toetust, et nad hätta ei jääks, ent ka selle jaoks on IRLil olemas plaan. Kavas on muuta senised õppetoetused vajadusepõhisemaks ja suunata sinna lisaraha, nii et vaesematest peredest noored saaksid rahulikult õpingutele keskenduda. Ka väikese sissetulekuga vanemate lastel on õigus õnnelikule tudengipõlvele.

See pole lihtsalt IRLi, vaid eesti inimeste soov muuta kõrgharidus kättesaadavaks ka vaesemate perede lastele. IRL küsis sügisel inimeste arvamust läbi üleriigilise küsitluse – 43 686 inimest toetas tasuta kõrgharidust. See on kolmveerand kõigist, kes IRLi küsitlusele vastasid. Tasuta kõrgharidus tagab kõigile võrdse ligipääsu haridusele. Eestlased on haridust alati au sees hoidnud ja tasuta kõrgharidus pakub seda kõigile võimekatele õppuritele.

Tasuta kõrgharidus paneb ülikoolidele kohustuse senisest hoolikamalt valida neid, keda nad oma sammaste taha õppima võtavad. Suvel oli korralik skandaal, kui Tartu Ülikoolis õnnestus edukalt ära kaitsta bakalaureusetöö, kus muude jaburuste kõrval olid sassi aetud saksa usu-uuendaja Martin Luther ja USA mustanahaliste eestkõneleja Martin Luther King. See ei ole kõrgharidus, mis meid 21. sajandil saaks rahuldada.

Meie kava on selge – riik annab ülikoolidele lisaraha ning ülikoolid võtavad tasuta õppima kõik, kes seda väärt on. Tasuta kõrgharidus parandaks hariduse kvaliteeti ja paneks ülikoolid rohkem vastutama selle eest, kellele nad oma diplomi annavad.

Vahel on tunne, et diplomeid on võimalik ka lihtsalt osta. „Raha pole,“ teatavad nad, kui keegi pahandab latialuste õppurite poputamise ja neile ka diplomi andmise peale. Kui palju on võimalik õigustada rahahäda tõttu kõlbmatutele tudengitele lõputunnistuse andmist, võime me ju lõputult vaielda, ent IRLi peab õigeks see lõpetada.

Tasuta eestikeelne kõrgharidus tuleb viia sisse esimesel võimalusel. See on riigile ka taskukohane – see läheb maksma ligi kolmkümmend miljonit eurot aastas. Selle raha suudab riik leida ka hoides riigieelarvet kindlalt tasakaalus. Kõik sõltub lõpuks ju valikutest. Kõrghariduse kättesaadavusel ja kvaliteedi tõusul on selge seos ka majanduskasvu ning tööhõive suurenemisega. Seetõttu tuleb see kulutus ühiskonnale mitmekordselt tagasi.
Tasuta kõrghariduse korral peab lõppema tasuline õpe sel kujul, nagu ta praegu avalikes ülikoolides toimub. Tasuline õpe võib säilida inglisekeelsetel erialadel, kuhu ülikoolid soovivad leida ka välistudengeid ja samuti avatud ülikoolis, mis on ju tegelikult mõeldud neile, kes juba käivad tööl, ent tahaks end ka sellest hoolimata edasi arendada. Ent kõrgharidus Eestis peaks olema tulevikus ülekaalukalt ikka tasuta ja eesti keeles.

Mõistagi on tasuta kõrgharidusel mõtet vaid siis, kui see on kvaliteetne. IRL kavatseb Eestis panustada kõrghariduse kvaliteeti. See tähendab, et ülikoolidele tuleb ka õpetamise jaoks tagada piisav suutlikkus. Õppetööd tuleb enam väärtustada, samuti vajab tõstmist doktoranditoetust. Me paneme suuri lootusi doktorantuurile, ent makstes doktorantidele vaid 380 eurot kuus on raske nõuda, et nad pühenduksid vaid oma õpingutele ja teadustööle. Kvaliteet maksab ning kuna Eesti väärib head kõrgharidust, siis tuleb kõrgharidusele tagada piisav rahastamine. Mõistagi tuleb selle kõige juures maksimaalselt ära kasutada Euroopa Liidu raha, mis kulub ülikoolitaristu uuendamisel marjaks ära.

Eesti edu taga on eesti inimene ning just eestlaste kõrge haridustase on üks peamisi põhjuseid, miks meie senist majandusedu teistele kommunismiorjusest vabanenutele eeskujuks tuuakse. Praegu näeb Euroopa Liidus hoiatavaid näiteid vastupidise poliitika mõjudest. Kui Kreeka kaevas endale augu hoogsalt laenates, siis Portugali hädad olevat seotud madala haridustasemega – väidetavalt pole neljal portugallasel viiest isegi keskharidust. Eesti inimene peab olema haritud, sest vaid siis on ta edukas.

Ligi 160 000 kodulaenuvõtjale kilbiks olev võlakaitse seadus hakkab kehtima 5. aprillil 2011. a.

Aasta lõpul Riigikogu heakskiidu saanud võlakaitse seaduse eesmärk on kaitsta senisest oluliselt enam eluasemelaenuga kodu soetanud peresid. Samuti annab võlakaitse võimaluse füüsilisest isikutest võlgnikele, kes on ajutiselt sattunud makseraskustesse, kuid soovivad sellest võlgade ümberkujundamise kaudu ja pankrotti vältides välja tulla. Kuni võlakaitse vastuvõtmiseni polnud makseraskustes isikutel Eestis muud alternatiivi võlakohustuste ümberkujundamiseks kui läbi pankrotimenetluse. Selline olukord ei arvesta võlgnikele ega võlausaldajate huve ning vajas muutmist.

Õigusriigile on omane, et riik hoolib oma kodanikest ja loob seadusega võimaluse makseraskuste ületamiseks. Sarnased regulatsioonid kehtivad kõikjal Euroopa Liidu maades. Eesti oli siiani üheks vähestest eranditest, kuid nüüdseks on IRL’i eestvõtmisel see lünk täidetud ja saadud toetavat vastukaja ka mõjukatelt välisekspertidelt. Kuigi võlakaitse seadus põhimõtteliselt võimaldab ümber kujundada kõiki võlgu, on selle peamiseks sihtgrupiks siiski kodulaenuvõtjad.

Harilikult saadakse koduomanikuks kahel teel – kas ostetakse elamispind välja ilma võlgu võtmata, kuid seda suudavad vaid vähesed, või võetakse selleks pikaajalist laenu. Kodulaenu võtmine on paljudele loomulik ja paratamatu samm. Teame, et kodulaenuvõtjate hulk Eestis on praegu ligi 160 000 üksikisikut ja peret, kellest märkimisväärsel osal on majanduslangusest ja sellega seotud sissetulekute vähenemist tekkinud tõsised toimetulekuraskused.

Pean eriti oluliseks võlakaitse seaduse mõjusid just kodulaenuvõtjatele. Seadus kaitseb senisest enam tagatiseks seatud kodu võimaliku sundmüügi eest, võimaldab vähendada kõrvanõudeid nagu viiviseid ja intresse, paneb keelu täiendava tagatise küsimisele pelgalt kinnisasja turuväärtuse languse tõttu ja vähendab ka täitekulusid.

Tagatiseks seatud kodu suurem kaitse tähendab esmajoones seda, et pandiga tagamata nõuete osas võimaldab seadus võlgade ümberkujundamist, sealhulgas ka võlgniku kohustuste vähendamist. Enamus kodulaene on tagatud pandiga ning võlgniku hättasattumise korral müüvad võlausaldajad ehk pangad pandieseme võlgade katteks maha. Lisaks nõuab võlausaldaja sisse veel kõik lepingust tulevad summad, kui tagatise müügist saadud raha ei katnud kõiki nõudeid. Nüüd on pangad varasemast oluliselt rohkem huvitatud kodulaenuga ajutiselt kimpu jäänutele andma laenupuhkust, makseid ajatama või osaliselt täitmist võimaldama. Seda põhjusel, et panditud vara müügist ülejäävaid nõudeid võib kohus võlgniku taotlusel ja tema olukorda arvestades oluliselt vähendada, mistõttu ei pruugi tagatisvara mõtlematu müük pangale enam alati kasulik olla.

Olulise muudatusena keelab uus seadus pankadel võlgnikult täiendava tagatise nõudmise pelgalt kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. Kõikumised kinnisvaraturul on oma iseloomult objektiivsed ja sellest tulenevate finantsriskide panemine ainult laenuvõtjale nagu see siiani oli, pole õiglane. Võlausaldaja peab kandma ise tagatise väärtuse langusega seotud riskid.

Võlakaitse seadus aitab vähendada kõrvalnõudeid nagu intresse või viiviseid. Kaduma peaks senine praktika, mille kohaselt tagatise müümise järel õhku jäänud nõuetele rakendatakse üüratuid tarbimislaenu intresse ja muid põhjendamatuid kõrvalnõudeid, mis kokkuvõttes võivadki viia võlgniku pankrotti, kuhu ta muidu sattunud poleks. Kohus saab seaduse kohaselt kõrvalnõudeid oluliselt vähendada, mis peaks samuti võlausaldajat suunama võlgnikuga mõistliku kohtuvälise kompromissi leidmisele.

Veel ühe uuendusena reguleeriti täitekuludega seonduvat. Täitekulude vähendamiseks nähakse võlakaitse seadusega ette, et sundtäitmise korral täituri tasu ja muud täitemenetluse kulud loetakse edaspidi hüpoteegi müümisel selgelt hüpoteegisumma sisse, mis tähendab, et sundmüügi korral võlgniku kulud vähenevad. Täitemenetlus toimub alati võlausaldaja nõudel ja tema huvides, millest tulenevalt on mõistlik, et see toimuks siis ka temale panditud tagatisvara väärtuse arvelt.

Võlakaitse seaduse kohta on kriitikud väitnud, et sellega muudetakse lepinguõiguse aluseid ja see toob kaasa kaose rahaliste kohustuste täitmisel. Sellega aga nõustuda ei saa. Võlgade ümberkujundamisega ei sekkuta lepinguõigusesse. Lepingute rikkumine ja nende täitmise võimatus on tekkinud juba enne võlgade ümberkujundamise menetluse algust. Kohus lahendab igal üksikjuhtumil nn kinnijooksnud võlasuhete puntra lepinguteüleselt ühtse terviklahendusena. Seejuures peab kohus silmas nii võlgniku kui võlausaldajate õigustatud huve.

Tahan rõhutada, et võlgade ümberkujundamisel lähtutakse tasakaalustatuse põhimõttest. See tähendab, et võlgniku jaoks oleks tegemist pankrotist parema lahendusega, kuna võlgade ümberkujundamine erinevalt pankrotist võimaldab taastada isiku maksevõime ja vältida tema laostumist. Teisalt ei tohiks võlausaldajad sattuda halvemasse olukorda võrreldes sellega, mida nad saaks võlgniku vara pankrotimenetluses realiseerimisel ja seejärel võlgniku võlgadest vabastamise perioodil. Võlgade ümberkujundamises on alati esmatähtis võlgniku enda otsene huvi ja motivatsioon, mis aga pankroti puhul tavaliselt puudub. Menetluse teiseks põhieelduseks on, et võlgnikul on olemas või reaalselt saab olema arvestatav sissetulek, et nõudeid rahuldada.

Lootusetult maksejõuetute isikute jaoks pole kahjuks kusagil suudetud midagi uut välja pakkuda. Siin jääb endiselt ainsaks lahenduseks pankrotimenetluse kaudu võlgadest vabastamine. Olulise leevendusena antakse võlakaitse seadusega edaspidi kohtule võimalus vähendada võlavabastuse tähtaega kolmele aastale (senise jäiga viie aasta asemel). Seda juhul, kui võlgnik on oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses täitnud.

Hädasolevate kodulaenuvõtjate jaoks pakume lahenduseks isikulise võlakaitse seaduse.

Tavaline inimene, näiteks noor pere saab turumajandusega ühiskonnas koduomanikuks kahel teel – kas ostab oma elamispinna välja (ja seda suudavad vaid vähesed) või võtab selleks pikaajalist laenu. Äris, õnnemängus või pärimise teel jõukaks saanuid on väike hulk. Seega on kodulaenu võtmine paljudele loomulik ja paratamatu samm.

Probleemid kodulaenudega
Majanduslangus on toonud mured ka paljudele kodulaenuvõtjatele. Töötuks jäämine ja sissetulekute kaotus on pannud löögi alla sadu peresid, kes veel paar aastat tagasi olid enamuse laenuandjate jaoks igati ahvatlevad kliendid. Nn ülekuumenenud kinnisvarabuumist järelduste tegemisel peab eelkõige vaatama otsa pankadele, kes kasuminumbreid jahtides hakkasid suruma kodu- ja tarbimislaene pea kogu ühiskonnale. Kuigi võlaõigusseadus kohustab neid kriitiliselt hindama laenuvõtja krediidivõimelisust.

Siit-sealt kostev parastamine hättasattunud laenuvõtjate suhtes a la „kes käskis võlgu võtta“ on täiesti kohatu. Nii näitavad uuringud, et madala iibe üks peamisi põhjuseid on ruumikitsikus, ligi kaks kolmandikku noortest peredest lükkavad lapse saamist edasi sobivate eluasemetingimuste puudumise tõttu. Nelja-liikmelistest peredest elab üle 70% elamispinnal, kus tube on vähem kui pere liikmeid. Elamispinna suuruse osas oleme Põhjala riikidest kaugel maas.

Laenuandjate liigne eelistamine
Tänased seadused ei taga laenuandjate ja laenuvõtjate mõistlikku tasakaalu, vaid on laenuandjate kasuks kaldu. See on eriti tulnud esile nüüd, kui laenuandjate suhtumine laenuvõtjatesse on võlgnevuste tõttu kõvasti muutunud.

Kõige pealt asjaõigusseadusest. Selle §-i 335 sõnastust võib tõlgendada kahjuks ka nii, et pangal oleks õigus nõuda ainuüksi kinnisvaraturu langusest tuleneva tagatise väärtuse vähenemisel võla tagamiseks täiendavat tagatist isegi siis, kui võlga makstakse korrektselt tagasi. Kui seda ei esitata, võib tulla kõne alla laenu ennetähtaegne tagasinõudmine ja sellega võlgniku maksejõuetuse põhjustamine.

Teiseks probleemiks on see, et täitemenetluses hüpoteegiga tagatud nõudeid sisuliselt ei kontrollita. Enamuse hüpoteekide ehk kinnisvaratagatiste puhul on paraku reegliks nn kohese sundtäitmise kokkulepped, mille alusel saab võla tekkimisel laenuandja pöörduda kohtuta täituri poole, kes realiseerib tagatise ning saadud vara arvelt rahuldatakse tagatud nõuded. Probleemiks on erinevad kõrvalnõuded, mis võidakse sel viisil sisse nõuda ebaproportsionaalselt suures ulatuses. Näiteks võidakse nõuda sisse suuri intresse ja viiviseid, arvestada viivist intressidelt, arvestada piiramatult erinevaid kulusid jne. See tähendab, et võlgnik võidakse panna täitemenetluses maksma kõrvalkulusid suure tõenäosusega ulatuses, mis kohtumenetluses kunagi rahuldamisele ei kuuluks. Lisaprobleemiks on täitemenetlusega kaasnevad suured täituritasud, mille kannab võlgnik ja mille võrra tema võlakoormus võlausaldaja ees suureneb.

Kolmandaks mureks on tänased jäigad raamid füüsilise isiku võlgadest vabastamisel ehk pankrotimenetluses. Võlavabastuse eelduseks on praegu muuhulgas see, et pankrot peab olema välja kuulutatud. Selleks peab piisama aga vara menetluskuludeks, eelkõige halduri tasudeks. Võlausaldajate nõuete osas peab olema viidud läbi pankrotiseaduse järgne nõuete tunnustamise menetlus ja võlgnik peab olema püüdnud viie aasta jooksul „ausa ja korraliku võlgnikuna“ oma võlgu tasuda.

Need probleemid tuleb lahendada, sest ausate kodulaenuvõtjate suurem kaitse on igati põhjendatud.

Ühe lauaga löömine ei aita
Oma arusaama laenuvõlglaste aitamiseks on valanud eelnõu vormi nii Keskerakond kui SDE. Tunnustades neid algatusi näeme sarnaselt teistele ekspertidele neis eelnõudes mitmeid tõsiseid puudusi. Olulisemaks miinuseks on kõigi „kodulaenuvõlgnike“ ühe mõõdupuuga võtmine, sõltumata makseraskuste põhjendustest, kinnisvara ebaõige hindamise põhjustest, võlgniku enda käitumisest jne. Samuti ei arvestata juhtudega, kui näiteks isikul on mitu eluaset, eluase on omandatud edasimüügi eesmärgil, laenu ei kasutatud sihtotstarbeliselt, laen võeti mitme isiku poolt ühiselt, tagatise andis hoopis kolmas isik, laen ja pant võis olla „edasi panditud“ jne. Väljapakutud must-valgest lahendusest ei võida aga keegi, sest tagajärjeks on kõikide laenude kallinemine ja seega ka tulevaste laenuvõtjate huvide kahjustamine. Esmajoones toob see kaasa laenu omafinantseeringu suurenemise, laenutähtaegade lühenemise, tagatiste väärtuse hindamise veelgi rangemaks muutumise ja loomulikult ka laenuintresside tõusu. Kokkuvõttes ei oleks suurel osal inimestest selliste lahenduste valguses enam tõenäoliselt kunagi võimalik eluasemelaenu saada. Ja seda ei saa lubada.
Lisaks läheb selline lähenemine vastuollu lepinguõiguse alusepõhimõttega pacta sunt servanda ehk sõlmitud lepingut tuleb täita. Võrdse kohtlemisega ei ole kooskõlas see, et osa võlgnikke, kes ei pea seadusjärgselt saadud võlga tagasi maksma, seatakse teistega võrreldes paremasse olukorda. See on pigem sarnane riigipoolsele sundvõõrandamisele ilma igasuguse hüvituseta.
Peale selle eksib Keskerakonna eelnõu põhimõtte vastu, et pant on realiseerimisõigus, st pandiese ei saa minna pandipidaja omandisse. SDE eelnõu tõsiseks puuduseks on aga lisaks see, et nad ei näe ette mingit leevendust praegustele laenuvõlgastele.

Lahendus on isikulises võlakaitses
Seega peame lahenduse väljatöötamisel seadma eesmärgiks kaitsta senisest enam kodulaenuvõtjaid, kahjustamata seejuures teiste või tulevaste laenuvõtjate huve, arvestades iga juhtumi eripära ja eraldama tõesti hädas sattunud ausad võlgnikud teistest juhtumitest.

Meie lahendus seisneb isikulises võlakaitses, mis tähendab eelkõige füüsiliste isikute võlavabastuse lihtsustamist ja mida saaks rakendada ka tänastele võlgadega hädasolijatele. See menetlus oleks kättesaadav nii kodulaenuvõlgnikele kui teistele võlgadesse sattunutele, ka tarbimislaenude „ohvritele“. Võlaleevenduseks ei oleks vaja kuulutada välja pankrotti ega viia läbi nõuete tunnustamist.

Näeksime vajadust luua eraldi koduomanike võlakaitse seadus praeguse saneerimisseaduse eeskujul. Seadus võimaldaks võlgnikele individuaalset lähenemist ja poolte huvide ausat kaalumist. Võlakaitse aluseks peaks olema võlgniku taotlus ja muidugi koostöö kohtu ning võlausaldajatega. Kaaluda tuleks nn võlanõustaja vajalikkust ja rolli nimetatud protsessis, et laenuvõtja huvid oleksid põhjalikult esindatud. Selle menetluse raames tuleks tagada ka nõuete (eriti kõrvalnõuete nagu viivis) põhjendatuse kontroll. Eeskujuks sellisele menetlusele kasutaksime Ameerika Ühendriikide, samuti Madalmaade ja Austria seaduseid.

Näeme vajadust leevendada tänast kohustuslikku „tubli võlgnikuna“ käitumise tähtaega üldiselt viielt aastalt kolmele, kuid jättes samas kohtule võimaluse olla paindlik ja läheneda võlgnikele individuaalselt. Arvestades võlgniku tegelikke võimalusi võlgade maksmiseks võiks kohtul olla õigus anda seda lühema tähtaja võlavabastuseks mida suurema protsendi võlgadest pakub võlgnik tasumiseks. Kaaluda tuleks kodulaenuvõlgnike suhtes ka erisätte loomist, mis võimaldaks pärast tagatise realiseerimist täitemenetluses erandjuhul vabastada võlgnik ülejääva võla tasumisest koheselt. Kuid seda juhul kui võlgnikule ei ole võla tekkimise osas midagi objektiivselt ette heita ja arvesse on võetud ka laenuandja huvisid.

Lisaks peame oluliseks keelata täiendava tagatise nõudmise kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. See seab laenuvõtjad selgelt kaitsetumasse seisu võrreldes laenuandjatega ja muudab viimased hooletumaks ka laenuvõtjate krediidivõimekuste hindamisel.

Selle ettepaneku puhul oleme lähtunud mitmete riikide õiguskorra normidest. Ettepanek on ka kooskõlas eraomandi kaitse ja Euroopa Liidu kapitali vaba liikumise põhimõtetega. Praegune kriis nõuab kiireid ja paindlikke meetmeid, seda soovimegi hädasolijatele pakkuda.

Riigikogu võttis täna vastu IRL’i fraktsiooni ettepanekul õiguskomisjoni algatatud eelnõu, millega muudetakse rangemaks karistusi alaealiste ja perevägivalla ohvrite vastu suunatud süütegude eest.

Nimetatud seadusega muudetakse karistusseadustikku järgmiselt:

- tõstetakse sugulise kire vägivaldse rahuldamise karistuse ülempiiri kuni kolmelt aastalt viiele ja ühtlustatakse need vägistamise ehk § 141 omadega.

- tõstetakse alaealise suhtes või korduvalt toime pandud sugulise kire vägivaldse rahuldamise karistusi. Senine kuni viie-aastane sanktsioon asendub ühe kuni kümne aastase karistusega. Alaealisele tekitatud psüühiline trauma omab kaugeleulatuvaid tagajärgi nii kannatanu isikule kui tema edasisele elule, mistõttu on täna kehtiv karistus põhjendamatult madal.

- muudetakse kuriteoks ka kohtu poolt tõkendina seatud ajutise lähenemiskeelu rikkumine, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Nimetatud muudatus on oluline nii pere- kui alaealiste vastu suunatud ajutise lähenemiskeelu rikkumiste ja vägivalla vähendamiseks.

Lisaks sellele on õiguskomisjon otsustanud sisuliselt toetada ka karistusseadustiku § 179 ehk laste seksuaalse ahvatlemise (kaasa arvatud internetis) karistuste tõstmist seniselt ühelt aastalt vähemalt kolmele aastale. Täna on nimetatud teo eest ette nähtav karistus ebaproportsionaalselt madal, samuti ei võimalda see läbi viia jälitustegevust kurjategijate asukoha tuvastamiseks ja nende tabamiseks. Nimetatud muudatuse koos täiendavate nn groomingut puudutavate sätetega otsustasime aga vormistada eraldiseisva eelnõuga, mis on algatamisel Vabariigi Valitsuse poolt lähipäevadel.