Isamaa Reeturite Liit www.isamaaliit.com

NATO 60. juubel, mida riigipead, välis- ja kaitseministrid peatselt nii Strasbourgis kui ka Kehlis toimuval NATO tippkohtumisel tähistavad peidab ainult pealiskaudse silma eest asjaolu, et läänekristliku tsivilisatsiooni väsimust sõjast igaveseks institutsionaliseerima pidanud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon on enamuse oma eksistentsist kannatanud üht- või teistsuguste pingete all.

Kas tähendab see seda, et Külma Sõja lõppemisega justkui oma esialgse tähenduse minetanud ja just Nõukogude Liidu vastu suunatud ning II ilmasõja järgses kaoses eelkõige prantslaste ja brittide enesekindlust tõstma pidanud kaitseallianss on oma olulisuse minetanud? Või tähendab see seda, et Iraagi sõja algusaastatel peaaegu rebenemiseni pingestunud traagelniidid üleatlantistes suhetes ei näita midagi muud, kui XXI sajandi maailmas eurooplaste ja ameeriklaste otsustavalt lahknevaid reaalpoliitilisi huve ja vaid eurooplaste nõrkuse tõttu isolatsioonipoliitikast väljatulnud USA reorienteerib oma prioriteedid ümber tähtuses ainult kasvava ida poole? Või on kaine seisukoht hoopis see, et vaatamata kõikidele nendele pingetele ja probleemidele, mille loetelusse võib veel vabalt lisada lähiajaloost väga teravad erimeelsused Indohiina, Suessi, Lähis-Ida või Ladina-Ameerika probleemide üle (ajaloolane Geir Lundestad on kirjutanud, et alates 1950ndatest NATO sisekriiside teemal avaldatud raamatute loetelu on üheksa leheküljeline) ja taktikalistele eelistustele on meid ühendav osa siiski mõõtmatult olulisem ja laiem ja see miski on ka alliansi kestmise garant?

pilt ilmus The Herald News'is Apr 06, 2009: tavapäraselt keskmine ameerikalik arusaamine NATO rollist julgeoleku tagamisel. Diametraalselt erinev euroopa saržidest, kus NATOt sümboliseerib enamasti 10 toruga tank vms.

Nendele küsimustele sekundeerivad mõõtmetelt marginaalsemad, kuid kodu-eestis siiski alaliselt levivad ajakirjanduslikud kuulujutud NATO Ida-Euroopa liikmesriikide jaoks kaitseplaanide olemasolu või nende puudumise kohta; NATO lääne liikmesriikides läbiviidud avaliku arvamuse uuringud, mis justkui viitaksid nende elanike soovimatusele häda korral meile appi tõtata ja paljud muud samalaadsed, mis praegusel infoajastul, kus pideva virrvarri tõttu on lihtsam küsida kui vastata, ka kõik need osutuvad meie enesekindlust ja -hinnangut uuristavateks ja seeläbi kahtlemata teenivad kellegi teise huve rohkem, kui meie omi.

Mis siis on täna NATO?

Tony Judt ütleb ka eesti keelde tõlgitud Euroopa sõjajärgseid sündmusi kirjeldavas raamatus „Pärast sõda“, et NATO oli oma asutamisel täielik bluff ja eurooplased polnud kindlasti veel valmis ega huvitatud koos sõdimisest, vaid eelkõige seisnes NATO lepingu originaalsus liitlaste sõjajärgses valmisolekus jagada omavahel informatsiooni ja teha niiviisi koostööd nii sõjalise riigikaitse, julgeoleku, majanduse ja teiste valdkondade raames. Selle meenutamine täna pole sugugi kohatu ja see näitab ühelt poolt väga ilmekalt, kui pika maa me oleme vaid poole sajandiga maha kõndinud, ja alles 90 aasta eest Somme'i ja Ypres' all üksteist verest tühjaks lasknud britid, prantslased ja sakslased on ühes sõjalises liidus, ühes tolliliidus, ühes rahaliidus. Nende, teiste riikide perspektiivide, kust nad tulevad ja kuhu nad lähevad, pidev unustamine või õigemini võimetus enda rahvuslike huvide edendamiseks end kasvõi mõtteharjutuse eesmärgil teiste riikide rollidesse seada on ka meie julgeolekupoliitika kujundajaid tihti lukustanud kitsastesse ning marginaalsetesse positsioonidesse, mida riiklike huvidena püütakse kujutada. Selle tulemuseks ei ole ainult süüdistused nn „ühe teema“ riigiks olemises, vaid ka meie endi kaetatud silmad omaenda partnerite ja sõprade osas, kelle tegelikud huvid on meie omadele tunduvalt lähedasemad, kui nende ettevaatlik ja teistsugusest perspektiivist juhitud poliitika seda pealiskaudsel vaatlemisel järeldada lubab.

NATO ja lääneliitlaste suhete pidevat arenemist viimase poolsajandi jooksul sümboliseerib muidugi rõhutatult käesoleva, 60. aastapäeva eel prantslaste langetatud otsus naasta NATO sõjalistesse struktuuridesse – sinna, kust de Gaulle prantslased 42 aastat tagasi ameeriklaste ülemvõimu tasakaalustamiseks välja viis ja selle käigus maalt 26 000 USA sõdurit välja saatis. De Gaulle' i üks põhilisi argumente muuseas kõneles sellest, et riik, mis ei arenda välja enda esmast kaitsevõimet, lukustab enda arengu sellisesse strateegilisse sõltuvusse, kust ei ole tagasiteed. Selle argumendi kasutamine pole teadupärast võõras ka meie meedias, kui julgeolekupoliitika kujundajaid on süüdistatud liigses toetumises NATO kollektiivkaitsemehhanismile omaenda esmase kaitsevõime arendamise arvelt.

Külma Sõja lõpp näiliselt vähendas seda Euroopa ja USA sõltuvussuhet, sest sõltuvussuhte põhjustanud oht Nõukogude Liidu näol kadus. „Õnneks“ andis Euroopa täielik halvatus omaenda asjade korraldamisel taaskord põhjuse NATO raames USA sekkumisele – Balkanil lahvatanud sõjas oli möödunud kümnendi keskpaigaks hukkunud 200 000 inimest. Kuigi 1995. aastal – vaid aasta oli möödunud vene vägede lahkumisest Eestist – uskusid tõenäoliselt vaid vähesed Eesti võimalustesse saada NATO liikmeks. President Meri kõne Raekoja platsil USA asepresident Al Gore'i visiidi puhul 1995. aasta kevade eel oli siiras, kui ta rõõmustas asepresidendi toodud sõnumi üle, et „Ameerika Ühendriigid ei välista Eesti liikmeksolekut NATO-s“. Ei välista! Nii ettevaatlikult sõnastas Eesti toonased NATO aspiratsioone igavene optimist! Ometigi andis liitumislaine ja sellega koos turvavaiba ja sellega ka liberaalsete ning stabiilsete demokraatiate tsooni nihutamine vastu Venemaa piiri NATOle uue sisulise ülesande – kasvatada julgeolekut oma idapoolsetel piirialadel, moderniseerida ja ühildada nende kaitseplaneerimisprotsess ja kuivõrd seda protsessi täiendas samaaegne EL laienemine (mis oma lähenemises liitumisnõuetele oli mõneti isegi vähem poliitiline ja enam bürokraatlik ning institutsionaalne), siis kujunes sellest NATO jaoks kahtlemata edulugu – nii Eesti kui ka mitmed teisedki uued liikmed panustavad oma võimete kohaselt või mõni keskläbi enamgi veel NATO operatsioonidesse ning kõige olulisemana – minikriiside kiuste on Ida-Euroopa uued alliansi liikmed veel ka kõik äratuntavalt demokraatiad ja seeläbi loovad stabiilsust ja julgeolekut nii siinses ruumis kui ka projitseerivad demokraatia edulugu nii Valgevenesse, Ukrainasse ja mujale. Gruusias möödunudsuvine okupatsioon on tragöödia olenemata vaatenurgast, kuid Gruusia demokratiseerumisele pani aluse teiste seas just varasem NATO edukas idasuunaline laienemine ning Ameerika Ühendriikide otsustavalt sihikindel käitumine oma väärtusi ning seeläbi ka huve jagavate riikide toetamisel. Eesti paremkonservatiivide radikaalsemaid vaateid esindavatele välispoliitika ekspertidele ütlen, et demokraatliku ning oma meetodites ja poliitika eesmärkide saavutamise muudes nüansside eelmisest administratsioonist võibolla (täna on veel vara seda öelda) erinev Obama presidentuur saab meie jaoks kõige olulisemates küsimustes olema kindlasti sama vankumatu ja kindlameelne, kui kõik need valitsused, kelle ühisosaks oli Nõukogude okupatisooni mittetunnustamispoliitika, Balti riikide taasiseseisvumise väga aktiivne toetamine (ma ei ole kindel, kas me selle täit mõju oma iseseisvuse taastamisele oskame täna veel hinnata) ja NATO laienemise tugev soosimine.

Koos NATO 60. sünnipäevaga möödub Eesti saamisest NATO täieõiguslikuks liikmeks viis aastat. Ainult viis aastat! Ja ometigi oleme me nii eestlaslikult nõudlikud oma liitlaste suhtes, tihtipeale kahtlustades neid võimes ja valmiduses esimesel võimalusel meid enampakkumisel kellelegi maha parseldada. Ja kui maailmas on ka neid, kes peavad sellist nõudlikkust õigustamatuks või lausa hüsteeriliseks, siis mitte meie sõbrad, kes on meie murede suhtes alati olnud kaastundlikud (olgugi, et vahest paternaliseerivalt) ja kes ainuüksi seetõttu väärivad meie poolt suuremat pingutust mõista ka meie sõprade perspektiivid.

Millest ma õigupoolest räägin? Teadaolevalt kavatseb NATO oma 60. tähtpäeval teha algust uue strateegilise kontseptsiooni koostamisega. Viimane kontseptsioon – see on NATO niiöelda raison d'etre, mis peaks sedastama selle eksistentsi mõtte ja praktilise ülesande prognoositavas keskmises ajaperspektiivis – pärineb aastast 1999 ja vahepealse kümnendi jooksul on muutunud nii maailm, milles NATO tegutseb (ja see on nüüd, kui pärast senaator Dick Lugari sõnastatud „out of area or out of business“ printsiip on reaalselt kasutuses, tõepoolest ju kogu maailm) ning muutunud on ootused, mida NATO enda liikmed ja teised rahvusvahelised mängurid NATO-le seavad. Rahvusvaheliste Kaitseuuringute keskuse teadur Maria Mälksoo on teiste hulgas kirjutanud, et Eesti jaoks on tulevase strateegilise kontseptsiooni põhiküsimus selles, kas ja kuidas NATO kollektiivse kaitse nurgakivi (lepingu artikkel 5) raames saavutada üksteisemõistmine osade NATO liikmete (ja seeläbi kogu alliansile) jaoks materialiseerunud vanade regionaalsete ohtude taastumise osas ilma, et seeläbi otseselt ei tõstetaks laua peale Venemaa küsimust. Selle ja sarnaste, kohati ühedimensiooniliste käsitluste kohaselt peaks Eesti ja teiste NATO idaaladel asetsevate riikide hirme maandavad klauslid ja põhimõtted (ehk siis kokkuvõtlikult tugev üleatlantiline side, alliansi territoriaalne terviklikkus, usutav heidutus artikkel viie ja selle realiseerimise praktiliste meetodite näol) olema tulevases NATO strateegilises kontseptsioonis meie põhiline rahvuslik huvi. Ma ei sea kahtluse alla sellise stsenaariumi soovitavust (kindlasti just need ongi olulisemad printsiibid, mis põhistasid ka Eesti kindlat soovi NATO liikmeks saada), küll aga soovitud eesmärkide saavutamise realistlikkust sellisena sõnastatud huvide eksplitsiitse väljendamise läbi – liidus, mille tegutsemispõhimõtted ja ühine ohuhinnang baseeruvad liikmesriikide madalaimal ühisel nimetajal ning kus enda poole on reaalsetes, argumenteeritud vaidlustes vaja võita konsensuse nimel kõik riigid, on meie suurim väljakutse õppida mõistma teiste liikmesriikide perspektiive ja motiive. Selleks, et veenda oma vestluspartnerit oma argumentide õigsuses, tuleb tema seisukohti mõista. Sellises analüüsis – mis toimub erinevates Euroopa pealinnades ja millele ning kuidas seal mõeldakse – on täna bürokraatlikus poliitika kujundamise protsessis meie puudujäägid kõige ilmsemad. Samaväärselt ilmne on ka lahendus – poliitika kujundamisse poliitikute reintegreerimine (sic!), kelle igapäevane suhtlemine euroopa poliitilistes perekondades (eelkõige konservatiivid ja sotsialistid) annaks sellele protsessile hädavajaliku sisendi. Kui neokonservatiiv Bob Kagan arvas Iraagi sõja motiveerimisega seonduvate erimeelsuste lahvatades, et see kõik tuleneb sellest, Euroopa on Veenus ja USA on Marss, siis sellega mittenõustudes tuleb samas möönda, et sarnane tunne tekib Eestis vahel ametnike ja välispoliitikaga reaalselt kokkupuutuvate poliitikute seisukohti ja informeeritust võrreldes.

1930ndate õppetund on meile selge. Et vältida ajaloo kordumist ja üksiolemise abitust, on vaja mitmekülgset, avatud, ausat ja põhimõtetele tuginevat välispoliitikat, mille käigus kujunevad liitlased, keda toetada ja kellele toetuda. Ja Eesti liitumisprotsess nii Euroopa Liidu kui NATOga lisas siia veel ühe väärtusliku õppetunni – meie usaldusväärsus tulevaste liitlaste ees kasvas tööga, mida suutsime ise endi kallal teha. Nii on paslik ka NATO 60. aastapäeva eel tõdeda, et Eesti riigi tugevus ja päeva lõpuks ka iseseisvus sõltub ennekõike meist endist. Sisemiselt tugev, ühtne ja ennekõike demokraatlik Eesti on selline liikmesriik, tänu kellele püsib tugevana ka NATO. Mitte ükski liit ei ole igavene. Aga kui ka senised peaks murduma, on parem olla nende hulgas, kes kujundavad uued.

Operatsioon „Iraagi vabadus” algusest (kui selleks pidada koalitsioonivägede liikumist Iraagi territooriumile) on möödas enam kui neli aastat. Täna on üsna lootusetu arutleda selle üle, kas Iraagi invasiooniks oli piisavalt alust või mitte. Nüüd ei ole see enam küsimus pelgalt rahvusvahelisest õigusest (erinevalt invasioonile eelnenud debatist), vaid igasugune arutelu taandub küsimusele, kas meil on õigus sekkuda teise riigi siseasjadesse juhul, kui selle riigi tegemised kujutavad endast piisavalt suurt ohtu meile või meie partneritele, kui see riik järjepidevalt ei tunnista fundamentaalseid inimõigusi ja terroriseerib omaenda elanikkonda ning kui diplomaatilised sammud olukorra muutmiseks on end täielikult ammendanud. Ning lisaks, olenemata meie endi tõekspidamistest, sõltub nii meie kui ka rahvusvahelise avalikkuse suhtumine taolistesse otsustesse nendest riikidest, kes neid otsuseid teevad ja meie poolt taotletavatest suhetest nende riikidega. See on taoliste riiklike otsustuste tegemisel kriitiline kategooria.

Mis on täna bottom-line tavalise iraaklase jaoks? Et praegune olukord on ebarahuldav ning et võõrvägede koalitsioon lahkuks nii pea kui võimalik. Eesti valitsuse ning koalitsioonivägede positsioon on, et me oleme valmis lahkuma nii pea, kui Iraagi demokraatlikult valitud ja ametisse nimetatud valitsus seda soovib. Ja võib üsna julgelt eeldada, et Iraagi valitsus omakorda ei soovi seda enne, kuni nad on ise valmis nii kohaliku kui ka föderatiivse politsei ja Iraagi armee tasandil valmis oma riigis ise enam-vähem täielikult korda tagama. Eestis otsustab meie osalemise selles koalitsiooni Riigikogu, kes seni on otsustanud jooksvalt missiooni pikendada, sidudes selle otsuse vastavasisulise ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadiga. Kuivõrd Riigikogu otsus võimaldab meie meestel Iraagis olla kuni käesoleva aasta lõpuni, siis on sügisel jällegi parlamendis käes aeg sisuliselt Iraagi missiooni tuleviku arutada. Kuivõrd mul ja minu erakonnal on ka veel üsna värske kogemus opositsioonierakonnaks olemisest, siis loodan, et sel sügisel saab parlament ka võimaluse asjalikult ja sisuliselt diskussiooni pidada. Omalt poolt tooksin välja mõned põhimõttelised teesid, mis selle arutelus võiksid kindlasti oma koha leida.

Esiteks, kas Iraagis viibivatel koalitsioonivägedel on USA juhtimisel strateegia, mis tõotab mõõdetavas ajalises perspektiivis luua tulemusi, mis rahuldab ühtemoodi nii Iraagi valitsust, kohalikku elanikkonda ja neid riike, kes sealsesse koalitsiooni panustavad? Sellel strateegial on ja peab olema mitu komponenti. Kindlasti on USA jõudude suurendamisel oma oluline roll. Suurem füüsiline kohalolek aitab läbi viia operatsioone, mis on hädavajalikud selleks, et luua vajalik foorum ja sillapea läbirääkimisteks rahumeelsete ning mõõdukate kohapealsete jõudude vahel. Oluline muutus viimaste aastate kõrval on kindlasti see, et lisaks Iraagi keskvalitsuse usaldusväärsuse kindlustamise kõrval on nii koalitsiooniväed otse kui ka keskvalitsus enam püüdnud saavutada otsekontakti kohalike hõimuliidritega. Võib isegi väita, et üks olulisemaid viimase aja järeldusi on see, et just selles dialoogis peitub esmane võimalus pingelõdvenduseks. Sama oluline on Iraagi armee väljaõpetamine, kus NATO treeningmissioonil on äärmiselt oluline osa täita. Kui hinnata Iraagi arengute perspektiivi mingilgi määral optimistlikult, siis võib lausa väita, et NATO koolitav roll Iraagis kindlasti kasvab ning võib ühel heal päeval muutuda juba olulisemaks kui tänane sõjaline operatsioon. Tänaseks on juba Iraagi relvajõudude kontrolli alla antud keskmisest rahulikumad lõunapoolsed provintsid.

Teiseks, milline on tänane seis? Selle artikli kirjutamise ajal hindab koalitsioonivägede uus ülem kindral David Petraeus USA Today’le antud intervjuus olukorda ettevaatlikult, kuid optimistlikult. Levinud poliitiline arusaam on, et praeguse strateegia paikapidavust ja esmaseid mõjusid hinnatakse siis, kui Eesti parlament alustab arutelusid Iraagi missiooni võimaliku pikendamise üle – s.t sügisel. Ometigi on täna ka USA sisepoliitikas määravaks argumendiks toored numbrid – vaatamata uuele strateegiale ja suurendatud kohalolekule oli ka maikuu langenute arvu poolest ameeriklastele traagiline. Samas võib seda reaalsuses pidadagi just uue strateegia ja Bagdadi julgeolekuoperatsiooni intensiivistumise hinnaks – intensiivistunud lahingutegevus ja kasvanud kontaktide arv vastupanuvõitlejatega tingib ka suurema hukkunute arvu. Poliitiliselt muutub olukord probleemseks siis, kui ka kolme-nelja kuu jooksul ei ole me statistilisel kõveral liikudes pinge haripunktist üle saanud.

Loomulikult on olukord keeruline. Iraagis on raske selgelt määratleda, kes on vastane. Iraagi operatsiooni algusejärgne rahulikkus asendus üsna kiiresti sunni vastupanuvõitlejate aktiivsuse ja rünnakutega koalitsioonijõudude vastu. Sellele järgnes šiiidi enamuse (keda Husseini sunni ülemvõimu ajal rängalt represseeriti) vastureaktsioon ja mitmete rühmituste teke, kelle eesmärgiks oli šiiite sunni rünnakute eest kaitsta ning selle eesmärgi nimel kasutati meetmeid, mida võib tinglikult etnilise „puhastamise” definitsiooni alla paigutada. See kõik meenutab tüüpilist kodusõda, mille sarnaseid on Stanfordi ülikooli professori James D. Fearoni (vt Foreign Affairs, märts-aprill 2007) järgi peale II maailmasõda peetud vähemalt 125 korral, sh 20 praegu asetleidvat. Kõik rühmitused on nõrgemini või tugevamini seotud mõne parlamendis esindatud demokraatlikult valitud poliitilise jõuga. Kui siia lisada asjaolu, et sunniitide ja šiiitide vastuolude ajalugu ulatub seitsmendasse sajandisse ja probleemide alguseks ei ole midagi vähemat kui küsimus sellest, kes on prohvet Muhammedi pärandi kaitsja, st pärija. Kuid mitte lootusetu. Lahendus peab peituma poliitilises kokkuleppes, mille eelduseks on minimaalne rahu ja stabiilsus ning usaldusväärne ja demokraatlikult valitud keskvalitsus, kes suudab ise Iraagi territooriumi kontrollida. Sellise olukorra tekitamiseks on Iraagi missioonil ka eesti sõjaväelased.

Eesti jaoks on Iraagi missioonil ka tugev poliitiline komponent, millel peab meie kaalutlustes olema aus ja arusaadav koht. Partnerlus ja heatahtlik koostöö Ameerika Ühendriikidega on Eesti Vabariigi iseseisvuse üks olulisi nurgakive. Selle partnerluse aluseks on vastastikune usaldus ning raskematel aegadel üksteise toetamine. Eesti rahva jaoks on sellel sõprusel suur väärtus. Ameeriklaste vankumatu toetus Eestile ning nõukogude okupatsiooni mittetunnustamise poliitika oli kriitiline Eesti iseseisvumispüüdluste realiseerimisel. Kohtudes Iraagis missioonil viibivate eesti sõjaväelaste ütles kaitseminister, et nende roll USA kiiretes toetusavalduses Eestile aprillikuu koduste rahutuste ajal on määrava tähtsusega ja täpselt nii see ongi. Seda argumenti ei saa ala- või ülehinnata.

Viimase aja sündmused Münchenis, Tallinnas, Moskvas, Samaaras ja mujal on kinnitanud meie Vene-suunalise välispoliitika suhtelist õigsust. Meil puudub vajadus, adekvaatsed meetmed ja elementaarne ühisosa läbirääkimiste platvormiks – mistahes teemal. Eesti ei ole Venemaa käsitluses riik koos nende tunnuste ja õiguste, mis ühel iseseisval ja sõltumatul riigil peaks olema. Järjepidev ja süsteemne sekkumine meie siseasjadesse – kuigi jällegi labane, läbinähtav ja üsna rumal – tõendab seda seisukohta enam kui küll. Samas on küsitav, kuivõrd on hetkeline Vene retooriline põhitelg seotud vene enda sisepoliitika tsüklilisusega ning lähenevate presidendi valimistega. Kuuldavasti ei ole veel järgmine president välja valitud ja põhjust enesekehtestamiseks on veel mitmel inimesel. Teisalt on mitmeid põhjuseid arvata, et Vene nüüdne käitumine on ideoloogiline ning lähtub selginenud käsitlusest Venemaa rollist maailmas ning sellele allutatud meetmetest ja tegevuskavast.

Veebruaris 2006 pidas Putini peamine poliitiline strateeg Vladislav Surkov Ühtse Venemaa poliitilisel seminaril ettekande, mis hiljem uue ametliku Kremli poliitilise doktriinina läbi Moskovskije Novosti ja muu meedia avalikkuse ette lekitati. Putini möödunud aasta 10. mail peetud iga-aastases „Olukorrast Föderatsioonis” kõnes Duumale legitimeerus see doktriin lõplikult. Surkovi kõnes joonistus selgepiiriliselt avalik kava pakkuda Vene rahvale teatavat sotsiaalset lepingut, millega aktsepteeritaks Ühtsed Venemaad kui Venemaa domineerivat poliitilist peavoolu ning see peegeldas Venemaa sotsiaalset, majandus- ja geopoliitilist trajektoori järgmise kümnendi jooksul nii, nagu selle arhitektid seda ise näevad. Üheparteiline valitsemine, energeetiline superjõud ja uued geopoliitilised konfliktid ja alliansid, marurahvusluse süvenemine Kremli vaikival nõusolekul, ortodoksi kiriku kasuks toimuv religioosne diskrimineerimine – need on kõik Kremli uue poliitilise doktriini osised. Viimase tilgana karikas on Surkovi arusaam Nõukogude Liidu rollist ja selle taagast – kõige positiivse kõrval oli seal ka napilt negatiivset – „nimelt ei olnud see piisavalt pragmaatiline ja ei suutnud inimeste materiaalseid vajadusi piisaval määral rahuldada.”

Venemaa on muutunud. Nii nagu ka Eesti on teistsugune riik peale aprillikuu sündmusi ning on eraldi arutelu koht, millise riigi mudelisse me oleme end ise viinud (andmata hinnanguid, kas see on hea või halb), nii on ka Venemaa areng Putini teise ametiaja jooksul lukustunud selgele trajektoorile. Selle selginemine ning teadvustamine on ka positiivsete järelmitega – segadus Venemaa tuleviku ümber on läbi saamas ning meil pole enam põhjust aktsepteerida Vene käitumist „at face value” – vastupidi, suutes mõista Vene uue pealiini eesmärke ja motiive (tagantjärgi tundub muidugi üsna rumalana idealistlik lootus, et Venemaast oleks võinud üldse kujuneda midagi muud…), on meil üsna lihtne aru saada ka nendest aktsioonidest ja provokatsioonidest, mida siin ja sealpool piiri oleme ka meie tunda saanud.

Venemaa on superjõud. Küsimus pole selle teesi realistlikkuses, vaid selles, et Venemaa täna ise tunnetab oma naftadollarite mõjul kasvavat jõudu ja käsitleb end ise maailmas just sellise poliitilise tegijana. Venemaa ei ole enam nõrk ja ei sõltu kellestki muust peale iseenda, Venemaa ei vaja oma partneritelt teeneid või tuge ning on suuteline mõjutama uue maailmakorra kujunemist. Selline on kahtlemata Venemaa juhtivate ideoloogide käsitlus iseendast.

Välispoliitika huvilistele aasta alguse üheks suurimaks sündmuseks Putini kõne Müncheni julgeolekupoliitika konverentsil. USA lühiajalist ebaedu Lähis-Idas ning sellest johtuvalt unipolaarse maailmakorra kuvandi murenemist täpselt naelapea pihta adresseeriv kõnes öeldi meile selgelt välja see, mida nõunike tasemel erinevatel üritustel ning esseedes juba ammu kuulda võis - Putini petrodollarite toel ülikiiresti tugevnevad kaitsestruktuurid ja kasvav enesekindlus on muutnud ka Vene ametliku välis- ja julgeolekupoliitilise retoorika julgemaks, jäigemaks ja vastanduvamaks.

Putini kõne oli tõepoolest väga reljeefne. Presidendi käsitlus globaalsetest kriisidest ja suurte jõudude globaalsest vastutusest, väga terav kriitika USA kui mandaadita maailma politseiniku rolli võtnud jõu suhtes, USAga vastanduv ideoloogiline nägemus ÜRO rollist ja tulevikust ning muidugi välistav suhtumine raketikaitsekilbi ehitamisse Euroopasse NATO egiidi all – see kõik on tänaseks saanud selgete kontuurjoontega Vene uue välispoliitika sisuks. Venemaal on iseseisev poliitika Lähis-Ida ja Hiina suhtes, mis on vastanduv USA ja Lääneriikide arusaamadele. Putini väga selged (olgugi et väärad ja kohati labaselt rumalad) väljaütlemised Samaaras Eesti vene rahvusvähemuse õiguste rikkumiste kohta – küsimus ei ole ju selles, kas Eestis kellegi õigusi rikutakse või mitte, vaid selles, et see riik, nagu ka raketikaitsekilbi tulevased võtmeriigid Ida-Euroopas kuuluvad Venemaa ajaloolisesse ning strateegilisse ruumi, kus tegutsemiseks ei ole vaja mitte Venemaa kui partnerriigi kooskõlastust, vaid Venemaa kui autonoomse superjõu nõusolekut.

Kus on väljapääs? Kas see on üldse olemas? Vastus peab kujunema teisel pool Atlandi ookeani. Kõik, mis toimub siinpool suurt lahte ei oma lähiperspektiivis maailmakorra kujunemisel suurt tähtsust. Milliseks muutub USA välispoliitika Vene suhtes ning kas see on Eestile ja meie partnerriikidele hea või halb? Kas USA aktsepteerib Venemaad kui autonoomset globaalset konkurenti ning kas see omakorda muudaks Venemaa välispoliitikat? See on Eesti jaoks kindlasti julgeolekupoliitilist lähiaastate kõige olulisem otsus. Meie roll on aga endiselt oodata ja teha enda jaoks toimunust ja toimuvast olulisi järeldusi.