Ligimesearmastus

Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta ajaveeb

Ligimesearmastus ning emalikult hoolivsuhtumine on nii sotsiaalpoliitika kui ka paljude teiste poliitikatealusväärtus.

Sotsiaalpoliitika Eestis vajab senisest paljuenam sihiseadmist ja mõtestamist. Sotsiaalpoliitikat on peetud nagu miskikshädapäraseks, mida tehakse peaaegu et ainult selleks, et keegi aia taha mässamaei tuleks. Tegelikult on sotsiaalpoliitika eesmärk, vähemalt konservatiivsestmaailmavaatest lähtuvalt, kõikidele inimestele inimväärsete võimalustetagamine. Reeglina tähendab see võimalusi ja eeldusi jõukohaseks panustamiseksnii iseendaga toimetulekuks kui ka töö tegemiseks. Ligimesearmastus kristlikualusväärtusena on omal kohal ka ilmalikus Eestis, on ju sotsiaalpoliitika mõtepidada teist inimest enda kõrval sama väärtuslikuks.

Angela Merkel on asja lühidalt kokku võtnud:sotsiaalne on kõik, mis töökohti loob.
Eesti sotsiaalpoliitikas on nappe vahendeidarvestades väga palju hästi ja südamega tehtud. Lisan mõned sihiseaded, mis onmaailmavaateliselt olulised.

Esimene tees. Eesti rahva püsimine on meiekõige suurem eesmärk. Lapsi ja inimeste eluiga ei mõjuta sugugi ainult needseadused, mille pealkiri nõnda ütleb. Kõikideleseadustele, mis laste ja lastega perede olukorda või inimeste tervist jaeluiga mõjutavad, tuleb teha ennevastuvõtmist mõjude analüüs. Nii õpib seadusandja laste huvide arvestamineiga otsuse juures samasugusel moel, nagu me täna arvestame keskkonnamõjudega. Lilledeja liblikate kaitse ja neile võimalike tekkivate mõjude analüüs on kahtlemataoluline ja tänuväärne, ent iga elujaatav liik tegeleb ikka oma liigikaaslastekestlikkusega ka.

Teine tees. Eirame erivajadusi positiivsesmõttes! Meie eesmärk on ju ühiskond, kus kõigil on oma koht ja ülesanne, seegatuleks inimesi toetada igati olema oma eripäradele vastavalt toetatud, entikkagi täisväärtuslik ühiskonna liige.Eestis on rekordarv erivajadustega koolilapsi, vähemasti paberite järgi. Eestison näiteks puue alkoholismist tingitud depressioon, mille eest makstaksepuudetoetust. Loomulikult tuleb iga inimese eripäraseid vajadusi arvestada jaerivajadustega inimesi toetada, ent sellega ei tohiks kaasneda liiga jäikaliigitamist, mis lõpuks töötab suurema segregatsiooni suunas. Näiteksühtluskooli mõte on ikkagi erinevate vajadustega lapsi koos õpetada, mitte neideritaolistesse klassidesse jagada, seda veel rahastamismudelitega kõigitisoosides.

Kolmas tees. Süsteemne varajane märkamine onkõige tõhusam. Laste huvides ja hilisemate murede vähendamiseks tuleb Eestiskasutusele võtta süsteemne varajasemärkamise ja selleks laste ülevaatuse kord, mis on seotud ka vanematevastutusega. Sarnase ettepaneku on teinud ka perearstid, lastekaitsjad jaalgklasside õpetajad, samuti lasteaednikud. Ka eakate murede varasem märkamine onoluline. Kõige kiirem viis siin tulemusi saavutada on pakkuda eakatele rohkemvõimalusi vajalik olla, oma nõu anda – meil kipub see põlvkondade järjepidevusikka väga ära kaduma. Kui inimesel on rohkem suhtlusvõimalusi, siis on karohkem võimalusi muresid kiiremini lahendada. On isegi mõned poliitilisedmeetmed, kuidas seda asja väheke paremaks saaks aidata.