Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Reformierakonna fraktsiooni esimees Riigikogus, Jaanus Tamkivi, on nördinud majandusministeeriumi eelmisel nädalal välja öeldud seisukohast, et Saaremaa püsiühenduse rajamine võib venida isegi veerand sajandi taha.

"Olen täiesti veendunud, et seitsme aastaga on püsiühendus Muhumaa ja mandri vahel võimalik valmis ehitada. Kui selleks ainult tahtmist on. Hiljemalt aastal 2015 ei oleks sellisel juhul Saaremaalt mandrile sõiduks enam praami vaja kasutada," ütles Tamkivi.

"Muidugi kui jätkatakse sama tempo ja suhtumisega, kui praegu, ei saa püsiühendus valmis ka aastaks 2050," heidab Tamkivi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ette tegematajätmisi.

Ta lisab, et kogu püsiühendust ettevalmistav protsess venib nagu kummipael. Näiteks pidi juba 2007.aastal valmima selge püsiühenduse rajamise kava. Selle kohta on olemas vabariigi valitsuse korraldus, Eelmise aasta lõpus koos olnud asjatundjate komisjon, kuhu ka Tamkivi kuulub, oli sunnitud jällegi tähtaega pikendama kuni 2008.aastani. "Edgar Savisaare ministriksoleku ajal oli see esimene kord, kui see komisjon kokku tuli. Tundub, et vahepeal sisuliselt poolteist aastat ei ole teemaga tegeletud."

Riigikogu liige peab püsiühenduse rajamist lähiaastatel oluliseks veel seetõttu, et siis oleks võimalik kasutada Euroopa Liidu tõukefondide raha. "53 miljardit, mis Eestile järgmisel eelarveperioodil eraldab, on suur raha. Saaremaa püsiühendus oleks selle kaudu osaliseks rahastamiseks igati sobiv projekt. Kui me pühisühendusega sellesse Euroopa Liidu eelarveperioodi ei mahu, on kaheldav, kas edaspidi sellist rahastamisvõimalust enam tuleb," lausus Jaanus Tamkivi.

"Mandri ja Saaremaa vahel tuleb teha selge valik: kas püsiühendus või senise ebamugava praamiühenduse jätkamine. See valik tuleb teha Eesti riigil. Ja õige valik on püsiühendus, mis tuleb valmis ehitada võimalikult kiiresti," lisas Riigikogu liige.


07.01.2007

Reformierakonna fraktsiooni esimees Riigikogus, Jaanus Tamkivi, on nördinud majandusministeeriumi eelmisel nädalal välja öeldud seisukohast, et Saaremaa püsiühenduse rajamine võib venida isegi veerand sajandi taha.

"Olen täiesti veendunud, et seitsme aastaga on püsiühendus Muhumaa ja mandri vahel võimalik valmis ehitada. Kui selleks ainult tahtmist on. Hiljemalt aastal 2015 ei oleks sellisel juhul Saaremaalt mandrile sõiduks enam praami vaja kasutada," ütles Tamkivi.

"Muidugi kui jätkatakse sama tempo ja suhtumisega, kui praegu, ei saa püsiühendus valmis ka aastaks 2050," heidab Tamkivi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ette tegematajätmisi.

Ta lisab, et kogu püsiühendust ettevalmistav protsess venib nagu kummipael. Näiteks pidi juba 2007.aastal valmima selge püsiühenduse rajamise kava. Selle kohta on olemas vabariigi valitsuse korraldus, Eelmise aasta lõpus koos olnud asjatundjate komisjon, kuhu ka Tamkivi kuulub, oli sunnitud jällegi tähtaega pikendama kuni 2008.aastani. "Edgar Savisaare ministriksoleku ajal oli see esimene kord, kui see komisjon kokku tuli. Tundub, et vahepeal sisuliselt poolteist aastat ei ole teemaga tegeletud."

Riigikogu liige peab püsiühenduse rajamist lähiaastatel oluliseks veel seetõttu, et siis oleks võimalik kasutada Euroopa Liidu tõukefondide raha. "53 miljardit, mis Eestile järgmisel eelarveperioodil eraldab, on suur raha. Saaremaa püsiühendus oleks selle kaudu osaliseks rahastamiseks igati sobiv projekt. Kui me pühisühendusega sellesse Euroopa Liidu eelarveperioodi ei mahu, on kaheldav, kas edaspidi sellist rahastamisvõimalust enam tuleb," lausus Jaanus Tamkivi.

"Mandri ja Saaremaa vahel tuleb teha selge valik: kas püsiühendus või senise ebamugava praamiühenduse jätkamine. See valik tuleb teha Eesti riigil. Ja õige valik on püsiühendus, mis tuleb valmis ehitada võimalikult kiiresti," lisas Riigikogu liige.


07.01.2007

Põllumajandusministeeriumil on valminud uue Maaelu arengukava eelnõu. See dokument paneb paika valdkonnad, mis vastalanud Euroopa Liidu seitsmeaastase finantseerimistsükli ajal erinevaid maaelu toetusi ja investeeringuid saama hakkavad.

Täna on kohane vaadata, kuidas on möödunud eelmine programmeerimisperiood meie põllumajanduses. Lähtudes ohtratest pressiteadetest tundub vähemalt põllumajandusametkond möödunuga rahul olevat. Maaomanikel ja seda eelkõige Hiiu- Saare- ja Lääne maakonnas rahuloluks aga suurt põhjust pole. Hetkel oleme jõudnud olukorda, kus PRIA nõuab ainuüksi enam kui kuuekümnelt Saaremaa põllumajandustootjalt tagasi ligi kolme miljoni krooni ning Hiiumaa kahekümne kuuelt erinevalt tootjalt 1,6 miljonit krooni suurust toetusraha. Nõue puudutab üsna mitme toetuse raames väljamakstud summasid. Olukorra tõsidust arvestades nimetagem neid siinkohal veelkord nimepidi, niisiis: ühtne pindalatoetus, põllukultuuride kasvatamise täiendav otsetoetus, mahetootmise toetus, keskkonnasõbraliku tootmise ning ebasoodsamate alade toetus. Tegemist ei saa olla üksikute näpuvigade, ega paari hea kujutlusvõimega põllumajandusettevõtjaga, (nagu kaudselt on püütud muljet jätta), selleks on vead liiga süsteemsed ja regulaarsed.

Enne, kui riik sööstab üldise eneseõigustuse saatel toetusrahasid tagasi nõudma ja toetusesaajate ringi kärpima, tuleb kindlasti väga põhjalikult (ja avalikult) välja selgitada, kuidas on niisugused vead saanud juhtuda. Täna jääb arusaamatuks, kas üldse ja kuipalju on siiski eksinud toetusesaajad ning millisel määral lasub praeguse olukorra kujunemisel vastutus põllumajandusametnikel endil ja nende ettenägematusel. Märkimata ei saa jätta ka poliitikuid, kes oma muretusest on lasknud sellisel olukorral sündida. Ka on tänaseni lahti rääkimata küsimus, kes ikkagi vastutab olukorras, kus kaardimaterjali, millele toetust saavad pinnad kantakse, muudetakse, täpsustatakse, nagu see PRIA põllumassiivide registrites on toimunud. Kas tõesti ainult maaomanik või siiski vähemalt osaliselt ka registri pidaja? Praegu toimuv jätab kõrvaltvaatajale mulje olukorrast, kus kogu ametkonna (ja neid juhtivate poliitikute) tegevus omab demonstratiivset, märgilist tähendust just Euroopa Liidu suunas, näib nagu püüaksid meie ametnikud end eelkõige just selles ilmakaares rehabiliteerida. Siseriiklikud probleemid, toetusesaajad ise võivad oodata, kuni Euroopa Liidu pilk meie ametkonna saamatuselt mujale pöördub. Ja hiljem, kui põllumajandusdirektoraat on rahunenud, võib oma vigu, mille eest eesti põllumees maksma peab, taas Euroopa Liidu jäiga bürokraatiamasina kaela ajada. Ja lõpuks kõik lepivad. On ju varemgi lepitud.

Ent sellega Lääne-, Saare- ja Hiiu maakonna sobimatus põllumajandusministeeriumi visiooniga meie maaelu arengust veel ei lõpe. Me teame, et nendes kolmes maakonnas leidub täna ehk rohkemgi väärtuslikke pärandmaastikke, poollooduslikke kooslusi, kui üheski Lääne-Euroopa riigis tervikuna. Ka on Eesti riik märkimisväärse osa neist maastikest haaranud üle-euroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. Nii ongi meie Natura võrgustiku aladel kaardistatud enam kui 50 000 ha Loodusdirektiivi kuuluvaid pärandmaastikke – rannaniite, loopealseid, puisniite; alasid, mis iseloomulikud eelkõige meie läänesaartele ning Läänemaale. Kohustuse kõiki neid maastikke säilitada võttis Eesti riik kanda Euroopa Liitu astudes, et aga tegemist on Euroopa Liidu ühiskohustusega, saab pärandmaastike hooldamiste rahastamiseks kasutada ka ELi vahendeid.

Kõik Euroopa vanad liikmesriigid on oma looduskaitsetööde finantseerimiseks, niikaua kui see vähegi Natura 2000 ja maaomanikega seotud on, kasutanud just eelkõige põllumajanduslikke toetusskeeme. Ei tohi unustada, et Loodusdirektiivi loomisel oli tegemist Euroopa Liiduga, kus põlise loodusega riigid, nii nagu meie seda mõistame, puudusid. Polnud Soomet-Rootsit oma tundrute ja aabasoodega, polnud Austriat oma metsaste mägedega, tollase, nagu paljuski ka tänase Euroopa Liidu loodus oli põllumehe nägu. Loodusdirektiiv loodi lisaks loodusväärtuste kaitsele ka just tol ajal praktiliselt alternatiivitu suurtootmise mahendamiseks, otsiti mehhanisme (eelkõige küll mõistagi finantsilisi) veenmaks Euroopa põllumeest mitte võtmast loodusest täna viimast, suunamaks teda taas ekstensiivse põllumajanduse teele.

Võib öelda, et vähemalt lähemas tulevikus ei teki sellist Euroopa Liidu looduskaitsefondi, mis üldiste reeglite alusel, nö lausaliselt rahastaks hooldustöid meie pärandmaastikel. Loodusdirektiivi loomisest, Natura 2000 võrgustiku idee sünnist saadik alates on selleks planeeritud eelkõige põllumajandusrahasid.

Ja nii ongi sätestatud Maaelu arengu määrusega, dokumendiga mis on aluseks kogu põllumajanduse finantseerimisele Euroopa Liidus, täpsemalt selle artiklites 39 ja 46, toetused Natura 2000 alade põllumajandusmaade kasutajatele ning ka erametsamaade omanikele saamata jäänud tulu ja lisakulu kompenseerimiseks.

Ka annab selle määruse artikkel 39 võimaluse maksta põllumajandus-keskkonnatoetuse raames toetust kõrge looduskaitselise väärtusega pool-looduslike rohumaade hooldamiseks. Seda võimalust kasutasidki enamus liikmesriike juba möödunud rahastamisperioodil. Sama teed planeeris algselt käia ka Eesti, paraku jäid need võimalused realiseerimata.

Algavaks finantseerimisperioodiks (2007 – 2013) on Maaelu arengukavaga planeeritud väljaspool põllumassiive asuvate pool-looduslike koosluste hooldamiseks 60 miljonit krooni aastas, arvestusega, et hektari puisniidu, kui kõige töömahukama koosluse hooldus maksaks 2815 krooni, ülejäänud pärandkoosluste, nagu loopealsete, rannaniitude või luhtade hooldus aga 1690 krooni hektari kohta.

20 miljonit krooni aastas on ette nähtud ka Natura aladel asuvate põllumajandusmaade kasutajatele, siin on mahuks arvestatud 502 krooni põllumajandusmaa hektari kohta. Uudse meetmena kõigi liikmesriikide jaoks planeeritakse käesolevast aastast maksma hakata toetust Natura alade erametsaomanikele, mahuks kavandatakse 70 miljonit krooni aastas, kusjuures vastavalt piirangute ulatusele makstaks rangemasse, kaitseala sihtkaitsevööndisse jääva metsa puhul 1565 krooni hektarilt ning kaitseala piiranguvööndisse või hoiualale jääva metsa puhul 780 krooni hektarilt. Võib muidugi arutleda planeeritavate toetuste suuruse üle – on näiteks üsna selge, et kompensatsioonid on vähemalt metsa puhul liiga väikesed, kuid põhiprobleemiks jääb hoopis küsimus, kas järjekordsetest lubadustest ikka suudetakse ja tahetakse kinni pidada.

Tuleb meeles pidada, et pool-looduslike koosluste hooldamise meede oli ette nähtud ka Eesti maaelu arengukavas aastateks 2004-2006, kusjuures aastaks 2005 oli selle tarbeks planeeritud 30 miljonit krooni ning aastaks 2006 juba 45 miljonit krooni. Kahjuks ei rakendatud seda meedet kordagi, toetused, kokku 75 miljonit krooni jäid lihtsalt välja maksmata. Ja seda olukorras, kus toonane keskkonnaminister Villu Reiljan Natura 2000 võrgustikku kaitstes ühe põhiargumendina korduvalt välja tõi Euroopa Liidu looduskaitselised rahavood. Ning rahavood olid tõesti olemas, lihtsalt neid ei suvatsetud rakendada. Ja põhjendused on olnud aastati erinevad. Lõpuks lihtsalt tõdeti, et raha napib ja meedet ei saa rakendada.

On eriti kahetsusväärne, et ajal kui keskkonnaminister rääkis ilusast looduskaitsetulevikust, mis kohe kätte jõudmas, teostas tema parteikaaslasest põllumajandusminister (kes on parteiliinis ka tema alluv) regulaarse järjekindlusega risti vastupidist poliitikat. Muide, kui tahame näha, kuidas põllumajandusraha looduskaitsest tulenevate piirangute leevendamiseks edukalt kasutatakse, ei pea me naabrite poole pöördudes viitama enam ainult soomlastele-rootslastele. Ka meie lõunanaaber Läti on viimasel kahel aastal maksnud looduskaitseliste piirangutega pärandmaastikel või haritavail maadel märkimisväärselt suuri kompensatsioone.

Tänaseni on Eesti läänemaakondade, kus meie põllumajandusametnike visiooni Eestimaast kui Saksaga võrreldavast suurpõllumajandusriigist, milles valitsevad vaid hiiglaslikud suurtootmised oma lõputute nitraatidest sinetavate viljaväljadega, realiseerida ei anna, põllumajanduslikku eripära järjekindlalt ignoreeritud. Nende maakondade unikaalne pärandkultuur, sajanditepikkused maaelutraditsioonid ilmselgelt ei sobi tänase põllumajandusametniku maailmapilti.

Põllumajandusministeeriumi poolne pärandmaastike säilitamiskohustuse jätkuv ignoreerimine tegudes, segadus ja ebakompetentsus põllumassiivide registrikaartidega, püüd panna tootjaid vastutama ametkonna kõigi vigade eest, see kõik näitab, et Rahvaliit koos juhtivate põllumajandusametnikega saab Euroopa ühtsest põllumajanduspoliitikast ja selle prioriteetidest aru hoopis teisiti kui selle loojad ise.

Euroopa Liidu põllumajandustoetused pole loodud võimsa ametnikeväe ülalpidamise õigustamiseks ega suurte põllumajanduskontsernide finantsbaasiks, Euroopa Liidu liikmena, eelkõige aga pikkade traditsioonidega maarahvana on meie kohustus ja ülesanne hoida ülal mitmekesist ja tervet maaelu. Tehkem seda.

Viimasel ajal ei möödu nädalatki, kus uudistesse ei ilmuks teadet suurema või väiksema tuulepargi rajamise kavast meie rannikumerre. Räägitakse rohelisest energiast, mis hakkab olema ühtaegu nii odav kui puhas, uutest väljakutsetest, uuest kultuuripildist, mis selle kõigega kaasas käib. Uudsuseõhinas on kerge unustada vana aluspõhja, traditsioone, millel kõik, muuhulgas ka meie tänane maailmapilt, põhineb.

Eestimaa randadel, saartel on kala püütud aastatuhandeid. Kalapüügikultuur, kalurikultuur on pea sama vana kui Eesti asustus. Ja seda kultuuri kannab täna ikkagi rannakalur, mitte ainult krevetipüük Põhja-Atlandil.
Üha tihedamini võib kuulda, kuidas kalandussektorisse ikka rohkem ja rohkem Euroopa Liidu raha voolab. Küsimus on, kas sellest midagi ka paremaks muutub, kuhu see raha jõuab, mis sellest paraneb?
Euroopa Liiduga liitumisest saati ringleb rannarahva seas hirm nagu kasutaks EL oma vahendeid rannakaluri ülesostmiseks, tema seisundi kaotamiseks. See mure oli üleval juba enne Euroopa Liiduga liitumist ja pole ka tänaseks kuhugi kadunud. Kasvõi seesama fakt, et need hirmud on tänaseni maandamata, näitab, et kalanduse valdkonnas on veel palju tegemata tööd. Lõpuks ometi tuleb saavutada olukord, kus ka see inimene, kes tegelikult merel kala toomas käib – rannakalur Eesti Vabariigi maksumaksjana ja Euroopa Liidu kodanikuna - omab selget ülevaadet kas ja kuidas kalandusse suunatud miljonid lõppkokkuvõttes tema tööd ja elu mõjutavad.

Meie kaitsealadel on viimastel aastatel hakatud riigieelarvest toetama pärandmaastike hooldamist; siin väärtustame me oma ajaloolist maaelukorraldust, püüame ranna- ja puisniitude kujul ülal hoida tuhandete hektarite suurust vabaõhumuuseumi. Samas on aga tänaseni jäetud kasutamata võimalus tutvustada laiemalt meie kalandustraditsioone, meie ranniku kalapüügikultuuri. Näen siin riigil olulist rolli nii kalaturismi kontseptsiooni väljatöötamises ja mis kõige olulisem, ka selle ellurakendamises. Taaskord on meil palju õppida põhjanaabritelt, rootslastelt-soomlastelt, kus üsna mitmete rannikuperede oluliseks sissetulekuallikaks on linlastele rannakaluri elulaadi tutvustus. Usun, et Eestis leidub vähe selliseid täisjõus meesterahvaid (ja miks mitte ka naisterahvaid), kes ei tahaks võimalusel kordki elus osaleda võrgupanemisel ja sellele järgneval kalanõudmisel. Lisagem siia veel järgneva kalasuitsutamise ja kõik muu sinna juurde käiva, ning saame vägagi tõsiseltvõetava turismiharu. Tänases urbaniseerunud maailmas on võrgupüük merel vast üks väheseid tegevusi, mille kohta võib öelda “päris”.

Vastavad koolitused, millega kaasnevad ka õppereisid põhjamaadesse, peaksid toimuma riigi korraldusel ja kulul. Samuti peaks riik toetama ka kalaturismi praktilist külge, osalema ka selle tegelikul käimalükkamisel, muuhulgas ka vajaliku varustuse hankimisel. Kui kalaturismist ja põhjamaadest pikemalt rääkida, siis ka näiteks tulusepüük ehtsale tulusehargile rajatud lõkkega või haugide suure vasaraga jääpealne “põrutamine” on Soomes piiratud määral turismitaludes ühe ajalugu tutvustava tegevusena täna lubatud.
Ülaltoodu ei tähenda kindlasti seda, et riik ei peaks tegema kõike võimalikku, et meie rannikumere kalavarude seisundit parandada. Noorkalade, näiteks lõhe ja siia asustamine merre peab riigi toel kindlasti jätkuma, igati peame toetama ka regionaalsete kalakasvatuste, kus vääriskalade noorjärke toodetakse, taastamist ja rajamist kohapeal, meie rannikumaakondades Saare-, Lääne- ja Hiiumaal. Selleks on kahtlemata vaja investeeringuid ja investeeringuid mitte ainult vahenditesse, vaid eelkõige inimestesse, võimekatesse spetsialistidesse, kes suudaksid heade kavatsustega rajatud ettevõtted ka tööle panna.
Kalavarude taastamisega käib mõistagi kaasas ka kalade noorjärkude ning koelmualade kaitse. Muuhulgas tuleks kalakaitse korraldamise raames riigil lisaks lihtsale ärakeelamistaktikale kaaluda ka näiteks mõnedes Väinamere piirkondades kalurite varustamist kvaliteetsete, kalade noorjärke välistava silmasuurusega võrkudega. Kindlasti tuleb aga saavutada, et vähemalt seni, kui riik jätkab kasvava arvukusega hallhülge kaitsmist, peab ta ka varustama kalurit hülgekindlast materjalist võrkudega, mis täna Põhjamaades oma hirmkallist hinnast hoolimata kasutusel ja mida meilgi juba edukalt katsetatud on.

Kalavarude kaitsest rääkides tuleb tõdeda, et Keskkonnaministeerium on küll suutnud rikkumiste ärahoidmiseks helikopteri muretseda, kuid samas pole ikka veel suudetud kinnitada kormorani ohjamiskava. See Mereinstituudi kalateadlaste koostatud, juba aastaid valminuna seisnud programmdokument annaks keskkonnaministri poolt kinnitatuna lõpuks ometi seadusliku aluse vähemalt mingilgi määral selle igal aasta uusi pesitsusalasid hõivava linnuliigi ohjeldamiseks. Seda enam, et prognooside kohaselt ületab kormoranide arvukus Eestis aastaks 2010 tunduvalt 200 000 isendi piiri. Eestit tervikuna vaadates on osa kormoraniga seotud muresid veel kätte jõudmata: Võrtsjärvel asuv seni veel ainus sisemaine kormoranikoloonia toodab igal aastal järglasi, kes ei rända tagasi rannikule, vaid panevad juba aluse uutele siseveekogude kormoraniseltsingutele; nii on peagi kormoran tavapesitsejaks ka Peipsil ja miks mitte ka Pühajärvel. On selge, et kui linnu asurkonna kasvu ei õnnestu lähiajal peatada, võivad ka meie parimad katsed kalavarude seisundit parandada osutuda mõttetuiks.

Täna seisame silmitsi olukorraga, kus tuhandeid aastaid vana pärand, oluline osa meie enesepildist, sellest kes me oleme, võib kaduda lähema kümne aasta jooksul. Püütavale kalale lisaväärtuste leidmine, tõhus töö meie kalavarude suurendamiseks, koelmualade kaitse ja taastamine, need on ülesanded mida ei saa homsele lükata.
Peame tagama selle, et meie lastele oleks Eesti kui mereriigi sümboliks ikkagi rannakalur ja tema elulaad, mitte ainult kalandusametnikud pealinnas ja valged uljad tuulikud kaugel merel.

Põllumajandusministeeriumil on valminud uue Maaelu arengukava eelnõu. See dokument paneb paika valdkonnad, mis vastalanud Euroopa Liidu seitsmeaastase finantseerimistsükli ajal erinevaid maaelu toetusi ja investeeringuid saama hakkavad.

Täna on kohane vaadata, kuidas on möödunud eelmine programmeerimisperiood meie põllumajanduses. Lähtudes ohtratest pressiteadetest tundub vähemalt põllumajandusametkond möödunuga rahul olevat. Maaomanikel ja seda eelkõige Hiiu- Saare- ja Lääne maakonnas rahuloluks aga suurt põhjust pole. Hetkel oleme jõudnud olukorda, kus PRIA nõuab ainuüksi enam kui kuuekümnelt Saaremaa põllumajandustootjalt tagasi ligi kolme miljoni krooni ning Hiiumaa kahekümne kuuelt erinevalt tootjalt 1,6 miljonit krooni suurust toetusraha. Nõue puudutab üsna mitme toetuse raames väljamakstud summasid. Olukorra tõsidust arvestades nimetagem neid siinkohal veelkord nimepidi, niisiis: ühtne pindalatoetus, põllukultuuride kasvatamise täiendav otsetoetus, mahetootmise toetus, keskkonnasõbraliku tootmise ning ebasoodsamate alade toetus. Tegemist ei saa olla üksikute näpuvigade, ega paari hea kujutlusvõimega põllumajandusettevõtjaga, (nagu kaudselt on püütud muljet jätta), selleks on vead liiga süsteemsed ja regulaarsed.

Enne, kui riik sööstab üldise eneseõigustuse saatel toetusrahasid tagasi nõudma ja toetusesaajate ringi kärpima, tuleb kindlasti väga põhjalikult (ja avalikult) välja selgitada, kuidas on niisugused vead saanud juhtuda. Täna jääb arusaamatuks, kas üldse ja kuipalju on siiski eksinud toetusesaajad ning millisel määral lasub praeguse olukorra kujunemisel vastutus põllumajandusametnikel endil ja nende ettenägematusel. Märkimata ei saa jätta ka poliitikuid, kes oma muretusest on lasknud sellisel olukorral sündida. Ka on tänaseni lahti rääkimata küsimus, kes ikkagi vastutab olukorras, kus kaardimaterjali, millele toetust saavad pinnad kantakse, muudetakse, täpsustatakse, nagu see PRIA põllumassiivide registrites on toimunud. Kas tõesti ainult maaomanik või siiski vähemalt osaliselt ka registri pidaja? Praegu toimuv jätab kõrvaltvaatajale mulje olukorrast, kus kogu ametkonna (ja neid juhtivate poliitikute) tegevus omab demonstratiivset, märgilist tähendust just Euroopa Liidu suunas, näib nagu püüaksid meie ametnikud end eelkõige just selles ilmakaares rehabiliteerida. Siseriiklikud probleemid, toetusesaajad ise võivad oodata, kuni Euroopa Liidu pilk meie ametkonna saamatuselt mujale pöördub. Ja hiljem, kui põllumajandusdirektoraat on rahunenud, võib oma vigu, mille eest eesti põllumees maksma peab, taas Euroopa Liidu jäiga bürokraatiamasina kaela ajada. Ja lõpuks kõik lepivad. On ju varemgi lepitud.

Ent sellega Lääne-, Saare- ja Hiiu maakonna sobimatus põllumajandusministeeriumi visiooniga meie maaelu arengust veel ei lõpe. Me teame, et nendes kolmes maakonnas leidub täna ehk rohkemgi väärtuslikke pärandmaastikke, poollooduslikke kooslusi, kui üheski Lääne-Euroopa riigis tervikuna. Ka on Eesti riik märkimisväärse osa neist maastikest haaranud üle-euroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. Nii ongi meie Natura võrgustiku aladel kaardistatud enam kui 50 000 ha Loodusdirektiivi kuuluvaid pärandmaastikke – rannaniite, loopealseid, puisniite; alasid, mis iseloomulikud eelkõige meie läänesaartele ning Läänemaale. Kohustuse kõiki neid maastikke säilitada võttis Eesti riik kanda Euroopa Liitu astudes, et aga tegemist on Euroopa Liidu ühiskohustusega, saab pärandmaastike hooldamiste rahastamiseks kasutada ka ELi vahendeid.

Kõik Euroopa vanad liikmesriigid on oma looduskaitsetööde finantseerimiseks, niikaua kui see vähegi Natura 2000 ja maaomanikega seotud on, kasutanud just eelkõige põllumajanduslikke toetusskeeme. Ei tohi unustada, et Loodusdirektiivi loomisel oli tegemist Euroopa Liiduga, kus põlise loodusega riigid, nii nagu meie seda mõistame, puudusid. Polnud Soomet-Rootsit oma tundrute ja aabasoodega, polnud Austriat oma metsaste mägedega, tollase, nagu paljuski ka tänase Euroopa Liidu loodus oli põllumehe nägu. Loodusdirektiiv loodi lisaks loodusväärtuste kaitsele ka just tol ajal praktiliselt alternatiivitu suurtootmise mahendamiseks, otsiti mehhanisme (eelkõige küll mõistagi finantsilisi) veenmaks Euroopa põllumeest mitte võtmast loodusest täna viimast, suunamaks teda taas ekstensiivse põllumajanduse teele.

Võib öelda, et vähemalt lähemas tulevikus ei teki sellist Euroopa Liidu looduskaitsefondi, mis üldiste reeglite alusel, nö lausaliselt rahastaks hooldustöid meie pärandmaastikel. Loodusdirektiivi loomisest, Natura 2000 võrgustiku idee sünnist saadik alates on selleks planeeritud eelkõige põllumajandusrahasid.

Ja nii ongi sätestatud Maaelu arengu määrusega, dokumendiga mis on aluseks kogu põllumajanduse finantseerimisele Euroopa Liidus, täpsemalt selle artiklites 39 ja 46, toetused Natura 2000 alade põllumajandusmaade kasutajatele ning ka erametsamaade omanikele saamata jäänud tulu ja lisakulu kompenseerimiseks.

Ka annab selle määruse artikkel 39 võimaluse maksta põllumajandus-keskkonnatoetuse raames toetust kõrge looduskaitselise väärtusega pool-looduslike rohumaade hooldamiseks. Seda võimalust kasutasidki enamus liikmesriike juba möödunud rahastamisperioodil. Sama teed planeeris algselt käia ka Eesti, paraku jäid need võimalused realiseerimata.

Algavaks finantseerimisperioodiks (2007 – 2013) on Maaelu arengukavaga planeeritud väljaspool põllumassiive asuvate pool-looduslike koosluste hooldamiseks 60 miljonit krooni aastas, arvestusega, et hektari puisniidu, kui kõige töömahukama koosluse hooldus maksaks 2815 krooni, ülejäänud pärandkoosluste, nagu loopealsete, rannaniitude või luhtade hooldus aga 1690 krooni hektari kohta.

20 miljonit krooni aastas on ette nähtud ka Natura aladel asuvate põllumajandusmaade kasutajatele, siin on mahuks arvestatud 502 krooni põllumajandusmaa hektari kohta. Uudse meetmena kõigi liikmesriikide jaoks planeeritakse käesolevast aastast maksma hakata toetust Natura alade erametsaomanikele, mahuks kavandatakse 70 miljonit krooni aastas, kusjuures vastavalt piirangute ulatusele makstaks rangemasse, kaitseala sihtkaitsevööndisse jääva metsa puhul 1565 krooni hektarilt ning kaitseala piiranguvööndisse või hoiualale jääva metsa puhul 780 krooni hektarilt. Võib muidugi arutleda planeeritavate toetuste suuruse üle – on näiteks üsna selge, et kompensatsioonid on vähemalt metsa puhul liiga väikesed, kuid põhiprobleemiks jääb hoopis küsimus, kas järjekordsetest lubadustest ikka suudetakse ja tahetakse kinni pidada.

Tuleb meeles pidada, et pool-looduslike koosluste hooldamise meede oli ette nähtud ka Eesti maaelu arengukavas aastateks 2004-2006, kusjuures aastaks 2005 oli selle tarbeks planeeritud 30 miljonit krooni ning aastaks 2006 juba 45 miljonit krooni. Kahjuks ei rakendatud seda meedet kordagi, toetused, kokku 75 miljonit krooni jäid lihtsalt välja maksmata. Ja seda olukorras, kus toonane keskkonnaminister Villu Reiljan Natura 2000 võrgustikku kaitstes ühe põhiargumendina korduvalt välja tõi Euroopa Liidu looduskaitselised rahavood. Ning rahavood olid tõesti olemas, lihtsalt neid ei suvatsetud rakendada. Ja põhjendused on olnud aastati erinevad. Lõpuks lihtsalt tõdeti, et raha napib ja meedet ei saa rakendada.

On eriti kahetsusväärne, et ajal kui keskkonnaminister rääkis ilusast looduskaitsetulevikust, mis kohe kätte jõudmas, teostas tema parteikaaslasest põllumajandusminister (kes on parteiliinis ka tema alluv) regulaarse järjekindlusega risti vastupidist poliitikat. Muide, kui tahame näha, kuidas põllumajandusraha looduskaitsest tulenevate piirangute leevendamiseks edukalt kasutatakse, ei pea me naabrite poole pöördudes viitama enam ainult soomlastele-rootslastele. Ka meie lõunanaaber Läti on viimasel kahel aastal maksnud looduskaitseliste piirangutega pärandmaastikel või haritavail maadel märkimisväärselt suuri kompensatsioone.

Tänaseni on Eesti läänemaakondade, kus meie põllumajandusametnike visiooni Eestimaast kui Saksaga võrreldavast suurpõllumajandusriigist, milles valitsevad vaid hiiglaslikud suurtootmised oma lõputute nitraatidest sinetavate viljaväljadega, realiseerida ei anna, põllumajanduslikku eripära järjekindlalt ignoreeritud. Nende maakondade unikaalne pärandkultuur, sajanditepikkused maaelutraditsioonid ilmselgelt ei sobi tänase põllumajandusametniku maailmapilti.

Põllumajandusministeeriumi poolne pärandmaastike säilitamiskohustuse jätkuv ignoreerimine tegudes, segadus ja ebakompetentsus põllumassiivide registrikaartidega, püüd panna tootjaid vastutama ametkonna kõigi vigade eest, see kõik näitab, et Rahvaliit koos juhtivate põllumajandusametnikega saab Euroopa ühtsest põllumajanduspoliitikast ja selle prioriteetidest aru hoopis teisiti kui selle loojad ise.

Euroopa Liidu põllumajandustoetused pole loodud võimsa ametnikeväe ülalpidamise õigustamiseks ega suurte põllumajanduskontsernide finantsbaasiks, Euroopa Liidu liikmena, eelkõige aga pikkade traditsioonidega maarahvana on meie kohustus ja ülesanne hoida ülal mitmekesist ja tervet maaelu. Tehkem seda.