Lastevanemate Liidu vastus haridusministrile
Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb EESTI LASTEVANEMATE LIIT
Eesti Lastevanemate Liidu mõtteid koolivõrgu korrastamisest
Austatud härra minister!
Palusite Eesti Lastevanemate Liidu ettepanekuid ja täpsustusi Haridus- ja Teadusministeeriumi pooltkavandatava koolivõrgu korrastamise kohta. Vabandame, et ei ole neid Teile siiani saatnud, kuid sellelon rida objektiivseid ja ka subjektiivseid põhjusi, millest peamine on infopuudus plaanitavate muuda-tuste eesmärkide, ajakava ning eeldatavate mõjude osas. Lootsime seda infot saada möödunud nädalaleplaanitud kohtumisest, mis aga kahetsusväärsetel põhjustel toimuma ei saanud.
Esmalt soovime Teile kinnitada, et Eesti Lastevanemate Liit toetab kõiki Teie ja ministeeriumi al-gatusi, mille eesmärgiks on lastele parema arengukeskkonna võimaldamine koolides ja ka mujal.
Meie käsutuses olev informatsioon pole kaugeltki piisav, kuid lähtudes meie põhjanaabrite ja enamikuteiste Euroopa riikide kogemusest, tundub meile, et põhikooli ja gümnaasiumi sisuline ja institut-sionaalne lahutamine on põhimõtteliselt õige samm, mis eeldatavasti teenib samaaegselt ka paremaarengukeskkonna loomise eesmärki.
Samas leiame, et olemasolevaid õppekavasid silmas pidades ei ole suurt vahet, kas õpe toimubpraegustes „keskkooli tüüpi“ (средняя школа) koolides, kus erivanused lapsed ühes koolimajas koosteadmisi omandavad või siis „puhastes gümnaasiumites“, kus viimast kolme õppeaastat õppivadnoored esimesest üheksast eraldatud on. Kahjuks puuduvad meile teadaolevalt ka uuringud, miskinnitaksid hetkel kehtiva õppekava rakendamise paremaid võimalusi just uut tüüpi koolides.
Seda et olemasolevad „keskkooli tüüpi“ koolid suudavad õppekava täitmist pakkuda võrdselt„puhaste gümnaasiumitega“ kinnitab meie meelest asjaolu, et (peaaegu) kõigist Eestis tegutsevatestgümnaasiumitest võime leida lõpetajaid, kes saavad ülikoolidesse soovitud erialale õppima, nagu kaneid, kes kooli lõpetamise järel ülikooli astuda ei soovigi. Et mõnes koolis on edasiõppijaid teistestrohkem, on samuti lihtsalt seletatav – ei püüa ju keegi teha võid vadakust, vaid ikka piimalt riisutudkoorest. Senikaua, kuni Eestis on koole, mis saavad endale õpilasi valida ja koole, mis võtavad vastusuurema selektsioonita eelkõige koduläheduse põhimõtet järgides, on ka nende lõpetajateedasiõppimise oodatavad osakaalud võrreldamatud.
Tahame eespoolöelduga viidata sellele, et gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist võiks toimudakoos olulise õppekavamuudatusega. Paari aasta eest lõppenud „uuendused“ olid kõigest senikehtinud õppekava kosmeetiline kohendamine, kus suuri sisulisi muudatusi ei tehtud – seda niiõppesisu kui ka mahtude osas. Oleme seisukohal, et gümnaasiumi õppekavas võiks õpilaste poolttõeliselt iseseisvalt valitavate ainete osakaal olla kaugelt suurem kui „riiklikult ette kirjutatutel“ –
Austatud härra minister!
Palusite Eesti Lastevanemate Liidu ettepanekuid ja täpsustusi Haridus- ja Teadusministeeriumi pooltkavandatava koolivõrgu korrastamise kohta. Vabandame, et ei ole neid Teile siiani saatnud, kuid sellelon rida objektiivseid ja ka subjektiivseid põhjusi, millest peamine on infopuudus plaanitavate muuda-tuste eesmärkide, ajakava ning eeldatavate mõjude osas. Lootsime seda infot saada möödunud nädalaleplaanitud kohtumisest, mis aga kahetsusväärsetel põhjustel toimuma ei saanud.
Esmalt soovime Teile kinnitada, et Eesti Lastevanemate Liit toetab kõiki Teie ja ministeeriumi al-gatusi, mille eesmärgiks on lastele parema arengukeskkonna võimaldamine koolides ja ka mujal.
Meie käsutuses olev informatsioon pole kaugeltki piisav, kuid lähtudes meie põhjanaabrite ja enamikuteiste Euroopa riikide kogemusest, tundub meile, et põhikooli ja gümnaasiumi sisuline ja institut-sionaalne lahutamine on põhimõtteliselt õige samm, mis eeldatavasti teenib samaaegselt ka paremaarengukeskkonna loomise eesmärki.
Samas leiame, et olemasolevaid õppekavasid silmas pidades ei ole suurt vahet, kas õpe toimubpraegustes „keskkooli tüüpi“ (средняя школа) koolides, kus erivanused lapsed ühes koolimajas koosteadmisi omandavad või siis „puhastes gümnaasiumites“, kus viimast kolme õppeaastat õppivadnoored esimesest üheksast eraldatud on. Kahjuks puuduvad meile teadaolevalt ka uuringud, miskinnitaksid hetkel kehtiva õppekava rakendamise paremaid võimalusi just uut tüüpi koolides.
Seda et olemasolevad „keskkooli tüüpi“ koolid suudavad õppekava täitmist pakkuda võrdselt„puhaste gümnaasiumitega“ kinnitab meie meelest asjaolu, et (peaaegu) kõigist Eestis tegutsevatestgümnaasiumitest võime leida lõpetajaid, kes saavad ülikoolidesse soovitud erialale õppima, nagu kaneid, kes kooli lõpetamise järel ülikooli astuda ei soovigi. Et mõnes koolis on edasiõppijaid teistestrohkem, on samuti lihtsalt seletatav – ei püüa ju keegi teha võid vadakust, vaid ikka piimalt riisutudkoorest. Senikaua, kuni Eestis on koole, mis saavad endale õpilasi valida ja koole, mis võtavad vastusuurema selektsioonita eelkõige koduläheduse põhimõtet järgides, on ka nende lõpetajateedasiõppimise oodatavad osakaalud võrreldamatud.
Tahame eespoolöelduga viidata sellele, et gümnaasiumiosa lahutamine põhikoolist võiks toimudakoos olulise õppekavamuudatusega. Paari aasta eest lõppenud „uuendused“ olid kõigest senikehtinud õppekava kosmeetiline kohendamine, kus suuri sisulisi muudatusi ei tehtud – seda niiõppesisu kui ka mahtude osas. Oleme seisukohal, et gümnaasiumi õppekavas võiks õpilaste poolttõeliselt iseseisvalt valitavate ainete osakaal olla kaugelt suurem kui „riiklikult ette kirjutatutel“ –
praegune süsteem, kus kõik õpilased peavad õppima (väikeste variatsioonidega) kõiki õpeaineid,kuulub paraku samasse ajajärku kui „keskkooli tüüpi“ koolid ning tuleks koos vastava koolitüübikaotamisega ajaloo prügikasti saata.
Meile valmistab muret ka asjaolu, et paljud allesjäävad põhikoolid ei pruugi peale kavandatavaidmuudatusi enam suuta pakkuda kvaliteetset õpet. Olukorras, kus väikese kooli gümnaasiumiosalikvideeritakse, võivad koolidest ära kaduda paremad aineõpetajad, kes „kolivad“ koosgümnaasiumõpilastega suurematesse keskustesse, sest koos gümnaasiumiosaga kaob ära suur osanende tööst. Neid õppeaineid, mis ühes keskmise suurusega põhikoolis suudavad tagada õpetajalenormikohase koormuse ja palga, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Oleks äärmiselt kahetsusväärne kuigümnaasiumihariduse tugevdamise sildi all toimuks alles jäävate põhikoolide nõrgendamine. Olemearvamusel, et radikaalseid muudatusi ei tohiks koolivõrgus esile kutsuda enne, kui on tagatud piisavalhulgal kvaliteetsete ning kaasaegseid õppevahendeid ja õpetamismeetodeid kasutama õpetatud „multi-õpetajate“ (keemia-bioloogia-füüsika-geograafia; ajalugu-inimeseõpetus-loodusõpetus-võõrkeel vms)olemasolu kõikides allesjäävates koolides.
Austatud härra minister, võib-olla oleks õigem alustada koolivõrgu korrastamist hoopis sellest, etHaridus- ja Teadusministeerium esitab meie kõrgkoolidele tellimuse uut tüüpi õpetajate koolitamiseksning vaatab tõsiselt üle ülikoolides hetkel toimuva ette valmistamise? Meile, kui ülikoolide oludega küllmitte väga kursis olevatele isikutele tundub, et neis toimuv õpetajakoolitus ei arvesta enamasti XXIsajandi muutunud oludega – muutunud õpilaste ja kodude huvide ja ootustega, muutunud tehnilisekeskkonna ega ka uusimate ning atraktiivsemate õppimis- ja õpetamismeetoditega, vaid kipub kinniolema veel möödunud kui mitte ülemöödunud sajandis. Justnimelt kvalifitseeritud ja heade õpetajatepuudus võib saada Teie poolt kavandatavate uuenduste edule suurimaks takistuseks.
Kolmandaks tekitab meis sügavaid kõhklusi uue koolivõrgu puhul gümnaasiumihariduse kättesaa-davuse tagamine kõikidele soovijatele. Kuna keskhariduse omandamine on Eesti Vabariigisvabatahtlik, siis pelgame, et gümnaasiumite koondumisel suurematesse keskustesse võib paljudekehvemal järjel peredele juurdepääs keskharidusele oluliselt halveneda – kaasnevad ju kodust kaugelekooli käimisega terve hulk selliseid kulusid (sõidu-, toidu- ja elamiskulud), mida kodus elaval õppuril eiole. Samuti lisandub (igapäevaselt?) kaugele kooli sõitmisel mõttetu ajakulu, mida praegu on võimalikkasutada näiteks huvitegevuses osalemiseks.
Täna pendeldavad paljud täiskasvanud kodu ja keskuste vahel, sest neil puudub võimalus kodu lähedalkvalifikatsioonile vastavat (sageli aga üldse mingit) tööd leida. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui tule-vikus peaksid sama moodi hakkama pendeldama juba ka vanemate klasside õpilased. Ütlete, et alterna-tiiviks pendeldamisele võiksid olla õpilaskodud? Kui paljude linnades tegutsevate koolide juures selli-sed kodud olemas on? Kes ja millal peaks need ehitama? Kes nende ehitamist neis elamistfinantseerima? Õpilaskodus elamisel, aga kooli ja kodu vahel edasi-tagasi pendeldamise tõttu parata-matult pikemaks venivate koolipäevade jooksul ei piisa lapsele enam ühest einest – kes kompenseeribperedele sellega seonduvad kulud?
Taolisi väga paljude perede jaoks puhtmajanduslikke, hariduse sisu ja kvaliteeti mittepuutuvaidküsimusi on veel ja veel. Ja mida peavad tegema need pered, kes soovivad oma lapsi kuni nendetäisealiseks saamiseni kodus kasvatada ja seeläbi nende arengut suunata ja mõjutada? Kas nende jaoksluuakse mingisugunegi alternatiivne võimalus ilma pendeldamise ja/või õpilaskodutagümnaasiumihariduse omandamiseks?
Austatud härra minister, võib-olla oleks õigem alustada koolivõrgu korrastamist hoopis sellest, etHaridus- ja Teadusministeerium esitab meie kõrgkoolidele tellimuse uut tüüpi õpetajate koolitamiseksning vaatab tõsiselt üle ülikoolides hetkel toimuva ette valmistamise? Meile, kui ülikoolide oludega küllmitte väga kursis olevatele isikutele tundub, et neis toimuv õpetajakoolitus ei arvesta enamasti XXIsajandi muutunud oludega – muutunud õpilaste ja kodude huvide ja ootustega, muutunud tehnilisekeskkonna ega ka uusimate ning atraktiivsemate õppimis- ja õpetamismeetoditega, vaid kipub kinniolema veel möödunud kui mitte ülemöödunud sajandis. Justnimelt kvalifitseeritud ja heade õpetajatepuudus võib saada Teie poolt kavandatavate uuenduste edule suurimaks takistuseks.
Kolmandaks tekitab meis sügavaid kõhklusi uue koolivõrgu puhul gümnaasiumihariduse kättesaa-davuse tagamine kõikidele soovijatele. Kuna keskhariduse omandamine on Eesti Vabariigisvabatahtlik, siis pelgame, et gümnaasiumite koondumisel suurematesse keskustesse võib paljudekehvemal järjel peredele juurdepääs keskharidusele oluliselt halveneda – kaasnevad ju kodust kaugelekooli käimisega terve hulk selliseid kulusid (sõidu-, toidu- ja elamiskulud), mida kodus elaval õppuril eiole. Samuti lisandub (igapäevaselt?) kaugele kooli sõitmisel mõttetu ajakulu, mida praegu on võimalikkasutada näiteks huvitegevuses osalemiseks.
Täna pendeldavad paljud täiskasvanud kodu ja keskuste vahel, sest neil puudub võimalus kodu lähedalkvalifikatsioonile vastavat (sageli aga üldse mingit) tööd leida. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui tule-vikus peaksid sama moodi hakkama pendeldama juba ka vanemate klasside õpilased. Ütlete, et alterna-tiiviks pendeldamisele võiksid olla õpilaskodud? Kui paljude linnades tegutsevate koolide juures selli-sed kodud olemas on? Kes ja millal peaks need ehitama? Kes nende ehitamist neis elamistfinantseerima? Õpilaskodus elamisel, aga kooli ja kodu vahel edasi-tagasi pendeldamise tõttu parata-matult pikemaks venivate koolipäevade jooksul ei piisa lapsele enam ühest einest – kes kompenseeribperedele sellega seonduvad kulud?
Taolisi väga paljude perede jaoks puhtmajanduslikke, hariduse sisu ja kvaliteeti mittepuutuvaidküsimusi on veel ja veel. Ja mida peavad tegema need pered, kes soovivad oma lapsi kuni nendetäisealiseks saamiseni kodus kasvatada ja seeläbi nende arengut suunata ja mõjutada? Kas nende jaoksluuakse mingisugunegi alternatiivne võimalus ilma pendeldamise ja/või õpilaskodutagümnaasiumihariduse omandamiseks?
Neljandaks ja viimaseks tahaksime Teile meelde tuletada, et kool ei ole (eriti väiksemas kohas) mitteainult hariduskombinaat – kool on kogukonna vaimse elu keskus.
Jah, koolimajad küll säilivad, aga kas ka kõik need tegevused, mis siiani koolides toimunud on? Kuikaovad ära vanemad õpilased, kes sageli koos täiskasvanutega osalevad taidluskollektiivides javabaajategevustes, siis kas need tegevusedki enam jätkuvad? Koondades õpilasi suurematessekoolidesse kokku, me sisuliselt hoopis ju suurendame koolipidajate kulusid koolidesse alles jäävateõpilaste kohta, sest majad vajavad kütmist-valgustamist-koristamist sõltumata sellest, kas seal õpibnelisada või kolmsada või kasvõi napilt sadakond last ning siit võib koolipidajail tekkida soov javajadus (nagu kahetsusväärselt Pühajärve kooli näitel nägime) väikekoolide täiendavakssulgemiseks.
Härra minister! Selle asemel, et arutada avalikkuse ja huvigruppidega kas gümnaasiumis peab õppima252 või 540 (aga miks mitte 178 või 361) õpilast, kutsume Teid arutama hoopis selle üle, midasoovitakse tänapäeva Eestis nimetada „hariduse kvaliteediks“ ja „hariduse kättesaadavuseks“ võierinevates kooliastmetes võimaldatava „hariduse eesmärkideks“, milliseid õppemeetodeid tuleksõpetamisel eelistada või millistele väärtustele kasvatusprotsessis rõhuda ning mõtestama üheseltja kõigile mõistetavalt lahti mida tähendavad Eesti Vabariigi Põhiseaduse §37 öeldud laused: „igaühelon õigus haridusele“ või „et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikudomavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi“ või „laste hariduse valikul on otsustav sõnavanematel“.
Võib ju kõlada irisemisena ning tunduda pidurdamisena, kui nõuame enne lõpliku otsuse tegemist põh-jalikke teadusuuringuid (kasvõi oodata ära käimasoleva rahvaloenduse tulemused), kuid uskuge, see eitulene mitte meie pahatahtlikkusest ning püüdest Teie poolt käivitatud protsesse pidurdada, vaidsiirast palvest mitte riskeerida meie laste tulevikuga, sest nii nagu Teiegi, soovime ka meie omalastele parimat. Juhul kui Teie käsutuses uuringuid või muid teaduslikke materjale, mis on olnudkavandatavate muudatuste aluseks, oleksime tänulikud kui võimaldaksite ka meil nendega tutvuda.
Eestis on siiani toimunud kolm rahvusliku kasvatuse kongressi: 1927, 1935 ja 1996. aastal. Võib-ollahaarate Teie kui rahvuslik-konservatiivsesse erakonda kuuluv minister nüüd, kuusteist aastat pealeviimase toimumist ning enne plaanitavate drastiliste ümberkorralduste käivitamist initsiatiivi ningkutsute kokku IV rahvusliku kasvatuse kongressi, kus kõigi eelpool (aga ilmselt ka paljude teistesotsiaalpartnerite ning kooliharduse valdkonnas tegutsevate isikute ja organisatsioonide poolt)püstitatud küsimuste ja probleemide üle väärikaimad ning informeerituimad isikud avalikult arutadasaaksid?
Sügava lugupidamisega ning jätkuvale diskussioonile lootes,Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liikmed:
Enn Kirsman,Aivar Haller jaValdek Rohtma
Tallinnas 15.veebruaril 2012.a
Jah, koolimajad küll säilivad, aga kas ka kõik need tegevused, mis siiani koolides toimunud on? Kuikaovad ära vanemad õpilased, kes sageli koos täiskasvanutega osalevad taidluskollektiivides javabaajategevustes, siis kas need tegevusedki enam jätkuvad? Koondades õpilasi suurematessekoolidesse kokku, me sisuliselt hoopis ju suurendame koolipidajate kulusid koolidesse alles jäävateõpilaste kohta, sest majad vajavad kütmist-valgustamist-koristamist sõltumata sellest, kas seal õpibnelisada või kolmsada või kasvõi napilt sadakond last ning siit võib koolipidajail tekkida soov javajadus (nagu kahetsusväärselt Pühajärve kooli näitel nägime) väikekoolide täiendavakssulgemiseks.
Härra minister! Selle asemel, et arutada avalikkuse ja huvigruppidega kas gümnaasiumis peab õppima252 või 540 (aga miks mitte 178 või 361) õpilast, kutsume Teid arutama hoopis selle üle, midasoovitakse tänapäeva Eestis nimetada „hariduse kvaliteediks“ ja „hariduse kättesaadavuseks“ võierinevates kooliastmetes võimaldatava „hariduse eesmärkideks“, milliseid õppemeetodeid tuleksõpetamisel eelistada või millistele väärtustele kasvatusprotsessis rõhuda ning mõtestama üheseltja kõigile mõistetavalt lahti mida tähendavad Eesti Vabariigi Põhiseaduse §37 öeldud laused: „igaühelon õigus haridusele“ või „et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikudomavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi“ või „laste hariduse valikul on otsustav sõnavanematel“.
Võib ju kõlada irisemisena ning tunduda pidurdamisena, kui nõuame enne lõpliku otsuse tegemist põh-jalikke teadusuuringuid (kasvõi oodata ära käimasoleva rahvaloenduse tulemused), kuid uskuge, see eitulene mitte meie pahatahtlikkusest ning püüdest Teie poolt käivitatud protsesse pidurdada, vaidsiirast palvest mitte riskeerida meie laste tulevikuga, sest nii nagu Teiegi, soovime ka meie omalastele parimat. Juhul kui Teie käsutuses uuringuid või muid teaduslikke materjale, mis on olnudkavandatavate muudatuste aluseks, oleksime tänulikud kui võimaldaksite ka meil nendega tutvuda.
Eestis on siiani toimunud kolm rahvusliku kasvatuse kongressi: 1927, 1935 ja 1996. aastal. Võib-ollahaarate Teie kui rahvuslik-konservatiivsesse erakonda kuuluv minister nüüd, kuusteist aastat pealeviimase toimumist ning enne plaanitavate drastiliste ümberkorralduste käivitamist initsiatiivi ningkutsute kokku IV rahvusliku kasvatuse kongressi, kus kõigi eelpool (aga ilmselt ka paljude teistesotsiaalpartnerite ning kooliharduse valdkonnas tegutsevate isikute ja organisatsioonide poolt)püstitatud küsimuste ja probleemide üle väärikaimad ning informeerituimad isikud avalikult arutadasaaksid?
Sügava lugupidamisega ning jätkuvale diskussioonile lootes,Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liikmed:
Enn Kirsman,Aivar Haller jaValdek Rohtma
Tallinnas 15.veebruaril 2012.a
Madrats, millega kõik magavad aga mida keegi ei armasta.
Valides 105, annad hääle majanduslangusele, 60 000 töötule, kriisi viidud majandusele, 
Loading ...
