Eesti merekultuuri sümbol: kas tuulepark või rannakalur?
6. veebruar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Jaanus TamkiviViimasel ajal ei möödu nädalatki, kus uudistesse ei ilmuks teadet suurema või väiksema tuulepargi rajamise kavast meie rannikumerre. Räägitakse rohelisest energiast, mis hakkab olema ühtaegu nii odav kui puhas, uutest väljakutsetest, uuest kultuuripildist, mis selle kõigega kaasas käib. Uudsuseõhinas on kerge unustada vana aluspõhja, traditsioone, millel kõik, muuhulgas ka meie tänane maailmapilt, põhineb.
Eestimaa randadel, saartel on kala püütud aastatuhandeid. Kalapüügikultuur, kalurikultuur on pea sama vana kui Eesti asustus. Ja seda kultuuri kannab täna ikkagi rannakalur, mitte ainult krevetipüük Põhja-Atlandil.
Üha tihedamini võib kuulda, kuidas kalandussektorisse ikka rohkem ja rohkem Euroopa Liidu raha voolab. Küsimus on, kas sellest midagi ka paremaks muutub, kuhu see raha jõuab, mis sellest paraneb?
Euroopa Liiduga liitumisest saati ringleb rannarahva seas hirm nagu kasutaks EL oma vahendeid rannakaluri ülesostmiseks, tema seisundi kaotamiseks. See mure oli üleval juba enne Euroopa Liiduga liitumist ja pole ka tänaseks kuhugi kadunud. Kasvõi seesama fakt, et need hirmud on tänaseni maandamata, näitab, et kalanduse valdkonnas on veel palju tegemata tööd. Lõpuks ometi tuleb saavutada olukord, kus ka see inimene, kes tegelikult merel kala toomas käib – rannakalur Eesti Vabariigi maksumaksjana ja Euroopa Liidu kodanikuna - omab selget ülevaadet kas ja kuidas kalandusse suunatud miljonid lõppkokkuvõttes tema tööd ja elu mõjutavad.
Meie kaitsealadel on viimastel aastatel hakatud riigieelarvest toetama pärandmaastike hooldamist; siin väärtustame me oma ajaloolist maaelukorraldust, püüame ranna- ja puisniitude kujul ülal hoida tuhandete hektarite suurust vabaõhumuuseumi. Samas on aga tänaseni jäetud kasutamata võimalus tutvustada laiemalt meie kalandustraditsioone, meie ranniku kalapüügikultuuri. Näen siin riigil olulist rolli nii kalaturismi kontseptsiooni väljatöötamises ja mis kõige olulisem, ka selle ellurakendamises. Taaskord on meil palju õppida põhjanaabritelt, rootslastelt-soomlastelt, kus üsna mitmete rannikuperede oluliseks sissetulekuallikaks on linlastele rannakaluri elulaadi tutvustus. Usun, et Eestis leidub vähe selliseid täisjõus meesterahvaid (ja miks mitte ka naisterahvaid), kes ei tahaks võimalusel kordki elus osaleda võrgupanemisel ja sellele järgneval kalanõudmisel. Lisagem siia veel järgneva kalasuitsutamise ja kõik muu sinna juurde käiva, ning saame vägagi tõsiseltvõetava turismiharu. Tänases urbaniseerunud maailmas on võrgupüük merel vast üks väheseid tegevusi, mille kohta võib öelda “päris”.
Vastavad koolitused, millega kaasnevad ka õppereisid põhjamaadesse, peaksid toimuma riigi korraldusel ja kulul. Samuti peaks riik toetama ka kalaturismi praktilist külge, osalema ka selle tegelikul käimalükkamisel, muuhulgas ka vajaliku varustuse hankimisel. Kui kalaturismist ja põhjamaadest pikemalt rääkida, siis ka näiteks tulusepüük ehtsale tulusehargile rajatud lõkkega või haugide suure vasaraga jääpealne “põrutamine” on Soomes piiratud määral turismitaludes ühe ajalugu tutvustava tegevusena täna lubatud.
Ülaltoodu ei tähenda kindlasti seda, et riik ei peaks tegema kõike võimalikku, et meie rannikumere kalavarude seisundit parandada. Noorkalade, näiteks lõhe ja siia asustamine merre peab riigi toel kindlasti jätkuma, igati peame toetama ka regionaalsete kalakasvatuste, kus vääriskalade noorjärke toodetakse, taastamist ja rajamist kohapeal, meie rannikumaakondades Saare-, Lääne- ja Hiiumaal. Selleks on kahtlemata vaja investeeringuid ja investeeringuid mitte ainult vahenditesse, vaid eelkõige inimestesse, võimekatesse spetsialistidesse, kes suudaksid heade kavatsustega rajatud ettevõtted ka tööle panna.
Kalavarude taastamisega käib mõistagi kaasas ka kalade noorjärkude ning koelmualade kaitse. Muuhulgas tuleks kalakaitse korraldamise raames riigil lisaks lihtsale ärakeelamistaktikale kaaluda ka näiteks mõnedes Väinamere piirkondades kalurite varustamist kvaliteetsete, kalade noorjärke välistava silmasuurusega võrkudega. Kindlasti tuleb aga saavutada, et vähemalt seni, kui riik jätkab kasvava arvukusega hallhülge kaitsmist, peab ta ka varustama kalurit hülgekindlast materjalist võrkudega, mis täna Põhjamaades oma hirmkallist hinnast hoolimata kasutusel ja mida meilgi juba edukalt katsetatud on.
Kalavarude kaitsest rääkides tuleb tõdeda, et Keskkonnaministeerium on küll suutnud rikkumiste ärahoidmiseks helikopteri muretseda, kuid samas pole ikka veel suudetud kinnitada kormorani ohjamiskava. See Mereinstituudi kalateadlaste koostatud, juba aastaid valminuna seisnud programmdokument annaks keskkonnaministri poolt kinnitatuna lõpuks ometi seadusliku aluse vähemalt mingilgi määral selle igal aasta uusi pesitsusalasid hõivava linnuliigi ohjeldamiseks. Seda enam, et prognooside kohaselt ületab kormoranide arvukus Eestis aastaks 2010 tunduvalt 200 000 isendi piiri. Eestit tervikuna vaadates on osa kormoraniga seotud muresid veel kätte jõudmata: Võrtsjärvel asuv seni veel ainus sisemaine kormoranikoloonia toodab igal aastal järglasi, kes ei rända tagasi rannikule, vaid panevad juba aluse uutele siseveekogude kormoraniseltsingutele; nii on peagi kormoran tavapesitsejaks ka Peipsil ja miks mitte ka Pühajärvel. On selge, et kui linnu asurkonna kasvu ei õnnestu lähiajal peatada, võivad ka meie parimad katsed kalavarude seisundit parandada osutuda mõttetuiks.
Täna seisame silmitsi olukorraga, kus tuhandeid aastaid vana pärand, oluline osa meie enesepildist, sellest kes me oleme, võib kaduda lähema kümne aasta jooksul. Püütavale kalale lisaväärtuste leidmine, tõhus töö meie kalavarude suurendamiseks, koelmualade kaitse ja taastamine, need on ülesanded mida ei saa homsele lükata.
Peame tagama selle, et meie lastele oleks Eesti kui mereriigi sümboliks ikkagi rannakalur ja tema elulaad, mitte ainult kalandusametnikud pealinnas ja valged uljad tuulikud kaugel merel.
Eestimaa randadel, saartel on kala püütud aastatuhandeid. Kalapüügikultuur, kalurikultuur on pea sama vana kui Eesti asustus. Ja seda kultuuri kannab täna ikkagi rannakalur, mitte ainult krevetipüük Põhja-Atlandil.
Üha tihedamini võib kuulda, kuidas kalandussektorisse ikka rohkem ja rohkem Euroopa Liidu raha voolab. Küsimus on, kas sellest midagi ka paremaks muutub, kuhu see raha jõuab, mis sellest paraneb?
Euroopa Liiduga liitumisest saati ringleb rannarahva seas hirm nagu kasutaks EL oma vahendeid rannakaluri ülesostmiseks, tema seisundi kaotamiseks. See mure oli üleval juba enne Euroopa Liiduga liitumist ja pole ka tänaseks kuhugi kadunud. Kasvõi seesama fakt, et need hirmud on tänaseni maandamata, näitab, et kalanduse valdkonnas on veel palju tegemata tööd. Lõpuks ometi tuleb saavutada olukord, kus ka see inimene, kes tegelikult merel kala toomas käib – rannakalur Eesti Vabariigi maksumaksjana ja Euroopa Liidu kodanikuna - omab selget ülevaadet kas ja kuidas kalandusse suunatud miljonid lõppkokkuvõttes tema tööd ja elu mõjutavad.
Meie kaitsealadel on viimastel aastatel hakatud riigieelarvest toetama pärandmaastike hooldamist; siin väärtustame me oma ajaloolist maaelukorraldust, püüame ranna- ja puisniitude kujul ülal hoida tuhandete hektarite suurust vabaõhumuuseumi. Samas on aga tänaseni jäetud kasutamata võimalus tutvustada laiemalt meie kalandustraditsioone, meie ranniku kalapüügikultuuri. Näen siin riigil olulist rolli nii kalaturismi kontseptsiooni väljatöötamises ja mis kõige olulisem, ka selle ellurakendamises. Taaskord on meil palju õppida põhjanaabritelt, rootslastelt-soomlastelt, kus üsna mitmete rannikuperede oluliseks sissetulekuallikaks on linlastele rannakaluri elulaadi tutvustus. Usun, et Eestis leidub vähe selliseid täisjõus meesterahvaid (ja miks mitte ka naisterahvaid), kes ei tahaks võimalusel kordki elus osaleda võrgupanemisel ja sellele järgneval kalanõudmisel. Lisagem siia veel järgneva kalasuitsutamise ja kõik muu sinna juurde käiva, ning saame vägagi tõsiseltvõetava turismiharu. Tänases urbaniseerunud maailmas on võrgupüük merel vast üks väheseid tegevusi, mille kohta võib öelda “päris”.
Vastavad koolitused, millega kaasnevad ka õppereisid põhjamaadesse, peaksid toimuma riigi korraldusel ja kulul. Samuti peaks riik toetama ka kalaturismi praktilist külge, osalema ka selle tegelikul käimalükkamisel, muuhulgas ka vajaliku varustuse hankimisel. Kui kalaturismist ja põhjamaadest pikemalt rääkida, siis ka näiteks tulusepüük ehtsale tulusehargile rajatud lõkkega või haugide suure vasaraga jääpealne “põrutamine” on Soomes piiratud määral turismitaludes ühe ajalugu tutvustava tegevusena täna lubatud.
Ülaltoodu ei tähenda kindlasti seda, et riik ei peaks tegema kõike võimalikku, et meie rannikumere kalavarude seisundit parandada. Noorkalade, näiteks lõhe ja siia asustamine merre peab riigi toel kindlasti jätkuma, igati peame toetama ka regionaalsete kalakasvatuste, kus vääriskalade noorjärke toodetakse, taastamist ja rajamist kohapeal, meie rannikumaakondades Saare-, Lääne- ja Hiiumaal. Selleks on kahtlemata vaja investeeringuid ja investeeringuid mitte ainult vahenditesse, vaid eelkõige inimestesse, võimekatesse spetsialistidesse, kes suudaksid heade kavatsustega rajatud ettevõtted ka tööle panna.
Kalavarude taastamisega käib mõistagi kaasas ka kalade noorjärkude ning koelmualade kaitse. Muuhulgas tuleks kalakaitse korraldamise raames riigil lisaks lihtsale ärakeelamistaktikale kaaluda ka näiteks mõnedes Väinamere piirkondades kalurite varustamist kvaliteetsete, kalade noorjärke välistava silmasuurusega võrkudega. Kindlasti tuleb aga saavutada, et vähemalt seni, kui riik jätkab kasvava arvukusega hallhülge kaitsmist, peab ta ka varustama kalurit hülgekindlast materjalist võrkudega, mis täna Põhjamaades oma hirmkallist hinnast hoolimata kasutusel ja mida meilgi juba edukalt katsetatud on.
Kalavarude kaitsest rääkides tuleb tõdeda, et Keskkonnaministeerium on küll suutnud rikkumiste ärahoidmiseks helikopteri muretseda, kuid samas pole ikka veel suudetud kinnitada kormorani ohjamiskava. See Mereinstituudi kalateadlaste koostatud, juba aastaid valminuna seisnud programmdokument annaks keskkonnaministri poolt kinnitatuna lõpuks ometi seadusliku aluse vähemalt mingilgi määral selle igal aasta uusi pesitsusalasid hõivava linnuliigi ohjeldamiseks. Seda enam, et prognooside kohaselt ületab kormoranide arvukus Eestis aastaks 2010 tunduvalt 200 000 isendi piiri. Eestit tervikuna vaadates on osa kormoraniga seotud muresid veel kätte jõudmata: Võrtsjärvel asuv seni veel ainus sisemaine kormoranikoloonia toodab igal aastal järglasi, kes ei rända tagasi rannikule, vaid panevad juba aluse uutele siseveekogude kormoraniseltsingutele; nii on peagi kormoran tavapesitsejaks ka Peipsil ja miks mitte ka Pühajärvel. On selge, et kui linnu asurkonna kasvu ei õnnestu lähiajal peatada, võivad ka meie parimad katsed kalavarude seisundit parandada osutuda mõttetuiks.
Täna seisame silmitsi olukorraga, kus tuhandeid aastaid vana pärand, oluline osa meie enesepildist, sellest kes me oleme, võib kaduda lähema kümne aasta jooksul. Püütavale kalale lisaväärtuste leidmine, tõhus töö meie kalavarude suurendamiseks, koelmualade kaitse ja taastamine, need on ülesanded mida ei saa homsele lükata.
Peame tagama selle, et meie lastele oleks Eesti kui mereriigi sümboliks ikkagi rannakalur ja tema elulaad, mitte ainult kalandusametnikud pealinnas ja valged uljad tuulikud kaugel merel.
Madrats, millega kõik magavad aga mida keegi ei armasta.
Valides 105, annad hääle majanduslangusele, 60 000 töötule, kriisi viidud majandusele, 
Loading ...
