Erakondade rahastamisest
31. jaanuar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Jaak AaviksooPaari päeva eest sain oma valimisüsteemijutule Indrek ‘BC’ kommentaari erakondade rahastamist puudutavalt. Kokkuvõtvalt - riigieelarve eraldis + liikmemaksud ja kõik muu kriminaalkorras karistatavaks. Iseenesest sümpaatne idee ja ka TOM-portaalis toetajaid hulgim. Lähemal vaatlemisel läheb aga asi segaseks ja lõpuks polegi selge, kas niisugune lihtne lahendus midagi ka tegelikkuses paremaks teeb.
Selgus erakondade rahastamises on oluline kahel peamisel põhjusel - tagamaks (suuremat?) õiglust erinevate erakondade (loe: nende hääleõiguslikest kodanikest toetajate) vahel ja teiseks vältimaks poliitilist korruptsiooni. Vähetähtis pole ka raha raiskamise piiramine mõttetutes kampaaniates. Seadusega tulu-piirangute kehtestamine vaevalt aitab kaasa õigluse suurendamisele, pigem oleme näinud seadusandja kiusatust kaitsta olemasolevaid erakondi uustulnukate vastu ja ka toodud ettepanek on selles suunas. Kulutuste piiramiseks on kulutuste lae piiramine ilmselt lihtsam ja mõistlikum kui tulude allikate range piiritlemine.
Seega jääb rahastamisallikate range piiritlemine teenima eelkõige võimaliku korruptsiooni vältimise eesmärki. Kahjuks sunnib meie õiguskultuuri tegelikkuse tundmine mind olema väga skeptiline selle piirangu tulemuslikkuse suhtes. Milline ammendamatu areen igasugu JOKK’ideks avaneb, on lihtne ette kujutada. Poliitilised sihtasutused, mittetulundusühingud ja tantsuklubid, kavalad kohukesed jms on meile nii tuttavad, et avalik arvamus ei arvagi enam suurt midagi kõigist sellistest kuritarvitustest. Või õigemini, ollakse veendunud, et kogu meie poliitiline eliit (või ladvik?) ongi üdini korrumpeerunud ja samasse punti kuuluvad õigusametnikud ei suuda-soovi-saa midagi ära teha.
Meie tegelikuks probleemiks on poliitilise ja õiguskultuuri haprus ja formalismist-positivismist läbiimbumine, mida kahjuks (või ka õnneks!?) ei saa parandada mitte seaduste karmistamise, vaid (üld)kultuurilise tegevuse ja avaliku debatiga. Mis on õige ja mis on vale? Mida tohib ja mida mitte? Jne jne. Selleks aga vajame eelkõige informatsiooni ja avalikkustamist ning järjekindlat tahet probleemiga tegeleda. Olen täiesti nõus eurovolinik Kallasega, et parim rohi korruptsiooni vastu on avalikustamine. Seega pean esmaoluliseks erakondade rahaasjade võimalikult avatud käsitlemist ja selleks, et see võimalik oleks, peaks seadus sellist avalikustamist ka enam kui seni nõudma. Ja meie kohtusüsteem peaks näitama suutlikkust igasorti ilmseid lollitamisi (a la töötu Juhan annetas miljoni või austet poliitik tõi iga päev 999 krooni sularaha erakonna kontorisse) käsitleda sellisena nagu see tegelikult on - ilmselt ebaõigete andmete esitamisena koos kõige sellest tuleneva, sealhulgas kriminaalkorras karistamisega.
Kõige olulisem sellise arengu kindlustaja on meie kõigi ühine ja nõudlik usk sellesse, et see on võimalik. Minul on usk säilinud.

Madrats, millega kõik magavad aga mida keegi ei armasta.
Valides 105, annad hääle majanduslangusele, 60 000 töötule, kriisi viidud majandusele,

