Hirmu ja armu
7. veebruar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Helmer Jõgi
Tundub, et mingi saatanlik jõud on pööranud oma pilgu Eesti koolile ja andnud korralduse „ Käed käima!”. Kui varasematel aastatel klaarisid koolipoisid rusikatega asju omavahel, siis täna reageeritakse ka õpetaja märkustele ja korralekutsumistele lisaks sõimule ka kätega. Õnnetuseks on õpetajadki varmad kõrvalopse jagama kaitseks räigete verbaalsete rünnakute eest.
Õpetajast võib isegi aru saada – see ei olegi nii kauge möödanik, kui koolilapsi pandi karistuseks nurka seisma või üleannetuid taltsutati tutistamisega. Jõulumehel oli vitsakimp vöö vahel, kodus jagati hirmu ja armu püksirihmaga. Ühiskond aktsepteeris seda. Veel mõned aastad tagasi tohtis Inglismaa erakoolides kokkuleppel lastevanematega õpilastele ihunuhtlust jagada.
Laste taltsutamatuses ja agressiivsuses võib süüdistada kodu, kooli, meediat, poliitikuid, valitsust, kogukonda jne. Kahjuks on kool ja õpetajad sattunud 3-4 viimase aastaga olukorda, milleks nad pole valmis olnud. Need, kellel on põhjus ja tagajärg segamini aetud, näevad lahendusi tagajärgedega võitlemises. Nad nõuavad õpetajale õiguslikku kaitset ja leiavad, et tavakoolidesse mittesobivad probleemsed lapsed tuleb saata eraldi koolidesse.
Tõepoolest, on juhtumeid, kus pedagoogi meisterlikkus enam ei aita ja tuleb rääkida õpetaja õigustest ja tema kaitsest. Kuid meie eesmärgiks ei saa olla maa katmine erikoolide võrguga. Usun, et vägivalla teemat arutatakse meie meedias elavalt edasi ja nii mõnigi terane mõte sealt võib leida tee õigusaktidesse.
Näiteks on õpilaste mobiiltelefonid ja nende kasutamine koolides suureks tüliõunaks. Rootslased kaaluvad tõsiselt seadusega mobiiltelefonide keelamist koolimajas koos sellest johtuvate tagajärgedega.
On teada, et laste tunnustusvajadus on suur. Koolis on tunnustus valdavalt seotud akadeemilise edukusega. Õppimisega mittetoimetuleku põhjused on keerulised ja neid on palju. Siis leitaksegi ropendamine, ülbe suhtumine, nõrgemate kiusamine jpm., millega silma paista.
Teiselt poolt ei ole koolile võõras ka subjektiivsus hindamisel, isegi karistamine hinnetega, õpilaste üle ironiseerimine jne. Täiskasvanute kasvatusvõtete arsenalist ei ole kuhugi kadunud sundus ja karistuse ähvardus. Üks sunduse vahend on hinne. Hirm saada halba hinnet on suur. Seda hirmu peavad nõrgemad õpilased tundma iga päev. Kaua sa, hing, ikka jõuad hirmus elada ja hirmu varjamiseks võetakse kasutusele väljakutsuv käitumine ning vägivald.
Mina kaotaksin põhikoolis hindamise ära! See muudaks oluliselt arusaamasid õpetamisest ja kasvatamisest, kui hirmu ja armu jagamine jääks minevikku.
Laps tahab ju õppida, ta on loomult uudishimulik. Miks peab ta olema hirmul vale vastuse või halva hinde pärast? Ka lapsevanem peaks hakkama mõtlema uusi küsimusi, sest ei saaks ju enam õhtuti küsida oma traditsioonilist mis-hinde-täna-koolis-said küsimust. Kuid pole teada, kuidas sellise mõjutusvahendi kaotamisse meie ühiskond praegu suhtub.
Tean, et enamus meie õpetajaid suudab oma õpilastega luua hea kontakti ning ka enamuse laste hea ja halva tunnetamine on õigetel rööbastel.
Helmer Jõgi
Intervjuu Kuku Raadiole
Õpetajast võib isegi aru saada – see ei olegi nii kauge möödanik, kui koolilapsi pandi karistuseks nurka seisma või üleannetuid taltsutati tutistamisega. Jõulumehel oli vitsakimp vöö vahel, kodus jagati hirmu ja armu püksirihmaga. Ühiskond aktsepteeris seda. Veel mõned aastad tagasi tohtis Inglismaa erakoolides kokkuleppel lastevanematega õpilastele ihunuhtlust jagada.
Laste taltsutamatuses ja agressiivsuses võib süüdistada kodu, kooli, meediat, poliitikuid, valitsust, kogukonda jne. Kahjuks on kool ja õpetajad sattunud 3-4 viimase aastaga olukorda, milleks nad pole valmis olnud. Need, kellel on põhjus ja tagajärg segamini aetud, näevad lahendusi tagajärgedega võitlemises. Nad nõuavad õpetajale õiguslikku kaitset ja leiavad, et tavakoolidesse mittesobivad probleemsed lapsed tuleb saata eraldi koolidesse.
Tõepoolest, on juhtumeid, kus pedagoogi meisterlikkus enam ei aita ja tuleb rääkida õpetaja õigustest ja tema kaitsest. Kuid meie eesmärgiks ei saa olla maa katmine erikoolide võrguga. Usun, et vägivalla teemat arutatakse meie meedias elavalt edasi ja nii mõnigi terane mõte sealt võib leida tee õigusaktidesse.
Näiteks on õpilaste mobiiltelefonid ja nende kasutamine koolides suureks tüliõunaks. Rootslased kaaluvad tõsiselt seadusega mobiiltelefonide keelamist koolimajas koos sellest johtuvate tagajärgedega.
On teada, et laste tunnustusvajadus on suur. Koolis on tunnustus valdavalt seotud akadeemilise edukusega. Õppimisega mittetoimetuleku põhjused on keerulised ja neid on palju. Siis leitaksegi ropendamine, ülbe suhtumine, nõrgemate kiusamine jpm., millega silma paista.
Teiselt poolt ei ole koolile võõras ka subjektiivsus hindamisel, isegi karistamine hinnetega, õpilaste üle ironiseerimine jne. Täiskasvanute kasvatusvõtete arsenalist ei ole kuhugi kadunud sundus ja karistuse ähvardus. Üks sunduse vahend on hinne. Hirm saada halba hinnet on suur. Seda hirmu peavad nõrgemad õpilased tundma iga päev. Kaua sa, hing, ikka jõuad hirmus elada ja hirmu varjamiseks võetakse kasutusele väljakutsuv käitumine ning vägivald.
Mina kaotaksin põhikoolis hindamise ära! See muudaks oluliselt arusaamasid õpetamisest ja kasvatamisest, kui hirmu ja armu jagamine jääks minevikku.
Laps tahab ju õppida, ta on loomult uudishimulik. Miks peab ta olema hirmul vale vastuse või halva hinde pärast? Ka lapsevanem peaks hakkama mõtlema uusi küsimusi, sest ei saaks ju enam õhtuti küsida oma traditsioonilist mis-hinde-täna-koolis-said küsimust. Kuid pole teada, kuidas sellise mõjutusvahendi kaotamisse meie ühiskond praegu suhtub.
Tean, et enamus meie õpetajaid suudab oma õpilastega luua hea kontakti ning ka enamuse laste hea ja halva tunnetamine on õigetel rööbastel.
Helmer Jõgi
Intervjuu Kuku Raadiole

Madrats, millega kõik magavad aga mida keegi ei armasta.
Valides 105, annad hääle majanduslangusele, 60 000 töötule, kriisi viidud majandusele,

