EPL online-intervjuu
23. märts 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Juhan PartsTänast online intervjuud saab lugeda siit.
Tänast online intervjuud saab lugeda siit.

Valuuta devalveerimise küsimus on viimasel poolaastal ajalehtedes sisse võtnud kindla koha. Diskussioon on aga mõnevõrra karikatuurne. Osa arvamusi - nagu näiteks see - üritavad jätta muljet nagu poleks Eesti kroon vaat et üldse majanduslikele seaduspärasustele alluv valuuta, vaid mingi majanduslik-juriidiline imejalgratas, mille omapäraks on devalveerimise võimatus või vähemasti äärmine keerukus.
Teist äärmust esindab näiteks Janek Mäggi tänane kirjutis sellest, et kroon devalveerub niikuinii. Probleemi olemust kõige rahulikumalt ja arusaadavamalt kokkuvõtva käsitluse on aga minu meelest avaldanud Hardo Pajula septembris, soovitan seda kindlasti lugeda.
Ma ei pea Eesti inimeste ootusi majanduse edasise arengu suhtes otsesõnu eufooriliseks. Pigem on tegu kindluse kasvuga, mis osaliselt ei ole põhjendatud. Usutakse, et saavutatud tase on välja teenitud ja ei saa oluliselt halveneda. Me ei ole majanduses siiski leiutanud igiliikurit, vaid pigem alles liikuma hakanud. Eesti majanduskasv on olnud üldjoontes mõistliku poliitika, aga vähemalt samavõrd ka soodsate asjaolude kokkusattumise tulemus.
Meie põhjanaabrite kogemus näitab, et tee jõukaks riigiks ei lähe alati otse. Soome oli sunnitud aastatel 1957 kuni 1992 koguni kuuel korral oma rahvusvaluuta devalveerima. Hoopis rohkem on aga maailmas neid riike, millest ei ole „Soomet” kunagi saanud, sõltumata sellest, kuidas nad oma raharinglust on korraldanud. Devalveerimine ei ole seega üks ja ainus edu või ebaedu küsimus. Eesti eeliseks on vähemasti täna see, et oleme keskkonnas, milles meil on võimalus areneda ning ei õnnestumine ega läbikukkumine ei tundu paratamatusena. Pajula kirjeldatud ääremaade pärispatust pääsemise tee on meile hästi teada ja loodetavasti ka kättesaadav - see on eurole üleminek.

Valimispäeva eel plaanisin kirjutada sellest, miks tuleks neil valimistel eelistada IRL-i integreerunud Kesk- ja Reformierakonnale. Lugedes aga eilset Äripäeva juhtkirja, tuleb tõdeda, et Äripäev on nende põhjuste nimetamisel tabanud 9-sse, et mitte öelda kümnesse:
Äripäev soovitab: valige Mart Laar
Arvame, et Isamaa ja Res Publica Liidus on kõige ausamad poliitikud, kellel on Eesti riigist selge tulevikuvisioon. Erinevalt teiste erakondade populistlikust žongleerimisest palga- ja pensioninumbritega, ei taanda IRL Eesti elu edenemist ainult rahale.
On sümpaatne, et IRL näeb Eesti edu jätkumist inimeste hariduses ja harituses. IRLis ei ole nii palju seda argipoliitilist pragmatismi, mida näeb praeguses võimuliidus.
Isamaa ja Res Publica Liidul on ka kõige tugevam peaministrikandidaat - Mart Laar. Ta on maailmas kahtlemata tuntuim ja tunnustatuim Eesti poliitik, väikeriigi liider, kellega teised riigijuhid meelsasti kohtuvad. Mart Laari tuleb õigusega pidada Eesti majandusele vundamendi ladujaks.
Tema algatatud reformid, mis olid omal ajal ebapopulaarsed, lükkasid majanduse arenema õiges suunas. Tema isikus on karismat.
Ent ka pärast Mart Laari ei tule tühi pink: Jaak Aaviksoo, Ene Ergma, Tõnis Lukas, Juhan Parts, Taavi Veskimägi ja teised tuntud poliitikud kindlustavad ministrikohtade täitmise uues valitsuses.
IRL on suurtest erakondadest tõenäoliselt ainus, kes ei lähe koalitsiooni Keskerakonnaga - poliitiline pragmatism ei sõida üle maailmavaatest. See on väärtus omaette. Sest hääletades näiteks Reformierakonna poolt, võib saada tasuta kaasaandena Keskerakonna, nagu lähiajalugu on veenvalt näidanud.
IRLi nõrkuseks võib endiselt pidada rivaalitsevate Isamaa ja Res Publica tiiva olemasolu ühenderakonnas. Ent IRLi hea valimistulemus tõenäoliselt võtab sedasorti pinged erakonnas maha.
Isamaa ja Res Publica kohta on öeldud sedagi, et võimule pääsenuna ei oska nad võimul olla - Mart Laar ja Juhan Parts on peaministri ametist tagasi astunud. On öeldud, et nad ei pruugi olla taktikaliselt kõige tugevamad. Ent see näitab teist positiivset omadust, et võimul ei püüta olla iga hinna eest, ennast kümne küünega võimust kinni hoides.
Just praegune võimukoalitsioon Reformi- ja Keskerakonnast ning Rahvaliidust näib toimivat nii, et üksteise konnasilmadele ei astuta, valitsetakse oma aastad täis ja uutele valimistele minnakse vastu sooviga täpselt samamoodi jätkata.
Tõsi, Eesti hea majanduskasv teeb riigivalitsemise praegu lihtsaks, eelarvesalv jookseb ju iseenesest vilja täis, jätkub poliitilisteks lubadusteks ja jääb veel ülegi.
Aga visiooni jääb väheks, sest selleks ei saa ju olla mingi fikseeritud palk või pension.
Kui head ajad ei ole enam nii head, võib vaja minna ausaid missiooni ja visiooniga riigimehi, keda kõige rohkem leiab Isamaa ja Res Publica Liidust.
Kihlveokontorid pakuvad võimalust sõlmida valimistulemustega seotud kihlvedusid. Kui olete näiteks kindel, et 2008. aasta valimised USA-s võidavad vabariiklased, saate oma panuse 2,3 kordselt tagasi. Tõenäolisemaks peetava demokraatide võidu koefitsient on 1,55.
Tuleme nüüd Eesti Riigikogu valimiste juurde. Ka nende peale saab kihla vedada ning esmapilgul ei ole asi ju keeruline - võtate eilsest Postimehest või Eesti Päevalehest erakondade reitingud ja muud valimistulemuste ennustused, siit vaatate koefitsiente ja teenite kenakese summa. Siiski tuleb öelda stopp! Ma ei soovita kellelgi oma raha eilsetes ajalehtedes ilmunud reitingute peale välja käia, sest sellest võib kergesti ilma jääda. Mõelda ja ennustada tasub oma peaga.
Lehtedes suurelt avaldatavad reitingud, rääkimata nende alusel ette ära jaotatud Riigikogu kohtadest, on piisavalt ebausaldusväärsed, et nende alusel oma raha turule viies võite kergesti püksata jääda. Sellel on mitmeid põhjuseid, aga probleemist aimu saamiseks soovitan võrrelda eile Postimehes avaldatud Kesk- ja Reformierakonnale ennustatud suurt kohtade arvu kasvõi sealsamas Triobeti-s pakutud kihlvedudega. Millegipärast arvavad need, kes peavad oma ennustusega seoses raha välja käima, asjadest hoopis teisiti. Rääkimata sellest, et ka reitingud ise erinevad nagu siga ja kägu.
Iseenesest on see vana lugu, mistõttu mõnes riigis on valimiste eel sedalaadi reitingute meedias avaldamine keelatud, sest neid saab kasutada ja kasutataksegi valimistulemustega manipuleerimiseks. Kui kellelegi jäi eilset “Postimeest” vaadates silma, et Mart Laar konkureerib Villu Reiljaniga Tartu- ja Jõgevamaal esikoha pärast, siis arvestage, et Laar ei võida valimisi Jõgevamaal peamiselt seetõttu, et ta kandideerib hoopis valimisringkonnas nr 2 (Tallinna kesklinn, Lasnamäe, Pirita).