Arhiiv ‘Jaano Martin Ots blogi parempoolne’ Teemas

õppetund purjetamisest

21. mai 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / jmo blog

Vana mees, habe ees, aga mõnd asja peab iga kord uuesti õppima:
Purjetamine (sealhulgas purjelauasõit ja lohesurf) on spordiala,
mille harrastamiseks on vaja tuult. See on see loodusnähtus, mäletate.
Ohu märgiks oleks võinud olla, et väikseim puri, mis välja läks, oli 6,5 ja ka suuremad käisid ainult kohati. Hugo muidugi tõestas, et tema slaalomikamadega saab kihutada. Pakkus mullegi. Nõustusin proovima. Mis, nagu selgus, oli viga. Läksin peale kalipsota, lühikestes pükstes ja palja kõhuga, nagu seal rannas hängisime. Puhangute hetkel käis slaalomikomplekt ilusti. Ühes tuuleaugus kukkusin sisse ja avastasin, et Hugo ei kasuta ülestõmbamisotsa. Ujusin mastitopini ja hakkasin purje veest välja upitama. Ilma kalipso ja vestita on sellise suuruse purjega veestart ikka päris karm katsumus. Eriti kui siis tuult ka ainult kohati antakse ja külm hakkab. Kämmidega 9,7 mahutab ikka päris palju vett. Kurat, mul oli tudengipõlves Tartus 10 m2 tuba!

Kella 4-ne tuuletõus saabus täpselt õigel ajal ja seitsmesed purjed hakkasid vähehaaval käima minema. Võtsin siis 7,5 ja 133L. Esimene pooltund möödus pumbates, aga siis läks paremaks ja lõpuks piisas tuult isegi käiguga jibe tegemiseks.

Rannas mattis pehmes pohmellis brittide poissmeestepeo seltskond Borati-ujumiskostüümis sõpra liiva sisse. Tegelikult olid tüübid päris head purjelaudurid ja kui tulevase abielumehe mõnitamisest ära tüdinesid, tegid 3 võistkonnaga teatevõistlust: stardiga rannalt, jibe ümber meres õppelaual istuva "märgi" ja tagasi. Asja tegi keeruliseks, et teatepulgana toimis trapets, mis tuli iga kord maha võtta ja järgmisele võistlejale edasi anda. Glisseerivates tingimustes vaatamiseks päris huvitav võistlus. Sain hästi aru, kui külm Borati-pükstega tüübil võis olla.

tünamo suure M-ga

17. mai 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / jmo blog
Hommikul paistis ilm eilsest karvavõrra vaiksem, päike tuli ka välja. 4.7 ja 89L tundusid päris hea valik. Umbes tunniks, isegi paar lohet üritati üles lasta. Siis käis mingi plahvatus või päiksetorm üle, viskas tuulele kolmandiku juurde ja hetkega puhus lahe lagedaks. Pingutasin purje meres peale ja sain koleda kangutamisega kaldale. 4.0-ga alustanud Tanel istus juba kaldal. Proovisin korraks tema purje, ka see jäi ilmselgelt liiga suureks, lauast rääkimata. Tunne oli, et täitsa piisaks, kui läheks peale ainult masti ja uimega, puri ja laud olid selgelt liigsed. Suurim puri, mis veele jäi, oli siiski jälle 3.7 . Mul aga kuulutasid käed streigihoiatuse välja ja ma siirdusin ristilaagri manu (cruzcampo).

vesi lendas ja liiv lainetas

16. mai 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / jmo blog


Tuul lõhkus öö läbi aknaluuke ja vingus nagu vargusega vahele jäänud keskerakondlane. Tänavakohvikute mööbel, koerad ja väiksemad autod olid laternapostide külge seotud, et omanik neid pärast tuunikalavõrkudest ei peaks välja harutama. Ilm oli hommikulgi pilvine ja pime, päikest oli küll tunda, aga mitte näha. Tuul võttis merest vett, tõstis üles ja viis ära. See-eest lainetas kaldal düüni poole kihutav liiv. Rand oli tühi, merel 5-6 purjelaudurit, peale pääsemise kvalifikatsiooninormiks tundus olevat front-loop. Suurim puri merel oli 3,7, lohesid polnud.
Võtsin ka 3,7 ja lauaks 80L. Puri käis kõvasti üle. Õnneks oli seekord uim pisut pikem ja spin-out probleemi ei tekkinud. Nagu sellise tugevusega Levantel kombeks, oli tuul auklik, kuid see-eest muutliku suunaga. Hoovus oli õnneks vastu tuult, seega vees hulpimise ajal kõrgust ei kaotanud. Küll aga tuuleaukude ajal käigu hoidmiseks lainest alla vallates või augus veestarti üritades. Maksimumkiiruseks tuli 45 km/h, aga see võis ka mõne madallennu pealt mõõdetud olla.
Tunnikese pidasin vastu, siis hakkasid käed ametühingut moodustama. Istusin kaldavallile ja mõtlesin pikalt, mida oleks Savisaarel Maroko rahvale pakkuda. Ja kuidas ühe hoobiga saaks kohe kaks rahvast õnnelikuks teha.

4.0 ja 86L oli liig mis liig

15. mai 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / jmo blog
Piisavaks vihjeks oleks võinud olla, et rand on tühi. OK, peaaegu tühi. 2 lohet ja 4 purje, 0 päevitajat - liiv lendas valusalt nagu nõelravi. 4.0 käis nii üle, et spin-out oli trapetsi kinni haakimisel momentne. Veestart ka selles mõttes keeruline, et laud lehvis enamasti kõrgel veest väljas ja jalad jäid peale astumiseks liiga lühikeseks. Võitlesin tunnikese ja pidin siis tõdema, et trenni tegemist ei ole ainult spordisaaliga kinnisvaraarenduste turundusinimesed välja mõelnud. Muidu polnud väga viga ja enesetunne oli tugev, ainult et käed ja jalad olid väga väsinud. GPS näitas maksimumiks 36 km/h, mis oli seda laineputru arvestades täitsa hull kihutamine.
Volare Hugo tuli ka varsti 3,7-ga maha ja ütles midagi, mis kõlas umbes nagu "mierdo".

tark oleks mitte tormata

14. mai 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / jmo blog
6,5 + 110L käis pausidega. Pauside vahel aga päris kiiresti - kui kiiresti, ei ole teada, sest GPS-i aku osutus tühjaks. Kõht läks ka hõredaks, käed väsisid ja sada muud jama. Tegelikult läks päris heaks hoopis pärast lõunat. Meil ka, Cruzcampo tuli abiks.