Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Et niikuinii on tegu parempoolsete erakondade valijatega ja nende arvamus teda ei huvita, sest need olevat hääletanud ka Riigikogu valimistel tema vastu.

Tore-tore. Ainult et...Riigikogu valimistel oli neid, kes üldse elektrooniliselt oma hääle andis 30 275. Praeguseks oma elektroonilise hääle Saavisaare taandumist nõudes andnud juba pea kolm korda rohkem... Aga eks arvutamisoskus on linnas tegutsevatel keskerakondlastel muidugi ikka pisut vildakas olnud.

Mis volikogu istungil toimub? Las ma ennustan. Savisaar tuleb istungile ja võtab kohe alguses oma tüüpilise ega-te-pole-minu-teeneid-ju-kunagi-piisavalt-hinnanud ja kas-te-tõesti-arvate-et-minul-on-kerge hoiaku. Kindlasti on mitu tubli keskerakondlast, kes kohustuslikus korras peavad puldist oma kõned. Kindlasti on mõnel keskerakondlasel piinlik. Aga mingit tagasiastumist ei tule.

Ma arvan, et uus retoorika, mida me keski juhtide poolelt nüüd kuulma hakkame, on hoopis stiilis „meie suudame kodurahu tuua” ja „ilma meieta te inimeste usaldust taastada ei suuda”. Ptüi! tahaks selle peale tänases SLOlehes suurepärase artikli ilmutanud Lauri Vahtre kombel öelda.

Ma saan aru, et lühikese aja järel juba mitmendat korda valele kaalukausile panuse asetanud Savisaar üritab enda jaoks päästa, mis päästa annab, aga... Mees, kelle lahkumist nõuab üle 88 000 inimese, ei ole ühiskonna ühendaja, ei saa selleks praegu paraku ka aktiivse forsseeritud pugemise tulemusel.

Ain Seppik, keda üldiselt peetakse potentsiaalseks Savisaare mantlipärijaks erakonna esimehe kohal, tegi täna muide ühe huvitava avalduse, et Keskerakonna koostööleping Putini parteiga võib muutuda küsitavaks. 99,9%lise tõenäosusega ei juhtu selle lepinguga muidugi Keskerakonna poolelt midagi. Kinnitus selle kohta, et nutikamad pead Keskerakonnas on aru saanud vajadusest eesti inimeste toetuse tagasivõitmise nimel nahast välja pugeda, oli Seppiku avaldus siiski. Jään huviga uusi avanguid ootama.

PS. Üks terane poliitikavaatleja küsis, et kas aastate tagune Edgar Savisaare kahtlev hoiak Eesti Euroopa Liiduga liitumise osas tundub pärast tema eelmise nädala kriisiolukorras tehtud avaldusi ikka endiselt juhuslik? Et kas pole nii, et just nendel nädalatel saame me aru, miks Venemaa oli huvitatud Eesti Euroopa Liidust eemale hoidmisest ja miks oli Venemaale nii oluline selles küsimuses endale Eesti poliitikute hulgas liitlasi leida? Ma ei hakanud talle vastama.

Et lõpetagu oma lootusetult hiljaks jäänud paanilisena mõjuvad avaldused sel teemal, kuidas tegelikult on tema kõige isamaalisem eesti mees, keda Maarjamaal kunagi nähtud. Ei ole enam veenev. Hoopis vastik on neid tagantjärgi laviinina tulevaid ennast õigustavaid avaldusi lugeda.

Savisaare järjepidev püüe kinnistada arvamust, justkui oleks eelmise nädala marodööride öö löönud püsiva lõhe venelaste ja eestlaste vahele, on lihtsalt üks ei-tea-kelle huvidest ajendatud katse tekitada ja süvendada midagi, mida tegelikult sellisel kujul ei eksisteeri.

Muidugi on lõhe olemas. Ainult et eelmise nädala kahel ööl ei jooksnud see lõhe kaugeltki eesti ja vene rahvuste vahelt, vaid hoopis mujalt.

Ühele poolele jäävad need, kes on valmis absoluutselt sõltumata oma rahvusest ka kriitilistes olukordades hoidma Eesti riiki, teisele poolele need, kes on valmis seda riiki kasvõi väikese võimaluse tekkides rüüstama ja röövima. Lõhe on nende vahel, kes saavad aru, et kriitilistel hetkedel on vaja meie oma riigis kokku hoida, üksteist toetada ja nende vahel, kelle arusaamad on risti vastupidised.

Absoluutne enamus nii eestlastest kui venelastest on sellel poolel, kus mõistetakse hukka igasugune vandaalitsemine, rüüstamine ja märatsemine, kus tuntakse häbi ja tülgastust nende kaakide pärast, kes kõigepealt peksid segi aknad, toppisid põued ja taskud varastatud kraami täis, keerasid kummuli autod ja virutasid politseile kividega. Samal poolel on ka absoluutne enamus Eesti poliitikutest. Aga paraku mitte kõik. Mis see oli, mis Savisaart kriisi situatsioonis valitsusega koostöö tegemise ja oma märatsevate valijate korrale kutsumise asemel ebaadekvaatselt reageerima pani? Küüniline arvestus, et kui enamik hoiavad Eesti (ja ma ei mõtle siin mitte eesti, vaid Eesti) poolele, siis on sellel ühel, teisele poolele hoidval tegijal üksjagu võita? Või sisemine uskumus, et see nn teine pool ongi õigem pool? Kibestumine? Varasemast tuhmimaks muutunud vaist? Kurvad põhjused kõik.

PS Üks ajas kaugele etteruttav tähelepanek agentuurile Idea – see valimisplakatitel sini-must-valge joonistamine põskedele ei pruugi enam töötada. Nii lühike ei ole kellegi mälu.

Et lõpetagu oma lootusetult hiljaks jäänud paanilisena mõjuvad avaldused sel teemal, kuidas tegelikult on tema kõige isamaalisem eesti mees, keda Maarjamaal kunagi nähtud. Ei ole enam veenev. Hoopis vastik on neid tagantjärgi laviinina tulevaid ennast õigustavaid avaldusi lugeda.

Savisaare järjepidev püüe kinnistada arvamust, justkui oleks eelmise nädala marodööride öö löönud püsiva lõhe venelaste ja eestlaste vahele, on lihtsalt üks ei-tea-kelle huvidest ajendatud katse tekitada ja süvendada midagi, mida tegelikult sellisel kujul ei eksisteeri.

Muidugi on lõhe olemas. Ainult et eelmise nädala kahel ööl ei jooksnud see lõhe kaugeltki eesti ja vene rahvuste vahelt, vaid hoopis mujalt.

Ühele poolele jäävad need, kes on valmis absoluutselt sõltumata oma rahvusest ka kriitilistes olukordades hoidma Eesti riiki, teisele poolele need, kes on valmis seda riiki kasvõi väikese võimaluse tekkides rüüstama ja röövima. Lõhe on nende vahel, kes saavad aru, et kriitilistel hetkedel on vaja meie oma riigis kokku hoida, üksteist toetada ja nende vahel, kelle arusaamad on risti vastupidised.

Absoluutne enamus nii eestlastest kui venelastest on sellel poolel, kus mõistetakse hukka igasugune vandaalitsemine, rüüstamine ja märatsemine, kus tuntakse häbi ja tülgastust nende kaakide pärast, kes kõigepealt peksid segi aknad, toppisid põued ja taskud varastatud kraami täis, keerasid kummuli autod ja virutasid politseile kividega. Samal poolel on ka absoluutne enamus Eesti poliitikutest. Aga paraku mitte kõik. Mis see oli, mis Savisaart kriisi situatsioonis valitsusega koostöö tegemise ja oma märatsevate valijate korrale kutsumise asemel ebaadekvaatselt reageerima pani? Küüniline arvestus, et kui enamik hoiavad Eesti (ja ma ei mõtle siin mitte eesti, vaid Eesti) poolele, siis on sellel ühel, teisele poolele hoidval tegijal üksjagu võita? Või sisemine uskumus, et see nn teine pool ongi õigem pool? Kibestumine? Varasemast tuhmimaks muutunud vaist? Kurvad põhjused kõik.

PS Üks ajas kaugele etteruttav tähelepanek agentuurile Idea – see valimisplakatitel sini-must-valge joonistamine põskedele ei pruugi enam töötada. Nii lühike ei ole kellegi mälu.

Jutud sellest, kuidas Riigikogu valimiste järel taas riigis opositsiooni jääv Savisaar Jüri Ratase Tallinna linnapea kabinetist välja tõstab, liikusid juba mõnda aega. Et üsna kehva kaotajana tuntud Savisaar ei olevat lihtsalt valmis alla neelama opositsioonipoliitiku staatust Riigikogus ja tuletab seetõttu noorele abilinnapeale meelde – linnapea koht oli talle antud partei armust vaid ajutiselt.

Pealegi on Savisaar väidetavalt juba kordi väljendanud erakonna siseselt oma rahulolematust sellega, et Ratase kripeldav südametunnistus on pannud linnavalitsuses seisma mitmed planeeritud Keskerakonna pealinna kinnisvaraskeemid. Ja see ei meeldinud partei esimehele mitte.

Nii ei olnud tänane Keskerakonna Tallinna nõukogu otsus Savisaarest jälle Tallinna linnapea teha sugugi eriline üllatus vaid  näitas lihtsalt, et võimuvõitlus Keskerakonna siseselt lõppes sel korral Savisaare vastastiiva kaotusega. Mille üle rõõmu tunda pole erilist põhjust kellelgi.

Jüri Ratasele tahaks täna hoopis jõudu soovida vastupidamisel, sest tema jaoks oli tänasel otsusel kindlasti teenimatult kibe maitse.  

Jutud sellest, kuidas Riigikogu valimiste järel taas riigis opositsiooni jääv Savisaar Jüri Ratase Tallinna linnapea kabinetist välja tõstab, liikusid juba mõnda aega. Et üsna kehva kaotajana tuntud Savisaar ei olevat lihtsalt valmis alla neelama opositsioonipoliitiku staatust Riigikogus ja tuletab seetõttu noorele abilinnapeale meelde – linnapea koht oli talle antud partei armust vaid ajutiselt.

Pealegi on Savisaar väidetavalt juba kordi väljendanud erakonna siseselt oma rahulolematust sellega, et Ratase kripeldav südametunnistus on pannud linnavalitsuses seisma mitmed planeeritud Keskerakonna pealinna kinnisvaraskeemid. Ja see ei meeldinud partei esimehele mitte.

Nii ei olnud tänane Keskerakonna Tallinna nõukogu otsus Savisaarest jälle Tallinna linnapea teha sugugi eriline üllatus vaid  näitas lihtsalt, et võimuvõitlus Keskerakonna siseselt lõppes sel korral Savisaare vastastiiva kaotusega. Mille üle rõõmu tunda pole erilist põhjust kellelgi.

Jüri Ratasele tahaks täna hoopis jõudu soovida vastupidamisel, sest tema jaoks oli tänasel otsusel kindlasti teenimatult kibe maitse.