Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

Ametühingud: buu…buuu…buuu…

nagu tegi Karlsson siis, kui ta maailma parimat tonti mängis. Nüüd on seda ajaviidet, aga ilma huumorita, hakanud harrastama teatud väikese osakese eesti tööliskonna juhid. Unustades, et nad esinadavad vaid kümnendikku Eesti töötavast rahvast. Nende haardeulatusest välja jäävat tavarahvast hakati ahastusse ajama – seoses uue töölepingu seaduse projektiga. Rõhutan: projektiga. Ja kui vaidlemise enese ärahoidmiseks isegi miitinguid kokku kutsutakse (tõsi, vaba rahvast oli Tallinnas tööajal alla 100 inimese), siis ma ei teagi kas – naerda või… nutta. Sest miiting tähendab seda, et 90%-l eesti töötajatest, kes ametühingutest midagi kuuldagi ei taha, keelatakse isegi mõtte avaldamine ära.

Töölepingu reformile pühendatud telesaates sotsialist Nestor ütleski: ametühingud kavatsevad kaitsta (kelle eest? jääkaru Tallinna looma-aias on endiselt puuris ja rohkem vaenlasi ma ei tea) ka neid töölisi, kes ametühingutesse ei kuulu! No ma küsin: kes neile selle õiguse andis? Oletame, et mina – ütleme – mehaanik – sõlmin töökoja ülemusega lepingu aastase koondamistoetuse peale ja palga peale 25 tuhat krooni ja ületundide eest topelttasu… Ei, ütlevad ametühingud, kollektiivleping, mille meie sinusuguse turaka eest ära teeme, lubab toetust üheks kuuks, palka 13 tuhande ligi ja ületunnid lõpetame hoopis ära… Kuidas meeldib?

Muide, üks asi, mida ametühing veel ära ei unusta, on liikmemaks ja omaenese ülemuste palgad ja muud mõnud: mida vähem liikmeid, seda raskemalt tuleb ju koort liikmete pealt riisuda…

Need, kelle vahutavast suust kuuleme me sellest, kuidas töölepingureform (millega – uskuge ometi! – olid nõus ka sotsialistid siis, kui nad valitsusse tahtsid) tööinimest “koorib” pole vist tavalist Eesti ettevõtet näinud muidu, kui viimati kinoringvaatest “Nõukogude Eesti”. 88% Eesti firmdest on mikroettevõtted – 5-10 töötajaga, kus omaniku ja mitteomanike suhted on kõike muud, kui klassivaen. Ei noh, ütlemist ja viltuvaatamist tuleb ikka ette, aga – n.ö., perekonna sees. Ülemäärased (majandusliku tegevusega mittetagatud) väljamaksed viivad pankrotti, laiskvorsti pole mõtet endi hulgas pidada ja meestele tuleb maksta palka, mida nad väärt on, mille nad on välja teeninud ja milles on kokkulepitud. Ilma Tallinna luksusametühingute ahne vahelesegamiseta.

Selles väikeses ettevõttes, millest ma räägin ja millistest Jõgevamaa tegelikult koosnebki, tähendavad nii “peremehe” ahnus kui ka heldus seda, et töö kaotavad kõik (esimesel juhul lähevad mehed ära, teisel ei jõua ettevõte ennast ülal pidada).

Sihukeses väikeses ettevõttes kujunevad parimad suhted ikkagi siis, kui inimesed – ühe-küla-mehed-ju! – omavahel räägivad ja on nõus omavahel ühist koormat vedama. Vaat’ selles ongi uue töölepinguseaduse esimene mõte: tööleping saab olema selline, nagu inimesed seda ise tahavad ja endile välja räägivad ning seaduses on kirjas vaid see, millest halvemaks vastastikused tingimused minna ei tohi.

Jutt sellest, et töölepingutes saab miski olema tasakaalust (?) väljas (!), on udutamine: kuna tööleping on vaid üks osakene tsiviilõigusest, siis ilmselt tasakaalustamatu leping mistahes vallas on lihtsalt otsast peale kehtetu.

Niisiis esimene rahva hirmutamise põhjus on nüüd teada: ilma hirmuta rahvast ametühingutesse ei aja (ei aja tegelikult hirmugagi!), aga siis pole ju ka ametühingute ülemusi enam vaja… meie saame sellest aru, aga nemad – mitte. Aga see on alles esimene teema. Töölepingust räägime varsti edasi. Aga seniks: rahulikku tööd ja rahulikke unesid: karta pole midagi.

Saju ootel

Ordeneid küll veel ei saja, aga pilved silmapiirile juba kogunevad. Ja vaevab Kadrioru inimesi ja kollaseid ajakirjanikke aastast-aastasse korduv küsimus: kes millise auraha saab ja veelgi kaalukam probleem – kes ja millisest aurahast ilma jääb. Et autasustamise rõõm (andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eks ju?) Presidendil liiga suur ei oleks, arutatakse täna Toompeal ka seadust selle kohta, kuidas ordeneid vääritute (?) inimeste käest hilejm ära võtta. Mis teeb autasu-andmise intellektuaalselt veelgi kaelamurdvamaks trikiks: määrates kellelegi järjekordset ordenit peab President paratamatult läbi mõtlema ka variandi: “kuidas ma selle pärast temalt kätte saan?”

Vabastamaks kõiki osapooli sellest kirjeldatud vaevast kordan täna, justament ordeniseaduse arutamise päeval, oma aastate eest “Riigikogu Teatajas” esitatud mõtet: mis oleks, kui pärast viimast autasu-sadu eelolevas veebruaris lõpetada ära mistahes tsiviilordenite andmine Eesti Vabariigis üldse?

Euroopa paljudes (ei julge väita et kõigis) keeltes tähistatakse ühe ja sama sõnaga kahte asja: nii märki rinnas (kaelas ja kaela ümber, mäletate Tshehhovi “Annat kaelas”?) kui ka kinnist ühiskondlikku organistasiooni - ordut. Eesti keeles on sõna “orden” venekeelne laen ja sellepärast ka “ordust” erinev (vene ja inglise keeles on nad üks ja seesama “orden” ja “order” mõlemad). Sellepärast kadusid mõlemad – kas osalt või täielikult – siis, kui ühiskond lõpetas ära keskaja koos selle seisuste, tsunftide ja ordudega. Muide, suur enamus noori kodanlikke riike (Cromwell’i protektoraat Inglismaal, Konvent Prantsusmaal) alustas sellest, et likvideeris mistahes ordudele vihjava autasude süsteemi üleüldse (lisaks sellele keelas EV 1920. a. Põhiseaduse par. 7 ka välismaiste ordenite vastuvõtmise EV kodanike poolt). Kuna aga revolutsioonidele järgnenud sõdades kippus sõdurite võitlustahe nigelaks jääma – taheti ju rahu, mitte sõja jätkumist! – siis just armeedes toimus teatavate autasu-süsteemide taastamine kõigepealt. Näiteks Auleegionina Prantsusmaal siis, kui Napoleonil polnud oma armeele raha maksta. Moraalse ja materiaalse stiimuli harmooniat väljendas esimeste autasude süsteem ka Puna-armees: 3. järgu autasu – 5 päeva puhkust, 2.järk – 10 päeva ja kõrgeim järk – komandöri pilt.

Riputatavate autasude taastamises pole süüdi valitsused, vaid inimesed. Sest seal kus on nõudmine (tahaks midagi rinda panna!), seal sünnib ka pakkumine. Mille riigipea vaid rahuldab, sealjuures – minimaalsete kuludega. Ka kauneim juveel-orden enam-vähem mõistlikust materjalist on täpe võrreldes näiteks asuniku-taluga. Ent kuidas sellega ka poleks, jagunevad ordenisaajad järgmistesse rühmadesse: (a) presidendi isiklikud teenistujad (autojuht, sekretär, kantselei; Kissa Vorbjaninov ju lubas oma kojamehele: “Tihhon, arvesta, et medal on sul juba taskus!”); (b) juhuslikud inimesed (USA President Ford); (c) üksikuid teeneid osutanud inimesed; (d) rahva poolt tunnustatud ja Eesti Vabariigile olulisi teeneid osutanud isikud. Väidan, et kategooriad (a), (b) ja (c) ei lõpe iial, kuid kui üksikud erandid maha arvata, siis võiksid nad elada ka autasuta. Kategooria (d) puudutab suuresti taasvabanemise aja rahvajuhte ja ma arvan, et 20 aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et igatühte kuni viimseni neist väärikaist ka väärikalt ära märkida. (13 aasta jooksul 5304 inimesele antud 15782 ordenit-medalit, seega 2,975 ordenit nina peale.)  

Kuna oleme saanud selleks, mida President Ilves kunagi ennustas – normaalseks ja igavaks Põhjamaaks, siis meie elus lihtsalt ei saa sündida midagi nii suurt ja kangelaslikku, et see vääriks riiklikku ordenilist autasu. Siit tuleneb see, kellele autasude andmine peaks alles jääma: (a) sõjaväelased, kus ordenid ja lindid kuuluvad nii edutamissüsteemi kui ka vormi juurde (vt. tänapäeva kasakaid Venemaal!); (b) diplomaadid (mingi lint ja suur asi rinnus teeb igava fraki huvitavamaks ja üleüldse on see rahvusvaheline komme); (c) üksikindiviidid, kes on korda saatnud tõesti mingi kangelasteo (s.h. ka pääste- ja kiirbabitöötajad), kes on päästnud inimelu, vara, väärtusi, riskides oma eluga.

P:S: Tagamaks ülemineku sujuvust uute ordeniteta ühiskonnale võiks kaaluda (õigustatud ootuse põhimõtte alusel) võimalust anda kõigile, kes veel soovivad, kolmekuuline tähtaeg avalduse esitamiseks ordeni saamiseks. Selle tarvis võiks välja mõelda erirodeni (“Kodaniku-julgus”, 5 klassi.). Ja siis juba – vsjo. Autasustatutele rõõmuks nimetan, et uute ordenite valingu peatamine vaid tõstab  ennemalt välja antud autasude väärtust..

Saju ootel

Ordeneid küll veel ei saja, aga pilved silmapiirile juba kogunevad. Ja vaevab Kadrioru inimesi ja kollaseid ajakirjanikke aastast-aastasse korduv küsimus: kes millise auraha saab ja veelgi kaalukam probleem – kes ja millisest aurahast ilma jääb. Et autasustamise rõõm (andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eks ju?) Presidendil liiga suur ei oleks, arutatakse täna Toompeal ka seadust selle kohta, kuidas ordeneid vääritute (?) inimeste käest hilejm ära võtta. Mis teeb autasu-andmise intellektuaalselt veelgi kaelamurdvamaks trikiks: määrates kellelegi järjekordset ordenit peab President paratamatult läbi mõtlema ka variandi: “kuidas ma selle pärast temalt kätte saan?”

Vabastamaks kõiki osapooli sellest kirjeldatud vaevast kordan täna, justament ordeniseaduse arutamise päeval, oma aastate eest “Riigikogu Teatajas” esitatud mõtet: mis oleks, kui pärast viimast autasu-sadu eelolevas veebruaris lõpetada ära mistahes tsiviilordenite andmine Eesti Vabariigis üldse?

Euroopa paljudes (ei julge väita et kõigis) keeltes tähistatakse ühe ja sama sõnaga kahte asja: nii märki rinnas (kaelas ja kaela ümber, mäletate Tshehhovi “Annat kaelas”?) kui ka kinnist ühiskondlikku organistasiooni - ordut. Eesti keeles on sõna “orden” venekeelne laen ja sellepärast ka “ordust” erinev (vene ja inglise keeles on nad üks ja seesama “orden” ja “order” mõlemad). Sellepärast kadusid mõlemad – kas osalt või täielikult – siis, kui ühiskond lõpetas ära keskaja koos selle seisuste, tsunftide ja ordudega. Muide, suur enamus noori kodanlikke riike (Cromwell’i protektoraat Inglismaal, Konvent Prantsusmaal) alustas sellest, et likvideeris mistahes ordudele vihjava autasude süsteemi üleüldse (lisaks sellele keelas EV 1920. a. Põhiseaduse par. 7 ka välismaiste ordenite vastuvõtmise EV kodanike poolt). Kuna aga revolutsioonidele järgnenud sõdades kippus sõdurite võitlustahe nigelaks jääma – taheti ju rahu, mitte sõja jätkumist! – siis just armeedes toimus teatavate autasu-süsteemide taastamine kõigepealt. Näiteks Auleegionina Prantsusmaal siis, kui Napoleonil polnud oma armeele raha maksta. Moraalse ja materiaalse stiimuli harmooniat väljendas esimeste autasude süsteem ka Puna-armees: 3. järgu autasu – 5 päeva puhkust, 2.järk – 10 päeva ja kõrgeim järk – komandöri pilt.

Riputatavate autasude taastamises pole süüdi valitsused, vaid inimesed. Sest seal kus on nõudmine (tahaks midagi rinda panna!), seal sünnib ka pakkumine. Mille riigipea vaid rahuldab, sealjuures – minimaalsete kuludega. Ka kauneim juveel-orden enam-vähem mõistlikust materjalist on täpe võrreldes näiteks asuniku-taluga. Ent kuidas sellega ka poleks, jagunevad ordenisaajad järgmistesse rühmadesse: (a) presidendi isiklikud teenistujad (autojuht, sekretär, kantselei; Kissa Vorbjaninov ju lubas oma kojamehele: “Tihhon, arvesta, et medal on sul juba taskus!”); (b) juhuslikud inimesed (USA President Ford); (c) üksikuid teeneid osutanud inimesed; (d) rahva poolt tunnustatud ja Eesti Vabariigile olulisi teeneid osutanud isikud. Väidan, et kategooriad (a), (b) ja (c) ei lõpe iial, kuid kui üksikud erandid maha arvata, siis võiksid nad elada ka autasuta. Kategooria (d) puudutab suuresti taasvabanemise aja rahvajuhte ja ma arvan, et 20 aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et igatühte kuni viimseni neist väärikaist ka väärikalt ära märkida. (13 aasta jooksul 5304 inimesele antud 15782 ordenit-medalit, seega 2,975 ordenit nina peale.)  

Kuna oleme saanud selleks, mida President Ilves kunagi ennustas – normaalseks ja igavaks Põhjamaaks, siis meie elus lihtsalt ei saa sündida midagi nii suurt ja kangelaslikku, et see vääriks riiklikku ordenilist autasu. Siit tuleneb see, kellele autasude andmine peaks alles jääma: (a) sõjaväelased, kus ordenid ja lindid kuuluvad nii edutamissüsteemi kui ka vormi juurde (vt. tänapäeva kasakaid Venemaal!); (b) diplomaadid (mingi lint ja suur asi rinnus teeb igava fraki huvitavamaks ja üleüldse on see rahvusvaheline komme); (c) üksikindiviidid, kes on korda saatnud tõesti mingi kangelasteo (s.h. ka pääste- ja kiirbabitöötajad), kes on päästnud inimelu, vara, väärtusi, riskides oma eluga.

P:S: Tagamaks ülemineku sujuvust uute ordeniteta ühiskonnale võiks kaaluda (õigustatud ootuse põhimõtte alusel) võimalust anda kõigile, kes veel soovivad, kolmekuuline tähtaeg avalduse esitamiseks ordeni saamiseks. Selle tarvis võiks välja mõelda erirodeni (“Kodaniku-julgus”, 5 klassi.). Ja siis juba – vsjo. Autasustatutele rõõmuks nimetan, et uute ordenite valingu peatamine vaid tõstab  ennemalt välja antud autasude väärtust..

Kõrgkooli-teadus ja matusebüroo

Arvan, et Eesti kõrgharidus jõudis tänase kriisi eelsesse seisundisse siis, kui riiklikud (ehk nn. avalik-õiguslikud) ülikoolid orienteerusid kas vabatahlikult või riikliku sunni tõttu eeskätt kahele tegevusvaldkonnale. Nendeks said (a) kinnisvara-arendus; (b) muutuvkapitalist finantskasumi teenimine. Seejuures jaguneb tegevus (b) omakorda kaheks: (b-1) rahasissepumpamine läbi õppemaksude (mida riigi-ülikoolid teevad kordades rohkem kui kogu Eesti eraharidus kokku); (b-2) omavaheline teadusfondi rahade rist-kinkimine (“käsi peseb… selga”). Nagu näete, on riiklike ülikoolide oletatav põhitegevus: inimeste õpetamine, sellest napist loetelust väljas.

Ja ta oleks väljas ka palju pikemast nimekirjast ja seda väga lihtsalt põhjusel: hariduse (s.h. kõrghariduse) üleviimine massilise tootmise tasemele, ei saa omada väljundina haritud inimest. Tänased sadade tudengitega akadeemilised auditooriumid ei võimalda rahulikku, akadeemiliselt pädevat keskkonda ja küllap oleks otstarbekamgi selliste voorude asendamine DVD- esitatavate kursustega – kusjuures mitte tingimata koduvillases, vaid parem – maailmatasemelises esituses. Kõrghariduse ja eriti veel – esmase teadusõppe, s.t. doktorantuuri esitamine pop-kultuurist rajatud tingimustes ja meetoditega – viib selle hariduse paratamatult – pop-kultuuri tasemele. Ainult selle vahega, et Back Street Boys’ide räpp on kunstliselt väärtuslikum, kui enamus laiadele massidele esitatavatest materjalide-tehnoloogia või pato-anatoomia kursustest teaduslikus mõttes.

Professori poolt õpetatava aine üks tunnusjooni – professor peab aines kasutama teaduse kui  mitte lausa uusimaid, siis vähemalt üsna uusi saavutusi – lakkab massilise ja raskelt rahalise hariduse tingimustes olemast. Seejuures rõhutagem aususe nimel: raha raha pärast, see omatmoodi finanstline l*art pour l’art iseloomustab eeskätt riiklikku haridust. Samas kui erakõrgkoolid on sunnitud piirduma vaid selle erafinantseerimisega, mis tagab neile lihtsalt elementaarse äraelamise. Millel, muide, ei puudu oma raudne eelis: kui võtta näiteks omamaine majandusteadus, siis areneb see tänu akadeemilisele vabadusele just Tallinnna erakoolides ja mitte üks raas – Tartus.

Teaduslikkusel baseeruv teaduslik algharidus on – tahad seda või ei – intiimselt omandatav kvalifikatsioon. Konservatooriumi klaveriklassides ei kohta me ühes ruumis sadat klaverit nende taga harjutavate üliõpilastega ja nende vahel hullumise äärepeal patseereivat õppejõudu… Olgu siinkohalt toodud näide teisest ääärmusest. Tartu Ülikooli võib olla et kõigi aegade kõige kuulsam raamat  on Juri Lotmani “Loengud strukturaalsest poettikast”. Millalgi ma küsisin Lotmani õpilaselt: kas see lihtsalt oli raamatu pealkiri, või oli selle taga ka tõepoolest mingi loengukursus. Professor Igor Chernovi vastus oli: jah, olid loengud. Lotman luges neid ühele õpilasele – Chernovile. Kes tuli auditooriumisse kolm minutit varem, istus üliõpilase kohale ja kella helisedes saabus professor, kes ronis poodiumile, lektori kantslisse (tollases auditooriumis nr 102).

Tänane massikooli(või –u)tamine on ühiskondlikult paratamatu. Nagu omal ajal NSV Liidus heisatud loosung üleüldisest ja kohustuslikust keskharidusest. Tänase tasemelangetamise tingimustes massihariduse kasuks kujutab bakalaureuse-kraad endast midagi lõpetamata kesk- ja magistrikraad: peaaegu lõpetatud kõrgharidust. Kaasaegne doktorikraad on ca 2/3 omaaegsest kandidaadikraadist ja nagu selgus ameeriklaste poolt Venemaal läbiviidud uurimusest (kus teadus-ettevalmistuse süsteem pole muutunud), ei suuda enamus teaduskandidaate nende erialal omal ajal kirjutatud doktoritöödest isegi aru saada.

Lollusi on tehtud palju ja sageli – ilma meieta. Ainuüksi nn. Bologna süsteem võib jääda vastutavaks selle eest, et Euroopa ei suuda teaduses USA-le lähemale jõuda vaid on tänaseks maha jäänud – igaveseks.Kuid lõpetada tahtsin ma mitte sellega. On karta, et Eesti kõrgharidus (mida me selle all ka ei mõistaks) kihutatakse piitsaga uuele piinavale ringile: doktoriõppe ümberlitsenseerimisele. Erinevalt teistest valdkondadest – meditsiinist kuni santehnikani ja kellaparandusest laevavärvimiseni, tähendaks uus süsteem seda, et kooliõpetuse luba võidakse ära võtta lihtsalt suva järgi. Meenutame Friedmanni: kuna juuksurina töötamise luba annab välja teistest juuksuritest koosnev komisjon, siis võib arvata, mida see komisjon mõtleb: kas meil on veel ühte juuksurit vaja juurde või ei. Re-litsenseerimist erakoolide suhtes peavad hakkama tegema… nende riigi-eelarve najal elavad konkurendid. Vaatamata sellele, et rasvapoti manu elamine on teinud nad natuke laiskadeks ja natuke enesekindlateks.

Jääme lootma, et see akadeemilist vabadust mahasuruv süsteem ei käivitu ja et Eestis jääb alles luba mõelda akadeemiliselt ka asutustes, mis pole ilmtingimata riigi range kontrolli all ja riigi kauka teenistuses. Muide, mulle tundub, et meie riiklikul kõrghariduse atesteerimisel on võimaliku akadeemilise korruptsiooni teed veel kaua minna… kui ma mõtlen selle korruptsiooni peale, mida olen näinud USA matusteenuste äris. Kui seal läksid asjad viltu kogemata, siis Eesti teadushariduse kohta seda ei saa: nüüd koosistuv komisjon loeb selle artikli hoiatuseks ehk siiski läbi.

Kõrgkooli-teadus ja matusebüroo

Arvan, et Eesti kõrgharidus jõudis tänase kriisi eelsesse seisundisse siis, kui riiklikud (ehk nn. avalik-õiguslikud) ülikoolid orienteerusid kas vabatahlikult või riikliku sunni tõttu eeskätt kahele tegevusvaldkonnale. Nendeks said (a) kinnisvara-arendus; (b) muutuvkapitalist finantskasumi teenimine. Seejuures jaguneb tegevus (b) omakorda kaheks: (b-1) rahasissepumpamine läbi õppemaksude (mida riigi-ülikoolid teevad kordades rohkem kui kogu Eesti eraharidus kokku); (b-2) omavaheline teadusfondi rahade rist-kinkimine (“käsi peseb… selga”). Nagu näete, on riiklike ülikoolide oletatav põhitegevus: inimeste õpetamine, sellest napist loetelust väljas.

Ja ta oleks väljas ka palju pikemast nimekirjast ja seda väga lihtsalt põhjusel: hariduse (s.h. kõrghariduse) üleviimine massilise tootmise tasemele, ei saa omada väljundina haritud inimest. Tänased sadade tudengitega akadeemilised auditooriumid ei võimalda rahulikku, akadeemiliselt pädevat keskkonda ja küllap oleks otstarbekamgi selliste voorude asendamine DVD- esitatavate kursustega – kusjuures mitte tingimata koduvillases, vaid parem – maailmatasemelises esituses. Kõrghariduse ja eriti veel – esmase teadusõppe, s.t. doktorantuuri esitamine pop-kultuurist rajatud tingimustes ja meetoditega – viib selle hariduse paratamatult – pop-kultuuri tasemele. Ainult selle vahega, et Back Street Boys’ide räpp on kunstliselt väärtuslikum, kui enamus laiadele massidele esitatavatest materjalide-tehnoloogia või pato-anatoomia kursustest teaduslikus mõttes.

Professori poolt õpetatava aine üks tunnusjooni – professor peab aines kasutama teaduse kui  mitte lausa uusimaid, siis vähemalt üsna uusi saavutusi – lakkab massilise ja raskelt rahalise hariduse tingimustes olemast. Seejuures rõhutagem aususe nimel: raha raha pärast, see omatmoodi finanstline l*art pour l’art iseloomustab eeskätt riiklikku haridust. Samas kui erakõrgkoolid on sunnitud piirduma vaid selle erafinantseerimisega, mis tagab neile lihtsalt elementaarse äraelamise. Millel, muide, ei puudu oma raudne eelis: kui võtta näiteks omamaine majandusteadus, siis areneb see tänu akadeemilisele vabadusele just Tallinnna erakoolides ja mitte üks raas – Tartus.

Teaduslikkusel baseeruv teaduslik algharidus on – tahad seda või ei – intiimselt omandatav kvalifikatsioon. Konservatooriumi klaveriklassides ei kohta me ühes ruumis sadat klaverit nende taga harjutavate üliõpilastega ja nende vahel hullumise äärepeal patseereivat õppejõudu… Olgu siinkohalt toodud näide teisest ääärmusest. Tartu Ülikooli võib olla et kõigi aegade kõige kuulsam raamat  on Juri Lotmani “Loengud strukturaalsest poettikast”. Millalgi ma küsisin Lotmani õpilaselt: kas see lihtsalt oli raamatu pealkiri, või oli selle taga ka tõepoolest mingi loengukursus. Professor Igor Chernovi vastus oli: jah, olid loengud. Lotman luges neid ühele õpilasele – Chernovile. Kes tuli auditooriumisse kolm minutit varem, istus üliõpilase kohale ja kella helisedes saabus professor, kes ronis poodiumile, lektori kantslisse (tollases auditooriumis nr 102).

Tänane massikooli(või –u)tamine on ühiskondlikult paratamatu. Nagu omal ajal NSV Liidus heisatud loosung üleüldisest ja kohustuslikust keskharidusest. Tänase tasemelangetamise tingimustes massihariduse kasuks kujutab bakalaureuse-kraad endast midagi lõpetamata kesk- ja magistrikraad: peaaegu lõpetatud kõrgharidust. Kaasaegne doktorikraad on ca 2/3 omaaegsest kandidaadikraadist ja nagu selgus ameeriklaste poolt Venemaal läbiviidud uurimusest (kus teadus-ettevalmistuse süsteem pole muutunud), ei suuda enamus teaduskandidaate nende erialal omal ajal kirjutatud doktoritöödest isegi aru saada.

Lollusi on tehtud palju ja sageli – ilma meieta. Ainuüksi nn. Bologna süsteem võib jääda vastutavaks selle eest, et Euroopa ei suuda teaduses USA-le lähemale jõuda vaid on tänaseks maha jäänud – igaveseks.Kuid lõpetada tahtsin ma mitte sellega. On karta, et Eesti kõrgharidus (mida me selle all ka ei mõistaks) kihutatakse piitsaga uuele piinavale ringile: doktoriõppe ümberlitsenseerimisele. Erinevalt teistest valdkondadest – meditsiinist kuni santehnikani ja kellaparandusest laevavärvimiseni, tähendaks uus süsteem seda, et kooliõpetuse luba võidakse ära võtta lihtsalt suva järgi. Meenutame Friedmanni: kuna juuksurina töötamise luba annab välja teistest juuksuritest koosnev komisjon, siis võib arvata, mida see komisjon mõtleb: kas meil on veel ühte juuksurit vaja juurde või ei. Re-litsenseerimist erakoolide suhtes peavad hakkama tegema… nende riigi-eelarve najal elavad konkurendid. Vaatamata sellele, et rasvapoti manu elamine on teinud nad natuke laiskadeks ja natuke enesekindlateks.

Jääme lootma, et see akadeemilist vabadust mahasuruv süsteem ei käivitu ja et Eestis jääb alles luba mõelda akadeemiliselt ka asutustes, mis pole ilmtingimata riigi range kontrolli all ja riigi kauka teenistuses. Muide, mulle tundub, et meie riiklikul kõrghariduse atesteerimisel on võimaliku akadeemilise korruptsiooni teed veel kaua minna… kui ma mõtlen selle korruptsiooni peale, mida olen näinud USA matusteenuste äris. Kui seal läksid asjad viltu kogemata, siis Eesti teadushariduse kohta seda ei saa: nüüd koosistuv komisjon loeb selle artikli hoiatuseks ehk siiski läbi.