Religiooniõpetus – mitte kohustuslikuks, vaid loomulikuks
27. november 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Erik SalumäeTundub, et selles küsimuses ei saa valikute tegemine IRL-i sees olema lihtne, sest alles 2005. aasta sügisel ütles ka tollase Res Publica noorteühendus välja selge seisukoha kohustusliku religiooniõpetuse vastu.
Allkirjade kohustus ka kunstiajaloo õppimiseks?
Kooskõlastusringil olevas uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus ei ole Haridus- ja Teadusministeerium religiooniõpetuses praegu kehtivat korda (see aine on koolile kohustuslik siis, kui seda soovivaid õpilasi on kooliastmes vähemalt 15, ja õpilasele on aine vabatahtlik) sisuliselt muutnud, muudetud on vaid õppeaine nimi usuõpetusest religiooniõpetuseks. See jääb aga paraku poolikuks lahenduseks.
See oli kõigest kaks aastat tagasi, kui tollane õiguskantsler Allar Jõks käskis kõrvaldada Tartu Treffneri Gümnaasiumi humanitaarsuuna õppekavast usundiõpetuse, viidates, et maailma erinevaid religioone võrdlevalt ja neutraalselt tutvustav õppeaine ei tohi olla kohustuslik isegi nendele, kes vabatahtlikult on mingi õppesuuna koolis valinud. Tuleb tõdeda, et tollal meedias „moraali eestkõnelejaks“ nimetatud õiguskantsleril oleks olnud küsimuse lahendamiseks ka teisi õiguslikke valikuid. Paraku jääb analoogiline probleem aga lahendamata ka uues seaduseelnõus ning nii võib edaspidigi ühes õppesuunas tutvustada võrdlevalt küll erinevaid poliitfilosoofiaid, aga mitte erinevaid usundeid.
Nagu tollane vaidlus näitas, algab kõik mõistete valest kasutamisest. Kehtivates seadustes kasutatav mõiste „mittekonfessionaalne usuõpetus“ on oma olemuselt ju nonsenss. Usuõpetus saab olla ainult konfessionaalne, konkreetse konfessiooni seisukohti ja õpetust tutvustav aine. Religiooniõpetus (usundiõpetus) tutvustab aga võrdlevalt ja neutraalselt erinevaid usundeid, nende ajalugu, vastastikuseid seoseid ja positsiooni erinevates ühiskondades. Kui ta jääb tavaliseks valikaineks, siis võib tekkida küsimus, miks peaks ta üldse olema seaduses eraldi ära nimetatud. Tundub, et tema olemuse üheseks tõlgendamiseks on hetkel siiski regulatsioon seaduse tasandil vajalik.
Erakooli vabamad valikud
Seaduste järgi ja ka uues eelnõus ei ole üheselt selge, kas erakool võib konfessionaalset usuõpetust anda või mitte ning kas praeguse „mittekonfessionaalse usuõpetuse“ õpetamiseks on vaja koguda toetusallkirju. Tuleb märkida, et konfessionaalset usuõpetust antakse koolides suures hulgas Euroopa riikides ning rõhuvas enamuses nendest tuginevad riigi, kiriku ja kooli õiguslikud vahekorrad samasugustele põhimõtetele nagu Eestiski.
Eestis tähendaks konfessionaalse usuõpetuse võimaldamine munitsipaalkoolis (alternatiivina või lisaks religiooniõpetusele) mitmete keeruliste probleemide tekkimist. Esmajoones on need seotud selle õppeaine andmise finantsküljega – kes selle õppe kinni maksab? Kas seda teevad kirik või lapsevanemad või mõlemad üheskoos? Võib arvata, et selle küsimuse võimalikust lahendamisest hoolimata hakatakse tõstatama ka küsimust üldse sellise aine sobivusest avalikõiguslikku kooli. Nii oleks sellise võimaluse sätestamine seaduses praegu kardetavasti liiga ennatlik samm ja seetõttu ei ole seda eelnõus ka tehtud.
Küll aga ei tohiks neid küsimusi tekkida erakoolide puhul ning kui mingisse konkreetsesse konfessiooni kuuluvad lapsevanemad on asutanud eragümnaasiumi, oleks põhjendamatu keelata riigi poolt sellises koolis konfessionaalse usuõpetuse õpetamine. Uus seadus peaks selle võimaluse selgelt andma, ilma et võiks taas tekkida juristidel erinevaid tõlgendusi.
Uuest seadusest saab tulenema ka üks positiivne muudatus – religiooniõpetus saab üleriigiliselt ühtse õppekava. Milline selle kava sisu saab olema, on kindlasti edasiste tõsiste arutelude teema. Kindlasti tuleks aga ka siin pidada õigemaks, et erakoolidele jääksid vabamad käed selle kava rakendamiseks.
Kohustuslikkus vs kvaliteetne valik
Me ei vaja sellist religiooniõpetust, mida lapsed peavad tundma endile pealesurutuna ning mille õpetamiseks koolid peavad sunniviisiliselt leidma kellegi, kes seda ainet vähemalt miinimumtasemel suudaks õpetada. Me vajame sellist religiooniõpetust, mille vajadus on enesestmõistetav nii õpilastele kui koolile. Eesti on küsitluste järgi üks vähereligioossemaid riike Euroopas. Avatud Euroopas ja avatud maailmas ringikäimiseks ei ole see aga mingi õigustus meie religioonialaste teadmiste puudumisele või vähesusele. Haritud eesti noor või täiskasvanu peab suutma adekvaatselt tajuda ümbritsevat kultuuriruumi nii Itaalias, Iisraelis, Iraagis kui Jaapanis.
Peame ühiselt jõudma selleni, et kooli jaoks on prestiizhi küsimus pakkuda kvaliteetset religiooniõpetust ja õpilase jaoks on prestiizhi küsimus seda ainet õppida. Harituks saamiseks peab olema võimalus. Kohustus võib anda sageli pöördvõrdelise tulemuse.

Madrats, millega kõik magavad aga mida keegi ei armasta.
Valides 105, annad hääle majanduslangusele, 60 000 töötule, kriisi viidud majandusele,

