Arhiiv aja järgi detsember, 2010

Eesti poliitikat kujundab lühinägelikkus ja omakasu

30. detsember 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Märt Meesak
Valimised taaskord lähenevad ja jällegi on tõusnud päevakorda poliitikute tegemised, arusaamad ja kes siis ikkagi millest lugu peab. On räägitud sellest, et üha enam otsuseid koondub erakondade tagatubadesse ja ikka ja jälle tuleb kuskilt välja nn „vene kaart“. Tegelikult on neid muresid, millele keskenduda aga hulga enam.

Uskumatul kombel on juba mitmed valimised järjest suutnud paar erakonda enda vastandumisega kogu valimiste auru endale tõmmata. Olgu selleks siis „vene kaart“, valged jõud ja mustad jõud (seda siis eestluse vastu ja poolt mõttes) ning vaesed ja rikkad. Samas on see kõik vana plaat, mis taaskord tundub, et 6. märtsi lähenedes aina valjemalt mängib ja aina enam kogu muu summutab. Üks pool saab omad hääled ja teine pool ülejäänud ja mõned pudenevad ka teistele. Töö tehtud ja taas hea neli aastat kindlustatud. Uskumatu, aga Eesti valija läheb sellega ikka ja jälle kaasa.

Tegelikud mured ja valupunktid poliitilistes mängudes on aga hoopis mujal. Üks suurem mäng on ammu olnud valijate eest peidus ja see on teema- kes on ikkagi tegelikud otsustajad erakondade tagatubades ja kas kogu mängu juhib rahvas, minister, linnapea või hoopis mõne erakonna poliitnõunikud, noored kontorihaid. Meedias on esile kerkinud ka mõningased nimed, kes võiks need olla, kuid see teema kaob alati vaikselt ja kärata. Teemaks on kerkinud noored poliitikud ja neile on pandud lihtsustatud silt- poliitbroiler, saamata aru, kellele kõlbab seda panna ja kellele mitte. Ainus kriteerium- noor, ei saa olla aluseks. Siin tekib juba siis ka küsimus- kui noor on noor, et kanda seda silti. Kas noor on vanusest tulenev, poliitkogemusest tulenev või millestki muust?

Samas jah, need broilerid on isegi olemas, kuid suuremad broilerid on ehk need, kes oma nimel otsusteid ei tee, vaid niite tõmbavad. Õigemini on nad siis erakonna kontoris ja arvavad teadvat poliitelust kõike. Kogu oma kogemuse on nad hankinud õpikust. Paljude erakondade otsused sünnivad ühe, kahe antud noore koordinaatori, nõuniku, büroojuhi või taolise noore suvast. Miks on Eesti suurima linna linnapea saatjaskonnas palju noori naisi? Kui palju omavad nad tegelikult sõnaõigust? Mis kogemus neil elus on, et nõu anda? See on ainult üks näide, näiteid on teisigi. See on ohtlik, mitte ainult valijatele, kes saavad näha seda mida neile näidata tahetakse, vaid ka erakondadele endale. Nad ei teagi, mis neil tegelikult kuskil toimub ja kes mängu juhib.

Omal ajal tõi ResPublica ühe hea omaduse erakondade otsustesse, see oli sisevalimised ja arutelud kõikidel teemadel. Tuleb nõus olla, et see süsteem oli manipuleeritav, kuid see enamjaolt toimis. Praegu aga olukord paranenud ei ole ja otsused sünnivad nende käes, keda me ei näe ega tunne ja kes neid enda nimel ei tee.

Teine suur poliitiline künnis, mida ei ületata mõjuvatel põhjustel on haldusreform. Miks ei ole teatud erakonnad seda senimaani tegelikult toetanud ja ajavad taga vabatahtlikkust ja muid vabandusi. Selleks on mitu põhjust, mida ehk valijad ei ole aru saanud. Neile aetakse ikka ja jälle vanat head „plaati“, et see tekitab ääremaid ja kogu elu kaob maalt ei teagi kuhu. Kõik otsused hakatakse tegema kuskil mujal ja tavaline elanik ei saa enam mingit kasu omavalitsusest ja kogu piirkonnast kaob omanäolisus. Sõnades ilus kuulata, kuid reaalsus on hoopis midagi muud.

Täna toimub kohalikul tasandil kogukonna pimestamine, omakasu eesmärgil. Iga majanduslikult mõtlev inimene saab aru, et 15-20 miljoni kroonise eelarvega omavalitsus ei ole väga efektiivne ja jätkusuutlik oma elanikele kõike teenuseid maksimaalselt pakkuma, mida temalt oodatakse. Seda olukorras, kus kogu omavalitsuste aur läheb enamjaolt riigi süüdistamistele mitte lahenduste leidmisele. Oluline on ka see, kus suurte palkade, preemiate ja muude hüvede maksmisteks on ametnikud alati raha leidnud, kuid lume lükkamiseks, külade valgustamiseks ja kogukonna elutähtsate tegevustesse investeerimiseks mitte. Siis on alati hea näidata näpuga riigile ja otsida süüdlasi mujalt. Õnneks on ka omavalitsusi, kes antud strateegiat ei kasuta ja töötavad elanikele niipalju kui neil selleks võimalusi on.

Mida väiksem on omavalitsus seda kergem on selle elanikke manipuleerida. See on põhjus, miks haldusreform pole teoks saanud. See kaotaks võimaluse rohkematele erakonna toetajatele mõnusaid ametikohti pakkuda, endale preemjaid jagada ja kohalikke manipuleerida omale sobiva erakonna poolt hääletama. Seda nii hüvede pakkumise kui kogu halvasti oleva kellegi teise kaela ajamisega. See töötab ühte kuuluva klanni heaks, kohalikust tasandist, kuni erakonna tagatubadesse välja. Miks muidu on alati nii, et kus piirkonnas on mõnel erakonnal enim omavalitsusjuhte, seal on ka nende esinumbri toetus kõige suurem.

Mis annab õiguse maksta preemiat sellise töö eest nagu eelarve distsipliinist kinni pidamine, ette pandud ülesannete täitmise ja üldse toreda olemise eest. Aga mille eest põhipalka saadakse, see jääb arusaamatuks. Kas siis nende eelmiste tegevuste mitte tegemisel oleks antud ametnikud veel oma koha peal? Eraettevõtluses kindlasti mitte, kuid kohalikul tasandil on kõik võimalik.
Siit aga tulevadki esile mustad ja valged jõud. Nende mõõdikuks võib olla Eesti meelsus, kuid võiks hoopis rohkem olla ausus ja valelikkus ning omakasu ja mitte. Seda jama saab murda ainult ühte moodi- valima minnes ja valitavate (erakond, kandidaat) sisse vaadates.

Avaldatud Delfi Rahva Hääles 20.12.2010

Põhja-Tallinn 2010 ja edasi

30. detsember 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Andres Herkeli ajaveeb
Mõtisklus poliitikast ja kodanikuühiskonnast Mind seob Põhja-Tallinnaga pea pool elu ja hulk kogemusi. Esimene suurem linnaosale suunatud algatus oli allkirjade kogumine Bekkeri naftasadama vastu ja siis tuli peagi koos Pelgulinna Seltsiga veetud aktsioon Stroomi parkmetsa kaitseks. Bekkerisse naftasadamat ei tulnud ja Stroomi mets on alles, ehkki linna üldplaneering näeb endiselt ette autotee rajamise läbi metsa. Tõsi, lähiaastatel see kava ilmselt ...

Herkel: Põhja-Tallinn 2010 ja edasi

30. detsember 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / IRL Põhja-Tallinna osakond

Mõtisklus poliitikast ja kodanikuühiskonnast

Mind seob Põhja-Tallinnaga pea pool elu ja hulk kogemusi. Esimene suurem linnaosale suunatud algatus oli allkirjade kogumine Bekkeri naftasadama vastu ja siis tuli peagi koos Pelgulinna Seltsiga veetud aktsioon Stroomi parkmetsa kaitseks.

Bekkerisse naftasadamat ei tulnud ja Stroomi mets on alles, ehkki linna üldplaneering näeb endiselt ette autotee rajamise läbi metsa. Tõsi, lähiaastatel see kava ilmselt käiku ei lähe.

Aga miks heietada vanust asjust, lahkuv 2010. aasta vajab kokkuvõtmist. Põhja-Tallinnas on palju rõõmustavat. Eeskätt on Kalamaja ja Pelgulinna puitasumites keema löönud iselaadselt ergas elu, mis annab märku soovist hoida miljööväärtuslikku keskkonda ja üheskoos midagi ära teha.

Ärkav kodanikuühiskond võtab üha enam enda kanda need rollid ja ülesanded, millega linnavalitsus ja volikogu poliitikud ei ole siiani toime tulnud. Võtame planeeringute menetlemise. Varem saatis seda tihti „ebakompetentne üksmeel” ja kodanike sekkumatus. Nüüd saadab seda Telliskivi Selts ning miljööteadlike ehitusmääruste olemasolu. Seltsi esindaja on nüüd ka halduskogu maakomisjonis.

Põhja-Tallinna üldplaneering annab ainet mõtisklemiseks. Millist linna me tahame? Aastaid kestnud industriaalne arenguversioon on nüüd muutunud kinnisvaraomanike unistuseks tiheasustatud city’st. Jutud Paljassaare täitmisest kõrghoonetega, Sitsimäe tornist, aga ka Merimetsa ja Hipodroomi arendustest või Balti jaama turu täiehitamisest on selle mõtteviisi viljad.

Kuid kust tulevad Põhja-Tallinna mitmed kümned tuhanded uued elanikud? Sellist kasvu ei eelda Eesti demograafiline seis, samuti ei oota me suurt immigratsioonilainet. Minu arust on just praegu õige aeg saavutada murrang mõtteviisis.

Põhja-Tallinn on säästlik, miljööväärtuslik elukeskkond. Siin on hinnalised vanad puitasumid, mida piirab mitte üleliia tihe kortermajade vöönd. Kopli kaubajaama kasutus on vähenenud sedavõrd, et sellest võib tulevikus saada Pelgulinna ja Kalamaja ühendav roheala. Ka Paljassaar ja Stroomi mets tuleb korda teha ning uushoonestusele seada realistlikud piirid. Kõige loomulikum elanike juurdekasv on see, et siia asunud noortel peredel on lapsed.

Seni on kodanikuinitsiatiiv olnud kaitseasendis ja tõrjunud ülepaisutatud projekte. Nüüd tuleb anda visioon rohelisest linnaosast, et lõpeks õhulosside ehitamine.

Kuid siin tekib järgmine küsimus: milline on poliitiline võimekus nende eesmärkide saavutamiseks? Asumiseltsid määratlevad end mõistetavalt mittepoliitiliste organisatsioonidena. Samas on mitmed erakonnad ja poliitikud olnud huvitatud koostööst, kuid kindlasti ka Telliskivi Seltsi ümber tekkinud aupaistest. Kõrvale on jäänud ehk üksnes Keskerakond. Kummati on aga just nendel kõige enam mandaate linnavolikogus – tõsi, mitte tänu Kalamaja ja Pelgulinna, vaid pigem tänu Kopli ja Pelguranna häältele.

Järelikult ei ole asumiseltside hääle kuulda võtmine kuidagi tagatud. Toon näite. Linnavalitsus tuli 2010. aasta kevadel ootamatult välja kavaga muuta Kalamaja tasuliseks parkimisalaks. Kodanikuinitsiatiiv peatas selle, aga mitte tänu linnavalitsuse mõistvale suhtumisele, vaid sellepärast, et probleemile koondus üle-eestiline tähelepanu ja jant muutus piinlikuks. Uue meedia võimaluste kasutamine ning facebook’is kiirelt liitunud kahe ja poole tuhande liikmeline infokeskkond oli midagi, millega võimupoliitikud ei arvestanud. Lisaks hakkasid kohalikud elanikud ise majast majja küsitlust korraldama. Ja see tõi murrangu.

Kõige praktilisem küsimus on see, kuidas saavutada tark dialoog. Kui kodanikuinitsiatiiv poliitika rolle üle võtab, siis on see tervitatav ning vastab poliitika olemuslikule mõttele. Ta ei saa seda teha üksnes eitusega ja millegi vastu allkirju kogudes – seda on Põhja-Tallinnas korduvalt tehtud –, vaid eeskätt positiivse programmiga. Teiselt poolt peab poliitiline tasand vastu tulema, et olla sellise programmi jaoks mõistev ja avatud.

Lõpuks on just vabatahtlik tegevus see, mis ühiskonda kõige paremini edasi viib. See on kõige odavam ja samas tagab inimeste omavaheline suhtlus igas mõttes turvalisema elukeskkonna. Ja seda me tahame!


Autor: Andres Herkel, Põhja-Tallinna halduskogu liige

Looming ausse, kindlustunne kultuuritegijaile

30. detsember 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Liisa Pakosta kooselublogi


IRL'i kultuuriprogramm on järgnevaks perioodiks mu meelest läbi aegade parim (suurmad tänud Ando Kivibergile, Berit Teeäärele ja Kaarel Ojale), sestap lubage tutvustada, siin see on:      
             
Iseseisvuse taastamisele järgnenud 20 aastal oli meie peamine tähelepanu oma riigi arendamisel suunatud sellele, et tagada riigi ja ühiskonna toimimiseks majanduslik alus. Selle kõrval on kultuuri säilimise tagamine ja areng olnud mõnevõrra vähema tähelepanu all. Ometi on Eesti riigi sünni ja kestvuse aluseks just idee ja usk ideaalidesse, mida toidab kunstiline väljendus ja loovus.
Isamaa ja Res Publica liidu sooviks on luua oluliselt paremad tingimused rahvusliku kultuuri edenemiseks ja õitsenguks, loomemajanduse edenemiseks  ning võimalused kodanike loovuse vabaks arenguks, sest põhiseaduse kohaselt peab Eesti riik tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
1. Kaasame kultuurivaldkondade esindajad poliitika kujundamisse
Poliitika peab lähtuma nende valdkondade vajadustest, mille tegevust see reaalselt korraldab. Süsteemne koostöö valdkonna esindajate, ekspertide ja kultuuriministeeriumi vahel peab saama arengu- ja tegevuskavade koostamise põhimõtteliseks aluseks. Kultuuriministeeriumi roll on olla altpoolt tulevate valdkonnapõhiste algatuste administratiivne tugistruktuur.
Selle saavutamiseks:
Loome toimivad ja regulaarsed koostöövormid (nõu- ja mõttekojad, töörühmad ja ümarlauad) valdkondade esindajate kaasamiseks poliitika kujundamisse ja valdkondlike arengukavade koostamisse.
Korraldame iga kahe aasta järel kõiki kunstivaldkondi kaasava ja põhjalikult ette valmistatud kultuurifoorumi.
Lihtsustame loomeliitude asutamist, et soodustada uute ja tänapäevaste ühenduste teket. Kaasame tegutsevad loomeliidud aktiivselt loominguliste töötajate olukorra parandamisse ning kultuuripoliitika kujundamisse.
2. Muudame kultuuriinstitutsioonide rahastamise eesmärgipõhiseks
Mitmeaastane rahastamine. Loome süsteemi, kus kultuuriorganisatsioonide riigieelarvest rahastamise maht garanteeritakse pikemaks ajaks kui üks aasta. Vaid aastased eelarveotsused piiravad kultuuriorganisatsioonide tegevust praktikas väga otseselt – näiteks tunnustatud ooperi- või balletilavastaja kutsumine või välisnäituse toomine Eestisse eeldab reaalsuses kokkulepet ja eelarvekindlust enam kui kahe aasta peale ette.
Sõltumatus omandivormist. Mitmeaastaste toetuste süsteem loob kunstivaldkonnas reaalse konkurentsi ning võimaluse toetada institutsioonide asemel oma tippvormis olevate elujõuliste loovkollektiivide tegevust. Rahastamisotsuste tegemisel tuleb lõpetada ka valdkonna arengut pärssiv sõltuvus omandivormist, see tähendab riigiasutuste eelistamine riiklikele sihtasutustele ja riiklike sihtasutuste eelistamine eraõiguslikele organisatsioonidele (mittetulundusühingud ja sihtasutused). Otsustamisel tuleb poliitilistele ja vormilistele kaalutlustele eelistada eksperthinnanguid ja tegevuse sisu.
Mahuliste rahastamiskriteeriumite kõrvale tuleb luua ka sisulised. Mitmeaastaste toetuste süsteemi kõrval tuleb rakendada iga-aastane lisaraha süsteem (kuni 20% kogu valdkonna toetusest), mille eesmärgiks on toetada konkreetsemate eesmärkide saavutamist. See tähendab otsuseid, mis põhinevad sellistel kriteeriumitel nagu žanriline mitmekesisus, regionaalsus, suunatus noortele ja lastele, vähemusrahvuste kultuur, omamaine originaallooming, kaasaegsus, kõrge kunstiline tase jms.
Selle saavutamiseks:
Asendame iganenud rahastamismudeli mitmeaastaste toetuste süsteemiga, mis tagab kultuuriasutustele pikemaajalise kindlustunde ning seab kindlad eesmärgid nende tegevusele.
Riigieelarveliste tegevustoetuse jagamisel loome eri suurusega organisatsioonidega arvestava süsteemi, mis kindlustab suuremad võimalused ka väikestele kollektiividele.
Loome mitmeaastase rahastamissüsteemi kõrvale kvalitatiivsetel alustel põhineva lisarahasüsteemi.
Loome juriidilise aluse kultuurikorralduseks omavalitsusüksuse tasandil, seadustades vajadusel rahvamajade institutsiooni
3. Suurendame kõrgharidusega kultuuritöötajate palku
Kultuurivaldkonna palgad on täna ühed Eesti madalamad, moodustades vaevalt 80% Eesti keskmisest. Peame eelarvevõimaluste tekkimisel vajalikuks kultuuritöötajate palku tõsta.
4. Parandame kodumaise tippkultuuri kättesaadavust väljaspool suurlinnu
Kutseline kultuur peab jõudma regulaarselt suurlinnadest väljapoole. Tuleb soodustada Kinobussi ja „Teater maale“ laadsete algatuste ja programmide teket ning regulaarsust ka teistes valdkondades – rändnäitused, külaliskontserdid jms. Nimetatud tegevus vajab süsteemsemat koordineerimist ja praegusest enam toetust.
Selle saavutamiseks:
Suurendame sihtotstarbelist toetust tippkultuuri viimiseks väljapoole maakondade keskusi.
Suurendame kultuuriasutuste koostööd avalik-õigusliku meediaga.
Loome programmi kodumaise tippkultuuri (muusika, teatri, filmi, animatsiooni, kaasaegse kunsti ja –tantsu) jõudmiseks laiema vaatajas- ja kuulajaskonnani läbi avalik-õigusliku ja erameedia kanalite.
5. Loomemajanduse toetamine
Loomemajandus, mis koondab täna enam kui 28.000 töötajat ning loob 3% SKT’st, on üks meie kiiremini kasvavaid majandusvaldkondi (sealhulgas tööhõive seisukohalt). Paraku ei tunnustata täna selle sektori rolli ja potentsiaali piisavalt ning erinevatel riigi institutsioonidel puudub valdkonnast ühtne arusaam. Valdkonna võimekus tuleb aga realiseerida, sest selle  ekspordipotentsiaal on Skandinaavia riikide tuules ja kogemusele tuginedes väga suur. Valdkonna tegevust tuleb igati soodustada.
Selle saavutamiseks:
Viime loomemajanduse riiklikult prioriteetsete majandusvaldkondade hulka.
Jätkame loomemajanduse ekspordiagentuuride ja kohalike tugistruktuuride (arenduskeskused, ettevõtlusinkubaatorid loomemajanduse tarbeks jmt) riiklikku toetamist ning leiame võimalusi tagada organiseerunud loomemajandussektorite tugistruktuur-organisatsioonidele (Disainikeskus, Arhitektuurikeskus, Eesti Muusika Arenduskeskus) valdkondade arendamiseks stabiilne iga-aastane riiklik rahastus. 
Muudame EAS’i toetusmeetmed ja riigihangete korra loomemajanduse ettevõtete eripäradele vastavateks.
Jätkame tegevusi Eesti audiovisuaaltööstuse toetamiseks kõrgtehnoloogilise keskuse loomisel Balti Filmi- ja Meediakooli juures ning otsime täiendavaid võimalusi taastada Eesti filmitootmise infrastruktuur, et arendada Eesti filmitootmisteenuseid eksportivaks maaks.  Selleks arendame välja filmitootmisteenuste eksportagentuuri (FilmCommision), kes müüb Eestit filmivõtete sihtmaana, abistab ja kutsub kohale välisprodutsente, peab üleval andmebaasi tegijatest, lokatsioonifotodest jne.
Toetame  muusikavaldkonna ekspordistrateegia arendamist, töötades koos Eesti Muusika Arenduskeskusega välja eksporttegevuste toetamisele suunatud toetusmehhanismid nagu tavaks Põhjamaades (välistuuri-toetus artistidele, valdkondlikud välisturundusprojektid).  

6. Süsteemne Eesti kultuuri tutvustamine välismaal

Tuleb luua süsteem, mis aitaks Eesti muusikal, filmil, kirjandusel, kaasaegsel kunstil ja etenduskunstidel ennast maailmas nähtavaks teha ning sealsel turul konkureerida. Meie kultuuriesinduste tegevus on seni olnud juhuslik ja omavahel nõrgalt koordineeritud. Seejuures on põhjendamatult alarahastatud Eesti Instituut, mis seda tööd on aastaid teinud. Eesti Instituudist tuleb kujundada läbimõeldud strateegia ja piisavate ressurssidega koordineeriv ning initsiatiivide elluviimiseks vajalikke vahendeid omav organisatsioon. Lisaks kunstiteoste ekspordile tuleb oluliselt enam tähelepanu pöörata ka loovisikutele - Eesti lavastajad, tantsutrupid, kunstnikud ja kirjanikud peavad saama võimalusi resideeruda ja töötada välismaal.
Selle saavutamiseks:
Loome strateegia ja toimiva süsteemi, mille põhieesmärgiks on järjekindel Eesti kultuuri ja tegevkunstnike tutvustamine ja vahendamine välismaal.
Tugevdame Eesti Instituudi rolli meie kultuuri tutvustamisel sihipäraste vahendite suunamise abil tema arengusse.
7. Väärtustame kvaliteetset avalikku ruumi
Linnaruum ja avalikud hooned on oluline osa meie elukeskkonnast. Arhitektuur on aga väga püsiv ning ebaõnnestunud lahendused jäävad kestma. Läbimõeldud ja sobituv arhitektuur tõstab aga seevastu elukvaliteeti mitmete põlvede jaoks. Seetõttu peavad otsused olema põhjalikud ja mitmekordselt läbi kaalutud.
Selle saavutamiseks:
Täpsustame arhitektuurikonkursside nõudeid eesmärgiga saavutada mitte üksnes soodsa hinnaga vaid ka kvaliteetne tulemus. Oluliste avaliku sektori poolt tellitavate hoonete projektide tellimisse kaasame eksperdid ning kohalikud huvigrupid.
Kaalume riigis ühtse arhitektuuripoliitika koordineerimiseks riigiarhitekti ametikoha loomist
8. Eesti keele arendamine
Keele säilimise seisukohalt on kõige olulisem keele jätkusuutlik areng. Areng toimub kõige kiiremini aga erialases keeles. Erinevate programmidega tuleb soodustada seda, et tekiks võimekus mistahes valdkonna erialast keelt arendada, uusi mõisteid eestindada ja meie kontekstist lähtuvalt defineerida ning mõtestada. Inimesed kasutavad üha enam arvuteid ja internetti ja see on ruum kus toimub ka keelte vaheline võistlus.  eesti keele kasutamine peab selles keskkonnas olema mugav.
Selle saavutamiseks:
Loome toetusprogrammi, mis soodustab erialase keele arengut.
Toetame rahaliselt igal aastal vähemalt 50 olulise erialase uudisteose tõlkimist ja eestindamist ning avaldamist e-raamatuna.
Peame oluliseks  IT vahendite (automaattõlkeprogrammid, sõnaraamatud jms) arendamist ning olulise tarkvara eestindamist.
9. Kultuuriväärtuste säilimise tagamine
Muinsuskaitse on Eestis toimiv süsteem, kuid vajab täiendavat rahastamist, et paremini oma eesmärke saavutada. Vahendite vähesuse tulemuseks on sagedane kultuuripärandit kahjustav restaureerimine. Karistusmeetmed on muinsuskaitsel olemas, aga oleks vaja ka toetussüsteeme, et pärandi omanikel tekiks motivatsioon oma vara õigesti restaureerida.
Selle soodustamiseks:
Tõstame oluliselt avariirestaureerimiste vahendeid. Kultuuripärandi säilimise tagamiseks loome mälestiste omanikele mõeldud restaureerimistoetuste fondi.
Loome toimiva toetuste süsteemi, mis motiveerib omanikke mälestisi restaureerima muinsuskaitse nõuetest lähtuvalt. 
10. Autoriõigused
Autoriõiguse seadus pärineb 1992. aastast. Hoolimata 2000. aastal tehtud muudatustest jääb ta tänapäevasele arengule jalgu ja mitmed valdkonnad on sisuliselt reguleerimata. Väga puudulik on esitajaõiguste kaitse ning seadusandluses tuleks defineerida loomingulise stipendiumi mõiste.
Oluline on ka kollektiivsete esindusorganite järelvalve tõhustamine ning reguleerimine. Paljuski on tegemist monopoliga, mille tegevuse üle puudub esindatavatel kontroll.
Selle saavutamiseks:
Kaasajastame autoriõiguse seaduse ning reguleerime puudulikult kaitstud valdkonnad.
Sätestame võimaluse rakendada autoriõigustega tegelevate kollektiivsete esindusorganisatsioonide avalikkuse finantstegevuse järelvalvet läbi täpsemate finantsaruannete avalikustamise ja audiitorkontrolli.
11. Vabakutseliste loovisikute sotsiaalkindlustuse ja õiguste kaitse süsteemi loomine
Peame vajalikuks luua tingimused, kus vabakutseline olla on võimalik, majanduslikult mõttekas ja aus. Vabakutselistele loovisikutele on vaja luua toimiv õiguslik raamistik, mis annaks garantii tervisekindlustuseks, pensioniks ning autoriõiguste kaitseks.
Loovisikute tegevust ei pea suruma FIE, OÜ või MTÜ vormi, sest FIE ei ole tänasel päeval jätkusuutlik tegutsemisviis, ühe-mehe-ettevõtlus tähendab aga reeglina minimaalseid makse riigile. See pole kasulik ega õiglane ei loovisikute ega riigi vaatevinklist. Lisaks loob läbi erinevate juriidiliste kehandite tegutsemine keerulise olukorra autoriõiguste kaitses.
Loovisikute tegelikud vajadused jõuavad selgel kujul seadusandjateni, kui loomeliitude hulk on suurem ja mitmekesisem ning need koondavad ka reaalselt kõiki loovisikuid.
Selle saavutamiseks:
Garanteerime vabakutselistele tunnustatud loovisikutele tervisekindlustuse ja muud sotsiaalsed garantiid ka olukorras, kus nende maksustatud sissetulekud ei ole regulaarsed, aga ületavad aastas 12-kordset miinimumpalka.
12. Soodustame kodanikuühiskonna, ühistegevuse ja tugevate kogukondade kujunemist ning tegelemist rahvakultuuriga.
Paljudel Eesti väikestel küladel, alevikel ja isegi linnaosadel on potentsiaal kujuneda tugeva ühistunde ja identiteediga kogukondadeks. Sellist arengut tuleb erinevate toetusprogrammide kaudu igati soodustada. Nii paraneb kogukondade ühistegevuseks vajaliku keskkonna areng.
Selle saavutamiseks:
Muudame rahvakultuuri rahastamise kodanikuühiskonna alustelt lähtuvaks.
Soodustame erinevate toetusprogrammide kaudu ühistegevusteks vajaliku keskkonna arengut.
Teeme kõik endast oleneva, et säilitada erinäoliste ja elujõuliste kogukondade (Kihnu, Setu jt.) traditsioonide säilimine ja areng.
13.   Sisukas ringhääling
Rahvusringhääling lähtub Eesti rahvuslikest huvidest ja headest ajakirjanduslikest tavadest.
Rahvusringhäälingu tänuväärne roll eesti kultuuri hoidjana ja avalike debattide eestvedajana peab tugevnema. Selleks tuleb parandada koostööd teiste kultuuriinstitutsioonidega, samuti Eesti ülikoolidega. 
Rahvusringhääling peab olema nähtav ja kuuldav kõikjal Eestis.
Samuti ootame paremat kvaliteeti ja seadusest tulenevate nõuete täitmist eraringhäälingult. Selle tagamiseks on vaja luua sõltumatu regulaator, mis ei allu kultuuriministeeriumile.

TOP-10 maailmasündmust 2010. aastal

30. detsember 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Marko Mihkelsoni blogi

Lahkuv 2010. aasta oli maailmapoliitikas väga kirev, kusjuures ükski sündmus eraldi polnud teistest minu arvates olulisemalt esil. Olen selle blogi algusest saati püüdnud aasta lõputi pakkuda oma TOP-10 rea, nii ka nüüd. Seejuures pole sündmused tähtsuse järjekorras. Kindlasti oli maailmale või ka meie regioonile tähtsaid sündmusi kaugelt rohkem, kuid siin on minu valik.


1. Wikileaksi "kaablipaljastus". Selle aasta ehk kõige enam kõmu tekitanud sündmus, mille suhtes on esitatud palju vastakaid arvamusi. Üks peamisi järeldusi sellest on minu arvates kinnitus USA diplomaatia kõrgest professionaalsusest.

2. Smolenski lennukatastroof. Poola presidendi ja tema kaaskonna traagiline hukkumine Smolenski lähedal Katõni mälestusüritusele saabumisel šokeeris mitte üksnes Poolat, vaid kogu maailma. Kuigi õnnetuse kõik asjaolud on veel välja selgitamata, toimus selle järel oluline pingelõdvenemine Venemaa ja Poola suhetes.

3. Konflikti teravnemine Korea poolsaarel. Maailma üheks konfliktiohtlikumaks piirkonnaks kujunes sellel aastal Korea poolsaar. Arvestades tuumarelvade olemasolu Põhja-Koreal ning piirkonna vahetut lähedust maailma suurmõjutajatele (eriti Hiina, Jaapan, Venemaa, ka USA) nii majanduses kui julgeolekus, võib kriisi süvenemine tuua kaasa väga ettearvamatuid tagajärgi. Seepärast on oluline jätkuv rahvusvaheline surve eeskätt Põhja-Korea taltsutamiseks.

4. Hodorkovski kohtuprotsess. Moskva Hamovniki kohtus toimuv Hodorkovski kohtuprotsess on taaskordseks peegelduseks Venemaal valitsevast õigusriigi põhimõtete väänamisest. Hodorkovski süüdimõistmine erapooliku kohtupidamise kaudu ning ilmselgetel poliitilistel motiividel peaks kindlasti mõjutama lääneriikide suhteid Venemaaga.

5. Euroopa Liidu võlakriis. Lahkuv aasta raputas tõsiselt Euroopa Liidu majandust, kuna ilmnesid tõsised probleemid liikmesriikide finantspoliitikas. Samas on ühendus vaatamata oma suurusele ja keerukusele reageerinud kiiresti probleemide lahendamisele. Ühenduse rebenemise vältimiseks tõuseb kriisist väljumisel ühiste poliitiliste otsuste mõju. Eesti ühinemine eurotsooniga on seda silmapaistvam. 

6. Ukraina presidendivalimised. Viktor Janukovitši võit Ukraina presidendivalimistel muutis kiirelt geostrateegilist olukorda Ida-Euroopas. Kiievi loobumine NATOga integreerumisest, Venemaa eriteenistuste mõju kasv Ukrainas ning Venemaa Musta mere laevastiku jäämine Ukrainasse mõjutavad mitte üksnes Ukraina, vaid kogu regiooni tulevikku. Venemaa ajab oma välispoliitikas varjamatult mõjuvälja suurendamise ja tugevdamise joont.

7. NATO kaitseplaanid Balti riikidele. NATO kaitseplaanide kinnitamine Balti riikide suhtes oli iseenesestmõistetav samm, kuigi selle saavutamiseks tuli meie diplomaatidel teha palju tööd. Kaitseplaanide olemasolu tugevdab veelgi Balti riikide pikaajalist julgeolekut, tugevdades nähtavat heidutust ükskõik millise võimaliku vaenlase suhtes.

8. Hiina mõõdus majanduses Jaapanist. Jätkus Hiina mõju kasv maailmas. Hiinast sai ametlikult maailma teine majandus. Nüüd on Hiina ette jäänud vaid Ameerika Ühendriigid, kellest möödumist ennustatakse järgmise paarikümne aasta sees. 

9. Põhja meretee kasutuselevõtt. 2010. aasta augustis ja septembris võeti esimest korda kasutusele Põhja meretee. Jää sulamine (septembris oli tee peaaegu jäävaba) võimaldab enam kui kolmandiku võrra vähendada aega ja kulutusi Euroopa ja Aasia vahelises meretranspordis. Esimene tanker, mis vedas Murmanskist Ningbosse 70 000 tonni gaasikondensaati, kandis nime Baltika. Ühes sellega kasvab Arktika roll maailmapoliitikas. Väidetavalt on Arktikas peidus vähemalt veerand maailma kütusevarudest. 

10. Tšiili kaevurite ime. Lahkuva aasta ehk kõige positiivsemaks ja imeväärsemaks sündmuseks oli 33 Tšiili kaevuri pääsemine maa-alusest vangistusest. See sündmus õpetas, et lootust ei tohiu kaotada ka kõige keerulisemas situatsioonis ning et inimvõimete piire pole jätkuvalt avastatud.


Nagu mainisin alustuseks, võiks seda rida ju pikalt jätkata. Mainida võiks näiteks veel Euroopas valitsenud transpordikaost tuhakriisi ja lumeuputuse aegu, metsapõlenguid Venemaal, salajast sõda Iraani vastu, Türgi mõjukuse kasvu regioonis, islamiterrorismi jõudmist Skandinaaviasse, "multikulti" lõppu Saksamaal, START leppe ratifitseerimist USA Senatis, vahevalimisi Ameerika Ühendriikides, Isegi Savisaare rahaküsimine KGB järglastelt võiks siia sisse mahtuda.

Loodetavasti pakub algav, 2011. aasta meile rohkem maailma positiivselt mõjutavaid sündmusi. Head aastalõppu ning ikka paremat uut aastat!!